Saara sügisene järjejutt “Kuidas sünnitada Saaremaa kampsunit” – osa nr 5

Murdepunkt

Me kujutame elavalt ette, et kusagil Eestimaa diivanil istub keegi, kellel on käes vardad ja tumesinine lõng ja ta on murdumas… Suure vihaga paiskaks ta välja järgmisi lauseid, kui ainult leiduks keegi, kes teda mõistaks. See kõlaks umbes nii:

Pekki, see läheb nii aeglaselt!

Seda hullu keerdsilmustega kudet on eriti nõme kududa!

Ega mul mingid kullisilmad ei ole, et seda tumesinist lõnga poolpimedas kududa (eriti Võrus)!

Ehh, pidin ma seda üldse tegema hakkama!

Ja meie võime teid kõiki lohutada, see edeneb lõpuks kiireminigi, kui sa arvad!

Ja keerdsilmustega kude ei tundugi teise varruka tegemisel enam nii jube… Ja üldse kerime enda jalad teki sisse ja naudime seda sügisest kudumise asja, mis siis, et algul läheb aeglaselt, küll see ükskord ikka valmis saab. Ja kui vanasti saarlased said, siis miks ei peaks meie saama?

 

Ja nüüd veel üks väike näpunäide ka usinatele varrukakudujatele.

Keerdsilmustega kude kipub mõnikord viltu kiskuma. Sel juhul võiks soovitada juurdetehtavad silmused teha tasakaaluks kõik ühele poolele keskjoont ja kahekaupa korraga. Kui kude veab ennast vasakule, siis tee varruka all silmused kõik juurde varda algusesse. Selleks tõsta varda algusest üles kahe silmuse vaheline lõng ja koo sellest esmalt välja parempidine keerdilmus ja siis ka pahempidine silmus. Mina tegin kasvatusi varruka all umbes iga 5 cm järel. Aga kui on tegemist kitsama varrukaga, siis ehk peab neid rohkem tegema. See näeb välja umbes nii.

 

Järgmine osa räägib veelkord varruka kahandamisest.

Saara sügisene järjejutt “kuidas sünnitada Saaremaa kampsunit” – osa nr 4

Tegelikult ma näen isegi läbi helendavate ekraanide, kuidas kõik Saaremaa kampsunihuvilised oma tugitoolides, diivanitel ja laudade taga veidi närviliselt istuvad ja tühjade näppudega trummeldavad. Lõngad on rivis, vardad ihutud, lõige testitud, tööproov kujutud – no kaua peab kannatama, millal ometi see kudumine algab?

Jah, fanfaarid ja trummid – NÜÜD SEE ALGAB!

Varrukas

Me alustame selle kampsuni sünnitustegevust varrukast. Sest esmalt varruka lõngakerast väljutamine on tulevase kampsuni tervisele ja suurusele kõige parem. Nimelt on just varrukas (loe varrukad) see osa kampsunist, mille puhul pole nii hirmus oluline, kui täpselt see lõike järgi tuleb. Neil kampsunitel võisid varrukad olla kas veidi rohkem või vähem ümber käe. Seega saab varrukatest suurepärane täiendava mõõtmise allikas ehk siis ülisuur tööproov, millega veelkord täpsustada, kui suure selle kereosa tegema peaks. Teisalt on varrukate kudumine suuremalt jaolt ringne, mis on veidi mugavam ja kolmandaks on need kampsuni kõige suuremad osad (kui teil ei juhtu olema just hirmus lühikesed käed), seega on varrukate valmimisega juba ekvaator ületatud.

Varruka algus kooti umbes 9–10 cm edasi-tagasi, nii tekkis varrukale lõhik ja varrukasuu sai hiljem kena nööbiga kinnise.  Varrukasuus on umbes 4 cm veidi teistugust soonikut ehk siis 2 parempidist keerdilsmust / 1 pahempidine silmus. See hoiab varrukasuu veidi veel vähem väljaveniva.

Pärast seda nn varrukavärvlit kooti üks keerukord, mis toredasti varjas ära juurdetehtavate silmuste kasvatuskohad ja selle, et soonikutriibud kokku ei lähe (nagu näete, saarlased ei jätnud midagi juhuse hooleks). Kohe pärast keerukorda tehti ühel real silmuseid rohkelt juurde. Kärla originaalil lausa iga silmuse vahele üks juurde ehk siis silmuseid kahekordistati. Piltidelt võib näha aga ka veidi kitsamaid varrukaid, mille korral võiks ühe silmuse juurde teha üle kahe silmuse.

Kuidas siis kasvatamise tihedus määrata?

Kui tahad vahel kampsuni ka rahvarõivasärgi peale panna, siis võiks valida laiemad varrukad, mahub särk paremini alla. Aga muidu on see pigem lihtsalt meeldimise küsimus. Laiemate varrukate puhul pole vaja pärast jällegi niipalju silmuseid juurde teha. Näitan siin nüüd enda käes kahte varrukat, vasakpoolsel on silmuseid juurde tehtud iga silmuse järel, parempoolsel üle kahe silmuse. Otsustamine jääb kudujale.

Laiem ja kitsam varrukas. Veidi võib siit näha ka lõngade erinevust, vasakpoolne varrukas on kootud Norrast pärit vanamoelisest lõngast, parempoolne 8/2 Aade lõngast.

Kui kampsun on valmis kootud, siis heegeldame veel kaunistused külge ja varrukasuu hakkab välja nägema nii.

Kududes on hea oma varrukat mõõta tehtud lõikel. Siis on ka kohe näha, kui palju võiks veel silmuseid hiljem juurde kasvatada ja kust alustada varrukakaarega.

Lõpetuseks siis varruka alustamise juhend ka skeemina. Alusta skeemi lugemist alt. Keerukorra kudumiseks võta üks samasugune sinine lõngajupp (umbes 1 m pikk) lisaks ja koo see rida töö paremal poolel pahempidi nii, et mõlemad lõngad on töö ees ja vahetad neid iga silmuse järel ühtepidi keerates.

