Võta meil nööbist kinni – sõna otseses mõttes

Uurisid Tiina Kull ja Anu Pink

Millest küll on tehtud need nööbid?

Sellest on möödas juba üle nelja aasta, kui siit samast blogist sai lugeda 12-jaolist järjejuttu “Kuidas sünnitada Saaremaa kampsunit”. See põhjalik kampsuni kudumise õpetus on praegugi blogi arhiivist leitav, kellal vaja läheb. Kampsuni eeskujuks oli Axel Olai Heikeli 1901. aastal Kärla kihelkonnast kogutud ilus tumesinine keerdsilmustega soonikkoes kampsun, mis asub Soome rahvusmuuseumi kogus, SU 4002:440. Kudumine jõudis õnneliku lõpuni, aga juba siis sai arutletud teemal, mis nööbid sel kampsunil ees on?

Originaalkampsunil on ees mingid kollakad nööbid, mis ei tundunud olevat puust, pigem nagu bakeliidist vms. Uurimisel aga selgus, et bakeliit kui esimene sünteetiline plast töötati välja alles aastal 1907. Ehk siis kindlasti ei saa need olla bakeliidist nööbid, sest kampsunit oli kantud rahvarõivaseelikuga ilmselt 19. sajandi lõpupoole. Panin siis kampsunile ette nii enamvähem sobilikud metallnööbid ja sinnapaika see nööbimure esialgu jäi.

Nööbimure tõusis uuesti päevakorda

Olin juba peaaegu unustanud oma nööbiotsingud, kuni Vooremaa rahvarõiva nõuandekoja perenaine Tiina Kull (kellega mul juhtub olema ka isiklik sugulusside) hakkas otsima nööpe 19. sajandi lõpuveerandist pärinevale Torma naiste jakile (ERM 3947). Ka sellel jakil on ees üsna sarnased kollakad nööbid. Kohe trügis ka kampsuni nööbimure jälle esile ja lahenes ootamatult edukalt. Tiina tegi kiire uuringu ja avastas, et 19. sajandi viimasel veerandil toodeti selliseid nööpe tagua pähkli koorest, mida kutsutakse ka taimseks elevandiluuks. Veelgi enam, meil õnnestus selliseid ajaloolisi nööpe üks kotikesetäis kaugelt väljamaalt isegi tellida :).

Nüüd kus nööbikesed on juba kohal, tegime veel veidi taustauuringuid.

Selliseid nööpe oli kasutatud ka sõjaväevormidel ning selles kontekstis oli nende nimetus Eestis kivipähkli nööbid. Selgus, et eestikeelne nimetus tuleb otse saksa keelest, kus neid nööpe nimetatakse steinnuss knöpfe. Otsingu niidid viisid Saksamaa linna Schmölln, kus asub lausa nööbivalmistamise muuseum. Külastage, kui te peaksite sinna Dresdeni lähedal asuvasse linna sattuma 🙂

Lühike kivipähkli nööpide ajalugu

See oli aastal 1863, kui pärlmutri töötleja Hermann Donath kolis Schmöllni linna ja registreeris seal nööpide valmistamise töökoja. Aasta pärast seda saatis ta oma venna Valentini Berliini, et ta uuriks seal kivipähkli kasutamise võimalusi. Berliinis sai odavalt osta eriti kõva koorega pähkleid, mida puutöömeistrid olid püüdnud kasutada. Lõuna- Ameerikast laaditi Saksamaale naasvatele tühjadele laevadele lastiks neid pähkleid, mis siis Saksamaal odavalt maha müüdi. Valentin tuli tagasi Schmöllni ja juba 1867. aastal hakkasid vennad tootma corozo nööpe ehk kivipähkli nööpe. Järgnvatel aastatel tekkis Schmöllni linnas veel hulgaliselt väikseid tehaseid, kus valmistati sellest eriti vastupidavast ja samas hästi värvitavast looduslikust materjalist nööpe. Sajandivahetusel tehti väga suur protsent nööpe just neist pähklitest. Lõpuks tõrjus plastmassi leiutamine pähklite kasutamise välja.

Mis pähkel see on

Tagua pähklid pärinevad palmide perekonna Phytelephas (otsetõlkes elevanttaim, eesti keeles kasutatud ka nimetust vandlipalm) erinevatelt liikidelt, mis kasvavad kas Lõuna-Ameerikas, põhja Aafrikas, Saalomoni saartel jm.

