Tag Archive for: Muhu

Muhulaste lemmikvärvid – roheline-must-sinine ja Evald Allase fotode saladused

Kirjutas Anu Pink

Kuna olen juba ligi 15 aastat tegelenud üsna igapäevaselt Muhu käsitööpärandi uurimisega, siis tajun seda pealkirja kirjutades teie nägudel siirast imestust. Jah, üsna samasuguse imestuse osaliseks sain ka ise, kui paari kuu eest selle tõdemuseni jõudsin.

Ammuelanud muhulased, te suudate meid jätkuvalt üllatada 🙂

See lugu sai alguse juulis, kui kirjutasin Saarte Häälele arvamusloo “Hoidkem oma värvilist varandust – rahvarõivaid”. Pärast seda pöördus minu poole üks tore Saaremaal elav vanaproua, et temal on alles kaks Muhust pärit vanaema seelikutükki. Ajasin siis autole hääled sisse ja sõitsin külla minu lapsepõlvekodust üksnes 6 km kaugusel elava Luule juurde. Minu ees rullus lahti lugu ühest Muhu perest, kes rohkem kui 110 aastat tagasi Saaremaale Saikla külla talu ostsid.

Võtsin siis nõuks ilusti alles hoitud siilikukangaid uurida ja seejärel need muuseumisse toimetada. Tänaseks ongi need Muhu Muuseumile üle antud ja pärandina jätkuvalt hoitud. Aitäh-aitäh Luulele!

Ühe Muhu pere lugu

Need kaks lahtiharutatud siilikut olid kuulunud Ekaterina (Kadri) Nõule.

See oli rohkem kui 110 aastat tagasi, täpsemalt 1908. aasta juulikuus, kui Linnuse Neo perepoeg Timofei (Tõnu) omale naise võttis. Tema pruut oli Ridasi Tõniselt pärit Ekaterina (Kadri) Abe (1888–1971). Sellel Linnuse Neo talus tehtud pulmapildil kannab ta siilikut, mis osadena nüüd muuseumisse jõudis. Kahjuks pole siilik üldse pildilt näha, aga sellised teadmised jooksevad ka mööda suulist pärimust. Seda olla rääkinud Kadri ise.

Pulmapidu Linnuse Neol 1908

Timofei ja Ekaterina pulmapilt Linnuse Neo talu õuel, juuli 1908. Foto: JSM F305:5F, originaal asub Rootsis kirjanik Enn Nõu pere pildikogus.

Selline oli Kadri seelik.

Siilikukangal on kaks liiki, mis vaheldumisi korduvad. Siilik on lahti harutatud, kuid alles on ka allääres olnud kõlapook. Siilik on olnud tagant 5 cm pikem kui eest (see on tavapärane tolleaegsetele Muhu seelikutele).

Korraks põikame ajas veelgi tagasi. Seelikute uurimise käigus tuli internetist ilmsiks vana pilt, mis samuti tehtud Linnuse Neo õuel, juures aastanumber 1884. Selgus, et tegemist on Evald Allase 1895. aastal tehtud fotoga, mida on paljud Muhu ajaloo ja kultuuri huvilised varemgi silmitsenud, aga Eesti Rahva Muuseumis pole pildi juures mingit legendi, kes või kus on pildil. Püüdsin seda Linnuse Neo õuel tehtud pilti delikaatselt ka veidi puhastada ja parandada. Järgnevad “isikutuvastused” on osaliselt kindlad ja osaliselt oletuslikud, lähtudes Neo pererahva sünniaastatest ja uuritud arhiivimaterjalidest, teistest fotodest ja tuvastamiseni viinud pisidetailidest fotol.

