Saara järjejutt nr 9 – Saaremaa kampsuni õlarihmad

Meie järjejutt hakkab jõudma kulminatsiooni 🙂

Täna võime ka täpselt öelda – keskmise ümbermõõduga (nr 44) ja keskmisest lühema saarlase kampsuniks kulus täpselt 11 tokki (550g) tumesinist lõnga nimetusega “Hea vanamoeline lõng”

Võimalik, et kampsuni lõplikku valmimist kiirendab praegune inimesi isoleeriv olukord. Kui ikka pole võimalik kohtuda oma sõpradega ja pole võimalik minna teatrisse ja kohvikusse ja isegi poodi minekut peaks vältima, siis on just õige aeg vestelda varraste ja oma Saaremaa kampsuniga.

Ja isegi kui sa selle kampsuni tegemist alustasid ja siis kolmandal kudumispäeval selle kõrvale heitsid kui asja, mille nimeks on Issandkuiigavjatüütutöö, siis nüüd võib selle kusagilt korvipõhjast ometigi välja koukida ja uskumatu küll, see kampsun võib isegi valmis saada.

Ja isegi kui sa juba kohe mõtlesid, et pole mul aega sellist asja kududa, siis nüüd võib selle töö ikkagi ette võtta, sest aega meil kudumiseks ju on ja järjejutu võib alati algusesse kerida.

Aga nüüd siis asja juurde. Kui sinu kampsuni hõlmatükid valmivad, siis ära õlale jäävaid silmuseid maha koo, vaid pane need lõngale ootele. Sama tee ka seljaosa lõpetamisel – õlal olevad silmused tõsta abilõngale.

Nüüd on seis selline:

Saaremaa kampsuni õlarihmad

Õlarihm on üks täiesti Saaremaine sõna. Niiviisi nimetasid saarlased ka rahvarõiva särgi õlaosa, mis meie hilisemas keelepruugis on nimeks saanud õlalapp. Ka sellel keerdsilmuselise soonikuga kampsunil on õlarihmad. Päris täpselt pole ju teada, kas need tehti kampsunile toreduse pärast või selleks, et õlg välja ei veniks, aga usutavasti peeti silmas mõlemat. Õlarihmal on pisike kena viklikiri, mis samas hoiab rihma pikkupidi välja venimast.

Kõige nutikam asi õlarihma puhul on aga see, et selle kudumise ajal ühendati hõlmatükk seljatükiga ilma õmbluseta. Sellist silmapaistvalt uhket tehnilist lahendust võib märgata ka Johannes Pääsukese 1913 aastal tehtud fotol “Sõrulased keskhommikut söömas” ERM Fk 214:288.

Detail Pääsukese fotost. Pildil oleval 90-aastasel Hindrek Puupul on seljas kampsun, millel kena palmikumustriga õlarihm.

Meie kootaval Saaremaa kampsunil hakkab õlarihm lõpuks välja nägema selline. On ju kena!

 

Õlarihma kudumine

1. Esmalt tõsta nii hõlma- kui seljaosa õlal olevad silmused ühele ringvardale ja loo nende vahele 18 uut silmust.

Õlarihma alustamine

2. Edasi alusta õlarihma silmuste kudumist edasi-tagasi ridadena, kusjuures iga rea lõpus koo õlarihma viimane silmus kokku õlasilmusega. Kokkukudumise sobiv rütm vali vastavalt enda kudumistihedusele, aga see on üks kahest:

kas – esimene kord rea lõpus 3 kokku ja teine kord 2 kokku

või – esimene kord 3 kokku, teine kord 3 kokku ja kolmas kord  2 kokku.

Õlarihm ei tohiks kahe soonikkoes tüki vahel olla liiga pingul ega ka lainetada.

Selguse mõttes on õlarihma muster antud 16 silmuse osas nii, nagu see paremalt poolt välja paistab (tagasireal tuleb seega siis pahempidiselt märgitud silmus kududa parempidi ja vastupidi, paraku tuleb tagasireal ka vikeldada pahempidiste silmustega. Õlarihma alguses ja lõpus olevad kokkuvõtmise silmused on aga näidatud nii nagu need päriselt kududa tuleb – töö paremal poolel kaks või kolm silmust parempidi ületõstmisega kokku ja töö pahemal poolel kaks või kolm silmust pahempidi kokku. Kõige alumine rida skeemil on loomisrida.

 

 

 

 

Katsetame koos, kuidas õlarihma kududa. (vikelduse võib ka teha teisiti, näiteks lihtsalt silmused vardal jõuga ümber vahetada).

Kui nüüd mõlemad õlarihmad kootud on, siis jutt järgneb …

Saara järjejutt “Kuidas sünnitada Saaremaa kampsunit” osa nr 8

Täna teeme saba!

