Kirjutas Anu Pink

Siinkohal ei hakka kordama eelmist blogilugu, mille käigus siiski selgus, kes see Alma oli. Salapäraase Alma Ruhnu pulma lugu loe siit

Aga üks avastus viib teiseni ning Rootsi naistelehe IDUN 1907. aasta numbrist leitud Alma Zetterqvisti toreda Ruhnu pulmi kirjeldav loo juures leidus vihje, et esimene Ruhnu reisilugu ilmus Alma sulest juba 1906. aasta IDUNis. Väikese otsimise tulemusena leidsingi selle lookese, mis räägib August ja Alma Zetterqvisti esimesest reisist Ruhnu saarele, kus August peagi pastorina tööle asub. Värvikas reisikiri algab tegelikult Arensburgi (Kuressaare) kirjeldusega, kus pastoripaar ootab sobiliku ilma saabumist, et Ruhnu sõita. Allpool siis Alma reisikiri. Aga esmalt mainin ära, et samast reisist kirjutab Soome ajalehele Sanomalehtet 19.11.1906 lookese ka pastor August Zetterqvist ise. Kirjutisi on muidugi ka tore omavahel võrrelda – kahtlemata on Alma kirjutis värvikam ja põnevam, kuid mis puudutab pastori tulevast tööd saarel, ses osas lähevad artiklid üsna kokku :).

Uudishimu on uurimise käivitaja

Pärast nende artiklite lugemist tekkis muidugi üsna eluterve uudishimu, kes oli ikkagi see pastoriproua? Tundub, et ta oli näiteks muusikaliselt üpris haritud, et oskas ruhnlaste pulmalaulu noodi üles kirjutada ja ajalehte panna. Kuigi esialgu ei tundunud see eriti lihtne ülesanne, siis pärast veidikest kaevamist erinevates digitaliseeritud arhiivides, kirikuraamatute ja toonaste ajalehtede uurimist võin nüüd proua Alma Zetterqvisti elust anda pisikese lühiülevaate, mis viis omakorda uute põnevate Ruhnu-lugude avastamiseni.

Alma Zetterqvist, neiuna Alma Hemmendorff, sündis 1868. aasta augustis Överselö-s (Södermanlandi läänis). Tema isa Emil Olivier Hemmendorff (1826–1892) oli kohalik komminister (abipastor). Almal oli ka kaks venda – Ernst ja Hugo.

1893. aasta augusti Hallandi ajaleht ning paar päeva hiljem Helsingborgs Dagblad toovad ära lühikese teate, et neiu Alma Hemmendorff on kihlunud August Zetterqvistiga.

1898. aasta mais, see on peaaegu viis aastat hiljem, võib ajalehest Mariefreds Nya Tidning leida nupukese, et Alma ja August on 12. mail Västra Vingåker-is abiellunud. 1860. aastal sündinud August Zetterqvist oli aastatel 1897–1906 Vingåkeri kirikus õpetaja. Pärast abiellumist kolib noorpaar Ornö saarele, kas August asub tööle kohaliku pastorina.

1899. aastal sünnib pastoriperes esimene poeg Sven Olof Tryggve Zetterqvist, 1902. aastal Hans Valter Arild Zetterqvist ja 1905. aastal Kjell Torbjörn Zetterqvist.

Nagu me juba teame, teevad August ja Alma esimese reisi Ruhnu 1906. aastal ning kirjutavad pärast oma kodus Ornö saarel mõlemad sellest väikese reisikirja. Jääb küsimus, kas ka Alma koos oma kolme väikese pojaga (kellest noorim on vaid 1-aastane, kolib alaliselt Ruhnu? Ornö kirikuraamat ütleb, et Alma elukohaks aastatel 1906–1914  on siiski Örnö kiriklas asuv elupaik (just neil aastatel on Ruhnus pastoriks August Zetterqvist). Sellest võib järeldada, et pastoriproua koos poegadega ei pruukinud pidevalt Ruhnu saarel olla.

