Salapärase Alma Ruhnu pulma lugu

Kirjutas Anu Pink

Täna on Eestis uudishimupäev

Ja sobib suurepäraselt ühe loo jutustamiseks, mille käivitas ilmselgelt uudishimu. Täpselt pool aastat on möödunud päevast, mil ilmus raamat “RUHNU. Kirjad kudujate saarelt”. Ma olin ei vähem ega rohkem kui 10 aastat uurinud Ruhnu kudumeid, et see raamat lõpuks sündida saaks. Teadupoolest on kauneid Ruhnu esemeid paljudes muuseumites ning muidugi soovisin ma neid kõiki uurida. Eelkõige muidugi nende kudumite tehnilist poolt, et kuidas kunagi keegi Ruhnu naine või tüdruk need kudunud oli. Aga minu uudishimu oli tegelikult laiem, tahtsin ka teada saada, kuidas ja miks need Ruhnu esemed olid kuhugi Muuseumi kogudesse üldse sattunud? Kes oli need sinna viinud ja mis seos oli andjatel olnud Ruhnuga? Nii rullusidki mu ees lahti mitmed lood Ruhnu saart külastanud etnoloogidest, kusntiajaloolastest jt. Kuni lõpuks tekkis tupikseis. Rootsis Västergötlandi muuseumis leidus paar sukki ja poolkindaid, mille oli 1913. aastal andnud muuseumile keegi Alma Zetterqvist.

Link neile sukkadele Rootsi muuseumite veebisüsteemis.

Sukad Västergötlandi muuseumis

Sukad Västergötlandi muuseumis

Kes oli Alma Zetterqvist?

Tundus lihtne ja ülimalt loogiline mõte, et Alma oli Ruhnu pastori August Zetterqvisti naine. Aastatel 1907– 1914 oli pastorina Ruhnus ametis August Zetterqvist, kelle tegutsemise ajal ehitati ja 1912. ka avati Ruhnu uus kirik. Aga kuidas seda tõestada, et just Alma tema naine oli? Äkki oli Alma hoopis tütar? või ema?

Üheski Ruhnu kohta ilmunud raamatus pastori naise nime kahjuks polnud. Lappasin läbi kümneid ja kümneid internetiallikaid, alates toonastest ajaleheartiklitest kuni Rootsi pastorite elulugudeni. Tulemusi ei andnud ka otsingud geni.com lehel. Sellenimelisi rootslasi näis olevat uskumatult palju. Pika uurimistöö tulemusena leidsin ühe vana kirjutise, kus oli kirjas, et Ruhnu kirikuehitusel miski viibis, kuna pastor oli oma prouaga reisil Šveitsis. See ei tõendanud küll rohkemat, kui et pastoril oli olemas proua 🙂 1912. aastal ilmunud artiklist, mis kirjeldas uue kiriku avamist, sai lugeda, et pastor koos oma prouaga andis õhtusöögi suurele hulgale kiriku avamisele saabunud külalistele. Taas polnud artiklis vihjet, mis oli pastoriproua nimi.

Aeg aga kulges oma rada ja raamatu trükiaeg jõudis kätte. Nii paningi raamatusse lause, mis Alma Zetterqvisti kohta kõik otsad lahti jättis…

Kes on Alma?

Aga kui sul on uudishimu, ega sa siis ju ei jäta? Justkui inertsist püüdsin ikkagi edasi uurida, kes see Alma oli. Ja mingil seletamatul põhjusel andis lõpuks üks otsing ka tulemusi. Leidsin internetist 1932. aastal ilmunud Nordiska Museeti aastaraamatu, milles juttu peaasjalikult Rootsi pulmalauludest. Ja leheküljel 31 vaatas mulle vastu koos nootidega Ruhnu pulma rahakogumise tervitus- ehk toostilaul, mille all lühike kirjeldus, kuidas seda laulu lauldi… Laul ja kirjeldus olid ilusasti viidatud – Alma Zetterqvist 1907, ajaleht Idun.

Nordiska Muuseumi aastaraamat 1932

Kas teate seda tunnet, kui oled leidnud niidiotsa?…

Edasi toimus Saara Kirjastuses väike muusikatund. Sest loomulikult tuli mulle kui Ruhnu muusika kuulajale see lauluke tuttav ette. Kuula plaadilt “Ruhnu saarel mitu otsa” lugu “Joogem pruutpaari terviseks”. Karoliina Kreintaal, Lee Taul ning Sänni Noormets on selle plaadi algmaterjalina kasutanud 1938. aastal salvestatud Ruhnu pillimehe Elias Schönbergi (s 1861) viiulimängu ja laulu. Õnneks töötab Saara Kirjastuses hästi nooti tundev Mariliis, kes kohe Alma 1907. aastal ülesmärgitud noodi järgi laulu üles võttis ja me leidsime sellel olevat väikseid erinevusi tänasel plaadil kõlavaga.

Aga mina jätkasin nüüd juba sihipäraseid otsinguid, et leida 1907. aasta naisteleht Idun. Minust sai peaaegu toonaste naistelehtede lugeja – sadade kaupa. Kuni leidsin ka soovitud numbri, mis paraku kohe ei avanenud, pdf oli justkui vigane. Siiski oli teisel päeval õnne rohkem ja minu ees seisis 1907. aasta Rootsi naisteleht, kus viiendal leheküljel esmalt väike nupuke, et selles numbris on pikem kirjutis Ruhnu saare pastoriproualt Alma Zetterqvistilt, kes kirjeldab Ruhnu pulma. Nupukese juures oli ka kenasti pilt pastorist ja tema prouast. Lahendus oli leitud – Alma Zetterqvist oligi August Zetterqvisti naine. Kui erilise uudishimuga siis lehte edasi uurisin, jõudsin aga Alma kirjutiseni, mis osutus ülihuvitavaks ja peab ütlema, et ka väga mahlakalt kirjapanduks.

August ja Alma Zetterqvist

Mida siis pastoriproua Ruhnu pulmast kirjutab? Siinkohal suur tänu heale sõbrale Peeter Särjele, kes Rootsis sündinud Eesti mehena aitas mul 1907. aastal kirjapandust paremini aru saada.

Ett bröllop i Steffensgården på Runö.

Alma Zetterqvist, 1907

Pulmad Steffensi talus Ruhnu saarel

Läbi küla kostab kisa: pruutpaat on siin! Teravad püssilasud rannast annavad märku suursündmusest. Kõik jaalad on juba nädal aega hülgejahilt kodus olnud, puudu on vaid üks paat – see, mille pardal oli Ulrik Steffens. Ta sõitis Vormsi saarele järele oma pruudile. Ja jaala koos pruudiga on nüüd siia jõudnud. Siiamaani on kõik hästi ja te võite loota kesksuvistele pulmadele Steffensi talus.

Muud jututeemat Ruhnus hetkel pole: Keda kutsutakse pulmakokkadeks? Kas “sai, juuretiseta sai (kakobröd – sisaldas ka odrajahu) ja magushapu leib” ikka õnnestuvad, kas pärm käärib ja tuleb hea õlu? Kohutav põnevus! Veel üks uudis! Steffens on kinni püüdnud ühe oma mööda saart ringi jooksvast 20 seast, et teda peo jaoks nuumata ja värskest lihast süüa teha.

Pruutneitsideks saavad Malla Berens ja Elisabeth Kokas. Keegi ei suuda mõista, kuidas see saladus ilmsiks sai tulla. Ruhnu oma külakeeles väljendatud ootus peatsele rõõmule kõlaks nii: “Misommar ska’ bulupi kuma, tua ska vi ita kæta, drik klimskin, ita kling upa hoitbre, kouk hus brufolki kuma uter kirki“. (Jaanipäeval tulevad pulmad, siis sööme liha, rüüpame klimbisuppi, sööme võiga nisuleiba ja vaatame, kuidas pulmalised kirikust välja tulevad.)

Ühel päeval siseneb pastori kööki higist tilkuv Ulrik, tema järel värisev pruut, kes räägib ainult Vormsi keelt ja kardab nüüd, et teda hakatakse katekismuses üle kuulama. Pastoraadi köögilaua tagant vaatavad Hans Pärs ja neiu Dorotea Mickos eemal seisvaid vaeseid noori varjamatu uudishimuga. Keegi ei räägi. Lõpuks ajab Ulrik end sirgu, annab kihlatule müksu ja siis astuvad nad pastori kabinetti.

On õhtu enne pulmapäeva. Istume trepil ja naudime vaikust. Õhtu on niiske ja soe. Kusagilt kaugelt kostab lõokese lõõritamist. Niidulillede lõhn. Meri magab ja meid ümbritseb suveöö hele pimedus. Kuulake! Pulmatalus laulavad noored hääled armsat koraali. Üks psalm järgneb teisele. Noodid täidavad vaikuse, levivad ümber oru, kogunevad uuesti ja kõiguvad ülespoole, millele järgnevad uued juubeldavad rahvahulgad, kes ülistavad Jumalat kõrgel taevas. See on Ulrik Steffensi poissmeesteõhtu. Nii valmistub noor Ruhnu talunik koos lapsepõlvesõpradega oma elu suurpäevaks.

Pulmapäeval hommikul kell viis toimub ühine palvus, mille järel pruut riietatakse mitmete selleks kohale kutsutud inimese juuresolekul, kes istuvad kõik ümber seinte ja vaatavad.

Mustas taluköögis (suitsukojas) tunnete kohe, et toimub midagi ebatavalist. Lõkete  kohal on tohutud raudpotid ning suitsuses ja hämaras ruumis liiguvad vanad küürus naised, meetripikkused kulbid käes. Paratamatult mõtled judinaga tagasi lapsepõlves kuuldud muinasjuttudele, kus nõiad pakse lapsi praadisid.

Siseneme linade ja tekstiilidega kaetud rehetuppa psalmi viimaste nootide ajal. Pulmarahvas seisab pikkade laudade ümber. Küünlad põlevad, kuigi jaanihommikul paistab päike nii selgelt. Milline karjuvate värvide ja naiivse maitsetuse liit meie silme ees avaneb! Pruudi kroon meenutab ümberpööratud potti, mis on tihedalt kaetud värviliste paberlilledega igas värvitoonis, mida inimkond on suutnud välja mõelda. Katkiste lühtrite prismad, vahahelmed ja jõulupuu kard ripuvad üle pruudi otsaesise ja kõrvade. “Pruudi emad”, auvahtkond mõlemal pool pruuti, näevad välja peaaegu samasugused. Pruutneitsid kannavad sama liiki ja põrguliku värvikombinatsiooniga pärgi nagu pruudil. Kõigil lehvib seljal terve mets kirjusid siidipaelu, mis on kinnitatud kroonide ja pärgade külge. Paljud neist lintidest on mitusada aastat vanad, kootud kuld- ja hõbeniitidega ning neid hoitakse põlvkondade kaupa reliikviatena alles. Kõigil neil peategelastel on lõpuks igaühel kaelas oma 20–30 helmekeed; kiire pilguga arvate, et näete valel küljel küüru. Ülejäänud riietus on samasugune kui Ruhnu naise  kirikurõivastus.

Teise pika laua taga näeme peigmeest valge ja sinisetriibulise vestiga, mille alt paistavad rinnal hõbedase preesiga kinnitatud särgi varrukad. Peigmees on ümbritsetud peiupoistest.