Ps. skeemil on silmused antud nii, nagu need paistavad töö paremalt poolelt. Kuidas keerdsilmust tagasiridadel kududa, seda vaata järjejutu

eelmisest osast.

Nüüd varuge vardad ja varrukat kuduma!

Saara sügisene järjejutt “Kuidas sünnitada Saaremaa kampsunit?” nr 3

Nüüd on küll kõigil lõiked tehtud ja testitud. Kuulu järele on mõned arvukatest kudujatest toonud taaskasutusest koju juba mitu meestekampsunit, millest lõikeid meisterdada. Aga võta näpust – kampsunid on neilt sihipärase kandmise eesmärgil käest ära võetud ja lõike tegemine jälle edasi lükatud.

Keerdsilmuseline soonik ehk saarlaste keertud silmadega kude

Igaljuhul alustame täna kudumisharjutusega :). Terve see kampsun, kui välja arvata õlarihmad ja saba, on kootud kenas tihedas keerdsilmuselises soonikus. Ikka nii, et parempidine silmus on keerdsilmus ja pahempidine on tavaline. Kui kududa ringselt, siis on seda kudet ju täiesti lihtne teha, aga vaat siin on üks konks ka – sellel kampsunil saab ringselt kududa ainult valdava enamuse varrukast (all on ju lõhik ja üleval varrukakaar, mida tuleb ka edasi-tagasi kududa). Ja sellesinase keerdsilmuse pahempidi kudumine ei ole just kõige mugavam töö.

Ma juba kuulen, kuidas mõnel nüüd kukub varras kolksti peost lausega – ei mina viitsi siin pusserdada…

Aga Saarlane oli visa, tema kujus terve kampsuni kenasti keertud silmadega ja hästi tegi, sest keerdsilmuseline soonik on ju väga tore. Istub ilusti ja ei veni välja. Ja ma võin kinnitada, et kui natuke harjutada, siis läheb see keerdsilmuste kudumine ka töö pahemalt poolelt üsna jõudsasti. Inimene harjub ju kõigega!

Pealegi on mul üks saladus. Need, kes koovad pahempidist silmust vähe teistmoodi (ehk siis kui olete kuulnud, et keegi ütleb, et koote keerdsilmustega), siis teie jaoks on selle kampsuni koe puhul oma süsteem ja te ei peagi asja ümber õppima.

Harjutus

Haarake nüüd vardad ja tehke täna-homme mõned koeharjutused. Meie esimene pisike koduvideo on neile, kes koovad igati tavapärasel moel ja teist videot tohivad vaadata ainult need, kes pahempidist silmust teistmoodi koovad (Venemaal nimetatakse seda näiteks babuška stiiliks).

 

Kuidas see kude paistma jääb? Ilus sooniline. 8/2 lõngast tuleb see pisut karvasem ja paksem, kui Saara poest ostetud vanamoelisest lõngast. Mõnusa otsaga metallvardad teevad selle keerdsilmuse kudumise veidi mugavamaks.

Kui teil on juba olemas lõng, mis kampsuni tarvis varutud, siis tehke sellest üks harjutusproov. Peske see läbi ka ja mõõtke mõlemat pidi enne ja pärast pesemist. Kõigile neile, kes on Saarast endale vanamoelise lõnga tellinud, jõuavad need lõngad ka kohe kohale :).

Kohe peagi alustame päriselt kampsuniga 🙂

Saara sügisene järjejutt “Kuidas sünnitada Saaremaa kampsunit” nr 2

Saaremaa kampsuni lõikeline lahendus

See kampsun on üsna lühike, kuid eest siiski pisut pikem kui külgedelt ja natuke veel pikem seljatagant. Kampsuni seljaosa kootakse kahes suunas, esmalt vööjoonelt ülespoole ning pärast kootakse vööjoonelt allapoole laienev ja veidi kolmnurkne sabaosa. Selle kõige kohta tulevad järgmistes järjejutu osades skeemid ja õpetused. Rinnust on kampsun ümber ja eest peaaegu ülekäiguta nööbitav.

Mõõdud

Nüüd see mõõtmine algab – ükskõik kas sinu suurus tundub sulle sobiv olevat või mitte, mõõtmiseta nüüd ei pääse. Ja see ei ole siin kaalujälgimine ega Fitlap, kuhu tuleks sisestada soovkaal ja soovmõõdud, siin tuleb ilma igasuguse häbitundeta mõõta nii, nagu asi on.

Lõige on vajalik.

Lõige on vajalik!

Võta mõõte mõne õhukese rõiva pealt (näiteks T-särk).

Haara mõõdulint ja pane kirja järgmised mõõdud:

1. Rinnaümbermõõt
2. Vöökoha ümbermõõt (siin pole mõtet oma vöökohta kuhugi kõhu alla langetada. Vöökoht on seal, kuhu sa kavatsed rahvariietel kirivöö ümber kerida. Õigupoolest võibki seda teha ja mõõta siis vöö pealt). Mõõda vööümbermõõt nii nagu see on, pole tark kõhtu sisse tõmmata, kui sa ei kavatse seda just hiljem kogu aeg teha.
3. Eestlaius (see on rinnast ülevalt poolt ühest varrukaõmblusest teiseni).
4. Seljalaius.
5. Seljapikkus seitsmendast kaelalülist vööjooneni (see seitsmes kaelalüli on kaela ja selja kohtumise kohal olev väike küngas).
6. Varrukapikkus (õlanukist kuni randmeni ja siin pole vaja kätt kõverdada nagu õmblustöö mõõtmiste juures).
7. Randme ümbermõõt.
8. Käsivarre ümbermõõt kõige laiemast kohast.

Edasi tuleks leida üks paras jupp paberit, kuhu lõiked ära mahuksid. Siinkohal võiks olla loovalt keskkonnasõbralik ja anda mõnele paberile teise elu võimaluse. Ehk on sul tapeeti järele jäänud? Või on keegi sulle midagi paberi sees kinkinud? Isegi ajaleht on kõlbulik, kuigi sinna on raskem märkmeid teha. Kui sinu paber on kortsus või hoiab hullusti rulli, siis triigi see lihtsalt ära.