Pärast mõningast pausi on kõik jutulugejad ilmselt ootel, mis saab edasi? Järgneb selle kampsuni üks toredamaid osi – saba kudumine.  Selle tarvis otsi välja valmis tehtud seljaosa lõige, mida tuleb kududa kahes suunas – vööjoonelt ülespoole seljaosa ja vööjoonelt suunaga allapoole sabaosa. Saara jagab sõbraliku soovituse, et mõistlik on alustada alumisest osast, sest siis on kindal, et küljeõmbluse kohalt saab seljatüki kududa sama pikkusega kui hõlmatüki külg. Alustame siis nii:

1. Mõõda kootud tükkide ja seljaosa lõike abil, kui palju silmuseid vööjoonele vaja läheb.

2. Loo vajalik arv silmuseid ja koo umbes 0,5–1 cm keerdsilmustega soonikut.

3. Nüüd algab saba kujundamine. Saba ülemine kolmnurk tuleb kududa lühendatud ridadega ja lisaks kasvatatakse silmuseid keskjoonel. Lisame siia kudumisskeemi, mille silmuste arv ei pruugi küll päris täpselt klappida (kõik naised ei ole ju täpselt ühe suurused!), aga seda saab hõlpsasti oma silmustearvule kohendada. Skeemilt selgub kudumise põhimõte kõige paremini.

Alusta skeemi lugemist alt-üles ja üles korjamise asemel loo vajalik arv silmuseid. Skeemil on antud pisut üle poole tüki ehk siis teisele poole keskjoone kasvatusi jätkub ikka samapalju silmuseid kui enne keskjoont.

 

 

Selline näeb välja valminud saba. Sooniku vahele tehtud ripsitriibud on väga andekas mõte, sest tänu neile saab soonikutriipe juurde teha nii, et see üldse ei häiri. Kui saba valmis, siis peaks vööjoonelt silmused üles korjama (ka sinna võib teha ühe pahempidise rea) ja alustama lõike järgi seljaosa kudumist alt ülespoole.

Viimase sabavööändi võib teha ka kahe rea võrra pikema, sest alla äärde tuleb heegeldus, nii jäävad vööndid pärast paistma ühepikkused.

skeem saba kudumiseks

Saara järjejutu osa nr 7 “Saaremaa kampsun”

Võimalik, et keegi juba hakkas mõtlema, et see on miski seriaal, kus on järjekordselt hooaeg pärast kuuendat osa lõppenud, aga ei – meie järjejutt jätkub :).

Kui te olete tõesti jõuluks kaks varrukat valmis kudunud, väärite väikest preemiat, näiteks pisikest piparkooki, lõhnavanni või ümbermaailmareisi…

Ja kohe pärast pühi on paras aeg alustada hõlmatükkidega. Ilusa sabaosaga selja kui kõige magusama kudumise jätame viimaseks :).

Hõlmad

Selle kampsuni hõlmad on eest veidi pikemad kui küljelt. Kuna kinnisel on nööpaugud servas, võiks vasaku hõlma teha õige pisut (näiteks 4–6 silmust) lõikest laiema, sel juhul jääb ette siiski pisikene ülekäik.

 

  1. Arvuta lõike ja kootud varruka järgi välja, kui palju silmuseid allääres olema peaks (ära silmustega koonerda). Varrukas on arvutamisel täpsem kui tööproov, sest suuremal pinnal käitub sooniline kude täpselt nii, nagu see hiljemgi käituma hakkab. Kootav tükk peaks tulema täpselt lõike suurune vabas olekus, mitte venitatult. Kirjuta kõik silmuste arvud lõike peale, siis ei unune need ära.
  2. Loo vajalik arv silmuseid pikale vardale või ringvarrastele. Kuigi hõlma ei koota ringselt, on ringvardaga seda ka edasi-tagasi hea kududa.

3. Kuna hõlm on eest pikem, siis alusta kudumist järgu kaupa, hõlma esiserva poolt. Esmalt koo 40 silmust ja keera töö ringi ning mine tagasi. Uuesti minnes koo juba 50 silmust, siis 70, siis 90, siis 100, siis 110 jne. Ära unusta, et ka hõlmatükk on keerdilmuseline soonik :).

 

4. Kui kõik silmused on töös, siis koo paar cm otse ja alusta küljelt kahandamist. Kahandamiste arv sõltub lõikest või õieti kehakujust, aga kindlasti arvuta see enne välja, kasutades näiteks varrukat tööproovina. See on vajalik, kuna kudet koos vardaga lõikel mõõtes hoiab see tänu vardale ennast laiemalt, kui see pärast jääb.

5. Pärast vööjoont on vaja külgedel taas silmuseid kasvatada.

Kuidas kududa varrukaava?

Tee kõigepealt kindlaks, kui palju silmuseid maha kududa tuleb. Ja alusta kahandamist igal real nii, et kahandatavate silmuste hulk igal real väheneb ning algul võtad ka tagasi tulles kaks viimast silmust kokku – nii tuleb ava sujuv ja selles pole nurgelisi kohti.

