Saara blogi – Lehekülg 3 – Saara Kirjastus

Kuidas me tuuril käisime

12. märts 2018

Saara Kirjastus on väike ja raamatuid ei ilmu meil just igapäev. Kui aga mõni suur töö kaante vahele saab, siis on see meie jaoks sündmus, mida tahame esitlusega tähistada. Ja alati on leidunud ka neid, kes meiega koos rõõmustavad ning esitlustele kohale tulevad.

Enne Eesti sajandat sünnipäeva lennutasime trükikoja poole raamatu, mille valmimist ootasid pikalt paljud kudujad ja loomulikult ka me ise. Vastu tulles lugejate või ehk siis pigem kudujate soovile juhtus aga nii, et esitlusnädalasse mahtus seekord tervelt viis esitlust. Oleme ikka olnud seda meelt, et kuu aega pärast ilmumist pole ju mõtet raamatut esitleda, huvilised on seda juba niigi näinud. Seega sai teoks ainuvõimalik variant – me pidime sõitma nö tuurile.

Tegelikult polegi uurinud, kas näiteks Trad.Attack sõidab igal õhtul koju tagasi või kulgetakse sujuvalt järjest ühest paigast teise, aga meil polnud selles osas mingeid valikuid. Tuuriautol, millele vahepeal juba mõtlesime sokirivi peale kleepida, tuli igaks õhtuks Türile tagasi vurada, sest meie kohustusliku varustuse hulka kuulus auto tagaotsa sündsusetult maanivajutav raamatukoorem.

Esmaesitlus toimus ERMi raamatukogus. Oleks me aimanud, et armsaid sokisõpru nii palju kohale tuleb, oleksime ürituse jaoks palunud suuremat saali. Aga tore oli ikkagi. Alustuseks panime kokku kaks märtsitkuist sündmust – raamatute ettelugemise päeva ja Eesti laulu ning nii lauliski kirjastuse juhataja Anneli mõned tähtsamad osad raamatust ette.

Pärast järgnes ettelaulmisele ka ettetantsimine raamatu leheküljelt nr 38, kus asub pealkiri “Kand ja varvas – üks, kaks, kolm”

Loomulikult ei jäänud ära ettelubatud loeng teemal “Eesti kannad ja kannatused”. Kohaletulnud said küll väikese ülevaate nii kandadest kui kannatustest, aga kuidas täpsemalt kannatada või kannatust proovile panna, seda peab siiski lugema raamatust. Üksnes mõned eriti tähtsad punktid, nagu näiteks kannalakale õige pikkuse leidmine, said selgeks ka loengu käigus.

Üritus jätkus väikese tasemetööga sukateadmiste vallas, milleks tuli välja võtta telefon ja valida igale küsimusele õige vastus. Olgu siinkohal etteruttavalt öeldud, et kõik olid väga tublid vastajad, kuid ühelgi esitlusel ei leidunud inimest, kes oleks õigesti vastanud kõikidele küsimustele. Seega loeme ilmunud teose siiski vajalike kilda.

Sukakuduja tasemetöö Haapsalu esitlusel.

Et lisaks raamatule oleks esitlusel võimalik sokke-sukki ka päriselt näha, selleks lõksutasime nöörile kõik raamatusse pääsenud säärevarjud ning meie tänud kuuluvad jätkuvalt neile, kes neid sukki kududa aitasid, sest kui autor oleks pidanud need kõik päris üksi kuduma, siis oleks saanud seda raamatut veel aastakese oodata.

Aitäh, armsad sokihuvilised kõigi nende ilusate lillede, kommide ja kinkide eest. Elame siin kirjastuses nüüd justkui linnukesed lillepõõsas ja paksuks sööme ennast niikuinii 🙂

Ja siis see kõik jätkus. Raamatud, sokid-sukad, kommid, mahlad jne autosse, kleidid kaasa (sest kuna meil tuuril transamehi kaasas ei olnud, siis kasutasime vähemalt transariietust).

Tuuribuss ja transanaised

Ja siis jälle – hops, viisakamad riided selga 🙂

Eks me ikka asja käigus õppisime ka – kolmandaks esitluseks sai autogrammid juba kirjastuses raamatutesse kirjutatud, sest nii sai vältida pika saba tekkimist esitlusel. Kuna esitlusbändi ei saanud terveks nädalaks oma põhitöölt eemaldada, siis tõmbas kirjastuse juhataja ise kandle välja ja laulis ilma suurema saatebändita :).