Alljärgnevad lõike valemid arvestavad sellega, et kampsun venib, seetõttu on see rinnust veidi rinnaümbermõõdust väiksem (istub ilusti ümber rinna), kuid vööjoonelt on võrdne ümbermõõduga, puusast on kampsun laienev. Varrukad on veidi lühemad kätest, sest kude venitab oma raskusega varruka pikemaks. Kampsunil ei ole sisuliselt ees ülekäiku (on toredad palmitsetud aasnööpaugud).

Nüüd algab septembrikuu matemaatika ja joonestustund.

Seljatüki lõige
1. Murra paber pikuti pooleks ja kanna paberile kõik joonisel toodud mõõdud.
2. Joonista seljaosa välja. Õlgadele lisandub pärast 3 cm laiune nn õlarihm. Varrukaava sügavus on siin 20 cm (sellele lisandub pärast veel 3 cm laiune õlarihm. Kellel on peenike käsi võiks selle sügavuse teha ka väiksema, näiteks  16–20. See sõltub ka sellest, kas kampsuni all tahetakse hiljem kanda laiema varrukaga rahvarõivasärki.

Seljaosa lõike joonistamine

Kui sulle ei anna rahu, miks tuleb rinnaümbermõõt korrutada 0,22, siis arvutuskäik on selline – Rü x 0,95 (et kampsun liibuks ümber rinna ehk siis oleks 5% rinnast väiksem) : 4 (sest see on neljandik kampsuni ümbermõõdust) : 1,1 (sest seljatüki teeme esitükist kitsama, esitükil jällegi korrutame 1,1 eeldusel, et eest on emane inimene laiem, sest seal on üldjoontes rind). Samasugused tehted saab kirjutada iga mõõdu leidmiseks, aga kuna korrutis-jagatis ei sõltu korrutatavate järjekorrast, on siin kõik juba ära korrutatud-jagatud ja saadud üks konstant, millega korrutades asi klapib.

Kui sul ei ole malli, siis prindi see internetist välja, mina tegin ka nii :).

Hõlma lõige

Hõlma lõige

Varruka lõige

Varruka ümbermõõdu võid leida ka nii, et paned mõddulindi just nii lõdvalt ümber muskliosa, kui sa tahad, et varrukas pärast oleks. Saadud tulemus jaga siis lõike jaoks kahega. Eriti soovitav on see nende jaoks, kellel on väga peenike käsi, aga sooviks ikkagi laiemat varrukat.

Kui varrukalõige on valmis, siis kontrolli, kas varrukakaar on sobitub käeagukaarele (lõikel peab varrukakaare pikkus olema käeava pikkus + 3 cm (õlarihma ja lõtvuse jaoks :)).

 

varrukalõige

Seda lõiget tuleb testida!

Selle Saaremaa kampsuni kudumine on piisavalt pikk töö, et äärmiselt tark on enne alustamist olla täiesti veendunud, et see tuleb just selline nagu vaja. Selleks ava oma riidekapi uksed ja vaata üle, ega seal pole näiteks mõni väga tarbetu meesterahvakampsun, mis isegi kartulivõtul ei sobi selga panna. Kui kapis suuri meestekampsuneid ei leidu (pisikesest naisterahva ürbist ei tule see asi välja), siis mine külasta kohalikku teiseringipoodi ja osta sealt kõige odavam-suurem-mõttetum kampsun, mis poleks liiga paks ega liiga veniv.

Nüüd lõika sellest vanast kampsunist oma lõigete järgi tükid välja (lisa 0,5 cm õmblusvaru) seljaosa vööjoonele tee kindlasti  õmblus ja tee õmblus ka saba keskjoonele ning anna sabaõmblusest veidi laiust juurde  (see juhtub ka hiljem kampsunit kududes).  Õlaõmbluse jaoks lõika teistpidi (otseriidest) välja 2 riba, mille laius koos õmblusvaruga on 4 cm. Need on Saaremaa kampsuni õlarihmad, mis kootakse hiljem väga põnevalt ja mis aitavad vältida õla väljavenimist. Testkampsuni võid kokku õmmelda masinaga :).

Testkampsun

Testkampsun

sabaosa

Sabaosale ja seljaosa vööjoonele tee õmblus.

Õlarihm

Testkampsunile õmble esi ja seljatüki vahele õlarihm (valmislaius 3 cm).

Pane nüüd see testkampsun selga. Eest peavad hõlmad üksteist katma kõigest 1 cm. Vaata ennast eest ja tagant. Kui miski ei meeldi, tee lõikel muudatusi või alusta näiteks hommikuste kõnniringidega :).

Kampsuni testimine

Järjejutt jätkub…

Kohe algab Saara sügisene järjejutt “Kuidas sünnitada Saaremaa kampsunit?”

Ütleme kohe ette, et see ei saa olema üks kerge sünnitus, aga me võime pingutada koos 🙂

Teie isiklikuks ämmaemandaks hakkab olema Anu Pink, aga kohale ta Teie juurde siiski ei sõida, kõik näpunäited saab kätte sellest ilmuma hakkavast järjejutust.

Osa nr 1 – hoovõtt

Ma ei tea, kas te olete kunagi mõelnud, et tore oleks rahvarõivaste juurde kanda kootud kampsunit. Sellist, mis passiks kokku triibuseelikuga, oleks iga ilmaga mugav selga panna ning võimaldaks kasvõi kätega vehkida või isegi ühe liigse koogitüki süüa – küll ta siis venib :).