Uurimine toob välja uusi materjale Ruhnu kohta

Toreda tulemuseni viis aga Alma venna Ernst Hemmendorffi elutee uurimine. Ernst Hemmendorff (1866–1928) oli Rootsi botaanik, kes pärast ülikooli lõpetamist reisis paljudes eksootilstes maades, näiteks 1900–1901 töötas ta Rio de Janeiro rahvusmuuseumis botaanikateadlasena. Hiljem uuesti Rootsi kolides töötas õpetajana ja oli ka Kuningas Gustav V noorima poja prints Eriku koduõpetaja. Aga 1908. aastal külastas reisihimuline Ernst oma õde Almat Ruhnu saarel. Sellel külaskäigul tegi ta hulga fotosid ning kirjutas väikese reisikirja, mis 1909. aastal ka ilmavalgust nägi. Mõnikord on ka tänasel uurijal õnne, sest parasjagu oli see raamatuke (pigem vihikuke) ühes Soome antikvariaadis ka müügil ning tänaseks juba minu kättegi jõudnud. Suurepärane ülevaade koos fotodega elust Ruhnus aastal 1908.

Kui pastor August Zetterqvist sureb 1929. aastal, siis Alma elab lesepõlves oma kodumaakonnas ja lahkub siitilmast 1955. aastal.

Alma esimene reis Ruhnu Saarele

Hilissuvepäevad Runö saarel, IIDNE VANA-ROOTSI KOGUDUS RIIA LAHES. 1906 IDUN

(Veidi lühendatud tõlge koos mõningaste sulgudes lisatud kommentaaride ja fotodega)

 Ühel ilusal septembrialguse hommikul, kui olime Saaremaal Arensburgis asuvas Meissneri hotellis ja parasjagu mõtlesime, kuidas oleks kõige parem veeta päeva Ruhnu mineva paadi ootuses, kui sisse jookseb eesti-saksasoost hotelliomaniku tütar ja hüüab: ” Die Runö-Bauern sind hier! [Ruhnu talumehed on siin!] “Preili, kohvi kõigile, aga suured tassid!” Sisse astuvad viis pikka meest, kes on riietatud kodukootud helehallidesse ülikondadesse. Üks neist ütleb suurepärases, puhtas rootsi keeles, et nad on oma postipaadiga Arensburgis ja kuulnud, et insener Frænkel oli just eelmisel päeval tulnud ja toonud nende juurde pastori. “Aitäh, jumal“, ja “Jumal olgu tänatud, et ta meile lõpuks Rootsi pastori kingib,” kõlas iga teise mehe suust.

Kohvilauas vaatasime mehi lähemalt. Nad näisid vabameelsed, selgete näojoontega, heledanahalised ja sinisilmsed. Õrnuse ja häbelikkuse väljendus nende välimuses vastandus liigutavalt nende tohututele figuuridele.

[Meissneri hotell oli sajandi alguses Kuressaares tõesti olemas. Maja on praegusel Lasteaia tänaval olemas ka praegu, see on renoveeritud korterelamuks, lisan ka pildid]

Alma lugu jätkub …

Nii otsustati siis, et purjetame nendega koos postipaadis Ruhnu. Postile tullakse Arensburgi järele vaid kord kuus! Tuul oli esimene päev vastu, teine ​​päev oli meri peegelsile, kolmas päev jälle vastutuult.

Vahepeal sõitu oodates uurisime Arensburgi ja selle ümbrust. Seda tehes tulid mulle paratamatult meelde ühe kuulsa naljamehe sõnad ühe Stockholmi lähistel oleva linna kohta. „Inimesed on nii erinevad ja tiirlevad, tänavad nii keerulised ja tiirlevad.” [on tõenäone, et see tõlge ei ole korrektne]. Väike Arensburg oma 5000 elanikuga on täielik labürint. Tänavad tundusid järjest ühesugustena korduvat. Kõver tänav, mis mõne aja pärast nagu kaheharuline kahvel pooleks läheb. Need kahvliharud omakorda haakuvad ja jagunevad – see on ettearvamatu, mis suunas need kulgevad. Peagi võtavad väikeste ühekorruseliste puumajade vahelised tühjad kohad enda alla kivimajad, kõikjal kiviseinad ning selleks, et orienteeruda, tuleb märgata mõnda omapärast korstent, rohelist maja, sissevarisenud seina jne.