Palmi juskui ogaline vili kukub pärast valmimist alla. Kõva, elevandiluud meenutav materjal ei ole mitte pähkli koor, vaid hoopis selle kuivades eriti kõvaks muutuv sisu. See on sõna otses mõttes kõva kui kivi, mistõttu pole võimalik seda näiteks noaga lõigata, aga võib saagida rauasaega :). Kuna palm kasvatab igal aastal uued viljad, on see vägagi loodustsäästev materjal. Vähesel määral toodetakse sellest “taimsest elevandiluust” nööpe, ehteid jm ka tänapäeval. Kuna erinevalt plastmassist on need ka lõpuks looduses lagunevad, siis võib selliseid nööpe leida näiteks mõne ökopoes pakutava särgi eest. Materjal on ka suurepäraselt värvitav, mistõttu pole alati üldse lihtne aru saada, millest need esemed valmistatud on.

Loe rohkem:

Vegetable ivory, Phytelephas, tagua palm, tagua nut, tagua pähkel, vandlipalm, kivipähkel…

Tagasi rahvarõivanööpide juurde

Kõige rohkem leiab meie rahvarõivastelt loomulikult käsitsi valmistatud linasest niidist nööpe, mille iga rõivavalmistaja asja käigus ise tegi. Lisaks sellele on leida erinevaid metallnööpe ja hilisemast perioodist ka kangaga kaetud ostunööpe. Kõige muu kõrval võime siis öelda, et 19. sajandi viimasel kolmandikul võidi rõiva ette õmmelda ka kivipähklinööpe, mis arvatavasti olid Eestisse sisse toodud ja mida osteti kas harjuskilt või poest. Kummalisel kombel on 19. sajandi lõpul kantud Saaremaa kampsunil (asub Suomen Kansallismuseo kogus) ja Torma kihelkonnast kogutud naiste jakil ERM 3947 (https://www.muis.ee/museaalview/565805) üsna ühesugused nööbid, mille keskel sügavas augus on kaks üksteisele hästi lähedal olevat nööbiauku.

Eesti Postimees ehk Näddalaleht ma- ja linnarahwale kuulutab oma 1880 aasta 9. jaanuari numbris, et Tartus, Inglise magasinis saab osta kookuse nööpe :). Tegelikult pole teada, kas nimetus kookus nööbid tähistas päriselt kookospähkli koorest tehtud nööpe või peeti silmas hoopis neid samu tagua palmi pähkli nööpe.

Samast Postimehest saab muuhulgas lugeda, et lahkesti pakutakse müügiks ka pruuditanusid ning siidilinta pruuditanudele:

1920ndatel aastatel avati Eestis mitmeid nööbivabrikuid, kus hakati tootma galaliidist nööpe ehk nn kunstsarvenööpe (kaseiinnööpe), mille tooraineks oli piimavalk ehk kaseiin, aga selleks ajaks oli rahvarõivaste kandmine juba ajalooks saanud (va näiteks Kihnus ja Muhus). 1924. aasta Postimehest saab lugeda, et pakutakse galaliidist nööpe, mis on tugevamad ja odavamad kui kookus nööbid. Kas need ka tugevamad olid, seda just ei tea, aga kuna neid toodeti Eestis kodumaisest piimast, siis odavamad kindlasti. Ja samuti pole teada, kas kookusnööpide all mõeldi päriselt kookospähkli koorest tehtud nööpe või nimetati nii ka taguapalmi pähklist nööpe. Kookospähkli koorest tehtud nööpe võib tänapäeval soetada ka Eesti käsitööpoodidest.

1921. aastal kirjutab Tallinna Teataja, et Eestis pole enam nööbipuudust:

Uskumatu on aga see, et internetiavarustest oli võimalus leida vanu, üsna samasuguseid tagua pähklist nööpe, nagu need vanal kampsunil ja jakil olid. Võib-olla ehk vähekese on nööbid heledamad ja ka pisut lamedamad. Nüüd siis uhkeldab järelekootud kampsun ehtsate nööpidega 🙂

Uus kampsun, millel on nüüd ees vanad kivipähklinööbid.