Kogu selles inimeste, värvide, päikesepaiste, süüdatud küünalde ja paksu tolmu segaduses köitis meie tähelepanu kaks valget õhulist paberist krooni pruutpaari istmete kohal. Noored teevad üksteise jaoks peenikese sulenoaga neid kunstiteoseid, mis meenutavad peaaegu peent pitsi. Krooni külgedel olevates medaljonides on näha täispurje all olevat kuunarit, mille varustus on peen nagu ämblikuvõrk. Vanikud, nimetähed, fantaasiakaunistused moodustavad nii peene ja õrna terviku, et on võimatu aru saada, kuidas karmid töökäed niisuguse asjaga üldse hakkama saavad. Selle tegemine nõuab mitu nädalat hoolsat tööd.

Meid kostitatakse koduõlle ja võileibadega. Laulatuseaeg läheneb. Tekib teatav mure. Peiupoisid tõusevad, võtavad peigmehe kaasa ja viivad ta kirikusse. Uus ootus ja ärevus. Ruumis kostab lärm ja uksele ilmuvad kaks kuldribadega kaunistatud mütsiga noormeest. Keegi ei julge hingata ja kõigi pilgud on suunatud pruudi poole. Viimased kummardavad tema ees ja ütlevad: “Kas pruut oleks nii hea ja tuleks meiega kaasa kirikusse?” Need lunastavad sõnad on lahkumise signaaliks. Pruut noogutab ja tänab. Tugevasti kätest haarates, lohistavad nad pikkade sammudega nende vahel kuldrihmadega kaunistatud pruuti kiriku poole ja kellad hakkavad helisema. Kõik me järgneme neile hoogsal sammul. Abielutseremoonia sarnaneb Rootsi omaga. Pälli (pällen) hoiavad noorpaari pea kohal neli abielus meest (see on midagi väikese baldahiini sarnast – A.P.). Pruutneitsid liiguvad edasi, laulavad noorpaarile ning pöörduvad uuesti tagasi. Neile järgneb pruut, nüüd juhivad kaks vanameest.

Kodus on kokad pottides valmis saanud ja suurtesse savinõudesse kühveldanud keedetud hanesid, sinke, liha ja kartuleid ning klimbisuppi, mis meid ootavad. Preestrirahvale pakutakse söömiseks taldrikud, noad ja kahvlid, kõik teised söövad kokkupandava noa ja puulusikatega viie-kuuekaupa ühest savinõust.

Kuumus tõuseb põhjendamatult. Suits, jutuvadin, rasvased toiduaurud ja suur isu annavad kõikidele nägudele särava värvi. Taimetoitlane minestaks siin õudusest. Rootsi lihasöömise loendus on jõudnud Ruhnus haripunkti. Iga majapidamine sööb aastas oma 20 või 25 siga, sama palju lambaid ja topelt hanesid, lisaks palju veiseliha ja kala. Mehed nööbivad vestid lahti ja nende juuksed kleepuvad palavuse käes. Ohh! Lõpuks on see läbi ja me saame pisut värsket õhku kaunite varjuliste puude all, mis ümbritsevad kõiki Ruhnu talusid.

Tunned end nende lihtsate looduslaste seltsis õnnelikuna. Vestlus on lõbus ja ilustamata ilma kisa ja kärata, sest jooke pole. Sugulus meie keeles ja põlvnemises seob meid tihedalt üksteisega. Rootsit mainitakse sageli ja paljud väljendavad igatsust enne surma kodumaad näha.

Nüüd on üles seatud pulmakamber ja sel ajal, kui me istume gruppidena murul ja juttu ajame, väljub neli lauljat, kellele järgneb pruut, kelle nad “välja laulavad”. Noorpaar saab nüüd kingitusi oma väikeses toas. Iga kinkija saab pruudilt tänutäheks nisuleiva, mille ta hetkeks kõrguse poole tõstab — see on ruhnlase viis oma tunnustust näidata. Peig istub suitsetades kirstuserval ja vaatab vargsi, mis majas toimub, noored aga jäävad sisse, räägivad ja vaatavad seitsme kirju padjaga tehtud pruutvoodit. Õuest kostab, klõps, klõps, klõps… Lapsed karjuvad, koerad hauguvad ja vintpüssi kuked on vinna tõmmatud. Õhtusöök on valmis ning aida ja rehetoa vahelisele teele on rivistatud kaheksa laskurit, neli kummalgi küljel, püssitorud risti ülespoole. Selle saatel läheme me kõik sisse, samal ajal kui püssid klõbisevad.

Siit tuleb episood, mis on väärt oma lugu. Teatav uimasus ja põhjendamatu küllastus halvab kõik meeled.  Siis ilmuvad neli lauljat, kausid käes. Võõrustajad täidavad jooginõusid – noorpaarile hakatakse raha koguma, samal ajal kui lauljad alustavad rehetoas laulu. Majaisa loeb ette mitu lauapalvet, milles kõik on ühel meelel, viimasena Meie Isa ja Õnnistus. Alusatavad 4 lauljat, kel kausid käes:

Rahakogumise laul

Rahakogumise laul

Selle peale viskab keegi kaussi rubla. Aitäh, aitäh, aitäh, aitäh, hüüavad lauljad keset laulu. Need aitähid (tack-tack-tack), välgukiirusel üheskoos lausutud, kõlavad nagu kana kaagutamine ja tekitavad tormilist rõõmu. Nii jätkub laul samalt noodilt, kus see pooleli jäi, kuni kukub veel üks sent ja tänukõne algab uuesti. Mõnikord kestab see laul mitu tundi.

Kuid juba on lähenemas südaöö ja mu abikaasa katkestab mõne aja pärast mängu, et anda noortele mälestussõnad järgmisteks päevadeks. Tõuseme lõpuks püsti ja laulame koos oma kalli rootsikeelse pastori Nilssoni psalmi:

Tagen Herren med på vägen
Alla Dagar, alla år!
Han vill lätta hvarje börda,
Han vill torka hvarje tår.

„Võtke Issand teele kaasa. Iga päev, igal aastal ! Ta tahab iga koormat kergendada,…

Kes olid need noored, kelle pulma Alma nii täpselt kirjeldas?

Peigmees oli Ulrich Johansson Österman (Ullis) (1878–1962). Kuigi Ulrich sündis Ruhnu saarel, olid tema mõlemad vanemad  juba täisealistena Ruhnu sisse rännanud Noarootsist ja abiellusid 1869. aastal Ruhnus.

Ulrich oli üles kasvanud Ullise talus ja 1901. aastal abiellunud 18-aastase Magdaleenaga, kes oli pärit Steffensi talust (Ruhnu mälestuste raamatute autori Jakob Steffensoni tädi). Noored jäid elama Steffensi tallu. Kahjuks 1905. aastal Magdaleena suri. Nii ongi 1907. aastal kirjeldatud pulma, mil noorelt leseks jäänud Ulrich võttis tegelikult teise naise.

Pruut Maria Österman (Ahlberg) (1880–1960) oli pärit Vormsi saarelt Diby küla Jakase talust.

Nagu pea kõigi Ruhnu inimestega, jätsid Maria, Ulrich ja nende 1910. aastal sündinud poeg Isak 1944. aastal kodusaare ja asusid Rootsi.

Kas sellega on see uudishimu lugu lõppenud?

Ei, kummalisel kombel on selles samas naistelehes vihje, et Alma Zetterqvist on ühe reisikirja Ruhnu saarest kirjutanud ka juba 1906. aasta Idesuni numbrisse. Otsingute tulemusena selgub, et lugu räägib ühelt poolt Ruhnust, aga teisalt hoopis Saaremaast. Aga sellest juba järgmises postituses…

Lisan selle loo lõppu mõned pildid Ruhnu pulmadest. Ja ühtlasi ka Theodor Lutsu 1931. aastast pärineva filmilõigu, kus Ruhnu pulma näha võib. (Üks selles filmis olevatest Ruhnu sõdurpoistest on muide Ulriku ja Maria poeg Isak).

Vaata filmi

Ruhnu Noorpaar 1902, Axel Olai Heikeli foto Soome Rahvusmuuseumis SUK15:108

Võta meil nööbist kinni – sõna otseses mõttes

Uurisid Tiina Kull ja Anu Pink

Millest küll on tehtud need nööbid?

Sellest on möödas juba üle nelja aasta, kui siit samast blogist sai lugeda 12-jaolist järjejuttu “Kuidas sünnitada Saaremaa kampsunit”. See põhjalik kampsuni kudumise õpetus on praegugi blogi arhiivist leitav, kellal vaja läheb. Kampsuni eeskujuks oli Axel Olai Heikeli 1901. aastal Kärla kihelkonnast kogutud ilus tumesinine keerdsilmustega soonikkoes kampsun, mis asub Soome rahvusmuuseumi kogus, SU 4002:440. Kudumine jõudis õnneliku lõpuni, aga juba siis sai arutletud teemal, mis nööbid sel kampsunil ees on?

Kärla kampsun SU4002:440

Originaalkampsunil on ees mingid kollakad nööbid, mis ei tundunud olevat puust, pigem nagu bakeliidist vms. Uurimisel aga selgus, et bakeliit kui esimene sünteetiline plast töötati välja alles aastal 1907. Ehk siis kindlasti ei saa need olla bakeliidist nööbid, sest kampsunit oli kantud rahvarõivaseelikuga ilmselt 19. sajandi lõpupoole. Panin siis kampsunile ette nii enamvähem sobilikud metallnööbid ja sinnapaika see nööbimure esialgu jäi.

Nööbimure tõusis uuesti päevakorda

Olin juba peaaegu unustanud oma nööbiotsingud, kuni Vooremaa rahvarõiva nõuandekoja perenaine Tiina Kull (kellega mul juhtub olema ka isiklik sugulusside) hakkas otsima nööpe 19. sajandi lõpuveerandist pärinevale Torma naiste jakile (ERM 3947). Ka sellel jakil on ees üsna sarnased kollakad nööbid. Kohe trügis ka kampsuni nööbimure jälle esile ja lahenes ootamatult edukalt. Tiina tegi kiire uuringu ja avastas, et 19. sajandi viimasel veerandil toodeti selliseid nööpe tagua pähkli koorest, mida kutsutakse ka taimseks elevandiluuks. Veelgi enam, meil õnnestus selliseid ajaloolisi nööpe üks kotikesetäis kaugelt väljamaalt isegi tellida :).

Nüüd kus nööbikesed on juba kohal, tegime veel veidi taustauuringuid.