Üks näide (sinu silmuste arv ei pruugi sellega klappida): -8; -1; -4; -1; -2; -1; -1; 0; -1; 0; -1; 0; 0; 0;-1 / kokku 21 silmust

Koo lõike järgi edasi ja arvuta samamoodi välja kaelakaare suurus. Õlg koo lõike järgi järgukaupa, aga ära silmuseid maha koo, vaid jäta need kõik vardale. Kui hõlmatükk on valmis, tõsta õlale jäänud silmused lihtsalt mõnele lõngale – pärast saab siis need silmused õlarihma kudumisel seljatükiga kokku kududa.

 

Ja kui üks hõlmatükk on valmis, siis tuleb kududa ka teine! Ja see teine ei pea mitte olema samasugune, sest kahe parema hõlmaga pole midagi peale hakata!

Järjejutt järgneb uue aasta alguses 🙂

Saara sügisene järjejutt “Kuidas sünnitada Saaremaa kampsunit” – osa nr 6

Kuidas kududa lõike järgi?

Lõpuks ometi on asi sealmaal, et see varrukas hakkab lõppema. Jäänud on üksnes “pisikene” varrukakaarekene. Kas selle lõike järgi kaare kudumise juures ka miski oht varitseb? Kohe vastaks – ikka. Kui sa üldse midagi teed, siis varitseb alati oht, et see ei tule välja nii, nagu tahtsid. Ainult siis, kui üldse mitte midagi ei tee, siis pole eriti ohtu, et midagi valesti läheb.

Lõike järgi kudumises pole siiski miskit keerukat, ainus oht on see, et varrukas ei tõmba varraste lähedalt nii palju kokku kui ta seda hiljem ilma varrasteta teeb. Ehk siis varda juurest mõõtmine võib osutuda eksitavaks ning poole kaare pealt avastad, et oled liiga palju silmuseid kahandanud ja varrukakaar on liiga kitsas.

Kuidas kahandada?

Aseta oma poolik varrukas lõikele. Et kaar tuleks täpselt soovitud kujuga, selleks tõmba poole kaare peale üks horisontaalne abijoon ja loe ära, mitu rida selleni oleks vaja kududa ja mitu silmust kahandada. Siis saad kahandatavate silmuste arvu täpselt teada. Pärast kavanda samamoodi varrukakaare ülemise poole kahandused.

Varrukakaare kuju on üldiselt selline, et esmalt tuleb maha kududa kõige suurem portsuke silmuseid ja kahandatavate silmuste arvu vähendada iga reaga. Et ei tekiks järske nõkse, on tark tagasireal kaks viimast silmust kokku kududa. Minu kahanduse skeem sai selline – minnes 7 silmust maha kududa, tagasitulles 2 viimast kokku ehk -1. kolmandal real 3 maha kududa jne. Kui varrukakaar on umbes 45 kraadise nurga all, siis on tõenäone, et sobib kahandada igal edasireal üks silmus. Äärmiselt tark on oma kahandamise rütm varrukalõikele üles märkida. Nii säilib mingigi lootus, et teine varrukas tuleb samasugune :).

Ja nii need varrukad valmis saavadki!

Juba järgmisel nädalal ootavad meid hõlmad 🙂

Saara sügisene järjejutt “Kuidas sünnitada Saaremaa kampsunit” – osa nr 5

Murdepunkt

Me kujutame elavalt ette, et kusagil Eestimaa diivanil istub keegi, kellel on käes vardad ja tumesinine lõng ja ta on murdumas… Suure vihaga paiskaks ta välja järgmisi lauseid, kui ainult leiduks keegi, kes teda mõistaks. See kõlaks umbes nii:

Pekki, see läheb nii aeglaselt!

Seda hullu keerdsilmustega kudet on eriti nõme kududa!

Ega mul mingid kullisilmad ei ole, et seda tumesinist lõnga poolpimedas kududa (eriti Võrus)!

Ehh, pidin ma seda üldse tegema hakkama!

Ja meie võime teid kõiki lohutada, see edeneb lõpuks kiireminigi, kui sa arvad!

Ja keerdsilmustega kude ei tundugi teise varruka tegemisel enam nii jube… Ja üldse kerime enda jalad teki sisse ja naudime seda sügisest kudumise asja, mis siis, et algul läheb aeglaselt, küll see ükskord ikka valmis saab. Ja kui vanasti saarlased said, siis miks ei peaks meie saama?

 

Ja nüüd veel üks väike näpunäide ka usinatele varrukakudujatele.

