Tag Archive for: Runö

Salapärase Alma Ruhnu pulma lugu

Kirjutas Anu Pink

Täna on Eestis uudishimupäev

Ja sobib suurepäraselt ühe loo jutustamiseks, mille käivitas ilmselgelt uudishimu. Täpselt pool aastat on möödunud päevast, mil ilmus raamat “RUHNU. Kirjad kudujate saarelt”. Ma olin ei vähem ega rohkem kui 10 aastat uurinud Ruhnu kudumeid, et see raamat lõpuks sündida saaks. Teadupoolest on kauneid Ruhnu esemeid paljudes muuseumites ning muidugi soovisin ma neid kõiki uurida. Eelkõige muidugi nende kudumite tehnilist poolt, et kuidas kunagi keegi Ruhnu naine või tüdruk need kudunud oli. Aga minu uudishimu oli tegelikult laiem, tahtsin ka teada saada, kuidas ja miks need Ruhnu esemed olid kuhugi Muuseumi kogudesse üldse sattunud? Kes oli need sinna viinud ja mis seos oli andjatel olnud Ruhnuga? Nii rullusidki mu ees lahti mitmed lood Ruhnu saart külastanud etnoloogidest, kusntiajaloolastest jt. Kuni lõpuks tekkis tupikseis. Rootsis Västergötlandi muuseumis leidus paar sukki ja poolkindaid, mille oli 1913. aastal andnud muuseumile keegi Alma Zetterqvist.

Link neile sukkadele Rootsi muuseumite veebisüsteemis.

Sukad Västergötlandi muuseumis

Sukad Västergötlandi muuseumis

Kes oli Alma Zetterqvist?

Tundus lihtne ja ülimalt loogiline mõte, et Alma oli Ruhnu pastori August Zetterqvisti naine. Aastatel 1907– 1914 oli pastorina Ruhnus ametis August Zetterqvist, kelle tegutsemise ajal ehitati ja 1912. ka avati Ruhnu uus kirik. Aga kuidas seda tõestada, et just Alma tema naine oli? Äkki oli Alma hoopis tütar? või ema?

Üheski Ruhnu kohta ilmunud raamatus pastori naise nime kahjuks polnud. Lappasin läbi kümneid ja kümneid internetiallikaid, alates toonastest ajaleheartiklitest kuni Rootsi pastorite elulugudeni. Tulemusi ei andnud ka otsingud geni.com lehel. Sellenimelisi rootslasi näis olevat uskumatult palju. Pika uurimistöö tulemusena leidsin ühe vana kirjutise, kus oli kirjas, et Ruhnu kirikuehitusel miski viibis, kuna pastor oli oma prouaga reisil Šveitsis. See ei tõendanud küll rohkemat, kui et pastoril oli olemas proua 🙂 1912. aastal ilmunud artiklist, mis kirjeldas uue kiriku avamist, sai lugeda, et pastor koos oma prouaga andis õhtusöögi suurele hulgale kiriku avamisele saabunud külalistele. Taas polnud artiklis vihjet, mis oli pastoriproua nimi.

Aeg aga kulges oma rada ja raamatu trükiaeg jõudis kätte. Nii paningi raamatusse lause, mis Alma Zetterqvisti kohta kõik otsad lahti jättis…

Kes on Alma?

Aga kui sul on uudishimu, ega sa siis ju ei jäta? Justkui inertsist püüdsin ikkagi edasi uurida, kes see Alma oli. Ja mingil seletamatul põhjusel andis lõpuks üks otsing ka tulemusi. Leidsin internetist 1932. aastal ilmunud Nordiska Museeti aastaraamatu, milles juttu peaasjalikult Rootsi pulmalauludest. Ja leheküljel 31 vaatas mulle vastu koos nootidega Ruhnu pulma rahakogumise tervitus- ehk toostilaul, mille all lühike kirjeldus, kuidas seda laulu lauldi… Laul ja kirjeldus olid ilusasti viidatud – Alma Zetterqvist 1907, ajaleht Idun.