Eduard Allase foto aastast 1895. ERM Fk187:6. Linnuse Neo pere: Keskel on pereisa Maksim (Madis) Nõu (1857–1935), tema naine Irina (Riste) (1860–1950) Nõu on tema kõrval. Nende ümber lapsed. Isa taga seisab ilmselt 12-aastane Timofei, kes ülemisel pildil pulmi pidas. Timofeist paremal on arvatavasti tema 8-aastane vend Mihail (Mihkel) ja tema kõrval 10-aastane õde Julia. Ees tumeda kleidiga on oletatavalt äsja 5-aastaseks saanud Kirill (Kaarel) ja ema põlle juures 2-aastane Aleksei. Ülejäänud lapsed polnud selleks ajaks veel sündinud ja 2 lapukest olid juba surnud). Irina (Riste) kõrval istub Maksimi isa Aleksei (Ado) Nõu (1830–1899). On arvatud, et taga seisab Maksimi noorem vend Aleksei (s 1863), kes lõpetas Tartu õpetajate seminari, oli hiljem Otepää ja Nõo kihelkonnakooli õpetaja ja Tallinnas pangajuht. Aga pärast täiendavat fotode uurimist ja näojoonte tuvastamist võib pigem väita, et see mees on Maksimi noorem vend Vassili (Villem) (1868–1938), kes elas algul oma noore naisega Linnuse Neol ja alles 1895. aastal sai valmis tema elumaja Linnuse Arul. Tõenduseks, et mees ei ole selleks ajaks juba ligi paarkümmend aastat mandril elanud Aleksei, on seegi, et ta kannab värvilist kaelarätti, Muhu kirjut vatti ja kuube, mis on tehtud sama rätsepa poolt, kui vend Maksimil (nööbid, lõige ja õmblused samad). Pildil uduseks jäänud naine on ilmselt Vassili 23-aastane naine (naine pildil ei saa olla vana, tal on väga noored käed :)) ja väike poeg Ivan. Kudumishuvilised võiksid siin märgata vasakul oleva naise seljas valget nupilises koes vatti ja tähelepanelikul vaatlusel selgub, et seisval mehel on kuue all oranži-mustakirju vatt 🙂

Rahvarõivahuvilistele peab siinkohal märkima, et kui kodusaarel kandsid muhulased ikka oma ilusaid rõivaid, siis kõigil olid kapis olemas ka nn pitkad riided, mis pandi sageli selga siis, kui mandrile asja oli. Selle kinnituseks olgu siia lisatud ülemisest perepildist kindlasti varasem foto keskel istuvatest Madisest ja Ristest, kes abiellusid aastal 1880.

Maksim (Madis) ja Irina (Riste) Nõu linnariides. Foto on tehtud ilmselt 1880. ja 1890. aasta vahel.

Mitu paari silmi avastavad saladusi paremini

Edasine arutlus Evald Allase fotode üle saab toimuma tänu Muhu Muuseumi tekstiilikoguhoidjale ja suure Muhu raamatu kaasautorile Mai Meristele. Just tema märkas, et tüdruk Nõu perepildil (vaata ülespoole) on väga sarnane tüdrukuga Allase tuntud fotol “Abielupaar tütrega”.

Mis seal salata, kahtlust tõesti pole, tüdruk on pildistamiseks pähe pannud kikk-kõru mütsi ja selga vammuse, aga selle kaelusest paistab sama sitsijakk ning täpselt samuti kaela seotud lõkad. Kui muidu ei usu, siis isegi selja taga rippuvad püksid on täpselt samas asetuses. Nüüd võime tänu Mai leiule öelda, et ka see tuntud Evald Allase foto on tehtud Linnuse Neol. Kes aga on mees ja naine pildil, jääb esialgu saladuseks. Ülemisel Nõu pere pildil neid pole. Tol ajal elas taluperes palju rahvast ja ilmselt pole tegemist ka abielupaariga. Mees pildil tundub naise jaoks liiga vana ning laps on usutavasti hoopis Madise ja Riste tütar Julia. Üks võimalik oletus on, et vanamees on vanaperemees Aleksei noorem vend Maksim (Madis) Nõu (1843–1909), kes oli nekrutiks võtmisel nõrgamõistuslikuks tunnistatud ja elas pildi tegemise ajal vanapoisina Linnuse Neol.

Kuna Allas käis 1895. aasta pildistusreisil pildistamas just rahvariideid (lisaks Muhule ka Saaremaal), siis juba nende fotode järgi võib öelda, et ta sättis inimesi pildile riiete järgi ja riideid ka vahetati, lisati juurde (tüdruk ilma vammuseta ja teisel pildil vammusega).

Siinkohal detektiivitöö ei lõppenud. Allas on meest-naist ja tüdrukut pildistanud kahe taustaga ja ootamatult avastasin, et vasakul aia ääres olevad asjad ja aia peal olevad oksaraod on täpselt samas asetuses ka veel teisel pildil, mis kujutab vanemates Muhu pruudiriietes naist. Seega saab nüüd öelda, et ka see foto on tehtud Linnuse Neol.

On üsna tõenäone, et pildil võib olla sama naine, kes Neo perepildil on vasakul uduselt. Sellele viitavad särgivarruka servas olevad suured tagid (ehk vingupael), samuti lõua ja suujoon. Kes see naine Neo pereliikmetest on, sellele küsimusele vastust esialgu pole :). Ehk mõni muhulane oskab arvata? Igal juhul on see tore foto vanematest Muhu rõivastest, kus lisaks mustale ümbrikule, kapetatele-sääristele näha ka Muhu kõlavöö, mis kooti väga-väga pikk ja mitmeid-mitemeid kordi ümber kere mähiti.