Keerdsilmustega kude kipub mõnikord viltu kiskuma. Sel juhul võiks soovitada juurdetehtavad silmused teha tasakaaluks kõik ühele poolele keskjoont ja kahekaupa korraga. Kui kude veab ennast vasakule, siis tee varruka all silmused kõik juurde varda algusesse. Selleks tõsta varda algusest üles kahe silmuse vaheline lõng ja koo sellest esmalt välja parempidine keerdilmus ja siis ka pahempidine silmus. Mina tegin kasvatusi varruka all umbes iga 5 cm järel. Aga kui on tegemist kitsama varrukaga, siis ehk peab neid rohkem tegema. See näeb välja umbes nii.

 

Järgmine osa räägib veelkord varruka kahandamisest.

Saara sügisene järjejutt “kuidas sünnitada Saaremaa kampsunit” – osa nr 4

Tegelikult ma näen isegi läbi helendavate ekraanide, kuidas kõik Saaremaa kampsunihuvilised oma tugitoolides, diivanitel ja laudade taga veidi närviliselt istuvad ja tühjade näppudega trummeldavad. Lõngad on rivis, vardad ihutud, lõige testitud, tööproov kujutud – no kaua peab kannatama, millal ometi see kudumine algab?

Jah, fanfaarid ja trummid – NÜÜD SEE ALGAB!

Varrukas

Me alustame selle kampsuni sünnitustegevust varrukast. Sest esmalt varruka lõngakerast väljutamine on tulevase kampsuni tervisele ja suurusele kõige parem. Nimelt on just varrukas (loe varrukad) see osa kampsunist, mille puhul pole nii hirmus oluline, kui täpselt see lõike järgi tuleb. Neil kampsunitel võisid varrukad olla kas veidi rohkem või vähem ümber käe. Seega saab varrukatest suurepärane täiendava mõõtmise allikas ehk siis ülisuur tööproov, millega veelkord täpsustada, kui suure selle kereosa tegema peaks. Teisalt on varrukate kudumine suuremalt jaolt ringne, mis on veidi mugavam ja kolmandaks on need kampsuni kõige suuremad osad (kui teil ei juhtu olema just hirmus lühikesed käed), seega on varrukate valmimisega juba ekvaator ületatud.

Varruka algus kooti umbes 9–10 cm edasi-tagasi, nii tekkis varrukale lõhik ja varrukasuu sai hiljem kena nööbiga kinnise.  Varrukasuus on umbes 4 cm veidi teistugust soonikut ehk siis 2 parempidist keerdilsmust / 1 pahempidine silmus. See hoiab varrukasuu veidi veel vähem väljaveniva.

Pärast seda nn varrukavärvlit kooti üks keerukord, mis toredasti varjas ära juurdetehtavate silmuste kasvatuskohad ja selle, et soonikutriibud kokku ei lähe (nagu näete, saarlased ei jätnud midagi juhuse hooleks). Kohe pärast keerukorda tehti ühel real silmuseid rohkelt juurde. Kärla originaalil lausa iga silmuse vahele üks juurde ehk siis silmuseid kahekordistati. Piltidelt võib näha aga ka veidi kitsamaid varrukaid, mille korral võiks ühe silmuse juurde teha üle kahe silmuse.

Kuidas siis kasvatamise tihedus määrata?

Kui tahad vahel kampsuni ka rahvarõivasärgi peale panna, siis võiks valida laiemad varrukad, mahub särk paremini alla. Aga muidu on see pigem lihtsalt meeldimise küsimus. Laiemate varrukate puhul pole vaja pärast jällegi niipalju silmuseid juurde teha. Näitan siin nüüd enda käes kahte varrukat, vasakpoolsel on silmuseid juurde tehtud iga silmuse järel, parempoolsel üle kahe silmuse. Otsustamine jääb kudujale.

Laiem ja kitsam varrukas. Veidi võib siit näha ka lõngade erinevust, vasakpoolne varrukas on kootud Norrast pärit vanamoelisest lõngast, parempoolne 8/2 Aade lõngast.

Kui kampsun on valmis kootud, siis heegeldame veel kaunistused külge ja varrukasuu hakkab välja nägema nii.

Kududes on hea oma varrukat mõõta tehtud lõikel. Siis on ka kohe näha, kui palju võiks veel silmuseid hiljem juurde kasvatada ja kust alustada varrukakaarega.

Lõpetuseks siis varruka alustamise juhend ka skeemina. Alusta skeemi lugemist alt. Keerukorra kudumiseks võta üks samasugune sinine lõngajupp (umbes 1 m pikk) lisaks ja koo see rida töö paremal poolel pahempidi nii, et mõlemad lõngad on töö ees ja vahetad neid iga silmuse järel ühtepidi keerates.

Ps. skeemil on silmused antud nii, nagu need paistavad töö paremalt poolelt. Kuidas keerdsilmust tagasiridadel kududa, seda vaata järjejutu

eelmisest osast.

Nüüd varuge vardad ja varrukat kuduma!