Selliseid nööpe oli kasutatud ka sõjaväevormidel ning selles kontekstis oli nende nimetus Eestis kivipähkli nööbid. Selgus, et eestikeelne nimetus tuleb otse saksa keelest, kus neid nööpe nimetatakse steinnuss knöpfe. Otsingu niidid viisid Saksamaa linna Schmölln, kus asub lausa nööbivalmistamise muuseum. Külastage, kui te peaksite sinna Dresdeni lähedal asuvasse linna sattuma 🙂

Lühike kivipähkli nööpide ajalugu

See oli aastal 1863, kui pärlmutri töötleja Hermann Donath kolis Schmöllni linna ja registreeris seal nööpide valmistamise töökoja. Aasta pärast seda saatis ta oma venna Valentini Berliini, et ta uuriks seal kivipähkli kasutamise võimalusi. Berliinis sai odavalt osta eriti kõva koorega pähkleid, mida puutöömeistrid olid püüdnud kasutada. Lõuna- Ameerikast laaditi Saksamaale naasvatele tühjadele laevadele lastiks neid pähkleid, mis siis Saksamaal odavalt maha müüdi. Valentin tuli tagasi Schmöllni ja juba 1867. aastal hakkasid vennad tootma corozo nööpe ehk kivipähkli nööpe. Järgnvatel aastatel tekkis Schmöllni linnas veel hulgaliselt väikseid tehaseid, kus valmistati sellest eriti vastupidavast ja samas hästi värvitavast looduslikust materjalist nööpe. Sajandivahetusel tehti väga suur protsent nööpe just neist pähklitest. Lõpuks tõrjus plastmassi leiutamine pähklite kasutamise välja.

Mis pähkel see on

Tagua pähklid pärinevad palmide perekonna Phytelephas (otsetõlkes elevanttaim, eesti keeles kasutatud ka nimetust vandlipalm) erinevatelt liikidelt, mis kasvavad kas Lõuna-Ameerikas, põhja Aafrikas, Saalomoni saartel jm.

Palmi juskui ogaline vili kukub pärast valmimist alla. Kõva, elevandiluud meenutav materjal ei ole mitte pähkli koor, vaid hoopis selle kuivades eriti kõvaks muutuv sisu. See on sõna otses mõttes kõva kui kivi, mistõttu pole võimalik seda näiteks noaga lõigata, aga võib saagida rauasaega :). Kuna palm kasvatab igal aastal uued viljad, on see vägagi loodustsäästev materjal. Vähesel määral toodetakse sellest “taimsest elevandiluust” nööpe, ehteid jm ka tänapäeval. Kuna erinevalt plastmassist on need ka lõpuks looduses lagunevad, siis võib selliseid nööpe leida näiteks mõne ökopoes pakutava särgi eest. Materjal on ka suurepäraselt värvitav, mistõttu pole alati üldse lihtne aru saada, millest need esemed valmistatud on.

Loe rohkem:

Vegetable ivory, Phytelephas, tagua palm, tagua nut, tagua pähkel, vandlipalm, kivipähkel…

Tagasi rahvarõivanööpide juurde

Kõige rohkem leiab meie rahvarõivastelt loomulikult käsitsi valmistatud linasest niidist nööpe, mille iga rõivavalmistaja asja käigus ise tegi. Lisaks sellele on leida erinevaid metallnööpe ja hilisemast perioodist ka kangaga kaetud ostunööpe. Kõige muu kõrval võime siis öelda, et 19. sajandi viimasel kolmandikul võidi rõiva ette õmmelda ka kivipähklinööpe, mis arvatavasti olid Eestisse sisse toodud ja mida osteti kas harjuskilt või poest. Kummalisel kombel on 19. sajandi lõpul kantud Saaremaa kampsunil (asub Suomen Kansallismuseo kogus) ja Torma kihelkonnast kogutud naiste jakil ERM 3947 (https://www.muis.ee/museaalview/565805) üsna ühesugused nööbid, mille keskel sügavas augus on kaks üksteisele hästi lähedal olevat nööbiauku.

Eesti Postimees ehk Näddalaleht ma- ja linnarahwale kuulutab oma 1880 aasta 9. jaanuari numbris, et Tartus, Inglise magasinis saab osta kookuse nööpe :). Tegelikult pole teada, kas nimetus kookus nööbid tähistas päriselt kookospähkli koorest tehtud nööpe või peeti silmas hoopis neid samu tagua palmi pähkli nööpe.

Postimees 1880

Samast Postimehest saab muuhulgas lugeda, et lahkesti pakutakse müügiks ka pruuditanusid ning siidilinta pruuditanudele:

Postimehe kuulutus 1880

1920ndatel aastatel avati Eestis mitmeid nööbivabrikuid, kus hakati tootma galaliidist nööpe ehk nn kunstsarvenööpe (kaseiinnööpe), mille tooraineks oli piimavalk ehk kaseiin, aga selleks ajaks oli rahvarõivaste kandmine juba ajalooks saanud (va näiteks Kihnus ja Muhus). 1924. aasta Postimehest saab lugeda, et pakutakse galaliidist nööpe, mis on tugevamad ja odavamad kui kookus nööbid. Kas need ka tugevamad olid, seda just ei tea, aga kuna neid toodeti Eestis kodumaisest piimast, siis odavamad kindlasti. Ja samuti pole teada, kas kookusnööpide all mõeldi päriselt kookospähkli koorest tehtud nööpe või nimetati nii ka taguapalmi pähklist nööpe. Kookospähkli koorest tehtud nööpe võib tänapäeval soetada ka Eesti käsitööpoodidest.

Postimees 1924

1921. aastal kirjutab Tallinna Teataja, et Eestis pole enam nööbipuudust:

Tallinna Teataja 1921

Uskumatu on aga see, et internetiavarustest oli võimalus leida vanu, üsna samasuguseid tagua pähklist nööpe, nagu need vanal kampsunil ja jakil olid. Võib-olla ehk vähekese on nööbid heledamad ja ka pisut lamedamad. Nüüd siis uhkeldab järelekootud kampsun ehtsate nööpidega 🙂Kärla kampsuni originaal SU 4002:440

Uus kampsun, millel on nüüd ees vanad kivipähklinööbid.

Uus kampsun, vanad nööbid (kuigi säilitatud kasutamata)

Täna räägime Triinust

Uurisid Anu Pink ja Heli Kiverik

Täna räägime Triinust. Sanga Triinust.

See uurimislugu sai alguse ühest Fb Rahvarõivagruppi postitatud fotost. Pildil oli vanem naine Läänemaa rahvarõivastes ja kudus kinnast. Kuigi ma polnud seda fotot varem kusagil näinud, oli minu jaoks asi kohe selge – see on ju Sanga Triinu. Miks ma seda Sanga Triinut siis tean?

Väga harva võib arhiivist leida kirjeldusi, mis räägiksid Eesti kindakudujatest nimeliselt. Oskas ju vanasti Eestimaal kinnast kududa igaüks ja näib, et suurepärased kudumisoskused olid juba igal meheleminekuikka jõudnud tüdrukul. Aga on ka mõned erandid. Lausa mitmest allikast võib lugeda, et Vigala kandis elas kuulus kindakuduja Sanga Triinu. Sageli jagatakse siis ka fakti, et ta elas Sanga saunas ja elatas ennast kinnaste kudumisest. Eriliselt tore on muidugi sealtkandi rahva hulgas levinud ütlus – kirju nagu Sanga Triinu seitsmevärviline kinnas.

Paljudes raamatutest ja ka muis.ee lehelt võib leida foto, kuidas Sanga Triinu kinnast koob. See Rahvarõivagrupi lehel olev uus foto tundus nii sarnane sellele levinud fotole, et olin kohe kindel, et tegemist on sama kindakudujaga. Et asja siiski tõendada, tõstsin fotod kõrvuti ja sellest piisas. Mõlemal fotol on kaelas täpselt samad ehted, suure tõenäosusega ka sama kampsun ja ega näojoonedki erine.

ERMis oleva foto juurest leiab veel järgmise info: Kindakuduja – rahvakunstimeister “Sanga Triinu”, Triinu Mirme (sünd. 1884) 1955, eluk. Vigala khk, Jädivere k, Sanga saun.

Kui siis muisis veelgi otsida, siis selgub, et muuseumis on hoiul ka tema vardakott ERM A 566:456 ja selles leidunud poolik kudumistöö.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Ausalt öeldes, oli see enam-vähem kogu info kindakuduja Sanga Triinust, kuni sattusime Heli Kiverikuga üle veebi koos mõistatusi lahendama. Selline ühine uurimismaraton on muide väga lõbus :). Ja kaks pead on ikkagi kaks pead, uurimisrühma nutikus niiviisi igal juhul kasvab.

Heli leidis Ajaloomuuseumi kogust Vigala fotograafi Hans Reimeri piltide hulgast foto, millel Sauga talu peretütar Triinu Mirme 20. sajandi algul.

Eesti Ajaloomuuseum AM N 18452

Foto: Reimer, Hans (1872-1959)

Triinu Mirme, Sauga talu peretütar tüüpilises 20. saj. rõivastuses.

Kõrvutame fotosid ja oleme veendunud, et fotol on seesama Triinu noorena. Kuigi mängu tulevad ka juba ebatäpsused. Sanga talu asemel on legendis Sauga talu. Kumb on õige? Aga talletame info, et Sanga saunas elanud kindakuduja oli Sanga talu peretütar. Järjest uut informatsiooni otsides leiab Heli, et muis.ee lehel on mitu kindapaari, mille kuduja on keegi tuntud kindakuduja Triinu Reimer. Ikka Vigala kandist. Kindad on Pärnu- Jaagupi kandist kogunud 1987. aastal Reet Piiri ja Virve Tuubel, aga juures on legend:

Kogutud Pärnu-Jaagupist Vahe talust Libatse külast. Asjad andis Leida Markson.

Kindad kootud Vigala, Vati küla, Sanga talu.

Legend: Triinu Reimer oli tuntud kindakuduja. Sama mustriga kindaid oli müüjal kolm paari, kõik aga erineva värvilahendusega. Kindakuduja uppus Vati jõkke u 1940. a lõpus.

Asi muutub kahtlaseks. Jällegi on tuntud kindakuduja Triinu Sanga talust, aga nimi on hoopis Reimer ja elab mitte Jädivere külas, vaid Vati külas.

Edasi tulevad meie pisikesel uurimisrühmal mängu kõikvõimalikud taustainfo kogumise kohad – kirikuraamatud, elanike loend aastast 1939, vanad maakaardid ja ka geni.com.

Mis siis selgub?

Triinu Mirme on kirikuraamatutes kirjas nimega Riino Mirme ning sündinud on ta 1884. aastal Hannus Mirme ja Mai Mirme kolmanda lapsena. Ootamatult pole aga talu nimi Sanga, vaid hoopis Uhja-Uuetoa.

Kirikuraamat näitab, et ainus perepoeg sureb noorelt ning seetõttu jääb tallu vanim tütar Ann, kes abiellub Tõnis Reimeriga. Triinu ei abiellu ja jääb siis elama ilmselt sauna.

1939. aasta elanike nimekiri:

Sellest nimekirjast ongi näha, et Uuetoa talus elavad 1939. aastal Ann oma poja Eduard Reimeri ja tema naise Ilse Reimeriga ning samas elab ka tema õde Triinu Mirme.

Samas jäävad õhku mitmed küsimused – kuidas sai Sanga talust Uuetoa. Ja kas Triinu Reimer võiks siiski olla ekslikult Triinu Mirme? Samas üks elas justkui Jädivere külas, teine Vati külas. Uurimine jätkub maakaartidega. Ning viib esialgu ummikusse. Jädivere ja Vati vahel näib olevat siiski liiga palju maad, asi ei tundu loogiline. Ja siis selgub, et kaartidel on tegelikult kaks Jädiveret.