Saaremaal on kirjelduste järgi üsna igas kihelkonnas sääraseid kehakatteid emastele inimsetele kootud (väga vanasti oli saarlaste kõnepruugis emane ja isane inimene täiesti tavaline ja seda ilma igasuguse halvustava toonita). Kahjuks pole saarlaste kootud kampsuneid vanast ajast rohkem järel kui üksainumas tumesinine eksemplar Soome Muuseumis ja see on kootud Kärla kihelkonnas. Kärla on muidugi tore kant, aga kirjalikud ülestähendused ja ka mõned fotod näitavad, et üsna samasugused nägid Saaremaa kampsunid välja ka mujal. Mistõttu pole mingi patt Selle Kärla kampsuni järgi omale ihusoojendaja kududa ka näiteks Kihelkonna, Kaarma või Püha vm kiutkuue (loe triibuseeliku) kõrvale. Ja üleüldse pole ju keelatud seda ka niisama teksapükste või mistahes muu rõivaga koos kanda :).

Mustjalas oli varrastega kootud kampsuni lõng potisinistest villadest. Mustjala

Kiutude kuubedega kanti potisiniseid varrastega kootud kampsoneid ja sitsipluuse. Mustjala

Pühas kanti kiute kuubi punase-sinise-musta-rohelised kiudud mustal põhjal. Sarnase kuuega kanti pluusi ja vardakampsuni. EA 48

Kampsun on juba aasta 30 eest (kirjutatud 1926) tarvituselt ärajäänud. Tema nime on pärinud villane varrastega kujutud potisinine kampson. Karja , EA 12

Suvel kanti jaki all pluusi, talvel varrastega kootud kampsuni. Kihelkonna, EA 50

Emal oli lammaskarva hall varrastega kujutud kampun, see oli pika käistega, mahapööratud väikese kraega, eest nööbitav. Kanti ka kirikus. Kaarma, EA 69

Emal kampsun oli näpuga kootud. Kaarma, EA 69

Kampson kooti varrastel villasest lõngast. Kampsunid olid ühevärvilised – punased  (värviti madaraga), rohelised (värviti kaselehtedega), mustad (värviti lepakoore ja sinikiviga), pruunid (värviti kivisamblaga). Lõikelt oli ta sirge, varrukas samuti, varruka suu kooti kitsamaks. Püstkrae oli kootud. Eest kinnitati nööpidega. Kihelkonna, EA125

Sellel Axel Olai Heikeli fotol, mis on tehtud aastal 1901, lähevad kaks Kihelkonna naist pruudiande korjama. Enne pulmi käidi mööda küla veimede valmistamiseks villu ja ka esemeid korjamas. Suuremasse kotti pandi annid ja väiksemast, uhkelt kaunistatud tubakakotist anti siis tänutäheks näpuotsaga ninatubakat :).  Naistel on seljas kenad tumedad kujutud kampsunid ja kurduskuued.

ERM Fk 127:2

Nüüd siis asja juurde

Soome Muuseumis asuv Axel Olai Heikeli kogutud Kärla kampsun kannab numbrit SU4002:440 ja märget “Keertud silmadega kujutud. Kanti koos kurduskuuega”.

Kärla kampsun SU4002:440

Kampsunil on taljesse hoitud joon, üsna lahedad varrukad ja kaunilt kasvatatud sabaosa. Õlgadel on vikeldatud õlarihmad ja sees linasest kangast tugiribad. Kampsun on kootud keerdsilmuselise soonikuna tihedalt ja üsna peenikesest lõngast.

Kui sinu soov on nüüd kindel, et sina sellist kampsunit tahad sünnitama hakata, siis mida selleks vaja oleks?

1. Villast lõnga, mida kulub 500-650 grammi olenevalt kandja mõõtudest (ehk siis 10–13 tokki, mis on 50g). Millist lõnga parimaks pidada, on maitse küsimus. Lõng ei tohiks olla eriti jäme. Meie valisime näidiskampsuniks tumesinise Norra päritolu täisvillase lõnga “Hea vanamoeline lõng”, sellest jääb kude ilus tihe, naturaalse moega ja pärast psesmist ka parasjagu pehme (saadaval Saara veebipoes) Kududa võiks ka kodumaisest lõngast jämedusega 8/2, aga kindlasti võiks enne proovida värvikindlust. Kes eriti peent kudet tahab, võiks valida  ka lõnga jämedusega 10/2. Seda kulub kaaluliselt kindlasti veidi vähem.

2. Vardaid nr 2. Kasutada võiks metallvardaid (ka vanasti kooti metallvarrastega). Meie absoluutne lemmik selle töö jaoks on Addi metallist ringvardad nr 2 (kereosad) ja Addi metallist sukavardad nr 2 (varrukad). (on ka saadaval Saara veebipoes). Kui neid asju seal veebipoes enam müügil pole, kirjuta oma soovist meie müügikorraldajale mariliis@saara.ee

3. 13 ilusat ümarat nööpi.

4. Jupike ruudulist (või mõnda muud toredat) villast riiet püstkrae jaoks ja natuke linast riiet sisemisteks tugevdusteks.

Järgmine osa meie järjejutust räägib sellest, kuidas endale maailma parim Saaremaa kampsuni lõige meisterdada.

Üks vana pits, mis võinuks olla raamatus “Silmuskudumine1.”

Kirjutas Anu Pink

Vahel juhtub nii, et teed mõne toreda avastuse täiesti ootamatult ja ettekavatsematult, umbes nii nagu pime kana leiab ka tera. Minuga juhtus see päeval, kui uurisin ERMis Ruhnu kudumeid ja sel imelühikesel teekonnal oma laua juurest kartoteegikastini püüdsin silmanurgast kinni miskit ootamatut, ehk siis üks tore inimene uuris parasjagu Jõelähtme käiste tikandeid. Ja tikandi all, oh üllatust, oli varrastel kootud pits! Käiste all pitsi näha pole muidugi ootamatu, kuid enamjaolt on pits siiski nipeldatud. Varrastega kootud pitsi kohtasin käiste alumisel serval tõesti esmakordselt ja kui ma oleksin seda kohanud varem, oleks see pits kindlasti leidnud oma auväärse koha silmuskudumise raamatus.

Ilmselt võiks seda lugeda üheks vanimatest säilinud talurahva varraspitsidest. Kuigi ka näiteks Haapsalu rätikute ajalugu ulatub ju vähemalt samakaugele ja kaugemalegi, pole säilinud siiski ühtegi nii vana rätti.