Saara sügisene järjejutt “Kuidas sünnitada Saaremaa kampsunit?” nr 3

Nüüd on küll kõigil lõiked tehtud ja testitud. Kuulu järele on mõned arvukatest kudujatest toonud taaskasutusest koju juba mitu meestekampsunit, millest lõikeid meisterdada. Aga võta näpust – kampsunid on neilt sihipärase kandmise eesmärgil käest ära võetud ja lõike tegemine jälle edasi lükatud.

Keerdsilmuseline soonik ehk saarlaste keertud silmadega kude

Igaljuhul alustame täna kudumisharjutusega :). Terve see kampsun, kui välja arvata õlarihmad ja saba, on kootud kenas tihedas keerdsilmuselises soonikus. Ikka nii, et parempidine silmus on keerdsilmus ja pahempidine on tavaline. Kui kududa ringselt, siis on seda kudet ju täiesti lihtne teha, aga vaat siin on üks konks ka – sellel kampsunil saab ringselt kududa ainult valdava enamuse varrukast (all on ju lõhik ja üleval varrukakaar, mida tuleb ka edasi-tagasi kududa). Ja sellesinase keerdsilmuse pahempidi kudumine ei ole just kõige mugavam töö.

Ma juba kuulen, kuidas mõnel nüüd kukub varras kolksti peost lausega – ei mina viitsi siin pusserdada…

Aga Saarlane oli visa, tema kujus terve kampsuni kenasti keertud silmadega ja hästi tegi, sest keerdsilmuseline soonik on ju väga tore. Istub ilusti ja ei veni välja. Ja ma võin kinnitada, et kui natuke harjutada, siis läheb see keerdsilmuste kudumine ka töö pahemalt poolelt üsna jõudsasti. Inimene harjub ju kõigega!

Pealegi on mul üks saladus. Need, kes koovad pahempidist silmust vähe teistmoodi (ehk siis kui olete kuulnud, et keegi ütleb, et koote keerdsilmustega), siis teie jaoks on selle kampsuni koe puhul oma süsteem ja te ei peagi asja ümber õppima.

Harjutus

Haarake nüüd vardad ja tehke täna-homme mõned koeharjutused. Meie esimene pisike koduvideo on neile, kes koovad igati tavapärasel moel ja teist videot tohivad vaadata ainult need, kes pahempidist silmust teistmoodi koovad (Venemaal nimetatakse seda näiteks babuška stiiliks).

 

Kuidas see kude paistma jääb? Ilus sooniline. 8/2 lõngast tuleb see pisut karvasem ja paksem, kui Saara poest ostetud vanamoelisest lõngast. Mõnusa otsaga metallvardad teevad selle keerdsilmuse kudumise veidi mugavamaks.

Kui teil on juba olemas lõng, mis kampsuni tarvis varutud, siis tehke sellest üks harjutusproov. Peske see läbi ka ja mõõtke mõlemat pidi enne ja pärast pesemist. Kõigile neile, kes on Saarast endale vanamoelise lõnga tellinud, jõuavad need lõngad ka kohe kohale :).

Kohe peagi alustame päriselt kampsuniga 🙂

Saara sügisene järjejutt “Kuidas sünnitada Saaremaa kampsunit” nr 2

Saaremaa kampsuni lõikeline lahendus

See kampsun on üsna lühike, kuid eest siiski pisut pikem kui külgedelt ja natuke veel pikem seljatagant. Kampsuni seljaosa kootakse kahes suunas, esmalt vööjoonelt ülespoole ning pärast kootakse vööjoonelt allapoole laienev ja veidi kolmnurkne sabaosa. Selle kõige kohta tulevad järgmistes järjejutu osades skeemid ja õpetused. Rinnust on kampsun ümber ja eest peaaegu ülekäiguta nööbitav.

Mõõdud

Nüüd see mõõtmine algab – ükskõik kas sinu suurus tundub sulle sobiv olevat või mitte, mõõtmiseta nüüd ei pääse. Ja see ei ole siin kaalujälgimine ega Fitlap, kuhu tuleks sisestada soovkaal ja soovmõõdud, siin tuleb ilma igasuguse häbitundeta mõõta nii, nagu asi on.

Lõige on vajalik.

Lõige on vajalik!

Võta mõõte mõne õhukese rõiva pealt (näiteks T-särk).