Nordiska Muuseumi aastaraamat 1932

Kas teate seda tunnet, kui oled leidnud niidiotsa?…

Edasi toimus Saara Kirjastuses väike muusikatund. Sest loomulikult tuli mulle kui Ruhnu muusika kuulajale see lauluke tuttav ette. Kuula plaadilt “Ruhnu saarel mitu otsa” lugu “Joogem pruutpaari terviseks”. Karoliina Kreintaal, Lee Taul ning Sänni Noormets on selle plaadi algmaterjalina kasutanud 1938. aastal salvestatud Ruhnu pillimehe Elias Schönbergi (s 1861) viiulimängu ja laulu. Õnneks töötab Saara Kirjastuses hästi nooti tundev Mariliis, kes kohe Alma 1907. aastal ülesmärgitud noodi järgi laulu üles võttis ja me leidsime sellel olevat väikseid erinevusi tänasel plaadil kõlavaga.

Aga mina jätkasin nüüd juba sihipäraseid otsinguid, et leida 1907. aasta naisteleht Idun. Minust sai peaaegu toonaste naistelehtede lugeja – sadade kaupa. Kuni leidsin ka soovitud numbri, mis paraku kohe ei avanenud, pdf oli justkui vigane. Siiski oli teisel päeval õnne rohkem ja minu ees seisis 1907. aasta Rootsi naisteleht, kus viiendal leheküljel esmalt väike nupuke, et selles numbris on pikem kirjutis Ruhnu saare pastoriproualt Alma Zetterqvistilt, kes kirjeldab Ruhnu pulma. Nupukese juures oli ka kenasti pilt pastorist ja tema prouast. Lahendus oli leitud – Alma Zetterqvist oligi August Zetterqvisti naine. Kui erilise uudishimuga siis lehte edasi uurisin, jõudsin aga Alma kirjutiseni, mis osutus ülihuvitavaks ja peab ütlema, et ka väga mahlakalt kirjapanduks.

August ja Alma Zetterqvist

Mida siis pastoriproua Ruhnu pulmast kirjutab? Siinkohal suur tänu heale sõbrale Peeter Särjele, kes Rootsis sündinud Eesti mehena aitas mul 1907. aastal kirjapandust paremini aru saada.

Ett bröllop i Steffensgården på Runö.

Alma Zetterqvist, 1907

Pulmad Steffensi talus Ruhnu saarel

Läbi küla kostab kisa: pruutpaat on siin! Teravad püssilasud rannast annavad märku suursündmusest. Kõik jaalad on juba nädal aega hülgejahilt kodus olnud, puudu on vaid üks paat – see, mille pardal oli Ulrik Steffens. Ta sõitis Vormsi saarele järele oma pruudile. Ja jaala koos pruudiga on nüüd siia jõudnud. Siiamaani on kõik hästi ja te võite loota kesksuvistele pulmadele Steffensi talus.

Muud jututeemat Ruhnus hetkel pole: Keda kutsutakse pulmakokkadeks? Kas “sai, juuretiseta sai (kakobröd – sisaldas ka odrajahu) ja magushapu leib” ikka õnnestuvad, kas pärm käärib ja tuleb hea õlu? Kohutav põnevus! Veel üks uudis! Steffens on kinni püüdnud ühe oma mööda saart ringi jooksvast 20 seast, et teda peo jaoks nuumata ja värskest lihast süüa teha.

Pruutneitsideks saavad Malla Berens ja Elisabeth Kokas. Keegi ei suuda mõista, kuidas see saladus ilmsiks sai tulla. Ruhnu oma külakeeles väljendatud ootus peatsele rõõmule kõlaks nii: “Misommar ska’ bulupi kuma, tua ska vi ita kæta, drik klimskin, ita kling upa hoitbre, kouk hus brufolki kuma uter kirki“. (Jaanipäeval tulevad pulmad, siis sööme liha, rüüpame klimbisuppi, sööme võiga nisuleiba ja vaatame, kuidas pulmalised kirikust välja tulevad.)

