Leili Leht 100

 Teksti kirjutasid Anu Pink, Siiri Reimann ja Mirje Sims. Fotod ja materjalid Leili Lehe kogust, ajalehetedest ja erinevatest arhiiviallikatest

Ühel ilusal 2020. aasta päeval andis oma vanaema Leili Lehe tööproovide, õppematerjalide ja käsitööfotode kogu Haapsalu Pitsikeskusele üle tema lapselaps Hele.

Kõiki neid asju uurides tekkis paratamatult küsimus, kuivõrd vähe või kas üldse teab pitsisõprade laiem ringkond midagi Haapsalu käsitööõpetajast Leili Lehest, kellel on vägagi oluline osa Haapsalu pitsikudumise ajaloos.

Et just sellel kevadel oleks Leili Leht saanud 100-aastaseks, on põhjust kunagist käsitööõpetajat meenutada ja temast jäänud pärandit ehk ka rohkem uurida.

Kes oli Leili Leht?

Sada aastat tagasi, 26.03.1921 sündis Siberis ühes eesti peres seitsmenda lapsena tütarlaps, kellele Lõuna-Eestist pärit ema Rosalie ja isa Adolph Wilde panid nimeks Leili. 1920ndate aastate lõpul kolis pere Eestisse ning Leili lõpetas Petseri linna Naistäienduskooli. Pere oli suur – 1935. aastal oli pereema Rosalie kui üheteistkümne lapse ema palutud esimesele suurejoonelisele emadepäeva tähistamisele Kadrioru lossi. Tema saatjaks oli 14-aastane Leili.

Leili Vilde lõpetas 1940. aastal Rakvere Naiskutsekooli 3-aastase rõivaõmblemise osakonna, kus õpetati nii lõigete konstrueerimist, rõivaste õmblemist kui ka tikkimist. Lisaks olid õppekavas ka mitmed kodumajandusega seotud ained.

Pärast Naiskutsekooli lõpetamist oli Leili 2 aastat naiskutsekooli direktori Anne Linnvaldi juhendamisel õmblemise ja tikkimistööde praktikal Kiviõlis.

Aastatel 1945–1952 töötas Leili Vilde käsitöö- ja võimlemisõpetajana ning rahvatantsujuhina Hanikase põhikoolis.  Hanikasest oli pärit Leili ema. Alates 1950. aastast sooritas Leili eksternina eksameid Rakvere Pedagoogilises koolis. 1952. aastal läks ta tööle Räpina keskkooli. 1950ndatel aastatel Leili abiellus ja sündis tütar Ruta, pere kolis Haapsalusse.

1964. avati Haapsalu 8-klassiline kool, kus käsitööõpetajana asus tööle Leili Leht. Leili oli väga mitmekülgne, teda huvitasid paljud käsitööliigid. Lisaks koolitööle juhendas ta mitmeid käsitööringe nii täiskasvanutele kui ka õpilastele ning just tema eestvedamisel alustati 1966. aastal Haapsalu UKU osakonnas traditsioonilise Haapsalu salli kudumist. Leili kogus kohalikelt vanameistritelt infot ja mustreid, pani need kirja ning andis oma teadmisi edasi kudujatele. Temast sai tulihingeline Haapsalu pitside uurija ja õpetaja. Võlgneme talle tänu Haapsalu pitsikunsti traditsioonidekohase taaselustamise ja kudujate koolitamise ja juhendamise eest UKUs, kus hakati kuduma tõelisi Haapsalu rätte ja salle.

1967. aastal oli Haapsalu käsitöömeistritele suureks tunnustuseks nii Haapsalu sallide kui ka kirikinnaste jõudmine Montreali Maailmanäituse EXPO 67 väljapanekusse (aprill–oktoober 1967).

 

 

Selle sündmuse tuules ilmus “Noorte Hääles” ka põhjalik artikkel Leili tegemistest ja käsitööst.

Leili Lehe kogus oli sellel ajal ligi paarsada erinevat mustrit – tööproovide, fotode ja koekirjade näol. 1967. aasta artiklist võib lugeda, et Haapsalu armastatud käsitööõpetajal oli pooleli väikese kogumiku koostamine, kuhu lisaks mustritele oleks tulnud ka kudumisõpetus. See kogumik jäi küll ilmumata, aga osaliselt nimetatud materjali põhjal avaldas Leili Lehismets 1978. aastal raamatu “Pitsilised koekirjad”.

Leili Lapselaps Hele Rebane mäletab aegu, kui Haapsalu kudujad käisid õhtuti oma mustreid ja kudumeid vanaemale näitamas. Oma maja keldrikorrusel oli tal saunaruumist ehitatud hoopis käsitöötegemiseks sobiv ruum, kuhu kogunesid käsitööhuvilised naised.