Haara mõõdulint ja pane kirja järgmised mõõdud:

1. Rinnaümbermõõt
2. Vöökoha ümbermõõt (siin pole mõtet oma vöökohta kuhugi kõhu alla langetada. Vöökoht on seal, kuhu sa kavatsed rahvariietel kirivöö ümber kerida. Õigupoolest võibki seda teha ja mõõta siis vöö pealt). Mõõda vööümbermõõt nii nagu see on, pole tark kõhtu sisse tõmmata, kui sa ei kavatse seda just hiljem kogu aeg teha.
3. Eestlaius (see on rinnast ülevalt poolt ühest varrukaõmblusest teiseni).
4. Seljalaius.
5. Seljapikkus seitsmendast kaelalülist vööjooneni (see seitsmes kaelalüli on kaela ja selja kohtumise kohal olev väike küngas).
6. Varrukapikkus (õlanukist kuni randmeni ja siin pole vaja kätt kõverdada nagu õmblustöö mõõtmiste juures).
7. Randme ümbermõõt.
8. Käsivarre ümbermõõt kõige laiemast kohast.

Edasi tuleks leida üks paras jupp paberit, kuhu lõiked ära mahuksid. Siinkohal võiks olla loovalt keskkonnasõbralik ja anda mõnele paberile teise elu võimaluse. Ehk on sul tapeeti järele jäänud? Või on keegi sulle midagi paberi sees kinkinud? Isegi ajaleht on kõlbulik, kuigi sinna on raskem märkmeid teha. Kui sinu paber on kortsus või hoiab hullusti rulli, siis triigi see lihtsalt ära.

Alljärgnevad lõike valemid arvestavad sellega, et kampsun venib, seetõttu on see rinnust veidi rinnaümbermõõdust väiksem (istub ilusti ümber rinna), kuid vööjoonelt on võrdne ümbermõõduga, puusast on kampsun laienev. Varrukad on veidi lühemad kätest, sest kude venitab oma raskusega varruka pikemaks. Kampsunil ei ole sisuliselt ees ülekäiku (on toredad palmitsetud aasnööpaugud).

Nüüd algab septembrikuu matemaatika ja joonestustund.

Seljatüki lõige
1. Murra paber pikuti pooleks ja kanna paberile kõik joonisel toodud mõõdud.
2. Joonista seljaosa välja. Õlgadele lisandub pärast 3 cm laiune nn õlarihm. Varrukaava sügavus on siin 20 cm (sellele lisandub pärast veel 3 cm laiune õlarihm. Kellel on peenike käsi võiks selle sügavuse teha ka väiksema, näiteks  16–20. See sõltub ka sellest, kas kampsuni all tahetakse hiljem kanda laiema varrukaga rahvarõivasärki.

Seljaosa lõike joonistamine

Kui sulle ei anna rahu, miks tuleb rinnaümbermõõt korrutada 0,22, siis arvutuskäik on selline – Rü x 0,95 (et kampsun liibuks ümber rinna ehk siis oleks 5% rinnast väiksem) : 4 (sest see on neljandik kampsuni ümbermõõdust) : 1,1 (sest seljatüki teeme esitükist kitsama, esitükil jällegi korrutame 1,1 eeldusel, et eest on emane inimene laiem, sest seal on üldjoontes rind). Samasugused tehted saab kirjutada iga mõõdu leidmiseks, aga kuna korrutis-jagatis ei sõltu korrutatavate järjekorrast, on siin kõik juba ära korrutatud-jagatud ja saadud üks konstant, millega korrutades asi klapib.

Kui sul ei ole malli, siis prindi see internetist välja, mina tegin ka nii :).

Hõlma lõige

Hõlma lõige

Varruka lõige

Varruka ümbermõõdu võid leida ka nii, et paned mõddulindi just nii lõdvalt ümber muskliosa, kui sa tahad, et varrukas pärast oleks. Saadud tulemus jaga siis lõike jaoks kahega. Eriti soovitav on see nende jaoks, kellel on väga peenike käsi, aga sooviks ikkagi laiemat varrukat.

Kui varrukalõige on valmis, siis kontrolli, kas varrukakaar on sobitub käeagukaarele (lõikel peab varrukakaare pikkus olema käeava pikkus + 3 cm (õlarihma ja lõtvuse jaoks :)).

 

varrukalõige

Seda lõiget tuleb testida!

Selle Saaremaa kampsuni kudumine on piisavalt pikk töö, et äärmiselt tark on enne alustamist olla täiesti veendunud, et see tuleb just selline nagu vaja. Selleks ava oma riidekapi uksed ja vaata üle, ega seal pole näiteks mõni väga tarbetu meesterahvakampsun, mis isegi kartulivõtul ei sobi selga panna. Kui kapis suuri meestekampsuneid ei leidu (pisikesest naisterahva ürbist ei tule see asi välja), siis mine külasta kohalikku teiseringipoodi ja osta sealt kõige odavam-suurem-mõttetum kampsun, mis poleks liiga paks ega liiga veniv.

Nüüd lõika sellest vanast kampsunist oma lõigete järgi tükid välja (lisa 0,5 cm õmblusvaru) seljaosa vööjoonele tee kindlasti  õmblus ja tee õmblus ka saba keskjoonele ning anna sabaõmblusest veidi laiust juurde  (see juhtub ka hiljem kampsunit kududes).  Õlaõmbluse jaoks lõika teistpidi (otseriidest) välja 2 riba, mille laius koos õmblusvaruga on 4 cm. Need on Saaremaa kampsuni õlarihmad, mis kootakse hiljem väga põnevalt ja mis aitavad vältida õla väljavenimist. Testkampsuni võid kokku õmmelda masinaga :).