Suvel on Arensburg populaarne mereäärne kuurort ja siin on kaunis park, mis ulatub peaaegu mereni ja lõpeb rannas võimsa lossiga, linna suurima vaatamisväärsusega.

Alma jutu juures olnud pilt lossist, 1906 Idun

Merelt Arensburgi sadamale ehk Romasaar-Hafenile lähenedes jätab hiiglasliku halli kivimassiga loss koos lainete uhutud haljendavate vallidega väga imposantse mulje. Pärnad, vahtrad ja saared peidavad lossi oma lopsakasse rohelusse. Turuplatsil puudub võib-olla oma vaste kogu Põhja-Euroopas. Seal rullub iga päev kella kuuest hommikul kuni kella 12-ni lahti tõeline karnevalimelu. Igale kihelkonnale omased Öseli [Saaremaa] rahvariided on endiselt kõigi poolt hinnatud. Sinna tulevad naised Jämajast, Ansekülast, Pühast jne, kõik oma eksootilistes kostüümides. Kõrged kirjud turbanitaolised mütsid, litrite, paelte, kirju siidiga kaunistatud jakid ning ühes tükis seljas olev pihik ja seelik, mis meenutab reformkostüümi. Jämaja seelikud oma punaste, valgete, mustade ja roheliste triipudega meenutavad mõneti Rättviki põllesid [Rättvik on Rootsis Dalarna maakonnas asuv piirkond]. Seal istuvad naised oma koorma seljas või tunglevad kohvi- ja teemüüjate ümber, kes väljakul omamoodi kohvikuid peavad. Vahel kasutame oma Ruhnu saatjaid tõlkidena. Nad räägivad takistamatult vene, saksa, soome ja eesti keelt ning rääkides seguneb nende juttu iidne vanarootsi murre, millest me esialgu sõnagi aru ei saa.

[Lisan pildikese Arensburgi turust, mis tehtud 20 sajandi algul]

Alma lugu jätkub …

Eesti jumalateenistus Arensburgi protestantlikus kirikus oli meile, kes me oleme oma maal harjunud pigem tühjade kirikutega, midagi imelist näha. Siin tunglevad inimesed istekohti otsides. Kõik põlvitavad kirikusse sisenedes, usu tunnistamise ja meieisapalve ajal. Pühapäeviti on naistel pähe mähitud pikad valged siidrätid ja peas omamoodi kunstlilledest, tülli ja paelaga võrud [ilmselt oub].

Aga tuul! Neljandal päeval on vastutuul veelgi tugevam. Otsustame siis proovida minna aurulaevaga. Jah, see plaan töötab. 5. septembril hommikul kell 8 lahkume Arensburgist. Halli riietatud ja kummalises keeles rääkivad Ruhnu „viikingid“, kes oma väikese kuunari laeva taha kinnitasid, äratasid kohe reisijates suuret tähelepanu. Kui nad märkasid, et me oleme nende Ruhnu meestega seotud, pommitati meid küsimustega mitmes keeles. Kuidas sa neid tead? Kas sa käid Runös koolis? Kui kaua te kavatsete seal elada! Kui kohutav! Ja maailmast täiesti isoleeritud!

Saaremaa praost, kes oli korpulentne juudi tüüpi härrasmees, jättis meile palju väärtuslikku teavet, samas kui ta pakkus innukalt ja pidevalt mu abikaasale sigarette. Kell 12 aeglustas aurik “Konstantin” hoo maha ja me ronisime üle „viikingipaati“ ning nägime Ruhnu saart 1/1 miili kaugusel otse idas. Pastor pistis mulle šokolaaditahvli mantlitaskusse ning ütles kapten Pichelile “Good bye” ja eesti meremeestele “Jumalaga”.