Vasakpoolne Jädivere tähis kaardil asub Jädivere mõisa juures ning on väga lähedal ka lipukesega märgitud Vati sillale. Veel üks tähelepanek – Vati jõgi kannab erinevatel aegadel erinevaid nimesid. Ning tagatipuks selgub, et talu, mida me otsime, kannab samuti erinevatel aegadel ning erinevates arhiiviallikates lausa kolme nime Sanga – Uuetoa ja Uhja. Erinevatel kaartidel on talul nimi erinev. Ja see asub tõesti Vati jõe lähedal. Ühel alumisel kaardil on talu nimi Sanga, teisel Uuetoa, kõrval sinisega on näidatud Uhja tee.

Vahemärkusena selgub, et samas talus elas mingil ajal ka fotograaf Hans Reimer oma naise ja lapsega, kes oli juhtumisi Triinu õemehe Tõnis Reimeri vend. Kaldume arvama, et kuna selles talus elasid Reimerid, siis tagantjärgi aastakümneid hiljem Läks kellelgi seal Pärnu-Jaagupis lihtsalt asi sassi ja ta ütles, et ka kindakuduja oli Triinu Reimer Sanga saunast. Kuhu me oma pika jutuga siis jõuda tahtsime? Eks ikka sinna, et Sanga saunas elas ainult üks kindakuduja, kelle nimi oli Triinu Mirme ja kelle kootud kindaidki on ERMi kogus olemas.

Viimase kontrolli teeme etnograafilise arhiivi materjalide põhjal, mille käsikirjad on Lehti Konsini 1961. aasta uurimisretkest Vigala kanti. Ja kust pärinebki jutt Vigala kandi kindakudujast.  EA 80 lk 243-244. Aitäh Liis Luhamaale ja Jana Hindriksonile, kes meid vajalikul hetkel EA pildistusega abistavad.

Sellest kirjutisest on selge, et Triinu Mirme elas Sanga saunas, mis asus Vati jõe ääres ning et Triinu suri aastal 1951. Ilmselgelt on sel juhul vale fotokogus oleva foto dateering 1955. Ning pisut ebatäpne on ka see, et Triinu uppus Vati jõkke 1940ndate lõpul. Tore, et uurimispäevikus on toodud ka kuulus Vigala ohvrikirstukiri, mida Triinu 7 värviga kudunud olevat.

Lõpetuseks aga on meil võimalus sellist kinnast ERMi kogus ka päriselt näha, sest kudujaks märgitud Triinu Reimer on ilmselgelt Triinu Mirme.

Kuigi Triinul polnud järeltulijaid, siis kui Vigala kandis leidub inimesi, kes võiksid midagi täpsustada või ka ümber lükata, oleme tänulikud, kui meile kirjutate.

Uurimine oli pikk ja põnev, aga Vigala kindad on igaljuhul toredad 🙂 Head kudumist!

Lõpetuseks veel väike labajalavalss “Vati jõgi põleb” Eesti Rahvaluule Arhiivist

lindistus aastast 1929. ERA, Fon. 241 Vigala – Eduard Oja (1929)

Ja ka uuem versioon, mille on lindile mänginud Krista Sildoja ja Raivo Sildoja. Kogumik “Päikseline viiulisuvi”. Allikas: http://eestiviiul.rahvamuusika.ee/Kogumik_Paikseline_viiulisuvi_192.htm

Muhulaste lemmikvärvid – roheline-must-sinine ja Evald Allase fotode saladused

Kirjutas Anu Pink

Kuna olen juba ligi 15 aastat tegelenud üsna igapäevaselt Muhu käsitööpärandi uurimisega, siis tajun seda pealkirja kirjutades teie nägudel siirast imestust. Jah, üsna samasuguse imestuse osaliseks sain ka ise, kui paari kuu eest selle tõdemuseni jõudsin.

Ammuelanud muhulased, te suudate meid jätkuvalt üllatada 🙂

See lugu sai alguse juulis, kui kirjutasin Saarte Häälele arvamusloo “Hoidkem oma värvilist varandust – rahvarõivaid”. Pärast seda pöördus minu poole üks tore Saaremaal elav vanaproua, et temal on alles kaks Muhust pärit vanaema seelikutükki. Ajasin siis autole hääled sisse ja sõitsin külla minu lapsepõlvekodust üksnes 6 km kaugusel elava Luule juurde. Minu ees rullus lahti lugu ühest Muhu perest, kes rohkem kui 110 aastat tagasi Saaremaale Saikla külla talu ostsid.

Võtsin siis nõuks ilusti alles hoitud siilikukangaid uurida ja seejärel need muuseumisse toimetada. Tänaseks ongi need Muhu Muuseumile üle antud ja pärandina jätkuvalt hoitud. Aitäh-aitäh Luulele!

Ühe Muhu pere lugu

Need kaks lahtiharutatud siilikut olid kuulunud Ekaterina (Kadri) Nõule.

See oli rohkem kui 110 aastat tagasi, täpsemalt 1908. aasta juulikuus, kui Linnuse Neo perepoeg Timofei (Tõnu) omale naise võttis. Tema pruut oli Ridasi Tõniselt pärit Ekaterina (Kadri) Abe (1888–1971). Sellel Linnuse Neo talus tehtud pulmapildil kannab ta siilikut, mis osadena nüüd muuseumisse jõudis. Kahjuks pole siilik üldse pildilt näha, aga sellised teadmised jooksevad ka mööda suulist pärimust. Seda olla rääkinud Kadri ise.

Pulmapidu Linnuse Neol 1908

Timofei ja Ekaterina pulmapilt Linnuse Neo talu õuel, juuli 1908. Foto: JSM F305:5F, originaal asub Rootsis kirjanik Enn Nõu pere pildikogus.

Selline oli Kadri seelik.

Siilikukangal on kaks liiki, mis vaheldumisi korduvad. Siilik on lahti harutatud, kuid alles on ka allääres olnud kõlapook. Siilik on olnud tagant 5 cm pikem kui eest (see on tavapärane tolleaegsetele Muhu seelikutele).

Korraks põikame ajas veelgi tagasi. Seelikute uurimise käigus tuli internetist ilmsiks vana pilt, mis samuti tehtud Linnuse Neo õuel, juures aastanumber 1884. Selgus, et tegemist on Evald Allase 1895. aastal tehtud fotoga, mida on paljud Muhu ajaloo ja kultuuri huvilised varemgi silmitsenud, aga Eesti Rahva Muuseumis pole pildi juures mingit legendi, kes või kus on pildil. Püüdsin seda Linnuse Neo õuel tehtud pilti delikaatselt ka veidi puhastada ja parandada. Järgnevad “isikutuvastused” on osaliselt kindlad ja osaliselt oletuslikud, lähtudes Neo pererahva sünniaastatest ja uuritud arhiivimaterjalidest, teistest fotodest ja tuvastamiseni viinud pisidetailidest fotol.

Eduard Allase foto aastast 1895. ERM Fk187:6. Linnuse Neo pere: Keskel on pereisa Maksim (Madis) Nõu (1857–1935), tema naine Irina (Riste) (1860–1950) Nõu on tema kõrval. Nende ümber lapsed. Isa taga seisab ilmselt 12-aastane Timofei, kes ülemisel pildil pulmi pidas. Timofeist paremal on arvatavasti tema 8-aastane vend Mihail (Mihkel) ja tema kõrval 10-aastane õde Julia. Ees tumeda kleidiga on oletatavalt äsja 5-aastaseks saanud Kirill (Kaarel) ja ema põlle juures 2-aastane Aleksei. Ülejäänud lapsed polnud selleks ajaks veel sündinud ja 2 lapukest olid juba surnud). Irina (Riste) kõrval istub Maksimi isa Aleksei (Ado) Nõu (1830–1899). On arvatud, et taga seisab Maksimi noorem vend Aleksei (s 1863), kes lõpetas Tartu õpetajate seminari, oli hiljem Otepää ja Nõo kihelkonnakooli õpetaja ja Tallinnas pangajuht. Aga pärast täiendavat fotode uurimist ja näojoonte tuvastamist võib pigem väita, et see mees on Maksimi noorem vend Vassili (Villem) (1868–1938), kes elas algul oma noore naisega Linnuse Neol ja alles 1895. aastal sai valmis tema elumaja Linnuse Arul. Tõenduseks, et mees ei ole selleks ajaks juba ligi paarkümmend aastat mandril elanud Aleksei, on seegi, et ta kannab värvilist kaelarätti, Muhu kirjut vatti ja kuube, mis on tehtud sama rätsepa poolt, kui vend Maksimil (nööbid, lõige ja õmblused samad). Pildil uduseks jäänud naine on ilmselt Vassili 23-aastane naine (naine pildil ei saa olla vana, tal on väga noored käed :)) ja väike poeg Ivan. Kudumishuvilised võiksid siin märgata vasakul oleva naise seljas valget nupilises koes vatti ja tähelepanelikul vaatlusel selgub, et seisval mehel on kuue all oranži-mustakirju vatt 🙂

Rahvarõivahuvilistele peab siinkohal märkima, et kui kodusaarel kandsid muhulased ikka oma ilusaid rõivaid, siis kõigil olid kapis olemas ka nn pitkad riided, mis pandi sageli selga siis, kui mandrile asja oli. Selle kinnituseks olgu siia lisatud ülemisest perepildist kindlasti varasem foto keskel istuvatest Madisest ja Ristest, kes abiellusid aastal 1880.

Maksim (Madis) ja Irina (Riste) Nõu linnariides. Foto on tehtud ilmselt 1880. ja 1890. aasta vahel.

Mitu paari silmi avastavad saladusi paremini

Edasine arutlus Evald Allase fotode üle saab toimuma tänu Muhu Muuseumi tekstiilikoguhoidjale ja suure Muhu raamatu kaasautorile Mai Meristele. Just tema märkas, et tüdruk Nõu perepildil (vaata ülespoole) on väga sarnane tüdrukuga Allase tuntud fotol “Abielupaar tütrega”.

Mis seal salata, kahtlust tõesti pole, tüdruk on pildistamiseks pähe pannud kikk-kõru mütsi ja selga vammuse, aga selle kaelusest paistab sama sitsijakk ning täpselt samuti kaela seotud lõkad. Kui muidu ei usu, siis isegi selja taga rippuvad püksid on täpselt samas asetuses. Nüüd võime tänu Mai leiule öelda, et ka see tuntud Evald Allase foto on tehtud Linnuse Neol. Kes aga on mees ja naine pildil, jääb esialgu saladuseks. Ülemisel Nõu pere pildil neid pole. Tol ajal elas taluperes palju rahvast ja ilmselt pole tegemist ka abielupaariga. Mees pildil tundub naise jaoks liiga vana ning laps on usutavasti hoopis Madise ja Riste tütar Julia. Üks võimalik oletus on, et vanamees on vanaperemees Aleksei noorem vend Maksim (Madis) Nõu (1843–1909), kes oli nekrutiks võtmisel nõrgamõistuslikuks tunnistatud ja elas pildi tegemise ajal vanapoisina Linnuse Neol.

Kuna Allas käis 1895. aasta pildistusreisil pildistamas just rahvariideid (lisaks Muhule ka Saaremaal), siis juba nende fotode järgi võib öelda, et ta sättis inimesi pildile riiete järgi ja riideid ka vahetati, lisati juurde (tüdruk ilma vammuseta ja teisel pildil vammusega).