Testkampsun

Testkampsun

sabaosa

Sabaosale ja seljaosa vööjoonele tee õmblus.

Õlarihm

Testkampsunile õmble esi ja seljatüki vahele õlarihm (valmislaius 3 cm).

Pane nüüd see testkampsun selga. Eest peavad hõlmad üksteist katma kõigest 1 cm. Vaata ennast eest ja tagant. Kui miski ei meeldi, tee lõikel muudatusi või alusta näiteks hommikuste kõnniringidega :).

Kampsuni testimine

Järjejutt jätkub…

Kohe algab Saara sügisene järjejutt “Kuidas sünnitada Saaremaa kampsunit?”

Ütleme kohe ette, et see ei saa olema üks kerge sünnitus, aga me võime pingutada koos 🙂

Teie isiklikuks ämmaemandaks hakkab olema Anu Pink, aga kohale ta Teie juurde siiski ei sõida, kõik näpunäited saab kätte sellest ilmuma hakkavast järjejutust.

Osa nr 1 – hoovõtt

Ma ei tea, kas te olete kunagi mõelnud, et tore oleks rahvarõivaste juurde kanda kootud kampsunit. Sellist, mis passiks kokku triibuseelikuga, oleks iga ilmaga mugav selga panna ning võimaldaks kasvõi kätega vehkida või isegi ühe liigse koogitüki süüa – küll ta siis venib :).

Saaremaal on kirjelduste järgi üsna igas kihelkonnas sääraseid kehakatteid emastele inimsetele kootud (väga vanasti oli saarlaste kõnepruugis emane ja isane inimene täiesti tavaline ja seda ilma igasuguse halvustava toonita). Kahjuks pole saarlaste kootud kampsuneid vanast ajast rohkem järel kui üksainumas tumesinine eksemplar Soome Muuseumis ja see on kootud Kärla kihelkonnas. Kärla on muidugi tore kant, aga kirjalikud ülestähendused ja ka mõned fotod näitavad, et üsna samasugused nägid Saaremaa kampsunid välja ka mujal. Mistõttu pole mingi patt Selle Kärla kampsuni järgi omale ihusoojendaja kududa ka näiteks Kihelkonna, Kaarma või Püha vm kiutkuue (loe triibuseeliku) kõrvale. Ja üleüldse pole ju keelatud seda ka niisama teksapükste või mistahes muu rõivaga koos kanda :).

Mustjalas oli varrastega kootud kampsuni lõng potisinistest villadest. Mustjala

Kiutude kuubedega kanti potisiniseid varrastega kootud kampsoneid ja sitsipluuse. Mustjala

Pühas kanti kiute kuubi punase-sinise-musta-rohelised kiudud mustal põhjal. Sarnase kuuega kanti pluusi ja vardakampsuni. EA 48

Kampsun on juba aasta 30 eest (kirjutatud 1926) tarvituselt ärajäänud. Tema nime on pärinud villane varrastega kujutud potisinine kampson. Karja , EA 12

Suvel kanti jaki all pluusi, talvel varrastega kootud kampsuni. Kihelkonna, EA 50

Emal oli lammaskarva hall varrastega kujutud kampun, see oli pika käistega, mahapööratud väikese kraega, eest nööbitav. Kanti ka kirikus. Kaarma, EA 69

Emal kampsun oli näpuga kootud. Kaarma, EA 69

Kampson kooti varrastel villasest lõngast. Kampsunid olid ühevärvilised – punased  (värviti madaraga), rohelised (värviti kaselehtedega), mustad (värviti lepakoore ja sinikiviga), pruunid (värviti kivisamblaga). Lõikelt oli ta sirge, varrukas samuti, varruka suu kooti kitsamaks. Püstkrae oli kootud. Eest kinnitati nööpidega. Kihelkonna, EA125

Sellel Axel Olai Heikeli fotol, mis on tehtud aastal 1901, lähevad kaks Kihelkonna naist pruudiande korjama. Enne pulmi käidi mööda küla veimede valmistamiseks villu ja ka esemeid korjamas. Suuremasse kotti pandi annid ja väiksemast, uhkelt kaunistatud tubakakotist anti siis tänutäheks näpuotsaga ninatubakat :).  Naistel on seljas kenad tumedad kujutud kampsunid ja kurduskuued.

ERM Fk 127:2

Nüüd siis asja juurde

Soome Muuseumis asuv Axel Olai Heikeli kogutud Kärla kampsun kannab numbrit SU4002:440 ja märget “Keertud silmadega kujutud. Kanti koos kurduskuuega”.