Evald Allase foto aastast 1895. Pilt on tehtud Linnuse Neol. ERM Fk 187:3

Nüüd jääb veel üle mõtiskleda selle üle, et ega samal ajal tehtud tuntud pilt “Muhu naine vikati ja rehaga” ometigi Linnuse Neol pildistatud pole. Aga see jääb ilmselt igaveseks saladuseks.

Mis sai Neo pererahvast edasi?

Tuleme nüüd tagasi Neo perepoja Timofei (Tõnu) juurde, kes ülemisel pildil Ekaterina (Kadriga) pulmi pidas. Mis sai neist pärast pulmi? Tõnu oli noorena töötanud Vladivastokis ja sealt teenitud rahaga ostsid nad 1913. aastal koos isa Madis Nõuga (1857–1935) Saaremaale Saiklasse Kägi talu. 1920.–1930. aastatel oli talu väga heal järjel, saanud mitu tunnustust ja sinna korraldati ka väljasõite, mistõttu on pilte ja andmeid säilinud nii ERMis kui ka Põllumajandusmuuseumis.

 

Timofei (Tõnu) Nõu teenis enne Ekaterinaga abiellumist raha Vladivastokis töötades. Tema nooruspõlve päevikutest on saanud inspiratsiooni Enn Nõu ja kirjutanud raamatu “Mõtusekuke viimane kogupauk” (2005).

Foto on tehtud 1920ndatel aastatel Saiklas Kägi talus. Esimeses reas Tõnu Nõu, Kadri Nõu ja Tõnu vanemad Riste Nõu ja Madis Nõu. Taga seisavad vasakult esimene peretütar Salme Nõu (s 1909) ja neljas Linda Nõu (s 1911).

Mitmeid pilte Kägi talust leidub Eesti Põllumajandusmuuseumi kogus. Nagu piltidelt näha, siis vähemalt vanaperenaine Riste jätkas ka Saiklas Muhu riiete kandmist. Kuigi pildid tehtud erinevatel aastatel, ei puudu neilt kunagi koer :).

Saiklas asuva Kägi talu õu aastal 1930. Talu pidavad muhulased kandsid jätkuvalt Muhu riideid (uksel naine siiliku ja tanuga).

Kartulivõtt Kägi talus 1928. aastal, ees paremal valge rätiga perenaine Kadri Nõu, taga seisab peremees Tõnu Nõu. Foto Eesti Põllumajandusmuuseumis EPM FP 219:37

Vähetuntud Muhu seelikud

Kui jutt läheb Muhu seelikutele, siis enamasti räägitakse kolme tüüpi seelikutest – kõige vanem on neist must ümbrik, siis oranž seelik ja lõpuks kollane. Märksa vähem tähelepanu on saanud kandmisajalt musta ümbriku ja oranži siiliku vahele jäävad nn punased siilikud. Üheks põhjuseks kindlasti see, et neid on vähem alles. Seoses sellega, et Luule antud vanadest lahtiharutatud seelikutest on üks just selline punane seelik olnud, otsustasin neid pisut rohkem uurida. Esmalt siis ülevaade tänaseks Muhu Muuseumi kogusse jõudnud lahtiharutatud siilikust.

Muhu punane lahtiharutatud siilik

Punane siilik on kuulunud Ekaterina (Kadri) Nõule. Nüüd asub Muhu Muuseumis.

Seeliku andja Luule mäletab, et punast siilikut oli vanaema Kadri kandnud vahel alusseelikuna. Vanaema Kadri Nõu olla öelnud, et sai siiliku tädilt. Kahjuks pole teada, milliselt tädilt.

Ekaterinal (Kadril) oli isa poolt 4 tädi, kellest 2 said täiskasvanuks:

Rässa Tõnisel sündinud Elena Abe (1856–1920) ja Raissa Abe (1862–…)

Ema poolt oli Kadril 3 tädi, kellest ainult 1 elas täiskasvanuks – Vahtraste Matsil sündinud Ekaterina Umal, pärast abiellumist Aav (1844–1922).

Oletatavalt võiks siis arvata, et siilik on algselt pärit kas Rässa Tõniselt või Vahtraste Matsilt.

Seeliku omadused:

Pikkus: 65-67 cm, pöörde koht on näha. Siilik võis seega kuuluda algselt suuremale lapsele.