[Tol ajal sõitis Arensburgi ja Riia vahet tõesti aurulaev „Konstantin“ ning selle laeva kapten oli tõesti Pichel. Lisan ka väikese kuulutuse aastast 1906 ajalehest „Saarlane“ ning pildi aurikust “Konstantin”]

Alma lugu jätkub…

Runö rahvas on meid juba kaugelt märganud, rannas ootavad rahvahulgad mehi ja lapsi, kes saadavad juba kaugelt tervitusi. Taevas on tumenenud. Tühjale kaldale joonistuvad vastu taevast need hallide inimkujude parved; mõni toon heledama hallina. Selles monotoonses värvimängus on suursugune kõledus ja lihtsus, mis jääb igaveseks mällu. Sõidame üles saarele pastoraadi kahe väikese turske hobusega. Kui lahkute madalalt rannalt, laiade karjamaadega maastikult, kus jalutavad koos hobused, veised, lambad ja haned, ootab teid esmalt tuuleveskite rida, seejärel näete põõsaste sasipundart, väikesi halle küüne, piirdeaedu ja puid. Siin on küla. Madalad talud, värvimata rookatustega hooned, ümberringi palju väikseid aitasid ja kõrvalhooneid. Kogu kogudus, umbes 300 inimest, elab ühes suures külas ühiselt koos. Nendes lihtsates kodudes, kus meie mugavuse nõudeid võib pidada peaaegu ettekujutlematuteks, elavad rahulolevad inimesed. Köök või eestuba on tallatud savipõrandaga ja päevavalgus tungib sisse ainult nii madalast uksest, et sisenemiseks tuleb kummarduda. Puidust seinte, madalate lagede, väikeste akendega ruumis elab sageli 2–3 perekonda. Vanapaar, poeg ja minia või tütar ja väimees. Igal perel on oma nurk hoolikalt eraldatud. Seinu ääristavad kõrgetel jalgadel suured puidust voodid, mis on kaetud kodukootud ruuduliste vaipadega. Noorte perede voodite ees ripub häll, mis on nööridega kinnitatud laes oleva tala külge. Pikkade laudade ümber on pingid. Peeneks lihvitud puulusikad, puidust ja savist kausid, millest süüa. Väga vähe portselanist esemeid, aeg-ajalt üksnes sobimatud kohvitassid, millest meile kohvi pakuti. Küll aga avastasin mitmes kohas kummalised kodused orelid, mille toon on sama tugev ja puhas kui meie odavatel kamberorelitel.

Rõivaste jaoks on omaette hoone. Lae all olevad latid on täidetud rippuvate siniste sukkadega, mis on kaetud valgete tähtede ja roosidega. Paksud mustad kurrutatud seelikud, triibulised pihikud ja lillelised tanud, osad puuvillast-, teised siidist. Hülgenahast kingad ja mainitud hallid meheülikonnad. Kohutav hulk kõike! Need kostüümid meenutavad osalt Leksandi, osalt Rättviku [Rootsi piirkonnad] rõivaid. Ehetest on vaid meeste riiete juures ümmargused, filigraanselt kaunistatud hõbedased nööbid, millega särk kaelusest kinnitati.

 

Ruhnlaste usutunnistus, mis on nende silmapaistvaim tunnus ja mis jätab jälje kogu nende elule, on vana, puhas luterlik õpetus. Seal austatakse Jumalat ja elatakse Jumala sõna järele, seal peetakse hingamispäeva rangelt pühaks, seal pole vallaslapsi, seal käib igal jumalateenistusel kogu pere, nii suured kui ka väikesed. Vaikselt ja aeglaselt kõnnivad inimesed sisse ja välja vanast lagunenud kirikust, mis on nii vaene ja habras, et toob pisarad silma, aga nii püha – püham kui meie suurlinnade kõige imelisemalt ehitatud templid.