Kärla kampsun SU4002:440

Kampsunil on taljesse hoitud joon, üsna lahedad varrukad ja kaunilt kasvatatud sabaosa. Õlgadel on vikeldatud õlarihmad ja sees linasest kangast tugiribad. Kampsun on kootud keerdsilmuselise soonikuna tihedalt ja üsna peenikesest lõngast.

Kui sinu soov on nüüd kindel, et sina sellist kampsunit tahad sünnitama hakata, siis mida selleks vaja oleks?

1. Villast lõnga, mida kulub 500-650 grammi olenevalt kandja mõõtudest (ehk siis 10–13 tokki, mis on 50g). Millist lõnga parimaks pidada, on maitse küsimus. Lõng ei tohiks olla eriti jäme. Meie valisime näidiskampsuniks tumesinise Norra päritolu täisvillase lõnga “Hea vanamoeline lõng”, sellest jääb kude ilus tihe, naturaalse moega ja pärast psesmist ka parasjagu pehme (saadaval Saara veebipoes) Kududa võiks ka kodumaisest lõngast jämedusega 8/2, aga kindlasti võiks enne proovida värvikindlust. Kes eriti peent kudet tahab, võiks valida  ka lõnga jämedusega 10/2. Seda kulub kaaluliselt kindlasti veidi vähem.

2. Vardaid nr 2. Kasutada võiks metallvardaid (ka vanasti kooti metallvarrastega). Meie absoluutne lemmik selle töö jaoks on Addi metallist ringvardad nr 2 (kereosad) ja Addi metallist sukavardad nr 2 (varrukad). (on ka saadaval Saara veebipoes). Kui neid asju seal veebipoes enam müügil pole, kirjuta oma soovist meie müügikorraldajale mariliis@saara.ee

3. 13 ilusat ümarat nööpi.

4. Jupike ruudulist (või mõnda muud toredat) villast riiet püstkrae jaoks ja natuke linast riiet sisemisteks tugevdusteks.

Järgmine osa meie järjejutust räägib sellest, kuidas endale maailma parim Saaremaa kampsuni lõige meisterdada.

Üks vana pits, mis võinuks olla raamatus “Silmuskudumine1.”

Kirjutas Anu Pink

Vahel juhtub nii, et teed mõne toreda avastuse täiesti ootamatult ja ettekavatsematult, umbes nii nagu pime kana leiab ka tera. Minuga juhtus see päeval, kui uurisin ERMis Ruhnu kudumeid ja sel imelühikesel teekonnal oma laua juurest kartoteegikastini püüdsin silmanurgast kinni miskit ootamatut, ehk siis üks tore inimene uuris parasjagu Jõelähtme käiste tikandeid. Ja tikandi all, oh üllatust, oli varrastel kootud pits! Käiste all pitsi näha pole muidugi ootamatu, kuid enamjaolt on pits siiski nipeldatud. Varrastega kootud pitsi kohtasin käiste alumisel serval tõesti esmakordselt ja kui ma oleksin seda kohanud varem, oleks see pits kindlasti leidnud oma auväärse koha silmuskudumise raamatus.

Ilmselt võiks seda lugeda üheks vanimatest säilinud talurahva varraspitsidest. Kuigi ka näiteks Haapsalu rätikute ajalugu ulatub ju vähemalt samakaugele ja kaugemalegi, pole säilinud siiski ühtegi nii vana rätti.

Jõelähtme käised ERM 4672

Jõelähtme käised ERM 4672
Legend ütleb, et käised on tehtud kodus umbes aastal 1842, muuseumile on need andnud Anna Piilberg ja pärit on need Jõelähtme kihelkonna Mardu valla Tammneeme küla Kuuse talust.

Ilusatel punase ja pruuni villase lõngaga tikitud käistel on peenikesest linasest niidist kootud pits, mille laius üksnes 3 cm. Kuna pits on tugevasti rebenenud, siis pole selle ilu ehk keegi märganudki. Samas on see kootud pits ehk õnnistuseks kellelegi, kel Jõelähtme käiste valmistamine just plaanis, aga pole tahtmist rinda pista niplispitsiga :).

Seega võtsin pitsimustri maha ja pakun seda teilegi. Kudusin linasest niidist varrastega nr 1,5. Pits on läbinisti ripsiline ja kootud nö viltu ridadena. Üleval ääres on mõlemalt tööpoolelt kootav nö nõiaredel, mille sarnast võib leida Saaremaa pitsilistelt pulmakinnastelt ja ka mõnelt Kihnu sõrmkinda väikeselt sõrmelt. Pits on käiste külge õmmeldud nõiaredelit meenutava lõdva aedpistega.

Loomulikult võib seda tehnoloogiliselt üsna eriilmelist pitsi tarvitada ka mujal :).
Head pitsikudumist!