Ühel päeval siseneb pastori kööki higist tilkuv Ulrik, tema järel värisev pruut, kes räägib ainult Vormsi keelt ja kardab nüüd, et teda hakatakse katekismuses üle kuulama. Pastoraadi köögilaua tagant vaatavad Hans Pärs ja neiu Dorotea Mickos eemal seisvaid vaeseid noori varjamatu uudishimuga. Keegi ei räägi. Lõpuks ajab Ulrik end sirgu, annab kihlatule müksu ja siis astuvad nad pastori kabinetti.

On õhtu enne pulmapäeva. Istume trepil ja naudime vaikust. Õhtu on niiske ja soe. Kusagilt kaugelt kostab lõokese lõõritamist. Niidulillede lõhn. Meri magab ja meid ümbritseb suveöö hele pimedus. Kuulake! Pulmatalus laulavad noored hääled armsat koraali. Üks psalm järgneb teisele. Noodid täidavad vaikuse, levivad ümber oru, kogunevad uuesti ja kõiguvad ülespoole, millele järgnevad uued juubeldavad rahvahulgad, kes ülistavad Jumalat kõrgel taevas. See on Ulrik Steffensi poissmeesteõhtu. Nii valmistub noor Ruhnu talunik koos lapsepõlvesõpradega oma elu suurpäevaks.

Pulmapäeval hommikul kell viis toimub ühine palvus, mille järel pruut riietatakse mitmete selleks kohale kutsutud inimese juuresolekul, kes istuvad kõik ümber seinte ja vaatavad.

Mustas taluköögis (suitsukojas) tunnete kohe, et toimub midagi ebatavalist. Lõkete  kohal on tohutud raudpotid ning suitsuses ja hämaras ruumis liiguvad vanad küürus naised, meetripikkused kulbid käes. Paratamatult mõtled judinaga tagasi lapsepõlves kuuldud muinasjuttudele, kus nõiad pakse lapsi praadisid.

Siseneme linade ja tekstiilidega kaetud rehetuppa psalmi viimaste nootide ajal. Pulmarahvas seisab pikkade laudade ümber. Küünlad põlevad, kuigi jaanihommikul paistab päike nii selgelt. Milline karjuvate värvide ja naiivse maitsetuse liit meie silme ees avaneb! Pruudi kroon meenutab ümberpööratud potti, mis on tihedalt kaetud värviliste paberlilledega igas värvitoonis, mida inimkond on suutnud välja mõelda. Katkiste lühtrite prismad, vahahelmed ja jõulupuu kard ripuvad üle pruudi otsaesise ja kõrvade. “Pruudi emad”, auvahtkond mõlemal pool pruuti, näevad välja peaaegu samasugused. Pruutneitsid kannavad sama liiki ja põrguliku värvikombinatsiooniga pärgi nagu pruudil. Kõigil lehvib seljal terve mets kirjusid siidipaelu, mis on kinnitatud kroonide ja pärgade külge. Paljud neist lintidest on mitusada aastat vanad, kootud kuld- ja hõbeniitidega ning neid hoitakse põlvkondade kaupa reliikviatena alles. Kõigil neil peategelastel on lõpuks igaühel kaelas oma 20–30 helmekeed; kiire pilguga arvate, et näete valel küljel küüru. Ülejäänud riietus on samasugune kui Ruhnu naise  kirikurõivastus.

Teise pika laua taga näeme peigmeest valge ja sinisetriibulise vestiga, mille alt paistavad rinnal hõbedase preesiga kinnitatud särgi varrukad. Peigmees on ümbritsetud peiupoistest.

