Kirjutas Anu Pink

Mäletan juba oma lapsepõlvest, mis oli tegelikult üpris ammu, nii umbestäpselt poole sajandi eest, et Muhu tikand oli midagi, mida väga hinnati ja mille enamik inimesi eksimatult ära tundis. Ja seda kõikjal Eestis. Inimesed olid lummatud sellest värvikast tikandist, millel toon-toonis moonid, roosid, ätsed (karikakrad või teised põllulilled), rukkililled ja viljapead moodustasid toreda tiheda terviku.

20. sajandi teisel poolel, mil ilusaid asju polnud ülearu kerge saada, oli Muhu vahetus läheduses elades mitmeid meelehea hankimise võimalusi. Kui oli vaja väikest toredat kingitust, siis võeti ikka Saaremaa leib või Saaremaa õlu. Aga kui oli eriliselt väärikat kinki vaja, siis telliti mõnelt Muhu tikandimeistrilt Muhu pätid või Muhu tikandiga tubakakott. Mitte et toona oleks mehed neid tubakakotte kuidagi tarvitanud, aga eks see tundus kinkijale kuidagi mehelikum valik kui pätid. Polnud ju teada, kas mandrimaa mees julgeks Muhu pätte kanda, nagu seda kohalikud tegid.

Muhu tikand oli nii populaarne, et seda asuti tikkima pea kõigis UKU jaoskondades üle Eesti. Muhus muidugi oli hulganisti meistreid, kes imeilusasti tikkida oskasid. Mis seal salata, tegin koolilapsena isegi esimesed tõsisemad tikandikatsetused just kodus leiduvate Muhu tikandite järgi.

Aeg läks, aga Muhu tikand jäi. Ei lugenud see, et kadus UKU, ega ka see, et poest hakkas olema võimalik osta igasugu toredaid asju ning Muhu pätid polnudki enam ainuvõimalik ihaldatud kink. Õnneks leidub Muhus siiamaani suurepäraseid tikkijaid ja ka tikandi ostjaid.

Mind tõi Muhu tikandi üle sügavamalt mõtisklema Muhu-raamatu sünnist alanud sõprus Anu Kaburiga (1963–2021). Suurepärase tikandilooja ja tikkijana oskas ta tajuda Muhu tikandi arengulugu alates selle algusaastatest tänase päevani ning konkreetsete tikandiloojate rolli selle kujunemises. Imetlusväärselt suutis ta üksnes roosit tekile peale vaadates öelda, kes ja millal selle tikkinud võis olla. Raamatu „Meite Muhu mustrid“ abil avas ta paljude inimeste silmad nägemaks, milline oli Muhu tikand enne „muhutikandit“. Et toon-toonis tikitud moonid, rukkililled ja viljapead jõudsid Muhu tikandisse alles mitmeid-mitmeid-mitmeid aastakümneid pärast selle sündi. Et alguses oli Muhu lilltikand eriliselt fantaasiarohke ning tikitud pinda katvate varspistete ning madalpistetega.

Kas rahvakunst on anonüümne?

Aasta aega pärast mahuka Muhu-raamatu ilmumist leidis Anu Kabur, et küll oleks hea, kui Muhu tikandi arengulugu mõjutanud meistrite mustrid jõuaksid väikeste raamatukestena tikandihuvilisteni. Nii sündiski järjest 6 osa sarjast „Meite Muhu meistrite mustrid“.  Viienda osa sellest sarjast algatas Saara Kirjastus – meile lihtsalt tundus, et igati õiglane on, kui ka Anu Kaburi enda mustrilooming kaante vahele saaks. On ju Anu lopsaka joone ja mõnusate varrekrussidega tikandid ilmeksimatult omanäolised, andes ilme kõigile tema tikitud esemetele ja üksiti ka Amanjeda by Katrin Kuldma rõivastele, mille tikandite loojaks oli Anu Kabur.