Siinkohal detektiivitöö ei lõppenud. Allas on meest-naist ja tüdrukut pildistanud kahe taustaga ja ootamatult avastasin, et vasakul aia ääres olevad asjad ja aia peal olevad oksaraod on täpselt samas asetuses ka veel teisel pildil, mis kujutab vanemates Muhu pruudiriietes naist. Seega saab nüüd öelda, et ka see foto on tehtud Linnuse Neol.

On üsna tõenäone, et pildil võib olla sama naine, kes Neo perepildil on vasakul uduselt. Sellele viitavad särgivarruka servas olevad suured tagid (ehk vingupael), samuti lõua ja suujoon. Kes see naine Neo pereliikmetest on, sellele küsimusele vastust esialgu pole :). Ehk mõni muhulane oskab arvata? Igal juhul on see tore foto vanematest Muhu rõivastest, kus lisaks mustale ümbrikule, kapetatele-sääristele näha ka Muhu kõlavöö, mis kooti väga-väga pikk ja mitmeid-mitemeid kordi ümber kere mähiti.

Evald Allase foto aastast 1895. Pilt on tehtud Linnuse Neol. ERM Fk 187:3

Nüüd jääb veel üle mõtiskleda selle üle, et ega samal ajal tehtud tuntud pilt “Muhu naine vikati ja rehaga” ometigi Linnuse Neol pildistatud pole. Aga see jääb ilmselt igaveseks saladuseks.

Mis sai Neo pererahvast edasi?

Tuleme nüüd tagasi Neo perepoja Timofei (Tõnu) juurde, kes ülemisel pildil Ekaterina (Kadriga) pulmi pidas. Mis sai neist pärast pulmi? Tõnu oli noorena töötanud Vladivastokis ja sealt teenitud rahaga ostsid nad 1913. aastal koos isa Madis Nõuga (1857–1935) Saaremaale Saiklasse Kägi talu. 1920.–1930. aastatel oli talu väga heal järjel, saanud mitu tunnustust ja sinna korraldati ka väljasõite, mistõttu on pilte ja andmeid säilinud nii ERMis kui ka Põllumajandusmuuseumis.

 

Timofei (Tõnu) Nõu teenis enne Ekaterinaga abiellumist raha Vladivastokis töötades. Tema nooruspõlve päevikutest on saanud inspiratsiooni Enn Nõu ja kirjutanud raamatu “Mõtusekuke viimane kogupauk” (2005).

Foto on tehtud 1920ndatel aastatel Saiklas Kägi talus. Esimeses reas Tõnu Nõu, Kadri Nõu ja Tõnu vanemad Riste Nõu ja Madis Nõu. Taga seisavad vasakult esimene peretütar Salme Nõu (s 1909) ja neljas Linda Nõu (s 1911).

Mitmeid pilte Kägi talust leidub Eesti Põllumajandusmuuseumi kogus. Nagu piltidelt näha, siis vähemalt vanaperenaine Riste jätkas ka Saiklas Muhu riiete kandmist. Kuigi pildid tehtud erinevatel aastatel, ei puudu neilt kunagi koer :).

Saiklas asuva Kägi talu õu aastal 1930. Talu pidavad muhulased kandsid jätkuvalt Muhu riideid (uksel naine siiliku ja tanuga).

Kartulivõtt Kägi talus 1928. aastal, ees paremal valge rätiga perenaine Kadri Nõu, taga seisab peremees Tõnu Nõu. Foto Eesti Põllumajandusmuuseumis EPM FP 219:37

Vähetuntud Muhu seelikud

Kui jutt läheb Muhu seelikutele, siis enamasti räägitakse kolme tüüpi seelikutest – kõige vanem on neist must ümbrik, siis oranž seelik ja lõpuks kollane. Märksa vähem tähelepanu on saanud kandmisajalt musta ümbriku ja oranži siiliku vahele jäävad nn punased siilikud. Üheks põhjuseks kindlasti see, et neid on vähem alles. Seoses sellega, et Luule antud vanadest lahtiharutatud seelikutest on üks just selline punane seelik olnud, otsustasin neid pisut rohkem uurida. Esmalt siis ülevaade tänaseks Muhu Muuseumi kogusse jõudnud lahtiharutatud siilikust.

Muhu punane lahtiharutatud siilik

Punane siilik on kuulunud Ekaterina (Kadri) Nõule. Nüüd asub Muhu Muuseumis.

Seeliku andja Luule mäletab, et punast siilikut oli vanaema Kadri kandnud vahel alusseelikuna. Vanaema Kadri Nõu olla öelnud, et sai siiliku tädilt. Kahjuks pole teada, milliselt tädilt.

Ekaterinal (Kadril) oli isa poolt 4 tädi, kellest 2 said täiskasvanuks:

Rässa Tõnisel sündinud Elena Abe (1856–1920) ja Raissa Abe (1862–…)

Ema poolt oli Kadril 3 tädi, kellest ainult 1 elas täiskasvanuks – Vahtraste Matsil sündinud Ekaterina Umal, pärast abiellumist Aav (1844–1922).

Oletatavalt võiks siis arvata, et siilik on algselt pärit kas Rässa Tõniselt või Vahtraste Matsilt.

Seeliku omadused:

Pikkus: 65-67 cm, pöörde koht on näha. Siilik võis seega kuuluda algselt suuremale lapsele.

Laius: 152 cm

Kangas on kootud koeripsina, Z-keeruga ühekordsetest küllalt pehmetest villastest lõngadest, millest vähemalt osa on värvitud keemiliste värvidega. Lõimeks peenike ühekordne Z-keeruga linane, mis on siilikus värvunud veidi roosakaks. Siilikuriidel on 2 erinevat liiki, laiusega 25 ja 21 cm, liigivahedes on tume triip, värvidega kirsipunane-leheroheline-must-sinakaslilla-kirsipunane. Kumbagi liiki on 3, ehk siis 6 liiki.

Koetihedus – keskmiselt 25 koelõnga ühel sentimeetril. 56 lõime 10 sentimeetri kohta.

Teised punased siilikud

Kui vaadata kõiki säilinud punaseid lihttriibulisi Muhu siilikuid, siis nende arv pole suur. Kaks kõige tumedamat ja laiemate triipudega seelikut asuvad Eesti Rahva Muuseumis, üks neist on tagasi tulnud Nordiska Museeti kogust (ERM A 1020:171). Lisaks on ERMis veel kaks veidi kitsamate triipudega ja veidi heledama punasega siilikut. Kaks punast seelikut asuvad Soome Rahvusmuuseumi kogus, need on Muhust 20 saj. algul kogunud etnograaf A. O. Heikel. Üks selline lihttriibuline seelik on ka Muhu muuseumi kogus. Pisut hilisemaid, kus oranžid triibud juba veelgi laiemaks ja tumedamad triibud kitsamaks muutunud, leidub Ka Saaremaa Muuseumis Ja Eesti Vabaõhumuuseumis.

Kõigil siilikutel on enamik lõngu värvitud keemiliste värvidega, mistõttu jääb nende tegemise aeg 19. sajandi viimasesse veerandisse ja enne oranžide siilikute moodi tulekut, mis toimus ilmselt kohe pärast sajandivahetust või ka pisut enne. Mõnelt vanalt fotolt on siiski näha, et sellist tumedamat, lihttriibulist siilikut on kandnud hiljem lapsed. Suure tõenäosusega olid ka veel 20. sajandi algul lihttriibulised punased siilikud kasutusel nn kodu- või töösiilikuna, ka võidi neid alusseelikuna kanda teiste seelikute al.

Seeliku ERM A 291:171 legend: “Seelik tuli tarvitusele “ümbriku” asemele. Ümbriku, seeliku ja pika särgi peale mässitakse vöö (“öö”). Vöö otsas on “tutt”, selle järele “seotis” (mähitud), siis “naritsetud vöö ots” (lai kord), siis “öö”.

Ümbriku 291:169 legendist: 1870. aasta paiku hakkas sarnane “ümbrik” kaduma ja tema asemele tuli “seelik”.

Võrreldes hilisemate oranžide siilikutega on need kitsamad, seelikute alumise serva ümbermõõt jääb vahemikku 2–2,6 m, seeliku allääres on kõlapook ja tundub, et üksnes hilisematel on kaunistuseks ka mõned vingupaelad (siksakpaelad). Ülevalt on seelikud kõik volditud väikeste voltidena laia värvli vahele, umbes pooltel on voldid lahtised ja pooltel kinnitatud. Tagant on seelikud pikemad (umbes 5 cm).

 

Vaatame nüüd siilikukangaid lähemalt. Silma torkab üllatav asjaolu – olenemata Muhu punase värvi triiburütmidest on kõikidel siilikutel liigivaheks (korduvaid triibukombinatsioone eraldavaks laiemaks triibuks) täpselt üks värvikooslus roheline-must-sinine (lillakassinine). Tundub uskumatu, aga nii see on.

Kui tahad kududa tolle aja Muhu siilikukangast, siis sellest triibust loobuda ei saa! Me ei saa kunagi teada, kas see värvikooslus omas vanasti ka mingit tähendust, aga kui ajas veelgi tagasi minna, leiab üllatavalt sellise triiburütmi ka enamikult vanadelt ümbrikutelt ja samuti põllekangastelt.

Kuna Muhu punased, lihttriibulised siilikud on saanud seni liiga vähe tähelepanu, siis kutsun muhulasi ja Muhu sõpru ka endale sellist siilikukangast kuduma ja olgu liigivaheks ikka roheline-must-sinine.

Selle loo kirjapanekuks ja faktide kõrvutamiseks kasutasin Luule Vikati meenutusi, muuseumiesemete legende, vanu fotosid, kirikuraamatuid, hingeloendeid, rahvaloenduse andmeid, koduloolist lehekülge Rehepapp ja andmeid geni.com lehelt, Riste Nõu eluaastaid vaatasin Saikla-Nõmme surnuaial olevalt hauakivilt.

Mõnuvere mehe mütsi lugu

Kirjutas Anu Pink

See juhtus ühel toredal suvelõpupäeval, kui lastelastega Paides uut Wittensteini tegevusmuuseumit külastasin (Järvamaa muuseum on nüüd uue nimega, uues vormis ja ka uues asukohas). Muuseumi käsitöökojas märkasin läbi kapi klaasukse seda mütsi. See lebas seal ilma igasuguse infota, lihtsalt teiste asjade vahel. Aga minus lõi kohe lõkkele vanade kudumite kriminaaluurija :). Tundus, et müts on väga vana ja kuna suur osa selliseid kiritriipudega mütse on ju kogutud Saaremaalt, siis näis asi veelgi põnevam.

Et parasjagu möödus meist muuseumi teadusjuht Ründo Mülts, siis ei saanud ma mitte jätta küsimata, et mis müts teil siin kapis on? Ja kas seda saaks veidikene vaadata… No seda, et vanaema on “peast veidi kuduja”, said kogeda ka minu 5 kaasasolevat lapselast, kes ka näitasid mütsiuurimises üles teatavat õhinat :). Suur tänu Ründo Mültsile, kes meile mütsi kapist välja võttis ja ka legendiraamatu vaadata tõi. Uurimine võis alata!