Enne neljandat esitlust jäi autor liiga pikaks ajaks lõunaunne, nii et väljasõit toimus jooksujalu ning pisimeigiks tuli autos peegli puudumisel kasutada telefoni selfipildistusrežiimi. Viljandi esitlus lõppes väikese pettumusega, sest kultuurilinna Selveris puudusid sushirullid, mida me pärast esitlust tagasiteel kindla kavatsusega nosida olime kavatsenud.

Esitlus Lossisaalis

Esimene üksik sokk

Rõõmsad külalised

Värviliste sukkadega külalised

Sokki võib nüüd koguaeg kaelas kanda. Ilus!

Haapsalu esitlusel üllatas Siiri Reimann koos Tallinna naistega meid oma uhkete kootud Eesti tanumütsikestega, mida nad olid esitluseni mitmeid aastaid salajas hoidnud.

Omandasime täieliku osavuse pesunööride kiirpaigaldamises ümber postide, ümber käärpuude, ümber aknakardinakinnituste, ümber kõige…, et ikka sokid rippu saaksid.

Kannad pühas paistes 🙂

Lõpetuseks me soovime kõigile toredat-toredat Eesti sukkade ja sokkide kudumist ja loodame, et see raamat saab teile sel teel abiks olla. Teatepulga andsime Viljandis pidulikult üle Kristi Jõestele ja lubame siinkohal, et järgneva kümne aasta jooksul ilmub see kindaraamat niikuinii.

Osta saab uut suka-sokiraamatut siit

Rohelise fantoompõlle mõistatus

2. märts 2017

Kirjutas Anu Pink

Täna kirjutan ühest ilusast, aga kummalisest fantoompõllest, mis ilmub välja tõesti nagu kummitus ühteäkki nii siin kui sealpool Eestimaa nurgas.

Juba ammu on mu silm kõikvõimalikel rahvarõivaste esitlemise üritustel (au ja kiitus siinkohal kõigile tublidele meistritele, kes endale rahvarõivad õmmelnud) tabanud rõivastuse juurde kuuluva üsna ühesuguse moega rohelise põlle. Sel kenal rohelisel põllel on kaunistuseks kardpaelad ja punased ribad. Piisab, kui uurida Kuusalu vanemat rõivastust ja te kohtate seda põlle. Või esitletakse vanemat Põltsamaa või Pilistvere rahvarõivakomplekti – ees ikka seesama põll. Avad Voolma-Kaarma rahvarõivaraamatu ja märkad, et seda põlle pakutakse küll Järva, küll Virumaale.

Et mis siis selles nii erilist on?

Eriline on nimelt see, et selliseid rohelisi põllekesi on Eestis säilinud täpselt 3 tükki, need kõik on kirjelduse kohaselt väga vanad, aga … kaks neist on pärit Kihnust ja üks Muhust! Millegipärast ei taheta sageli rahvarõivakomlekti juures eeskujupõllede tegelikku päritolu mainida ja nii ongi kinnistunud arvamus, et tegemist on Põltsamaa või Kuusalu võimisiganes põllega. Ehk see fantoompõll vupsab välja justkui seal, kus parasjagu just kena põlle näikse vaja olevat :).

Kolm rohelist põlle Eesti Rahva Muuseumi kogust. Muhu ERM A 681:114, Kihnu ERM A 291:119, Kihnu A 290:410

Põlled ka suuremalt

Muhu põll. ERM A 681:114. Tusti küla Aadu talu. “Vanaema rääkis, et see on väga vana põll. M. Toom pole selle põlle kandmist näinud.”

Kihnu põll. A 290:410 Kihnu saar, Tapu talu.

Kihnu põll. ERM A 291:119

Ja kui eelmisel aastal istusin Viljandi Kultuuriakadeemia lõputööde kaitsmisel, ilmus fantoompõll jällegi välja. Triin Kuusi töö “Põhja-Viljandimaa nelja kihelkonna – Põltsamaa, Pilistvere, Kolga-Jaani, Suure-Jaani põlled ja tanud”, mis on loetav siit, toob lugejani taas Kihnust pärit rohelise põlle kui Põltsamaa põlle ja kahjuks pole kusagil mainitud, et kogu jutt on tegelikult Kihnu põllest ja millised on põhjused tema Põltsamaa komplekti kuulumiseks.