Jõelähtme käised ERM 4672

Jõelähtme käised ERM 4672
Legend ütleb, et käised on tehtud kodus umbes aastal 1842, muuseumile on need andnud Anna Piilberg ja pärit on need Jõelähtme kihelkonna Mardu valla Tammneeme küla Kuuse talust.

Ilusatel punase ja pruuni villase lõngaga tikitud käistel on peenikesest linasest niidist kootud pits, mille laius üksnes 3 cm. Kuna pits on tugevasti rebenenud, siis pole selle ilu ehk keegi märganudki. Samas on see kootud pits ehk õnnistuseks kellelegi, kel Jõelähtme käiste valmistamine just plaanis, aga pole tahtmist rinda pista niplispitsiga :).

Seega võtsin pitsimustri maha ja pakun seda teilegi. Kudusin linasest niidist varrastega nr 1,5. Pits on läbinisti ripsiline ja kootud nö viltu ridadena. Üleval ääres on mõlemalt tööpoolelt kootav nö nõiaredel, mille sarnast võib leida Saaremaa pitsilistelt pulmakinnastelt ja ka mõnelt Kihnu sõrmkinda väikeselt sõrmelt. Pits on käiste külge õmmeldud nõiaredelit meenutava lõdva aedpistega.

Loomulikult võib seda tehnoloogiliselt üsna eriilmelist pitsi tarvitada ka mujal :).
Head pitsikudumist!

Kuidas me ometigi enne neid fotosid tegime!

Eile oli meie majas paras ports külalisi, sest kutsusime oma kliendid uudistama uut fotostuudiot. Jah, Saara laienes sõna otses mõttes puukuuri. Ja kui te küsite, kus me õnnetukesed nüüd oma ahjupuid hoiame, siis võime rõõmsalt hüüda – meil on nüüd radiaatorid! Ilmselt peame sisse viima kohustusliku tootmisvõimlemise, et hoolitseda kujundajate kauni rühi ja hea tervise eest, sest enne olid kõik töötajad sunnitud vähemalt kord tunni jooksul end liigutama ja kaminasse puid viskama. No ega me kaminaid nüüdki ära kaotanud, saame nendesse ilutuld teha :).

Ja nüüd, kui oleme juba järgmise raamatu jagu pilte uues stuudios ära teinud, tundub üsna imelik, kuidas me möödunud 17 aasta jooksul kõik need tuhanded-tuhanded fotod oma raamatutesse tegime. Tahate näha? Otsisime eilse päeva jaoks mõned pildiklõpsud, mis tehtud pildistamise protsessist ja olgem ausad, mõned neist on eriti tagantjärele väga naljakad.

Stiilinäide nr 1 õpikust “Kodundus. 7.-9. kl.”

Kuidas pildistada Karjala pirukaid?
Asetage pirukad koos lõikelaua, linase rätiku ja muuga müügikorraldaja lauaservakesele ja pildistage nii, et ta oma augurauaga peale ei jääks 🙂

Stiilinäide nr 2 raamatust “Siiri rätid”

Kuidas teha koopiapilt mõisaprouast? Laud tuleb lükata peaaegu vastu sobivat kappi (muidu pole pildistamiseks distantsi), kirjastuse juhataja Anneli ronib kribinal-krabinal laudlinale ja sirutab välja käe kujundaja kodust toodud lambiga. Pilt on ilus ju!

Stiilinäide nr 3 raamatust “Kodundus 4.-6. kl”

Kuidas pildistada aedvilja?
Lükake pakkimislaual kõrvale kõik klientidele minevad pakid, pakkepaber ja muu. Asetage alla valge taust ja laotage oma aedviljad pakkimislauale. Pakkimist saate jätkata, kui aedviljad on söödud 🙂

Stiilinäide nr 4

Kuidas pildistada inimesi küllalt pimedas kontoris?
See on kollektiivis meeskonnatöö harjutus. Kaks inimest hoiavad lampe, üks teeb A3 paberiga reflektorit ja fotograaf ronib jalgupidi tugitooli, mis on nihutatud uksevahele :). Kõik saavad jagada soovitusi, millist nägu teha tuleb. Pilt on kenasti meie kodulehel!

Anneli Kenk

Stiilinäide nr 5 raamatust “Eesti silmuskudumine 2. Sukad ja sokid”

Kuidas pildistada Kihnu poolsukki partidega?

Oota, kuni tuleb läbisõidul kohvi jooma keegi, kes on ostnud endale Viljandist pardipojad ja sõidab nendega Tallinna poole. Niikaua, kui ta kohvi joob, tõsta vastu valget kirjastuse seina kolm eriti vettinud euroalust ja lase pardid vastloodud aedikusse. Pildista nii, et valge majasein peale ei jääks.

Stiilinäide nr 6 raamatust “Meite Muhu mustrid”

Kuidas pildistada rahvakunsti?

Oota, kuni ilm ilusaks läheb, saada raamatu autor koos vana tekiga õue ja las ta hoiab seda laiali nii, et ise välja ei paistaks. Seelikut hoia näpuotstega paigal.

jne…

Aga nüüd, hopsassaa! Meil on päris stuudio koos stuudiovälkude, valgustite, vahetatavate taustade ja muu vajalikuga.

projekt kodukale

Avamise puhul viisime läbi avaliku näidisfotosessiooni. Modell oli muidugi väga tasemel, flirtis Toskana nööpnõelaga ja teiste tootefoto objektidega, samuti lasi endast teha erinevaid puhkusepilte!

Imemaitsvat toitu pakkus kirjastuse sõber Ester ja kõik olid rõõmsad!

Alates tänasest võib meie juures pildistada lasta nii asju kui inimesi. Lepi aga aeg kokku ja tule. Nagu näed, on meil pikaajalised kogemused isegi ilmvõimatutes tingimustes pildistamiseks, aga nüüd on meil ju stuudio.