Anu soov oli, et seitsmenda raamatukesena sellest sarjast peab ilmuma Mihkli-Jaagu Juula mustrite kogu. Et siis oleks sari täiuslik. Kahjuks ei jõudnud ta ise enam seda raamatut teha.

See sari on ühtepidi austusavaldus Muhu mustriloojatele ning annab ühtlasi ilmeka pildi Muhu tikandi mitmekesisusest ja sellestki, et rahvakunst ei olegi alati anonüümne. Et tikandistiilide taga on konkreetsed Muhu naised oma käekirja, värvivalikute ja kompositsioonitunnetusega.

Kõrvalepõikena olgu selgitatud, et Mihkli-Jaagu Juula on muhupärane nimekuju, milles Mihkli-Jaagu tähistab talu nime ja Juula on kasutusel olnud nimi Juliast või Julianast.

Mihkli-Jaagu Juula imepärane tikandimaailm

Linnuse küla Mihkli-Jaagu talus elanud Julia (Juliania, Juliana) Keinast (sünd Randmets, 1894–1979) alustas lillkirja tikkimist Muhu tikandi algusaegadel 20. sajandi teisel kümnendil. Õigupoolest jääb tema tikandilooming üsna lühikesse perioodi – umbkaudu aastatesse 1913 – 1924. Kusjuures selle ajavahemiku teise poole tikand erineb esimesest üsna tuntavalt.

Võiks ju küsida, kas sa Mihkli-Jaagu Juula tikandeid tead? Ja vastus oleks – JAA. Sa oled neid ju kindlasti näinud, sest just Juula tikitud tekk ehib raamatu „Meite Muhu mustrid“ kaant. Ja oh üllatust, ka Saara Kirjastuse kodulehe päist 😊.

Isegi Saara Kirjastuse logo on ringiga Juula tikandist inspireeritud. Kunagi tikkisin Juula mustrite põhjal loodud tikandi oma reisikotile – kotist tegin foto ja millalgi valis Anneli Kenk tikandi sellelt fotolt Saara logole. Ja nüüd saadab Saara oma armsatele klientidele pakke just sellise kleepsuga 😊

Selle aasta kevadel kirjutas Tanel Veenre oma blogis , kuidas sündis tema uus kollektsioon „Unimoon“. Kõige muu kõrval toob ta ühe inspiratsiooniallikana ERMi kogudes leiduva tikitud teki, millel eriti julged neoonvärvid ja näiteks triibulised maasikad. Jah, kuigi Tanel Veenre seda ei maini, siis see on tõesti Mihkli-Jaagu Juula tikitud tekk, mis muuseumile kogutud aastal 1924.

Pole midagi parata, Mihkli-Jaagu Juula tikandid hakkavad silma, köidavad ja inspireerivad. Ühelt poolt enamasti erkoranži tekipõhjaga, aga ka eriliselt värvika ja fantaasiarohke mustriloomega. Varasemad tekid, aga ka tanud ja pätid, on kaetud peenemajooneliste, justkui geomeetriliste fantaasialilledega. Teki keskel on suur sõõrikujuline lill, mis on kõigil tekkidel üsna sarnane. Hilisematel tekkidel on tikand lopsakam ja maalilisem, lilledele lisaks leidub seal ka linde.

Sõõrikujulised lilled tekkide keskosas on sarnased, kuid mitte ühesugused.

Mõnikord küsitakse, et mida üks või teine kujund tikandis tähendab? Tõepoolest, on ju maailmas ühele või teisele ornamendile püütud tähendusi anda või neid takkajärgi oletada. Siiski on see veidi teadmatu ja ekslik tee – kui meil mustri autori käest enam võimalik küsida pole, mida ta just selle sõõri või lillekujuga öelda tahtis, siis jääb üle vaid nentida, et küllap tundus selline lill talle lihtsalt ilus olevat. Seda enam, et 20. sajandil loodud käsitööesemetelt mingeid tõrjemaagilisi märke otsida väga loogiline ei olegi.