Püüan leida loogilisi põhjuseid, miks see põll sellist kummituslikku elu elab, sest muide ei Muhu ega Kihnu rõivaste juurde taheta seda nagu pakkuda, kuigi minu meelest võiks just seal ta oma täies ilus särada. Kes iganes on kunagi rahvarõivaste valmistamise või uurimisega tegelenud, see arvatavasti teab, et mitte igast kihelkonnast pole muuseumites alles igat liiki esemeid. Mõnest piirkonnast pole alles ühtegi särki, teisest jälle pole tanu jne. Kõige paremini on muuseumite varariiulitel muidugi esindatud keskmisest ehk kirevamad saarte rõivad. Peamiseks põhjuseks muidugi see, et saartel lihtsalt kanti paikkondliku moe järgi rõivaid kõige kauem ja seetõttu oli vanavarakorjajatel sealt rohkem korjata. Teisalt läksid korjajal ilmselt näiteks Muhu värvilisi toredusi nähes silmad pahupidi ja ta pigem korjas neid üliuhkeid asju kui kusagilt keskmaalt pärit tagasihoidlikke töörõivaid.

Aga kui tänapäeva inimene tahab endale rahvarõivaid teha, siis üsna loomulik on probleem, kuidas valmistada need esemed, mida vanast ajast säilinud ei ole. Siin tulevad tavaliselt appi rahvarõivauurijad, kes pakuvad enamasti asenduseks välja mõne kõrvalkihelkonna eseme. Et aga selliste “laenusoovitustega” ei kaasne alati konkreetset selgitust, et ese on tegelikult pärit siit või sealt (või on päritolu kuidagi märkamatu), siis korduvad raamatust-raamatusse ja tegijalt-tegijale juba nagu mällusööbivad variandid näiteks “Kuusalu rohelisest kardpaeltega põllest”.

Mind aga hakkas huvitama nende põllede tegelik lugu ja see, miks neid siiski igale poole komplektide juurde pakutakse. Kihnut ei saa ju kuidagi pidada Kuusalu naaberkihelkonnaks?

Üks konkreetne põhjus võib olla Friedrich Wilhelm von Bergholzi 1740. aastast pärinev akvarell, kus on kujutatud väidetavalt Tartumaa rõivaid (Pilt asub Stockholmi Rahvusmuuseumis ja on Toodud Gustav Ränga 1962. aastal ilmunud teoses “Estniska folkdräkter fran 1700 – talets första hälft. Selles raamatus olnud joonis on omakorda Reet Piiri raamatus” Vana Tartumaa rahvarõivad”). Ja tõesti, pildil on näha üsna samasugune põll. Tahaksin tegelikult väga näha selle akvarelli originaali, kahjuks pole see veel digitaalselt võimalik.

Friedrich Wilhelm von Bergholzi 1740. aastast pärinev akvarell (Allikas Reet Piiri ” Vana-Tartumaa rahvarõivad.

2. Ilmari Mannineni “Eesti rahvarõivaste ajalugu” näitab lk 262 J. G. Georgi järgi tehtud joonist, millel on kujutatud Eestimaa naine rohelise põllega. Kuna naine kannab käiseid, siis on tegemist ilmselt just Põhja-Eesti naisega.

3. 1842. aastal Kreutzwaldi koostatud Alutaguse rahvariiete kirjelduse juurde kuulub joonis, kus on näha lihtne roheline põll. ERM EJ 79-1

4. Rohkem vanu joonistusi või maale, millel oleks just taoline põll, pole kohanud. Kuigi joonistusi on nii Põltsamaa kandist kui mujalt ju mitmeid ja mitmeid. Kõigil naistel on ees küll valged, küll muusugused põlled.

5. Hupeli tekstidest pole leidnud viiteid rohelistele põlledele (see ei välista muidugi, et kusagil ei või olla).

6. Kaarma-Voolma raamat ” Eesti rahvarõivad” pakub roheliste põlledega välja mitu rõivakomplekti. Kihnu põll on tõstetud Kuusalu naise ette lausega “Põll 18. saj. eesti talunaistel hinnatud rohelisest poevillasest riidest kard- ja punase paelkaunistusega.” Ka Põhja-Tartumaa rahvarõivaste ees on sarnane põll sama tekstiga. Ka Järvamaa-Virumaa naisele on ette joonistatud roheline kardpaeltega põll, millel ei ole ära toodud numbrilist eeskuju, on vaid lause “Ülikonna pidulikkust rõhutab roheline poevillane kardpaeltega kaunistatud põll”. Uskumatul kombel on ka Haljala komplekti ette joonistatud mitte küll roheline, aga sinine Kihnust pärit väga kaunis põll.

Kuusalu rahvarõivad. Melanie Kaarma, Aino Voolmaa “Eesti rahvarõivad” 1981. Põll Kihnu A 290:410

Põhja-Tartumaa ja Kodavere rahvarõivad. Melanie Kaarma, Aino Voolmaa “Eesti rahvarõivad” 1981.