Ühe ilusa mütsi lugu

Vahel ikka juhtub nii, et teed suvalisest kohast lahti äsjailmunud raamatu ja esimese asjana märkad puuduvat punkti. Kusjuures enne trükkimist on mitmed inimesed seda lehekülge usinalt uurinud ja pole märganud. Seda puuduvat. Aga mõnikord võib juhtuda ka nii, et uurid mitu aastat järjest vanu kudumeid, koostad mitmeid aastaid sellest raamatut ja just siis, kui raamat on ilmunud, leiad muuseumist midagi, mida oleksid kindlasti tahtnud raamatusse panna. Nii juhtus mütsidega raamatus “Eesti silmuskudumine 1. Tavad ja tehnikad” Tõsi küll, veidi hiljem ilmunud inglise keelses versioonis on see tore müts sees, aga eesti kudujatele pajatan sellest mütsist nüüd siin.

Saarlased olid omal ajal väga usinad mütsikudujad. Kooti mitmesuguseid tuttmütse ehk nolkmütse, mille kuju sõltus enamasti kudumispaigast ning mis kunagi polnud nii suured, et neid saaks võrrelda kõrvu katva suusamütsiga. Ida-Saaremaal (Karja, Pöide, Jaani kihelkonnas) aga kooti  lausa nii väikeseid nippmütse, et need enamasti käelabast suuremad ei olnudki. Selline pisike, tanu asendav müts oli ohtralt kaunistatud tikandiga, lisaks oli mütsi pealael umbes pöidla jämedune väike mütsisopp, mis lõppes pärlitega kaunistatud kolmnurkse riidelapiga. See mütsi külge õmmelud lapike imiteeris tegelikult tutti.

Karja ketasmüts ERM A 509:4184

Karja ketasmüts ERM A 509:4184

Et tookord oli muis.ee lehel mütsipilte üsna napilt, otsustasin minna Karja kihlekonna nipp- ehk ketasmütse lähemalt vaatama (siis oli ERM veel vanas majas). Tellisin uurimiseks kaks mütsi arvestades nende vanust (ehk siis valisin kataloogist kõige vanemad). Minu üllatus oli suur, kui pisikeste kaunistatud ketasmütside asemel paistis siidipaberi vahelt välja kaks baretimõõdus tumesinist mütsi, ripskoelise kirjatud serva ja hästi uhutud pinnaga. Väga ilusad ja eht-saarlaslikult tumesinised. Hoopis teise pilguga märkasin siis ka 1850ndatel tehtud Sterni litot Karja naisest, kellel just selline müts peas on.

Naine Karja kihelkonnast. Sigismund Friedrich Stern.

Naine Karja kihelkonnast. Sigismund Friedrich Stern.

 

Ja kui vaadata Saaremaa rahvarõivaid 1842. aastal ilmunud Friedrich Kruse raamatust, siis peab mainima, et ka siin on kõige vasakul oleval Karja kihelkonna naisel peas sarnase joonega ketasmüts.

Saaremaa rahvarõivad 1842

Saaremaa rahvarõivad 1842

ERMi kogus olevad mütsid näevad välja nii:

ERM 16830 on muuseumisse saadud aastal 1914 Karja kihelkonna Viira küla Lühi talust. Mütsi andis Liisu Aus (sündinud 1865. aastal). Müts olnud siis 100 aastat vana. Seda kanti rätiku all nii suvel kui talvel.

Ketasmütsi mõõtmistulemused: Läbimõõt 20 cm, augu läbimõõt 13 cm, alumise serva ümbermõõt 48 cm. Mütsi mõõdud näitavad, et seda kanti tanuna peanupu otsas ehk korralikult pähe ei saanudki seda tõmmata. Nii paistab see ka üleval oleval Sterni pildil. Punased träpsud mütsi servas on kootud muide pruunikat tooni madarapunasega, aga hiljem erksama punasega üle tikitud. (Tikkimine on toimunud ilmselt väga palju aastaid hiljem).

 

Karja ERM16830

Karja ERM 16830

ERM A292:96 on õige pisut eelmisest mütsist suurem, kuid näeb välja väga sarnane.

Karja ERM A 292:96

Karja ERM A 292:96

Kudujana pole võimalik selliseid asjakesi kauaks uurima-imetlema jääda, tahaks ju kohe kududa, eks? Nii see juhtuski. Proovisin mütsi kududa võimalikult sarnase originaaliga, kasutasin ise värvitud Aade lõnga jämedusega 8/2 ning vardaid nr 2. Enne vanutamist oli müts märksa suurem ja sobis kanda täiesti tänapäevase baretina. Peas nägi see välja selline :

Vanutamata barett. Kudus Anu Pink

Vanutamata barett. Kudus Anu Pink

Aga et 19. sajandi algusest pärinev müts on üldse üks vanimaid mütse, mida rahvarõivaste juurde kanda, siis vanutasin selle loomulikult ära. Tõsi, kasutasin selleks hirmusmoodsat riistapuud ehk pesumasinat. Müts võttis originaalmütsiga täpselt sarnase suuruse ja kuju, muutus tihedamaks ja toekamaks. Niiviisi on see valmis kandmiseks kesk-Saaremaa rahvarõivastega, kas siniruudulise Saaremaa rätiga või ilma. Välja näeb see nii:

 

Kui teil tekkis nüüd vastupandamatu huvi endale selline mütsike kududa, kas siis niisama kandmiseks või Karja-Valjala rahvarõivaste juurde, siis panen siia lõppu ka originaalilt võetud ja läbi katsetatud mustri.

Materjal: 50 g tumesinist villast kraaslõnga, mida saab hiljem vanutada (sobivad lõngad 8/2, 7/2 ja vanamoeline lõng), näpuotsaga madarapunast, hallikas-sinist, valget ja rohelist villast lõnga.

Vardad: nr 2

Kudumine:

Loo üles 164 silmust. Ripskoes servamustri võid kududa ka kahe vardaga edasi-tagasiridadena, siis saab kududa kogu aeg parempidi. Pärast tuleb siis serv ringiks kokku õmmelda.