Kuna müts on Järvamaa Muuseumisse saadud aastal 1963 ja inventeeritud aastal 1977, siis ilmselt pole seda keegi eriti vanaks mütsiks pidanud. Seda enam, et see legendist ka ei selgu. Ka muisis on müts ilma pildita  https://www.muis.ee/museaalview/1715154

Müts ise näeb välja tore – potisinised villased kirimustrid valgel linasel taustal. Kujult väikese sopiga, mille otsas on sini-valge tutt. Legendi järgi olla seda meestemütsi kantud suvel. Siinkohal ei hakka  käsikirjalist legendi täpselt edastama, seda enam, et hilisemal uurimisel leidus seal mitmeid vigu nimedes. Kirjutan siia hoopis oma järgneva uurimistöö tulemused, mis annavad mütsi päritolust märksa täpsema ülevaate.

Uurimiseks kasutan oma metoodikat – kontrollin teadaolevaid andmeid läbi mitme arhiiviallika, kirikuraamatute, koguduste nimeregistrite, valla elanike nimekirjade, ajalooliste maakaartide, geni jt. Selle tulemusel on võimalik esemete legende ja ka oletatavaid tegemise aegu märgatavalt täpsustada. (esmakordselt võtsin suuremas mahus sellise töö ette “Eesti silmuskudumine 3. Labakindad” toimetamisel ja kogesin, kui palju õnnestus andmeid täpsustada).

Nüüd siis selle mütsi lugu

Järva-Madise kihelkonnas, Albu mõisa aladel on pandud veidi muigama panevaid kohanimesid. Nii on Kakerdaja raba ühel serval küla nimega Mõnuvere ja raba teisel serval üksik Noku talu.

Aastal 1814. sündis Mõnuvere külas Jüri ja Madli Erdmannil teine poeg Kustas. Tema ongi selle toreda mütsi omanik. Kui Kustas 1832. aastal Järva-Madise kirikus leeris käis, polnud tema tulevane naine veel sündinudki. Kahjuks pole teada, kas mütsi kudus Kustase ema (1786–1838) või tema naine Kai Erdmann (1834–1867) või oli kudujaks hoopis Kustase ainus täisealiseks elanud tütar Miina (Mina, 1862–1942). Seega võib vaid oletada, et seda mütsi kandis 1885. aastal surnud Kustas Erdmann umbes 19. sajandi keskel.

Mütsi andis 1963. aastal muuseumile Julie Soilts Vetepere külast, kes oli mütsiomaniku tütretütar.

Lõpetuseks

See tore suvine meestemüts on pärit ajast, mil Järvamaa mehed veel igapäevaselt rahvarõivaid kandsid. Ja kuna Järva-Madise kihelkonnast on see ilmselt ainus tollest ajast säilinud meeste peakate, siis oleks ilmatuma tore, kui Albu kandi koorilaulumehed näiteks otsustaksid omale sellised mütsid muretseda :). Analoogseid meestemütse on muuseumitesse kogutud veel Vigalast, Märjamaalt, Tõstamaalt, Rakverest ja Kadrinast, üks ka Amblast.

Et teile näidata, kui tore see müts peas välja näeb, tuli see uuesti kududa.

Kuidas sellist mütsi kududa?

Võtsin maha mustri ja valisin kudumiseks nr 2 vardad, ühe lõimematerjaliks mõeldud linase ja Saara veebipoes müüdava “Vanamoelise” sinise villase. Villase valik oli hea, aga linane oleks võinud olla veidi peenem ja veidi valgem. Kogemata keerasin valet pidi ka keeratud vitsad (mustris on õiget pidi). Originaali alumise serva ümbermõõt on 50 cm, koopial paar cm rohkem. Mütsi pikkus originaalil 28 cm, koopial 30 cm. Sinist villast lõnga kulus (koos tutiga) 40 grammi, valget linast 50 grammi.

Ja kui juhtute Järvamaale sattuma, siis tehke kindlasti üks väike matk ka Kakerdaja rabas, seal Mõnuvere juures 🙂 ning külastage Paides Wittensteini tegevusmuuseumit! Ning nüüd kõik Järvamaa naised Mõnuvere mütsi kuduma!

Lisame siia õpetusvideod vitsalise looduse kudumiseks ja keeratud vitsa kudumiseks.

Kuna Mõnuvere mehe mütsike on tekitanud rohkelt vastukaja, siis kummutan siin arvamuse, et see on midagi täiesti ainulaadset Eesti mehe peas :). Otsisin muis.ee vahendusel kokku kõik vanad Eesti meeste mütsid ja tegin neist järgmise tabeli. Tabelist jäid välja koekirjalised mütsid (Kullamaa, Jõhvi jne) ja ka üsna suur osa kaarma kihelkonna mütse, sest nende puhul on raske kindlaks teha, kas mütsi kandis mees või naine.

Kui neid mütse niiviisi koos vaadelda, siis on näha, et muidu üsna sarnased mütsid on siiski kõik täiesti erinevate kirjadega ning võimalik on seejuures märgata ka piirkondlikke tehnilisi erisusi. Ainult kahel Järvamaalt kogutud mütsil on alumise kiritriibu servas vitsaread ja serv pole kahekorra keeratud. Vigala mütse on kahandatud kindlatest kohtadest (5–6 kohast), mis on viimased kiritriibud muutnud servast nurgeliseks. Saaremaal ja eriti Mustjalas olid kirjad punased. Ja Mustjalas on kõige rohkem mütse, millel olid kõik triibud ühe mustriga.

Kellele kvaliteeti, palun?

Kirjutas Anu Pink

Kas te suudaksite ette kujutada olukorda, et ühel ilusal esmaspäeval otsustab Mercedese tehas Opelitele viimase mudeli Mercedeste märgid külge kleepida ja neid müüma hakata? Andku nüüd mulle andeks kõik armsate Opelite ja kiirete Mersude müüjad, aga kõik te korrutate ühest suust, et selline asi pole ju võimalik…

Aga vaat nüüd räägime sukavarrastest ja tundub, et absoluutselt kõik on võimalik …

Ütlen kohe välja selle hirmsa tõe, et 21. sajandi kolmandaks kümnendiks on maailma metallitööstus kosmoserakettide, kiirete autode, ulmeliste kodumasinate ja kõige muu kõrval jõudnud punkti, kus mitte keegi EI suuda või EI taha toota korralikke metallvardaid. Jah, samasuguseid, millega juba paarsada aastat tagasi meie esiemad imelisi kindaid-sukki kudusid.

Olen viimase pooleteise aasta jooksul uurinud-katsetanud paljusid vardaid ja jagan oma kogemusi nüüd ka teiega.

Milliseid vardaid Saara müüb?

Kui otsustasime Saara veebipoes käsitööraamatute kõrval hakata müüma ka lõngu ja käsitöötarvikuid, oli algusest peale meil sellega üks kindel mõte. Nimelt pakume üksnes neid tooteid, mida meie raamatute autorid (väga suurte kogemustega käsitöötegijad-koolitajad) kõige paremateks peavad. Ehk siis valisime Haapsalu pitsi kudumiseks lõnga, mida Siiri Reimann parimaks peab. Leidsime tootjad, kelle käest tuua maale Eesti kudumite jaoks vajalikku piisavalt peenikest, aga traditsioonilist kahekordset villast lõnga jne.

Nüüd siis varrastest:

Sadu suka- ja sokipaare, aga ka jämedamakoelisi kindaid kududes võisin öelda, et pole paremat, libedamat, parema otsakujuga metallvarrast kui Addi nr 1,75 ja nr 2 (nr 1,5 ma nii heaks ei pidanud, sest need kõverdusid liialt). Nii me neid Addi vardaid siin Saaras müüsimegi, ja ikka väitega, et need on parimad… Kuni ühel hetkel saabus klient, kes kurtis, et tema ostetud Addi varrastel on konarlikud otsad. See tundus suisa võimatu, aga osutus kontrollimisel kahjuks tõeks. Avasime üksteise järel kõik laos olevad pakid ja veendusime ehmatusega, et seni parimatest-parimad olnud vardad on kõik otsast sõrmi kratsivad, ka nende pind on ebaühtlane ning kasutuskogemus ei saa enam ligilähedalegi endistele. Võtsime vardad müügist ja suhtlesime Addi tehasega. Pärast mitmeid vahetatud kirju, fotosid ja ka kohale saadetud vardaid, saime lakoonilise teate – varraste kvaliteet jääb normi piiresse. Nojah, kui nendega mitte kududa, siis võib nende kvaliteet isegi üsna normaalne tunduda, aga meil polnud enam mingit võimalust neid oma klientidele müüa kui parimaid. Enam Saara neid vardaid ei müü. Oleme järgneva aasta jooksul ostnud teistelt müüjatelt mitu kontrollpaari, kvaliteet on ikka kehva. Endise kuldse kvaliteediga on veel üksnes Addi metallotstega ringvardad. Muide vanad head Addi vardad olid pisut kuldsema läikega, ka selle järgi saab sikud lammastest eraldada.

Vasakul vanad, paremal uued Addi nr 2 vardad

Vasakul vanad, paremal uued Addi nr 2 vardad

Otsustasime siis müüki võtta uuesti HiyaHiya 1,75 ja 2 vardad, mida olime ka varem aegajalt müünud. Ootasime saadetist ja lootsime, et saame nüüd sukakudujatele taas normaalseid vardaid pakkuda, aga kui vardad kohale jõudsid, siis selgus, et HiyaHiya vardad on tundmatuseni muutunud. Neil on nüüd vaatamata nr 2 jämedusele nõelteravad otsad, mida saaks kasutada küll naasklina, aga mugavaks kudumiseks need küll ei sobi. Otsisime välja varasemast partiist pärit vardad, tegime pildid ja saatsime murekirja Euroopa hulgimüüjale Inglismaale. Küll oleks olnud tore kuulda, et ups, meil korraks juhtus nii, aga vastus oli sootuks teistsugune, et meil on nüüd kahte sorti vardaid: teravate otstega ja nüride otstega, aga neid nüride otstega meil pole :(. Neid vardaid me müüki ei pannudki, need on Saara Kirjastuses üks sahtlitäis ja kudumiseks me neid müüa ei kavatse. Kui keegi neid siiski osta sooviks, siis seda saab teha üksnes kohapeal pärast seda, kui olete ise nende teravust kogenud.

HiyaHiya vana ja uus varras – vasakul mugava ja paremal kudumist segava terava otsaga.

HiyaHiya vana ja uus varras – vasakul mugava ja paremal kudumist segava terava otsaga.

Asi muutus paaniliseks, otsisin ja tellisin Ameerikast, Euroopast ja Aasiast … metallvardaid, mida seni Eesti turul müüdud ei ole, ootasin mitu nädalat nende saabumist ja siis selgus, et need kõik on sama teravad kui uued HiyaHiya omad 🙁

Kui keegi teab kedagi, kes teab kusagil olevat mõni tehas, kus suudetaks toota lihtsalt suurepäraseid metallvardaid kudumiseks, siis öelge neile, et see turg on olemas ja see on TÄIESTI tühi, sest ka kõige tuntumad tegijad on otsustanud ilmselt kulude optimeerimise lainel tootma hakata täielikku praaki.

Kas siis üldse leidub häid vardaid nr 1,75 ja 2?