Ida-Järvamaa või Lääne-Virumaa naise rõivad. Melanie Kaarma, Aino Voolmaa “Eesti rahvarõivad” 1981.

Alutaguse. Haljala rahvarõivad. Melanie Kaarma, Aino Voolmaa “Eesti rahvarõivad” 1981. Põll Kihnu A 316:63.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et mõned allikad ju tõesti viitavad rohelistele põlledele näiteks Põhja-Eestis (ka Tartumaal), aga Kihnu ja Muhu põllede niivõrd massiline pakkumine erinevate rahvarõivakomplektide juurde ei näi siiski põhjendatud olevat. ERMi eelmisel püsinäitusel ilutses Muhu roheline põll Peetri Naise ees, ka uue ERMi näitusel on fantoompõlled Järvamaa rõivaste ees :).

Peetri rahvarõivad Muhu põllega. ERMi eelmine püsinäitus.

Aga vaadates asjale tehnilisest küljest. Kõik kolm säilinud põlle on rohelisest poeriidest, kaks isegi väga sarnasest riidest. Kõigil on kaunistuseks poepaelad – üsna sarnased kardpaelad. Vägisi tekib mõte, et ehk neid ei tehtudki ise, vaid soetati hoopis valmispõllena. Mingit kinnitust sellele küll pole, eriti kui vaadata põllepaelu. Võib-olla tooks selgust Kihnu-Muhu põllede võrdlev tehnoloogiline uurimine. Aga seda ei saa kahjuks praegu teostada. Kuna Muhust ja Kihnust kogutud põlled on sedavõrd sarnased ja siiski ka mõnelt 18. sajandi pildimaterjalilt sarnase leiab, otsustasin uurida, kas ehk sellised põlled ka Eestist kaugemal moes ei olnud. Paljude maade kohta polnud võtta materjali, kuid Rootsist leidsin tõesti ühe piirkonna, kus rahvarõivaste juurde just roheline kardpaeltega põll kuulub. Tegemist on Södermanlandi piirkonnaga. Lisan ka mõned pildid.

Södermanland

Kui keegi omab mõnda huvitavat allikat või teavet nende põllede kohta, siis võiks seda meiegagi jagada. Võib-olla saab selgemaks kummituspõllede mõistatus.

Täna ilmus uue sarja esimene osa!

18. august 2016

Tajun selle pealkirja juures väikest hingevärinat ja vastutust, sest vaatamata sellele, et esimene osa on juba meie laual, tähendab sõna – sari – ikkagi seda, et ilmunud raamat ei jää viimaseks. Nii et tööd meil siin jätkub :).

Aga nüüd asja juurde:

Mitmed Saara raamatute andunud fännid on kirjeldanud, kuidas käib näiteks suure ja paksu Muhu raamatu kasutamine – laud puhtaks, söögid ära, lapsed eemale… Kõike seda ette kujutades tuli meil ühteäkki mõte, kas suurte ja põhjalike kõrval poleks ehk vaja ka “torkan kotti-võtan kaasa” õpetusraamatuid. Selliseid, mida saaks kasutada rongis, rannas või kohvikus, mis mahuksid igasse käekotti, ei teeks kohvrit raskeks ega rahakotti kergeks ning mis oleksid üdini praktilised, keskendudes vaid ühe asja lihtsalt ja samas põhjalikult selgeks tegemisele. Nii hakkas sündima sari, mis kannab nimetust SAARA KÄSITÖÖKOOL.

Mahub igasse kotti 🙂

Selle sarja esimese osa “Koome Haapsalu salli” autor on Siiri Reimann. Kuulen nüüd juba õhus küsimust, kas uus raamat on lühendatud väljaanne suure raamatu “Haapsalu sall” tehnoloogiaosast. Kohe vastan – ei ole, pigem on see veelgi täpsemaks lihvitud, täiendatud ja väga konkreetselt kirja pandud praktiline õpetus.

Kuna sellele raamatukesele eraldi esitlust ei tule, siis saadame siinkohal kõige suuremad tervitused ja pika aplausi autor Siirile, sest arvame, et sellest raamatust on paljudele abi.

Esimese osa autor on Siiri Reimann

Raamtukest saab soetada meie veebipoest ja otseloomulikult pühapäeval toimuvalt Haapsalu Pitsipäevalt!