Kui ripskoeline serv on valmis, siis tee tumesinisel parempidisel ringil iga 5 silmuse järel üks silmus juurde (+ kuhugi veel 2 silmust). Selleks tõsta vardale kahe silmuse vahel olev lõng ja koo see keerdsilmusena läbi. Silmuseid peaks kokku olema nüüd 198.

Koo nüüd ringselt parempidi hallikassinised kolmnurgad (ringil on 18 mustrikorda). Edasi jätkub kudumine sinise lõngaga. Kuna kudumistihedus pole kõigil inimestel ühesugune, võib juhtuda, et pead kasvatama või kahandama tihedamalt või hõredamalt. Oluline on, et tulemuseks on barett, millel on ketta kuju ja mis ei kisu ega laineta.

Karja ketasmüts. Skeemi tegi Anu Pink

Karja ketasmüts. Skeemi tegi Anu Pink

Viimistlemine: Peida lõngaotsad ja pese barett tugevasti läbi. Vastavalt sellele, kui väikeseks soovid mütsi teha, võid seda pesta pesumasinas villaprogrammiga või ka mõne intensiivsema programmiga. Valmis mütsi võib tõmmata ka papist kettale vormi venima.

Head väga vana mütsi kudumist!

Tekst, fotod ja skeem: Anu Pink

Modell: Tiina Kull

Kuidas me tuuril käisime

Saara Kirjastus on väike ja raamatuid ei ilmu meil just igapäev. Kui aga mõni suur töö kaante vahele saab, siis on see meie jaoks sündmus, mida tahame esitlusega tähistada. Ja alati on leidunud ka neid, kes meiega koos rõõmustavad ning esitlustele kohale tulevad.

Enne Eesti sajandat sünnipäeva lennutasime trükikoja poole raamatu, mille valmimist ootasid pikalt paljud kudujad ja loomulikult ka me ise. Vastu tulles lugejate või ehk siis pigem kudujate soovile  juhtus aga nii, et esitlusnädalasse mahtus seekord tervelt viis esitlust. Oleme ikka olnud seda meelt, et kuu aega pärast ilmumist pole ju mõtet raamatut esitleda, huvilised on seda juba niigi näinud. Seega sai teoks ainuvõimalik variant – me pidime sõitma nö tuurile.

Tegelikult polegi uurinud, kas näiteks Trad.Attack sõidab igal õhtul koju tagasi või kulgetakse sujuvalt järjest ühest paigast teise, aga  meil polnud selles osas mingeid valikuid. Tuuriautol, millele vahepeal juba mõtlesime sokirivi peale kleepida, tuli igaks õhtuks Türile tagasi vurada, sest meie kohustusliku varustuse hulka kuulus auto tagaotsa sündsusetult maanivajutav raamatukoorem.

Esmaesitlus toimus ERMi raamatukogus. Oleks me aimanud, et armsaid sokisõpru nii palju kohale tuleb, oleksime ürituse jaoks palunud suuremat saali. Aga tore oli ikkagi. Alustuseks panime kokku kaks märtsitkuist sündmust – raamatute ettelugemise päeva ja Eesti laulu ning nii lauliski kirjastuse juhataja Anneli mõned tähtsamad osad raamatust ette.

Pärast järgnes ettelaulmisele ka ettetantsimine raamatu leheküljelt nr 38, kus asub pealkiri “Kand ja varvas – üks, kaks, kolm”

Loomulikult ei jäänud ära ettelubatud loeng teemal “Eesti kannad ja kannatused”. Kohaletulnud said küll väikese ülevaate nii kandadest kui kannatustest, aga kuidas täpsemalt kannatada või kannatust proovile panna, seda peab siiski lugema raamatust. Üksnes mõned eriti tähtsad punktid, nagu näiteks kannalakale õige pikkuse leidmine, said selgeks ka loengu käigus.

Üritus jätkus väikese tasemetööga sukateadmiste vallas, milleks tuli välja võtta telefon ja valida igale küsimusele õige vastus. Olgu siinkohal etteruttavalt öeldud, et kõik olid väga tublid vastajad, kuid ühelgi esitlusel ei leidunud inimest, kes oleks õigesti vastanud kõikidele küsimustele. Seega loeme ilmunud teose siiski vajalike kilda.

Sukakuduja tasemetöö Haapsalu esitlusel.

Et lisaks raamatule oleks esitlusel võimalik sokke-sukki ka päriselt näha, selleks lõksutasime nöörile kõik raamatusse pääsenud säärevarjud ning meie tänud kuuluvad jätkuvalt neile, kes neid sukki kududa aitasid, sest kui autor oleks pidanud need kõik päris üksi kuduma, siis oleks saanud seda raamatut veel aastakese oodata.

Aitäh, armsad sokihuvilised kõigi nende ilusate lillede, kommide ja kinkide eest. Elame siin kirjastuses nüüd justkui linnukesed lillepõõsas ja paksuks sööme ennast niikuinii 🙂

Ja siis see kõik jätkus. Raamatud, sokid-sukad, kommid, mahlad jne autosse, kleidid kaasa (sest kuna meil tuuril transamehi kaasas ei olnud, siis kasutasime vähemalt transariietust).

Tuuribuss ja transanaised

Ja siis jälle – hops, viisakamad riided selga 🙂

Eks me ikka asja käigus õppisime ka – kolmandaks esitluseks sai autogrammid juba kirjastuses raamatutesse kirjutatud, sest nii sai vältida pika saba tekkimist esitlusel. Kuna esitlusbändi ei saanud terveks nädalaks oma põhitöölt eemaldada, siis tõmbas kirjastuse juhataja ise kandle välja ja laulis ilma suurema saatebändita :).

Enne neljandat esitlust jäi autor liiga pikaks ajaks lõunaunne, nii et väljasõit toimus jooksujalu ning pisimeigiks tuli autos peegli puudumisel kasutada telefoni selfipildistusrežiimi. Viljandi esitlus lõppes väikese pettumusega, sest kultuurilinna Selveris puudusid sushirullid, mida me pärast esitlust tagasiteel kindla kavatsusega nosida olime kavatsenud.