Pitsikudumise kõrval olid Leili Lehe suureks lemmikuks rahvariided. Huvi rahvarõivaste vastu võis olla seotud ka sellega, et enne Läänemaale tulekut oli Leili Põlvamaal rahvatantsuõpetaja. Tema eestvedamisel valmistasid mitmed rühmad endale ise esinemisrõivad. Haapsallu tulles Leili enam rahvatantsurühmi ei juhendanud, kuid käsitöös sai oma sümpaatiat rakendada nii rahvarõivanukkude kui rahvarõivaste valmistajana.

Jelena Turevitš meenutab:

“Leili Leht oli minu käsitööõpetaja. Lisaks käisin ka tema juhendatud käsitööringis, kus tegime erinevat käsitööd, sai nii kududa, tikkida, õmmelda kui heegeldada. Mälestus on Leili Lehest kui väikesest, haprast ja sõbralikust naisterahvast, kes nõudis töödes täpsust ja puhtust. Näiteks tikandite tagumised pooled pidid olema sama “puhtad” kui esipooled.

Ammusest ajast on mul alles rahvariides nukud, mille meisterdasime Leili Lehe juhendamisel juba 3. klassis. Need nukud on isegi välismaal näitusel käinud ning auhinnatud saanud.  Ilmselt sellest ajast on ka foto koos Leili Lehe ja klassiõdedega. Leili Lehe õpetused on ilmselt üks ajend, miks siiani on käsitöö mulle meeldivaks harrastuseks. Leili Lehe käsitööringis käis ka mu ema – see oli täiskasvanute käsitööring, kus naised käisid peale tööd Leili Lehe juhendamisel tegemas kõiksugu näputööd.”

1968. aastal anti kirjastuses “Eesti Raamat” välja mitu postkaarti, kus olid Leili Lehe õpilaste valmistatud rahvarõivanukud.

Liia Lees meenutab:

Õpetaja Leili Leht oli minu käsitööõpetaja Haapsalu 8-klassilises Koolis alates 4. klassist (1974). Ilmselt olime ühed viimased, sest peagi läks ta pensionile. Õpetajana on ta meelde jäänud väga armsa, tasakaaluka, kuid nõudlikuna. Õppisime õmblemist (konstrueerisime öösärgi lõiked), tikkimist, pilutamist, kudumist. Eriti on meelde jäänud tikkimistööd. Näidistööd olid nii kaunid ja ahvatlevad. Kuigi õpetaja Leht oli seotud Haapsalu sallide kudumisega (seda ma siis ei teadnud), on minu mälestustes ta rohkem tikkija. Käsitööringis tehtud töödest mitu jõudsid ka näitusele. Väga tähtis oli, et töö pahem pool oleks ilus ja puhas – see õpetus on saatnud mind tänini. Üllatav oli aastakümneid hiljem teada saada, et meil oli õpetajaga Leiliga veel üks ühine huvi – rahvatants. Tema rahvatantsutegevus toimus Põlvamaal Räpinas.

Leili Lehe mälestuseks

Nüüd on Leili Lehe säilinud mustriproovid ja muud käsitöömaterjalid kõik hoiul Haapsalu Pitsikeskuses.

Edasi läksid aga asjalood nii, et pitsiliste koekirjade proove ja fotosid nähes tekkis mõte koekirjade mustrid korrastada, kududa uued näidised ja anda välja kaardikompekt “Mustrid Leili Lehe kogust”. Rohkem kui 20st Siiri Reimanni välja valitud ja uuesti kootud kirjast jõudsid mustrikaartidele 16. Kuna vanadel tööproovidel kirjanimesid ei olnud, siis peame tunnistama, et nimed mustritele on pannud pitsimeistrid ja kirjastus.

Peagi on Saara Kirjastuses välja antud 16 mustriga kaardikogu kõigile kudujatele saadaval. Loodame, et taaselustatud mustrid kootakse jällegi uhketeks sallideks.

Kas mustrikaartidele jõudnud kirjad on Leili Lehe autorilooming?

Kahjuks ei tea sellele küsimusele vastust enam keegi. Suure tõenäosusega on nende mustrite hulgas palju neid, mille Leili Leht kogus 1960. aastatel Haapsalu eakatelt pitsimeistritelt, kuid osa neist võivad olla ka tema enda looming või kohandatud mustrid. Leili jaoks oli oluline, et UKU kudujatel oleks rättide-sallide kudumiseks valida palju erinevaid mustreid.

Loodame, et Leili lehe kogutud pitsikirju kootakse ikka ja jälle ka edaspidi!