Kirik on ehitatud, nagu arvatakse, 1644. aastal ja on nii seest kui väljast värvimata. Üks Riia sakslaste ühing kinkis kirikule 10 aastat tagasi mõned tagasihoidlikud ehted, tahvli, kella jne. Kirikus on Kuramaa hertsog Wilhelmi elusuuruses portree 17. sajandi algusest. Endiselt on siin kasutusel vana, enne 1819. aastat ilmunud Rootsi lauluraamat, mistõttu oleks paarsada meie lauluraamatut igati teretulnud kingitus.

Seni olid Ruhnus olnud ainult rootsi keelt kõnelevad soome pastorid ja vaimustus oli suur, kui lõpuks tuli sinna rootslane, päris rootsi pastor. Mu abikaasa püüdis selgitada, et see, kas ta saab Ruhnu jääda, sõltub mitmetest tingimustest siin kodus Rootsis. Aga kõik tema selgitused said visalt vastulause: “Kindlasti on see jumala tahtmine, et te siin oleksite“. Pastori rahapalk on väga tühine ja selle annab Riia konsistoorium. Tegelik palk on kümnendik saare 27 talu toodangust. Lähim linn on Arensburg, see tähendab, et sul on lähima arstini 8 Rootsi miili, et 6 kuud talvel puudub side muu maailmaga, et sa ei saa ei ajalehti ega kirju ega ka abi surevale patsiendile. Siis saad sa aru, et Ruhnu  pastoriks olemine on misjonikoht, mille omanikul peab olema palju armastust ja väikesed nõudmised.

Saar on osaliselt kaetud kauni metsaga ja idapoolses rannas on maailma pehmeim ja valgeim liiv. Oma tervisliku, eraldatud asukohaga sobiks Ruhnu erakordselt hästi merekuurordiks. Rikkalikult pakutakse siin piima, kala, lambaliha, võid, mune, hanesid. Ruhnlane vajab väga vähe raha ja peaaegu üldse mitte kohvi – kahest asjast ei saa meil kunagi küllalt. Ta ei müü oma talust midagi. Tema ainuke teenistus on hülgepüük. Sügisel ja kevadel käivad pooled mehed umbes 6 nädalat merel väljas kuni Wormsi ja Noarootsini, trotsides torme oma üsna väikeste paatidega. Raha, mida nad Riias hülgerasva ja -nahkade eest saavad, on neile täiesti piisav ning nad ei soovi muud, kui et saaks hoida oma usku ja vabadust ning seda eesmärki loodavad nad nüüd saavutada, liitudes kindlalt oma isade riigiga. Kuid meie poolt on vaja palju ära teha, et see lootus ei puruneks. Sinna on vaja igasuguseid koolimaterjale, et pastoril, kes Ruhnu elama asub ja kes peab ka kooli juhtima, oleks midagi kaasa võtta, et lapsi meie omadega võrdselt õpetada. Seal nõutakse sadamasilla paigaldamist merre, et aurik saaks randuda, et talunikud leiaksid turgu oma toodangule, et saaks raha voolata lagunenud kiriku taastamiseks, kalmistu korrastamiseks. Ruhnu uinub ikka veel sajanditevanuses unes.

“Tervitusi Rootsi, tervitusi Rootsi,” olid viimased sõnad, mis meiega koju saadeti õhtul, kui Ruhnust lahkusime ja kui pärast 4 tundi sõitu jõudsime suure Peterburi aurikuni, mis peatus ja meid südaööl peale võttis. Kisana kostus pimedas väikesest purjekast see tervitus. Runö paat kadus silmapiirilt, aga mitte nende tervitus meie kõrvadest. See oli ahastuse karje. Palve abi saamiseks. Ja see väike rahvas, kes on meie oma rahvast välja rännanud ja kes on sadu aastaid säilitanud meie religiooni, meie keele, vana rootsi vaimu ja armastuse Rootsi vastu, ajendab meid neile vaimset ja rahalist tuge andma.

Alma Zetterqvist 1906. aastal, Ornö saarel

[Ornö saar asub Stockholmi lähedal Utö saare kõrval]

Lõpetuseks lisan 2 fotot, mille on Ruhnu pastoraadist teinud 1908. aastal Ruhnus oma õde Almat külastanud Ernst Hemmendorff.