Pildikesi esitluselt

3. mai 2016

Kui aus olla, siis nii isemoodi esitlust pole meil veel kunagi olnud. Kui uudis Estonian Knitting 1 lähenevast ilmumisest liikvele läks, küsis keegi, et kas esitlus ka tuleb. Sellisele küsimusele ei osanud hoobilt kohe vastatagi, sest keda siis esitlusele kutsuda, kui kõik armsad kudujad, kellele see raamat mõeldud on, mööda ilma laiali. Siis mõtlesimegi, et teeme sedakorda esitluse ainult iseendile ja lühikese videoklipi sellest kaugetele kudumissõpradele.

Meie suur tänu kuulub tõlkidele ja tõlke toimetajatele. Kait Lubja, Maret Tamjärv, Daniel Edward Allen ja Nancy Bush on need neli toredat inimest, kelle abiga see keeruline kudumise tekst inglise keelseks muutus.

Eesti asjale kohaselt sõime kiluleiba ja karaskit, pidutorti ikka ka :).

Vaata väikest filmijuppi.

Raamatu kudumisõpetuste osa tõlkis Kait Lubja, kes ka ise väga hästi kududa oskab.

Keeletoimetaja Daniel Edward Allen lihvis inglise keele ilusaks.

Autorid Siiri Reimann, Anu Pink ja Kristi Jõeste on rõõmsad, et Eesti kudumisoskused nüüd veelgi rohkem levida saavad.

Kujundajad Marek Lillemaa ja Mariann Einmaa

Kujundaja Annamari Kenk, kel tagataskus filmialane haridus, võttis kogu esitluse linti.

Ikka karaskit ja kiluleiba…

Anneli, Inglise keele toimetaja Daniel Edward Allen ja Tõlkija Kait Lubja

Kirjastuse juhataja Anneli Kenk arvab, et nüüd saab maailmas olema natukene rohkem Eestit.

Tore oli olla.

Need kindad ootavad pääsemist raamatu kolmandasse osasse:).

Me nüüd ootame kosilast ehk sõbrad ikka täidavad su soovi…

10. veebruar 2016

Kui Saara Kirjastuse juhataja Anneli aastavahetusel kaugele-kaugele puhkusematkale läks, sai ta kaasa vaid ühe soovi. Ära midagi muud too, aga palun too Taquile saarelt kaasa üks tore pilt kuduvatest meestest. Ja kui saad, siis pildista kohe hästi lähedalt ka. Et me ikka pärast näeksime, mis töövõtteid tarvitatakse, kuda pidi, millega ja millest kootakse.

Ja kui siis pruuniks päevitunud reisisell oma Peruu-matkalt lõpuks tööle tagasi jõudis, sain tõelise üllatuse osaliseks. Kingikotist tuli välja ehtne Taquile saare meestemüts. See kuulus imetihe kudum, mis on sealsete meeste elu lahutamatu osa.

No nii käituvad ikka väga head sõbrad, et kui palud pilti, siis otsustavad tuua päris asja. Ja muide, ta polnud endale võtnud kerget ülesannet. Sest kuigi kohalikel meestel kõigil uhked mütsid peas olid, olnud turul müügil vaid nende lahjad varjud – jämedalt kootud ja üldse mitte õiged.

Mida teeb sellisel juhul vapper Eesti naine? Otsutab otsejoones ära osta mütsi mõne mehe peast. Esmalt valib välja kõige kenama mütsiga mehe ja siis läheneb… Ma ei tea, kui kaua kestis kauplemine, aga mees polnud mitte mingil juhul tahtnud mütsi ära anda ja naised tema ümber olid kõvasti naeru kõhistanud. Lõpuks suutis kindlameelne Eesti naine ikkagi mütsi kätte saada, isegi mütsiomanikust veel pildi teha ja kuulda, et sellist mütsi koob mees kuu aega. Mis on ilmselgelt tõsi, sest ringi peal on ühtekokkuniipalju silmuseid, et Muhulased oma tihedate kinnastega jäävad Taquile meestele kindlalt alla.

Aga kui ma siis kirjastuse pikast raamaturiiulist ühe vastava teose lahti lõin ja sealt valjult deklameerisin: “Kui mõni naine saab mehe peast mütsi kätte, siis see on läheneva kihluse märgiks….” Ahaaaa. Nüüd me siis ootame seda tõmmut meest sealt alpakademaalt, et kas tuleb valget naist otsima või mitte.

Siin on Samuel veel mütsiga 🙂

… ja siin juba ilma mütsita.

Sealne mütsikultuur näeb ette, et kui sünnib poiss, siis isa koob talle kohe mütsi ja nii kui poiss vähegi vanemaks saab, õpetab isa ta mütsi kuduma. Müts on ühtlasi sotsiaalne märk. Näiteks kui mütsi ülemine osa on valge, siis on mees vallaline. Mütsi kootakse pahempidiste silmustega seest poolt, sest sealne kätehoid kudumisel (pöidlalt kudumine) teeb just pahempidise silmuse kudumise lihtsamaks.