Kui on soov kududa terasvarrastega, siis võib väga häid vardaid leiduda üksnes kudujate sahtlites. Otsige oma vardad välja, vaadake üle ja hoidke neid kui silmaterasid. Ärge andke neid kellelegi millegi urgitsemiseks või mistahes tööks, mis pole kudumine. Sõbrale laenake ka ainult siis, kui olete veendunud, et need tagasi saate :).

Kas siis asendust tõesti pole?

Järgnev arvamus on subjektiivne, kuid ütlen selle siiski välja. KnitPro Karbonz süsinikvardad on küll kerged, aga minu käele veidi liiga vetruvad. Viimane on pigem kogemuse asi, aga hullem on see, et üsna kiiresti hakkavad need kiudu andma ja metallotstega süsinikvarrastel kipub see metallosa siiski niipalju logisema, et üsna kiiresti tekib metalli ja süsinikosa vahele väike pragu, kuhu lõng kinni jääma hakkab.

Minu katsetuste järgi pean ütlema, et häid 1,75 vardaid praegu müügilt ei leia. Nr 2 on olukord veidi parem. Kui ei ole vaja väga tihedalt kududa, siis võiks soovitada KnitPro puuvardaid Symfonie või Ginger, aga rahvuslike kudumite jaoks need siiski eriti ei sobi. Sel juhul võiks soovitada proovida vardaid KnitPro Zing, nendega oli päris hea kududa, kuigi kapis leiduvaid Addisid need muidugi ei asenda. Õnnetuseks neid aga peenemaid kui nr 2 ei tehta, nii et 1,75 kui varrast ei leiagi kusagilt.

Aga 1,25 ja 1,5?

Need on vardanumbrid, millega saab kududa tihedaid Eesti kindaid-sukki. Soovitan valida firma Prym vardad, sest kõik ülejäänud (eriti Pony) kipuvad minema ülikergesti väga kõveraks. Aga ka Prym varrastega on olnud mõnikord probleeme. Just praegu on see hetk, kui korjasime müügilt ära kõik 1,25 vardad, sest terve partii oli ebaühtlase pinna ja sõrmi kratsivate otstega. Loodevasti on Prymi puhul selline asi ajutine ja peagi saabuvad müügile jällegi kvaliteetsed peenikesed terasvardad. HEA uudis on ka – täiesti saadaval on suurepärased nr 1,5 vardad!

Kuduja, hoia oma häid vardaid, mis sul kapis on!

 

Leili Leht 100

 Teksti kirjutasid Anu Pink, Siiri Reimann ja Mirje Sims. Fotod ja materjalid Leili Lehe kogust, ajalehetedest ja erinevatest arhiiviallikatest

Ühel ilusal 2020. aasta päeval andis oma vanaema Leili Lehe tööproovide, õppematerjalide ja käsitööfotode kogu Haapsalu Pitsikeskusele üle tema lapselaps Hele.

Kõiki neid asju uurides tekkis paratamatult küsimus, kuivõrd vähe või kas üldse teab pitsisõprade laiem ringkond midagi Haapsalu käsitööõpetajast Leili Lehest, kellel on vägagi oluline osa Haapsalu pitsikudumise ajaloos.

Leili Leht (1921–2008)

Et just sellel kevadel oleks Leili Leht saanud 100-aastaseks, on põhjust kunagist käsitööõpetajat meenutada ja temast jäänud pärandit ehk ka rohkem uurida.

Kes oli Leili Leht?

Sada aastat tagasi, 26.03.1921 sündis Siberis ühes eesti peres seitsmenda lapsena tütarlaps, kellele Lõuna-Eestist pärit ema Rosalie ja isa Adolph Wilde panid nimeks Leili. 1920ndate aastate lõpul kolis pere Eestisse ning Leili lõpetas Petseri linna Naistäienduskooli. Pere oli suur – 1935. aastal oli pereema Rosalie kui üheteistkümne lapse ema palutud esimesele suurejoonelisele emadepäeva tähistamisele Kadrioru lossi. Tema saatjaks oli 14-aastane Leili.

Kutse emadepäevapeole Kadriorgu

Väike Leili tantsimas (paremalt esimene)

Leili Vilde lõpetas 1940. aastal Rakvere Naiskutsekooli 3-aastase rõivaõmblemise osakonna, kus õpetati nii lõigete konstrueerimist, rõivaste õmblemist kui ka tikkimist. Lisaks olid õppekavas ka mitmed kodumajandusega seotud ained.

Leili Vilde Rakvere Naiskutsekooli tunnis.

Väljavõte õmblustööde vihikust

Pärast Naiskutsekooli lõpetamist oli Leili 2 aastat naiskutsekooli direktori Anne Linnvaldi juhendamisel õmblemise ja tikkimistööde praktikal Kiviõlis.

Aastatel 1945–1952 töötas Leili Vilde käsitöö- ja võimlemisõpetajana ning rahvatantsujuhina Hanikase põhikoolis.  Hanikasest oli pärit Leili ema. Alates 1950. aastast sooritas Leili eksternina eksameid Rakvere Pedagoogilises koolis. 1952. aastal läks ta tööle Räpina keskkooli. 1950ndatel aastatel Leili abiellus ja sündis tütar Ruta, pere kolis Haapsalusse.

Nooruke rahvatantsujuht Leili Vilde.

1964. avati Haapsalu 8-klassiline kool, kus käsitööõpetajana asus tööle Leili Leht. Leili oli väga mitmekülgne, teda huvitasid paljud käsitööliigid. Lisaks koolitööle juhendas ta mitmeid käsitööringe nii täiskasvanutele kui ka õpilastele ning just tema eestvedamisel alustati 1966. aastal Haapsalu UKU osakonnas traditsioonilise Haapsalu salli kudumist. Leili kogus kohalikelt vanameistritelt infot ja mustreid, pani need kirja ning andis oma teadmisi edasi kudujatele. Temast sai tulihingeline Haapsalu pitside uurija ja õpetaja. Võlgneme talle tänu Haapsalu pitsikunsti traditsioonidekohase taaselustamise ja kudujate koolitamise ja juhendamise eest UKUs, kus hakati kuduma tõelisi Haapsalu rätte ja salle.

Leili Leht koos Haapsalu käsitööhuvilistega

Leili mustrivihik

1967. aastal oli Haapsalu käsitöömeistritele suureks tunnustuseks nii Haapsalu sallide kui ka kirikinnaste jõudmine Montreali Maailmanäituse EXPO 67 väljapanekusse (aprill–oktoober 1967).

Haapsalu rätid maailmanäitusele. “Rahva Hääl” 26. veebruar 1967.

 

Ajalehes ilmunud fotol on vasakult pitsikuduja Linda Elgas, juhendaja Leili Leht ja Therese Sein.

 

Haapsalust Montreali. “Töörahva Lipp” 25. veebruar 1967

Selle sündmuse tuules ilmus “Noorte Hääles” ka põhjalik artikkel Leili tegemistest ja käsitööst.

Noorte Hääl 1967

“Noorte Hääl”, 27. detsember 1967

Leili Lehe kogus oli sellel ajal ligi paarsada erinevat mustrit – tööproovide, fotode ja koekirjade näol. 1967. aasta artiklist võib lugeda, et Haapsalu armastatud käsitööõpetajal oli pooleli väikese kogumiku koostamine, kuhu lisaks mustritele oleks tulnud ka kudumisõpetus. See kogumik jäi küll ilmumata, aga osaliselt nimetatud materjali põhjal avaldas Leili Lehismets 1978. aastal raamatu “Pitsilised koekirjad”.

Leili Lehe pitsikirjade tööproovid on nüüd hoiul Haapsalu Pitsikeskuses.

Leili Lapselaps Hele Rebane mäletab aegu, kui Haapsalu kudujad käisid õhtuti oma mustreid ja kudumeid vanaemale näitamas. Oma maja keldrikorrusel oli tal saunaruumist ehitatud hoopis käsitöötegemiseks sobiv ruum, kuhu kogunesid käsitööhuvilised naised.

Pitsikudumise kõrval olid Leili Lehe suureks lemmikuks rahvariided. Huvi rahvarõivaste vastu võis olla seotud ka sellega, et enne Läänemaale tulekut oli Leili Põlvamaal rahvatantsuõpetaja. Tema eestvedamisel valmistasid mitmed rühmad endale ise esinemisrõivad. Haapsallu tulles Leili enam rahvatantsurühmi ei juhendanud, kuid käsitöös sai oma sümpaatiat rakendada nii rahvarõivanukkude kui rahvarõivaste valmistajana.

Rahvarõivais nukke valmistas Leili Leht ise, aga õpetas seda ka oma õpilastele.

Jelena Turevitš meenutab:

“Leili Leht oli minu käsitööõpetaja. Lisaks käisin ka tema juhendatud käsitööringis, kus tegime erinevat käsitööd, sai nii kududa, tikkida, õmmelda kui heegeldada. Mälestus on Leili Lehest kui väikesest, haprast ja sõbralikust naisterahvast, kes nõudis töödes täpsust ja puhtust. Näiteks tikandite tagumised pooled pidid olema sama “puhtad” kui esipooled.

Ammusest ajast on mul alles rahvariides nukud, mille meisterdasime Leili Lehe juhendamisel juba 3. klassis. Need nukud on isegi välismaal näitusel käinud ning auhinnatud saanud.  Ilmselt sellest ajast on ka foto koos Leili Lehe ja klassiõdedega. Leili Lehe õpetused on ilmselt üks ajend, miks siiani on käsitöö mulle meeldivaks harrastuseks. Leili Lehe käsitööringis käis ka mu ema – see oli täiskasvanute käsitööring, kus naised käisid peale tööd Leili Lehe juhendamisel tegemas kõiksugu näputööd.”

Õpetaja Leili Lehega nukke tegemas. Vasakult Lea Lomper, õpetaja Leili leht, Jelena Turevitš, Marika Tsänkmann.

1968. aastal anti kirjastuses “Eesti Raamat” välja mitu postkaarti, kus olid Leili Lehe õpilaste valmistatud rahvarõivanukud.

Postkaardil olevad nukud valmistasid 14-aastane Marika Bluman ja 12-aastane Ruta Leht Haapsalu 8-klassilisest koolist, õpetaja Leili Leht.

Liia Lees meenutab:

Õpetaja Leili Leht oli minu käsitööõpetaja Haapsalu 8-klassilises Koolis alates 4. klassist (1974). Ilmselt olime ühed viimased, sest peagi läks ta pensionile. Õpetajana on ta meelde jäänud väga armsa, tasakaaluka, kuid nõudlikuna. Õppisime õmblemist (konstrueerisime öösärgi lõiked), tikkimist, pilutamist, kudumist. Eriti on meelde jäänud tikkimistööd. Näidistööd olid nii kaunid ja ahvatlevad. Kuigi õpetaja Leht oli seotud Haapsalu sallide kudumisega (seda ma siis ei teadnud), on minu mälestustes ta rohkem tikkija. Käsitööringis tehtud töödest mitu jõudsid ka näitusele. Väga tähtis oli, et töö pahem pool oleks ilus ja puhas – see õpetus on saatnud mind tänini. Üllatav oli aastakümneid hiljem teada saada, et meil oli õpetajaga Leiliga veel üks ühine huvi – rahvatants. Tema rahvatantsutegevus toimus Põlvamaal Räpinas.