Laius: 152 cm

Kangas on kootud koeripsina, Z-keeruga ühekordsetest küllalt pehmetest villastest lõngadest, millest vähemalt osa on värvitud keemiliste värvidega. Lõimeks peenike ühekordne Z-keeruga linane, mis on siilikus värvunud veidi roosakaks. Siilikuriidel on 2 erinevat liiki, laiusega 25 ja 21 cm, liigivahedes on tume triip, värvidega kirsipunane-leheroheline-must-sinakaslilla-kirsipunane. Kumbagi liiki on 3, ehk siis 6 liiki.

Koetihedus – keskmiselt 25 koelõnga ühel sentimeetril. 56 lõime 10 sentimeetri kohta.

Teised punased siilikud

Kui vaadata kõiki säilinud punaseid lihttriibulisi Muhu siilikuid, siis nende arv pole suur. Kaks kõige tumedamat ja laiemate triipudega seelikut asuvad Eesti Rahva Muuseumis, üks neist on tagasi tulnud Nordiska Museeti kogust (ERM A 1020:171). Lisaks on ERMis veel kaks veidi kitsamate triipudega ja veidi heledama punasega siilikut. Kaks punast seelikut asuvad Soome Rahvusmuuseumi kogus, need on Muhust 20 saj. algul kogunud etnograaf A. O. Heikel. Üks selline lihttriibuline seelik on ka Muhu muuseumi kogus. Pisut hilisemaid, kus oranžid triibud juba veelgi laiemaks ja tumedamad triibud kitsamaks muutunud, leidub Ka Saaremaa Muuseumis Ja Eesti Vabaõhumuuseumis.

Kõigil siilikutel on enamik lõngu värvitud keemiliste värvidega, mistõttu jääb nende tegemise aeg 19. sajandi viimasesse veerandisse ja enne oranžide siilikute moodi tulekut, mis toimus ilmselt kohe pärast sajandivahetust või ka pisut enne. Mõnelt vanalt fotolt on siiski näha, et sellist tumedamat, lihttriibulist siilikut on kandnud hiljem lapsed. Suure tõenäosusega olid ka veel 20. sajandi algul lihttriibulised punased siilikud kasutusel nn kodu- või töösiilikuna, ka võidi neid alusseelikuna kanda teiste seelikute al.

Seeliku ERM A 291:171 legend: “Seelik tuli tarvitusele “ümbriku” asemele. Ümbriku, seeliku ja pika särgi peale mässitakse vöö (“öö”). Vöö otsas on “tutt”, selle järele “seotis” (mähitud), siis “naritsetud vöö ots” (lai kord), siis “öö”.

Ümbriku 291:169 legendist: 1870. aasta paiku hakkas sarnane “ümbrik” kaduma ja tema asemele tuli “seelik”.

Võrreldes hilisemate oranžide siilikutega on need kitsamad, seelikute alumise serva ümbermõõt jääb vahemikku 2–2,6 m, seeliku allääres on kõlapook ja tundub, et üksnes hilisematel on kaunistuseks ka mõned vingupaelad (siksakpaelad). Ülevalt on seelikud kõik volditud väikeste voltidena laia värvli vahele, umbes pooltel on voldid lahtised ja pooltel kinnitatud. Tagant on seelikud pikemad (umbes 5 cm).

 

Vaatame nüüd siilikukangaid lähemalt. Silma torkab üllatav asjaolu – olenemata Muhu punase värvi triiburütmidest on kõikidel siilikutel liigivaheks (korduvaid triibukombinatsioone eraldavaks laiemaks triibuks) täpselt üks värvikooslus roheline-must-sinine (lillakassinine). Tundub uskumatu, aga nii see on.

Kui tahad kududa tolle aja Muhu siilikukangast, siis sellest triibust loobuda ei saa! Me ei saa kunagi teada, kas see värvikooslus omas vanasti ka mingit tähendust, aga kui ajas veelgi tagasi minna, leiab üllatavalt sellise triiburütmi ka enamikult vanadelt ümbrikutelt ja samuti põllekangastelt.

Kuna Muhu punased, lihttriibulised siilikud on saanud seni liiga vähe tähelepanu, siis kutsun muhulasi ja Muhu sõpru ka endale sellist siilikukangast kuduma ja olgu liigivaheks ikka roheline-must-sinine.

Selle loo kirjapanekuks ja faktide kõrvutamiseks kasutasin Luule Vikati meenutusi, muuseumiesemete legende, vanu fotosid, kirikuraamatuid, hingeloendeid, rahvaloenduse andmeid, koduloolist lehekülge Rehepapp ja andmeid geni.com lehelt, Riste Nõu eluaastaid vaatasin Saikla-Nõmme surnuaial olevalt hauakivilt.