Kuidas mustriraamat sündis

Raamatus on enamasti 2,5-kordse vähendusega ja osade kaupa kõik tekkidel olevad mustrid ning lisaks värvilised fotod kõigist esemetest, millelt mustrid maha võetud. Mustrid joonistas usinalt maha Mariliis Talvoja. Tekile tikkimiseks võikski mustreid uuesti suurendada, aga muidugi võib neid ka väiksena ja peenema lõngaga tikkida. Ikka just nii nagu tänasele tegijale  meeldib.

Raamatu koostamise tarvis püüdsime Juula tikandeid välja otsida „maa pealt ja maa alt“. Päris maa alt me muidugi tegelikult ei otsinud :D, aga see otsimine ei osutunud üldsegi väga kergeks ülesandeks, sest muuseumites on neist üsna vähesed.

Kus Juula tikandilooming asub?

Mitmed Juula tikitud tekid asuvad erakogudes, kus need on hoolsalt hoitud. Siinkohal suur tänu kõigile, kelle koduses varakirstus leiduvad Juula tekid sellesse raamatusse jõudsid. Vaatamata sellele, et teada on mitmeid ja mitmeid kodudes hoitavaid Juula tikitud tekke, on neid kindlasti rohkemgi, kui meile tänaseks teada. Ühest tekist olin aastal 2009 pilti teinud, kuid täna ei suutnudki kindlaks teha, kelle hoida see tekk on. Pika uurimise tulemusena selgus, et on ka selliseid tekke, millest on alles üksnes 20. sajandi keskel tehtud foto. Teki enda edasine saatus polegi teada… ERMi kogus leidus ka tanusid, mille puhul selgus väike nime-eksitus (tänaseks on täpsustatud ja muisis õige nimi). Mustrid sai maha joonistatud kõigilt leitud esemetelt ja fotodelt. Nii annavad need kokku neljakümnel leheküljel varasemast Muhu tikandist toreda inspiratsioonikogu, millel äratuntavalt Mihkli-Jaagu Juula „nägu“.

Mida me teame Mihkli-Jaagu Juulast?

Juula sündis 1894. aastal Linnuse küla Mihkli-Jaagu talus 7-lapselise pere neljanda lapsena. Juula ema Mihkli-Jaagu Kadri (Ekaterina Randmets) oli kange naine – üksi kasvatas ta suureks kuus last, sest mees suri juba enne viimase lapse sündi. Kaks Juula venda on laiemalt tuntud-teatud. Vanem vend Ivan oli laevakapten, kes sõjakeerises lahkus Eestist, võttes kaasa ka Juula ainsa lapse, toona 19-aastase Evaldi. Noorem vend Vassel lõpetas mitu korda Tartu ülikooli, töötas 30ndatel Tartus advokaadina ja oli hiljem Muhu Keskkooli rajamise tuline eestvedaja ja kohalik kultuuritegelane. Kohalike inimeste meelset veidi kummaliseks peetud Vassel oli ka agar rahvapärimuse koguja, oli kirjutanud ka kriminaalromaane ja üksiti olla kogunud ka kaste 😊. Teda mäletan ma põgusalt ka oma lapsepõlvest. Kui Vassili Randmetsa kohta leiab põnevat lugemist ka internetiotsinguga, siis Juulast on teada märksa vähem. Ta olnud meeldiv ja tasane naine. Ilmselgelt oli see suur traagika, et tema ainus laps noore mehena Eestist lahkus. Juula värviline tikandipärand on pärit tema nooruspõlvest, tundub, et hiljem ta enam ei tikkinud. Vaatamata sellele köidavad need kümnekonna aasta jooksul sada aastat tagasi loodud tikandid meie meeli jätkuvalt.

Haara värvilised lõngad ja nõel ja …

Mihkli-Jaagu Juula mustrite kogumiku saad soetada  siit