Naiste müts

Tähtsamate meeste müts on kõrvadega.

Niis see kudumine käib, Üks lõng tuleb kaela tagant ühte pidi, teine teistpidi.

Numbrite küsimus

20. september 2015

Seekord jälle kudumisest.

Iga kindakuduja seisab silmitsi mitmete “numeroloogia” küsimustega – kas luua vardale 18 või 24 silmust? Kas võtta lõng jämedusega 8/2 või 12/2? Kas võtta vardad 1,25 või 1, 75? Kas alustada kudumist hommikul kell 6 või õhtul kell 12? Mitu silmust on lõngajooksu viimane piir või mitu korda on mõistlik ühte kinnast harutada?

Ja enamikule küsimustele ei saa te mingit tarka vastust, küsige kelle käest iganes. Sest iga inimene koob natuke erineva tugevusega, iga käsi on tegelikult erineva suurusega ja kinda tiheduski pole alati sama. Lõplik tõde numbrites orienteerumiseks selgub igal ühel isiklikult kududes, kududes ja veel kord kududes.

Aga minu Nõo Reaalgümnaasiumist saadud matemaatiline haridus vist tekitas soovi siiski teile mõned orienteeruvad numbrid soovitada.

Eesti etnograafiline kinnas, sukk ja sokk on alati olnud tihedalt kootud. Et oleks ilus ja oleks soe ning kuluks vähe.
Kirjatud kude ja vikeldatud kude tõmbavad tavaliselt kinda kitsamaks kui parempidine kude.
Pitsiline kude teeb kinda alati laiemaks kui parempidine kude.
Vikeldada ja pitsi kududa pole võimalik ülivägatihedas koes (lihtsalt see on väga tülikas).

Järgnev tabel annab siiski mingi orientiiri, kuidas silmuste arv ja lõnga jämedus ühel keskmisel naistekindal sobituda võiksid. Muidugi saab nasitekinda kududa ka 12/2 lõngast 14 silmusega vardal, aga fakt jääb faktiks, et tulemus on lootusetult hõre ja kinnas ei sarnane Eesti rahvusliku kindaga miskist otsast. Tabel eeldab, et kinnas kootakse peenikeste metallvarrastega (väiksema silmustearvu korral vardad nr 1,5 või 1,75, suurema silmustearvu korral vardad nr 1,25).

Vali oma mustrile sobivb lõng aj sobivad vardad.

Vali oma mustrile sobiv lõng ja sobivad vardad.

8/2, 10/2 ja 12/2 maalähedase olekuga lõngad ja head peenikesed metallvardad on leitavad meie veebipoest.

Vali vardad ja lõng vastavalt silmuste arvule

Vali vardad ja lõng vastavalt soovitud silmuste arvule. Vasakul Helme ämblikukiri, 20 silmust vardal, lõng 8/2 ja vardad 1,5. Paremal Muhu kindad, 30 silmust vardal, lõng 12/2 ja vardad 1,25.

Koopiakudumise magus võlu

12. september 2015

Paljud meist on üle elanud hetke, kus me arvame, et oskame kududa. Ja ühel ilusal päeval avastme, et tegelikult on ikka väga palju asju, mida me ei oska ega tea. Ja selles kohas algab võitlus mitmepealise lohega – hakkad just midagi oskama ja kohe avastad miskit põnevat, mida sa ikkagi veel ei oska. Kui seda üldse lohevõitluseks nimetada, siis on see igal juhul üks väga meeldiv võitlus. Nii sündis ka mullu ilmunud raamat SILMUSKUDUMINE 1. Tavad ja tehnikad – ikka lõputust soovist veel midagi osata, mida oskasid meie esiemad.

Eesti silmuskudumine 1. Tavad ja tehnikad

Vanu kindaid, sukki ja kampsuneid imetledes tabab paljusid siiras imestus – kuidas küll meie esivanemad oma hämarates kambrites nii peent kudumistööd teha oskasid. Ilusad värvimängud ja uhked mustrikombinatsioonid. Vaatad veel natuke ja peas hakkab keerlema mõte – kas mina siis ei suudaks? Nii kududa. 30 silmust vardal. Haarad 1,25 number vardad, peenikese lõnga ja unustad selle, et kinnas peab valmima kähku. See töö on ju nii tore, seda võib jätkuda kauemakski. Ja valminud kindad on imelised, nagu muuseumist, ehk ei julge neid kättegi panna 🙂