Kogu selles inimeste, värvide, päikesepaiste, süüdatud küünalde ja paksu tolmu segaduses köitis meie tähelepanu kaks valget õhulist paberist krooni pruutpaari istmete kohal. Noored teevad üksteise jaoks peenikese sulenoaga neid kunstiteoseid, mis meenutavad peaaegu peent pitsi. Krooni külgedel olevates medaljonides on näha täispurje all olevat kuunarit, mille varustus on peen nagu ämblikuvõrk. Vanikud, nimetähed, fantaasiakaunistused moodustavad nii peene ja õrna terviku, et on võimatu aru saada, kuidas karmid töökäed niisuguse asjaga üldse hakkama saavad. Selle tegemine nõuab mitu nädalat hoolsat tööd.

Meid kostitatakse koduõlle ja võileibadega. Laulatuseaeg läheneb. Tekib teatav mure. Peiupoisid tõusevad, võtavad peigmehe kaasa ja viivad ta kirikusse. Uus ootus ja ärevus. Ruumis kostab lärm ja uksele ilmuvad kaks kuldribadega kaunistatud mütsiga noormeest. Keegi ei julge hingata ja kõigi pilgud on suunatud pruudi poole. Viimased kummardavad tema ees ja ütlevad: “Kas pruut oleks nii hea ja tuleks meiega kaasa kirikusse?” Need lunastavad sõnad on lahkumise signaaliks. Pruut noogutab ja tänab. Tugevasti kätest haarates, lohistavad nad pikkade sammudega nende vahel kuldrihmadega kaunistatud pruuti kiriku poole ja kellad hakkavad helisema. Kõik me järgneme neile hoogsal sammul. Abielutseremoonia sarnaneb Rootsi omaga. Pälli (pällen) hoiavad noorpaari pea kohal neli abielus meest (see on midagi väikese baldahiini sarnast – A.P.). Pruutneitsid liiguvad edasi, laulavad noorpaarile ning pöörduvad uuesti tagasi. Neile järgneb pruut, nüüd juhivad kaks vanameest.

Kodus on kokad pottides valmis saanud ja suurtesse savinõudesse kühveldanud keedetud hanesid, sinke, liha ja kartuleid ning klimbisuppi, mis meid ootavad. Preestrirahvale pakutakse söömiseks taldrikud, noad ja kahvlid, kõik teised söövad kokkupandava noa ja puulusikatega viie-kuuekaupa ühest savinõust.

Kuumus tõuseb põhjendamatult. Suits, jutuvadin, rasvased toiduaurud ja suur isu annavad kõikidele nägudele särava värvi. Taimetoitlane minestaks siin õudusest. Rootsi lihasöömise loendus on jõudnud Ruhnus haripunkti. Iga majapidamine sööb aastas oma 20 või 25 siga, sama palju lambaid ja topelt hanesid, lisaks palju veiseliha ja kala. Mehed nööbivad vestid lahti ja nende juuksed kleepuvad palavuse käes. Ohh! Lõpuks on see läbi ja me saame pisut värsket õhku kaunite varjuliste puude all, mis ümbritsevad kõiki Ruhnu talusid.

Tunned end nende lihtsate looduslaste seltsis õnnelikuna. Vestlus on lõbus ja ilustamata ilma kisa ja kärata, sest jooke pole. Sugulus meie keeles ja põlvnemises seob meid tihedalt üksteisega. Rootsit mainitakse sageli ja paljud väljendavad igatsust enne surma kodumaad näha.

Nüüd on üles seatud pulmakamber ja sel ajal, kui me istume gruppidena murul ja juttu ajame, väljub neli lauljat, kellele järgneb pruut, kelle nad “välja laulavad”. Noorpaar saab nüüd kingitusi oma väikeses toas. Iga kinkija saab pruudilt tänutäheks nisuleiva, mille ta hetkeks kõrguse poole tõstab — see on ruhnlase viis oma tunnustust näidata. Peig istub suitsetades kirstuserval ja vaatab vargsi, mis majas toimub, noored aga jäävad sisse, räägivad ja vaatavad seitsme kirju padjaga tehtud pruutvoodit. Õuest kostab, klõps, klõps, klõps… Lapsed karjuvad, koerad hauguvad ja vintpüssi kuked on vinna tõmmatud. Õhtusöök on valmis ning aida ja rehetoa vahelisele teele on rivistatud kaheksa laskurit, neli kummalgi küljel, püssitorud risti ülespoole. Selle saatel läheme me kõik sisse, samal ajal kui püssid klõbisevad.