Rahvarõivaste õmblemise näidised

Leili Lehe mälestuseks

Nüüd on Leili Lehe säilinud mustriproovid ja muud käsitöömaterjalid kõik hoiul Haapsalu Pitsikeskuses.

Edasi läksid aga asjalood nii, et pitsiliste koekirjade proove ja fotosid nähes tekkis mõte koekirjade mustrid korrastada, kududa uued näidised ja anda välja kaardikompekt “Mustrid Leili Lehe kogust”. Rohkem kui 20st Siiri Reimanni välja valitud ja uuesti kootud kirjast jõudsid mustrikaartidele 16. Kuna vanadel tööproovidel kirjanimesid ei olnud, siis peame tunnistama, et nimed mustritele on pannud pitsimeistrid ja kirjastus.

Purjekiri

Peagi on Saara Kirjastuses välja antud 16 mustriga kaardikogu kõigile kudujatele saadaval. Loodame, et taaselustatud mustrid kootakse jällegi uhketeks sallideks.

Haapsalu pitsikirjad 6

Kas mustrikaartidele jõudnud kirjad on Leili Lehe autorilooming?

Kahjuks ei tea sellele küsimusele vastust enam keegi. Suure tõenäosusega on nende mustrite hulgas palju neid, mille Leili Leht kogus 1960. aastatel Haapsalu eakatelt pitsimeistritelt, kuid osa neist võivad olla ka tema enda looming või kohandatud mustrid. Leili jaoks oli oluline, et UKU kudujatel oleks rättide-sallide kudumiseks valida palju erinevaid mustreid.

Loodame, et Leili lehe kogutud pitsikirju kootakse ikka ja jälle ka edaspidi!

Saara järjejutt “Kuidas sünnitada Saaremaa kampsunit” – epiloog

Kas teie mäletate lapsepõlvest seda tunnet, kui multikas ära lõppes ja ekraanile tuli sõna  – конец. Kindalsti on meie lugejate hulgas ka neid, kellele see sõna kohe üldse mitte ei meenu, nemad teavad, et filmi lõpus on – the End. Aga tunne oli ju ikka üks, tahtnuks et see multikas kestaks veel või siis see kampsun kestaks veel…

Aga see töö sai otsa ja selline võiks olla väike kokkuvõte:

  • 11 järjejutu osa alates lõike tegemisest kuni nööpaukudeni.
  • 12 tokki vanamoelist tumesinist lõnga, natuke linast kangast ja 12 nööpi.
  • Nr 2 sukavardad ja nr 2 metallotstega ringvardad
  • Üsna palju kannatust kudumaks soonikutriipu, mis muudkui kordub ja kordub ja kordub.

Saaremaa kampsuni originaal on pärit Kärlalt ja asub Helsingi Muuseumis (vt osa nr.1). Legendi järgi kanti seda triibulise seeliku ehk kiutkuuega ning kirjelduste kohaselt kanti sellist tüüpi kampsuneid üle terve Saaremaa.

Kanna seda rahvarõivaste osana või lihtsalt niisama toreduse pärast! Piltidel on see siin näha ühe vähe peenema ja ühe vähe paksema naise seljas 🙂

 

 

Kui sulle nüüd tundub, et praegu alustades saaks ju talveks kampsuni valmis, siis keri aga järjejutt algusesse ja hakka osast nr 1 pihta!

Head kudumist!

Kampsuni kudus ja õpetused pani kirja Anu Pink.

Saara järjejutt nr 11 – nööbid ette

Sügisjutust on täiesti sujuvalt saanud kevadjutt, aga kampsun on ka peaaegu valmis – jäänud on ainult veel krae, nööpaugud ja nööbid.

Esmalt näitame teile, kuidas need pisikesed, aga olulised detailid originaalil välja näevad ja siis vaatame järjest, kuidas need tehtud on.

Alustada tuleks sellest, et esmalt on mõlema hõlma alla kinnitatud väikeste peitpistetega linane riideriba. See on vajalik selleks, et hõlmad püsiksid korrektses vormis ja nööbid-nööpaugud kudet välja ei venitaks.

Originaalil näevad linased ribad hõlma servas välja nii.

Leia üks õhemat sorti linane kangas ja pese see kindlasti läbi, et vältida riide hilisemat kokkutõmbumist. Lõika siis riidest kaks 6–7 cm laiust riba, keera mõlemad servad tagasi ja kinnita riba väikeste pistetega hõlma serva alla nii, et riie jääks vasakul hõlmaserval umbes 1-2 mm servast eemale, paremal hõlmal võiks riie ulatuda täpselt servani. Soovitaksin õmmelda tumesinise niidiga.

Nüüd on järjekord nööpaukude käes.

Nöörist nööpaugud

Olgem ausad, selliseid nööpauke näen ma esmakordselt! Aga need on toredad.

Nööpaugu saamiseks on esmalt punutud kampsunilõngast tihe palmik ja seejärel on see õmmeldud servale kogu pikkuses nii, et nööpaugu kohtadele on jäetud palmik servast kaarena eemale hoidma. Väga eriline viis serva töötlemiseks! Õmmeldud on tihedate pistetena ja nööpaukude mõlemas otsas tuleb kindlasti teha veel mitu lisapistet. Originaalil on õmmeldud linase niidiga, aga praegu võiks seda teha tumesinise niidiga, paistab vähem välja!

Nööpaugud on moodustatud hõlma servale õmmeldud tihedast palmitsetud paelast.

Kuidas teha tugevat palmiknööri?

Kui niiviisi palmitseda värviliste lõngadega, saab sellise toreda kalasabapaela, mida selle kampsuni juures küll vaja ei ole 🙂

Alusta palmitsetud paela tihedalt hõlma servale õmblemist alumisest otsast. Nööpaukude kohad on tark enne mõne niidipistega tähistada. Originaalil on ees 10 oranžikat nööpi pluss krael veel üks must nööp. Meie kampsunile tuli 9+1. Alumine nööp on üsna alumise serva lähedal ja ülemine üsna ülemisel serval. Kui oled õmblemisega üles jõudnud, jäta ülejäänud paelake esialgu ootele, sest ka krae servale tuleb viimane nööpauk teha.

Kampsuni krae

Sellel kampsunil on riidest krae, mis originaalil on väljast mustast ja seest veidi ruudulisest villasest riidest. Selles osas võib endale lubada ju ka väikest varieerimist, sest eks vanastigi pandi just selline riideriba, mida leida oli. Nii saigi nüüd väljapoole must villane ja sissepoole triibuline teksa (et vastu kaela mõnusam oleks).

  • Krae tuleks lõigata pisikese kaarega ja kindlasti kampsuni kaelusest veidi lühem ja kaelaümbermõõdust veidi pikem.
  • Esmalt on krae parem pool asetatud vastu kampsuni paremat poolt ja kudet ühtlaselt jaotades tihedalt kinni õmmeldud (kui tõesti ei viitsi käsitsi õmmelda, siis selle õmbluse võib ka masinaga teha).
  • Seejärel on krae ülemine serv tagasi keeratud ja tehtud käsitsi tikkpisterida ülespoole rohelise ja allapoole roosa niidiga (originaalil on need värvid küll märksa lahjamad:)).
  • Nüüd on paras aeg moodustada nööpauk ka kraele ning ülejäänud palmikuots sissepoole kinnitada ja vajadusel lõigata.
  • Alles kõige lõpuks on sissepoole väikeste pistetega kinnitatud krae vooder.
  • natuke võib kraed aurutada ka.

Nüüd pole muud kui nööbid ette õmmelda! Paras nööbi läbimõõt oleks 1,6-1,8 (2) cm. Sellel kampsunil lähevad nööbid küll ilmselt vahetusse, sest originaaliga sarnaseid ei õnnestunud siiski leida ja muidu igati sobilikud metallnööbid osutusid oma 1,4 cm läbimõõduga veidi väikeseks.  Lähipäevil suudame ehk korraldada ka pidulikumad – kampsun seljas – presentatsiooni pildid, aga ütleme juba ette, et kaua tehtud kaunikene on igati kantav rahva rõivas :).

Saara järjejutt nr 10 – Saaremaa kampsuni heegeldatud servad

Juhuu!

Kui sa oled  jõudnud sellesse punkti, et sinu ees on Saaremaa kampsuni KÕIK valmiskootud tükid, siis võib julgelt kuulutada – seesinane koer on valmis ehk siis jäänud on ainult saba!

Kui sa oled läbinud enese premeerimise faasi (silitanud valmiskootud tükikesi, võtnud jupikese šokolaadi, tassi kuuma kakaod, sooja lõhnavanni, no midaiganes tänasel päeval enese premeerimiseks teha saab), siis võiksid järgneda sellised tööd:

1. Peida kõik lõngaotsakesed ära.

2. Pese kampsunitükid soojas vees muljudes (lisa veidi villase pesemise vahendit ka) puhtaks.

3. Loputa tükid.

4. Pista kõik tükid tsentrifuugi, keera pöördeid veidi maha, näiteks 900. Väldi kuivatusmasinat!!!

5. Parajalt niisked tükid võimaldavad lõike järgi vormimist ja soovitud suunas veidikest venitamist.

6. Aseta tükid saunalinale horisontaalselt kuivama (kui sa oled läbematu ja ei taha poolteist päeva oodata, pane oma saunalina maha soojendusega vannitoa põrandale – hommikuks on kindlasti kõik kuiv).

7. Õmble tükid kokku töö paremalt poolelt (Pane tükid serv servaga vastamisi kokku ja haara korda mööda piste kord ühelt, kord teiselt tükilt).

8. Auruta õmblused töö pahemalt poolelt üle. Nii muutuvad need ilusaks pehmeks.

9. Juhuu! Pane kampsun selga! Kui nüüd tundub, et pika kampsunikudumise käigus on sul õnnestunud oma ümbermõõtu suurendada ja kuskilt paistab see asi nüüd liiga kitsas olema, siis aurutriikrauaga pahemalt poolelt aurutades ja veidi venitades saad kampsunit vajadusel pisut laiendada.

Kõige magusam osa

Saaremaa kampsunil olid toredad üleheegeldatud servad. Kasuta selleks veidi heledamat sinist lõnga (sobib näiteks 8/2). Servade üleheegeldamiseks oli saarlastel vanasti väga tore retsept (ega me muidugi ei tea, kas niiviisi heegeldati üle ainult see säilinud kampsun või oli see töövõte laiemalt levinud).

Saaremaa kampsuni imeline saba. Esmalt heegeldatakse tulbad heledama sinisega ja pärast veel üks rida tumesinise lõngaga kinnissilmuseid.

 

Varrukaotsa heegeldus. Varrukaotsal on ka teine, kinnissilmustega heegeldatud ring heledam sinine.

Heegeldamise selgituseks tegime teile väikese koduvideo. Ehk olete nõus andestama, et sellekevadist olukorda arvestades on ekraanil väga koledad maniküürita ja kuivaks pestud käed.

Kliki videol, siis näed kogu pilti :).

Nüüd on siis kampsun peaaegu valmis – jäänud on üksnes esikinnise ja krae tegemine. Aga sellest jutustame juba järgmine kord 🙂