Vaata vanu kindaid lehelt www.muis.ee

Osta endale õpetusraamat, head peenikesed vardad ja lõngad http://epood.saara.ee/

Septembrikingituseks saad Saaralt imeilusa Ruhnu kinnaste mustri, mis tehtud Eesti Rahva Muuseumis olevate vanade kinnaste järgi. Kudumine on maailma parim hobi! Ruhnu kindad

Meisterdame lastega koos

28. august 2015

September on kohe käes ja toob koolimõtted pähe neilegi, kes kooliga enam väga seotud pole. Meie töölaual on praegu käsitööõpikute kordustrükid, kuid mõne õpetuse, mida lastega koos teha võiks, oleme ilmutanud ka näiteks sellises toredas ajakirjas nagu “Maale”. Lisaks sellele, et ajakiri meie majas oma näo ehk kujunduse saab, oleme mitmesse numbrisse teinud ka käsitöökooli rubriigi. Uus ajakiri on trükikojas ja seda saab peagi poest, aga kuna meie meelest pole käsitööõpetused kuidagi vananevad, siis pakume teile siin üht pillituti meisterdamise lugu, mis ilmunud juba aastakese eest ja seetõttu ammugi müügilt kadunud.

Meisterdage enne kooliaasta algust lapsega koos üks vahva tutt!

pillitutt

Kuidas me lõngadele nimesid panime

7. august 2015

Eile hommikul saabus meie lattu taas kastitäis lõngu. Teadupärast oleme me siin hirmus uudishimulikud inimesed ja seetõttu tellime ikka alati ka mõne uue värvi. Aga see toob meie kollektiivis kaasa pisikese toreda vahepausi ehk mis siis ikkagi lapsele nimeks panna. Ei saa ju olla, et pakume kudujatele Haapsalu salli lõnga nr 754 ja 197. See oleks lihtsalt jabur. Aga kuna lõngavabrik pole oma lõngadele enamasti nimesid andnud, siis teeme seda ise. Vahest vaatame aknast välja ja kohe hops teame, et see lõng on kadakaroheline või et too teine on rebasepunane. Aga Haapsalu salli lõngadele ei saa ju ometigi selliseid maalähedasi nimesid panna nagu karupruun või muud sarnast, need peaksid ikka pisut pidulikumad olema.

Ja nii me siis eile istusime ja vaatasime tõtt kena kollase keraga. Olime selle lõnga tellinud kõigi nende jaoks, kes armastavad sama toredaid värve nagu üks meie lemmik rõivadisainer Gudrun Sjöden. Nüüd siis seisis kollane kera meie ees laual ja keegi ei osanud öelda, mis selle värvi nimi on. Kuna meie hulgas on üks värske noor ema ja ka vanaema, siis esimesena ei tulnudki muud värvi, kui et eks ta selline titesitakarva ole. Aga kududa Haapsalu pitsi mingist kakakarva lõngast – see ei lähe mitte. Järgmine pakkumine oli sinepikollane, aga kuna selle nime olime juba andnud pisut teist värvi lõngale, langes ära seegi. Püüdsime leida lilli, mis oleksid seda värvi, aga päris õiget ei tulnud kellelgi pähe.

Lõpuks vaatasime lihtsalt tühja pilguga kontoris ringi ja avastasime – see on ju täpselt Aasa salliraamatu kollane. Ja kuna tegemist on ikkagi Haapsalu salli lõngaga, siis võib kirjastus ju lõnga ometigi raamatu järgi nimetada. See lõng ongi nüüd Aasa kollane. Vähemalt on igal ühel nüüd kodus raamaturiiulist võimalik kontrollida, kas ta tahab seda värvi lõnga või ei.

Aga kuidas sai Aasa raamat kollaseks? Eks igal asjal on alati ka oma nähtamatu lugu. Aasa arvas, et ehk võiks raamat olla kollane. Kollane meeldis meilegi, aga esimese hooga ei leidnud me kusagilt sellist kollast kangast, millel oleks nö iseloomu. Salliraamatu “kaanemodell” kollase taustakanga näol leidus aga hoopis vanade asjade kapis ja on omaette väärtuslik ese – 1960. aastate lõpul või 1970. aastate algul tikitud linane laulupeole mineku kleit, mille valmistas toimetaja Anu koorijuhist ema. Järelikult tuleb meil veelkord tõdeda, et vanu asju ei tasu mitte ära vista, sest neid võib tõepoolest ikka hiljem vaja minna. Sellel pildil on nüüd need kolm asja, mida seob see tore kollane värv.