Siit tuleb episood, mis on väärt oma lugu. Teatav uimasus ja põhjendamatu küllastus halvab kõik meeled.  Siis ilmuvad neli lauljat, kausid käes. Võõrustajad täidavad jooginõusid – noorpaarile hakatakse raha koguma, samal ajal kui lauljad alustavad rehetoas laulu. Majaisa loeb ette mitu lauapalvet, milles kõik on ühel meelel, viimasena Meie Isa ja Õnnistus. Alusatavad 4 lauljat, kel kausid käes:

Rahakogumise laul

Rahakogumise laul

Selle peale viskab keegi kaussi rubla. Aitäh, aitäh, aitäh, aitäh, hüüavad lauljad keset laulu. Need aitähid (tack-tack-tack), välgukiirusel üheskoos lausutud, kõlavad nagu kana kaagutamine ja tekitavad tormilist rõõmu. Nii jätkub laul samalt noodilt, kus see pooleli jäi, kuni kukub veel üks sent ja tänukõne algab uuesti. Mõnikord kestab see laul mitu tundi.

Kuid juba on lähenemas südaöö ja mu abikaasa katkestab mõne aja pärast mängu, et anda noortele mälestussõnad järgmisteks päevadeks. Tõuseme lõpuks püsti ja laulame koos oma kalli rootsikeelse pastori Nilssoni psalmi:

Tagen Herren med på vägen
Alla Dagar, alla år!
Han vill lätta hvarje börda,
Han vill torka hvarje tår.

„Võtke Issand teele kaasa. Iga päev, igal aastal ! Ta tahab iga koormat kergendada,…

Kes olid need noored, kelle pulma Alma nii täpselt kirjeldas?

Peigmees oli Ulrich Johansson Österman (Ullis) (1878–1962). Kuigi Ulrich sündis Ruhnu saarel, olid tema mõlemad vanemad  juba täisealistena Ruhnu sisse rännanud Noarootsist ja abiellusid 1869. aastal Ruhnus.

Ulrich oli üles kasvanud Ullise talus ja 1901. aastal abiellunud 18-aastase Magdaleenaga, kes oli pärit Steffensi talust (Ruhnu mälestuste raamatute autori Jakob Steffensoni tädi). Noored jäid elama Steffensi tallu. Kahjuks 1905. aastal Magdaleena suri. Nii ongi 1907. aastal kirjeldatud pulma, mil noorelt leseks jäänud Ulrich võttis tegelikult teise naise.

Pruut Maria Österman (Ahlberg) (1880–1960) oli pärit Vormsi saarelt Diby küla Jakase talust.

Nagu pea kõigi Ruhnu inimestega, jätsid Maria, Ulrich ja nende 1910. aastal sündinud poeg Isak 1944. aastal kodusaare ja asusid Rootsi.

Kas sellega on see uudishimu lugu lõppenud?

Ei, kummalisel kombel on selles samas naistelehes vihje, et Alma Zetterqvist on ühe reisikirja Ruhnu saarest kirjutanud ka juba 1906. aasta Idesuni numbrisse. Otsingute tulemusena selgub, et lugu räägib ühelt poolt Ruhnust, aga teisalt hoopis Saaremaast. Aga sellest juba järgmises postituses…

Lisan selle loo lõppu mõned pildid Ruhnu pulmadest. Ja ühtlasi ka Theodor Lutsu 1931. aastast pärineva filmilõigu, kus Ruhnu pulma näha võib. (Üks selles filmis olevatest Ruhnu sõdurpoistest on muide Ulriku ja Maria poeg Isak).

Vaata filmi

Ruhnu Noorpaar 1902, Axel Olai Heikeli foto Soome Rahvusmuuseumis SUK15:108