Meie eilse nimepaneku lõpetas aga punane lõng. Ei sobinud ei lipupunane, erepunane, tulipunane ega leekivpunane. Õige nime ütles hoopis kujundaja Marek, kes arvas, et eks see ikka selline kirepunane ole. Nii et naised, kui te nüüd meie e-poest kirgliku punase lõnga ostate, siis teadke, et sellel on meesterahva poolt antud garantii 🙂

Meie kandi Muhu nänn läks ükskord ammu Lätti?

17. juuli 2015

… või oli see vastupidi?

Või viis Läti mees Muhust oma pruudile kingitusi, või oli see vastupidi?

Tegelikult ma teadsin küll, et Lätis on ka kootud sarnaseid kampsuneid nagu need toredad Muhu nipiga vatid, aga nädal Läti läänerannikul suutis mind ikkagi üllatada. Ehmatavalt sarnased on ka selle kampsuni juurde kantud seelikud.

Jutt käib Liepaja külje alla olevast Nica piirkonnast. Kohaliku i-punkti teisel korrusel on pisikene muuseumituba, kus esimese asjana kargas silma justkui Muhu koldnepunane siilik. No aia asemel oli allääres küll rullpalisus, aga ikkagi… (Pildil vasakpoolne seelik asub Nica i-punkti kohal olevas väikeses muuseumis, parempoolne Muhu Muuseumis).

Seeliku värvi kohta sai toredat legendi lugeda Liepaja lähedal asuval matkarajal, kus teemakohased puukujudki puhkajaid rõõmustasid.

Kord ilmunud kurat Nica randa suure värvipotiga, teinud tule alla ning hakanud seda seal keetma. Kohalikud Nica naised märkasid seda ja tulid joostes oma äsjakootud seelikutega ning tahtsid, et kurat värviks ära seelikute alumised ääred. Kurat viskaski seelikud potti, aga kõrvetas ära oma küüned, mispeale seelikud tervenisti potti kukkusid. Kui seelikud välja võeti, olid Nica naised väga vaimustatud ja tänulikud ning jooksid oma leekivpunaste seelikutega kodudesse. Sellest kuulsid Barta naised ja kiirustasid ka mereranda kuradi värvipoti juurde. Kuid värvi oli üsna vähe järgi jäänud, mistõttu kurat sai nende seelikutel värvida üksnes alumised ääred. Siis tulid kohale Rucava naised, kuulsid kuradi punase värvi kirevusest ja kiirustasid nii jala kui vankritel kauge Nica merekaldale. Kuradi potis oli aga värvi väga vähe alles, nii said Rucava naised seelikutele vaid näpujagu punast pooka.

Ja kui siis selgus, et selle seeliku juurde võis kanda musta kampsunit, mis oli kena tikitud rinnaesise ja varrukasuudega ning kootud – üllatus-üllatus – nupilises koes, siis no lihtsalt hakkad arvama, et ülemöödund sajandil läks üks Muhu nänn vist Lätti. Õieti peaks uurima nende kahe koha naiste hingekangust, aga raske on uskuda, et kanged Muhu naised Lätlastelt miskit üle võtsid. Või siiski?

Elusuuruses musta kampsunit polnud võimalik näha kahjuks ei Nicas ega Liepaja Muuseumis, küll aga hulgaliselt fotosid. Panen siia tõestuseks ühe vana foto ja ühe uuema, mis pärit Läti rahvarõivaraamatust “LATVIEŠU TAUTAS TERPI II. Kurzeme”

Ja kui otsida Muhu ja Nica naiserõivastusest veel sarnasusi, siis peab ütlema, et ühtmoodi meeldisid neile ka uhked kingad ning värvikad kindad.

Ülemised kingad on Liepaja Muuseumis, alumised Muhu Muuseumis. Hämmastavalt sarnased kontsad ja raudaugukestega kaunistused!

Kindad Liepaja Muuseumis

Aga lisaks sarnasustele on siiski ka suur hulk üsna olulisi erinevusi, mida ei hakka ma siinkohal üles lugema.

Lõpetuseks lehvitan siin Kurzeme pulmatutti, mis koosneb suleotstest ja riidetükikestest ja millega pulmas tantsiti-lauldi. Soovitan kõigil, kes sinnakanti satuvad, külastada Liepaja Muuseumit, kasvõi juba ülitoreda, 1931. aastal vändatud Nica pulmakombeid tutvustava filmi pärast, mida muuseumis näha saab.

Arvatavasti jääb igaveseks saladuseks, kas tõesti Muhu nänn läks Lätti või oli see vastupidi.

Tänud Nica ja Liepaja muuseumi töötajatele, kes lubasid pilti teha.