Esitlus Lossisaalis

 

Esimene üksik sokk

Rõõmsad külalised

Värviliste sukkadega külalised

Sokki võib nüüd koguaeg kaelas kanda. Ilus!

Haapsalu esitlusel üllatas Siiri Reimann koos Tallinna naistega meid oma uhkete kootud Eesti tanumütsikestega, mida nad olid esitluseni mitmeid aastaid salajas hoidnud.

Omandasime täieliku osavuse pesunööride kiirpaigaldamises ümber postide, ümber käärpuude, ümber aknakardinakinnituste, ümber kõige…, et ikka sokid rippu saaksid.

Kannad pühas paistes 🙂

Lõpetuseks me soovime kõigile toredat-toredat Eesti sukkade ja sokkide kudumist ja loodame, et see raamat saab teile sel teel abiks olla. Teatepulga andsime Viljandis pidulikult üle Kristi Jõestele ja lubame siinkohal, et järgneva kümne aasta jooksul ilmub see kindaraamat niikuinii.

Osta saab uut suka-sokiraamatut siit

Rohelise fantoompõlle mõistatus

Kirjutas Anu Pink

Täna kirjutan ühest ilusast, aga kummalisest fantoompõllest, mis ilmub välja tõesti nagu kummitus ühteäkki nii siin kui sealpool Eestimaa nurgas.

Juba ammu on mu silm kõikvõimalikel rahvarõivaste esitlemise üritustel (au ja kiitus siinkohal kõigile tublidele meistritele, kes endale rahvarõivad õmmelnud) tabanud rõivastuse juurde kuuluva üsna ühesuguse moega rohelise põlle. Sel kenal rohelisel põllel on kaunistuseks kardpaelad ja punased ribad. Piisab, kui uurida Kuusalu vanemat rõivastust ja te kohtate seda põlle. Või esitletakse vanemat Põltsamaa või Pilistvere rahvarõivakomplekti – ees ikka seesama põll. Avad Voolma-Kaarma rahvarõivaraamatu ja märkad, et seda põlle pakutakse küll Järva, küll Virumaale.

Et mis siis selles nii erilist on?

Eriline on nimelt see, et selliseid rohelisi põllekesi on Eestis säilinud täpselt 3 tükki, need kõik on kirjelduse kohaselt väga vanad, aga … kaks neist on pärit Kihnust ja üks Muhust! Millegipärast ei taheta sageli rahvarõivakomlekti juures eeskujupõllede tegelikku päritolu mainida ja nii ongi kinnistunud arvamus, et tegemist on Põltsamaa või Kuusalu võimisiganes põllega. Ehk see fantoompõll vupsab välja justkui seal, kus parasjagu just kena põlle näikse vaja olevat :).

Kolm rohelist põlle Eesti Rahva Muuseumi kogust. Muhu ERM A 681:114, Kihnu ERM A 291:119, Kihnu A 290:410

 

Põlled ka suuremalt

Muhu põll. ERM A 681:114. Tusti küla Aadu talu. “Vanaema rääkis, et see on väga vana põll. M. Toom pole selle põlle kandmist näinud.”

Kihnu põll. A 290:410 Kihnu saar, Tapu talu.

Kihnu põll. ERM A 291:119

Ja kui eelmisel aastal istusin Viljandi Kultuuriakadeemia lõputööde kaitsmisel, ilmus fantoompõll jällegi välja. Triin Kuusi töö “Põhja-Viljandimaa nelja kihelkonna – Põltsamaa, Pilistvere, Kolga-Jaani, Suure-Jaani põlled ja tanud”, mis on loetav siit, toob lugejani taas Kihnust pärit rohelise põlle kui Põltsamaa põlle ja kahjuks pole kusagil mainitud, et kogu jutt on tegelikult Kihnu põllest ja millised on põhjused tema Põltsamaa komplekti kuulumiseks.

Püüan leida loogilisi põhjuseid, miks see põll sellist kummituslikku elu elab, sest muide ei Muhu ega Kihnu rõivaste juurde taheta seda nagu pakkuda, kuigi minu meelest võiks just seal ta oma täies ilus särada. Kes iganes on kunagi rahvarõivaste valmistamise või uurimisega tegelenud, see arvatavasti teab, et mitte igast kihelkonnast pole muuseumites alles igat liiki esemeid. Mõnest piirkonnast pole alles ühtegi särki, teisest jälle pole tanu jne. Kõige paremini on muuseumite varariiulitel muidugi esindatud keskmisest ehk kirevamad saarte rõivad. Peamiseks põhjuseks muidugi see, et saartel lihtsalt kanti paikkondliku moe järgi rõivaid kõige kauem ja seetõttu oli vanavarakorjajatel sealt rohkem korjata. Teisalt läksid korjajal ilmselt näiteks Muhu värvilisi toredusi nähes silmad pahupidi ja ta pigem korjas neid üliuhkeid asju kui kusagilt keskmaalt pärit tagasihoidlikke töörõivaid.

Aga kui tänapäeva inimene tahab endale rahvarõivaid teha, siis üsna loomulik on probleem, kuidas valmistada need esemed, mida vanast ajast säilinud ei ole. Siin tulevad tavaliselt appi rahvarõivauurijad, kes pakuvad enamasti asenduseks välja mõne kõrvalkihelkonna eseme. Et aga selliste “laenusoovitustega” ei kaasne alati konkreetset selgitust, et ese on tegelikult pärit siit või sealt (või on päritolu kuidagi märkamatu), siis korduvad raamatust-raamatusse ja tegijalt-tegijale juba nagu mällusööbivad variandid näiteks “Kuusalu rohelisest kardpaeltega põllest”.

Mind aga hakkas huvitama nende põllede tegelik lugu ja see, miks neid siiski igale poole komplektide juurde pakutakse. Kihnut ei saa ju kuidagi pidada Kuusalu naaberkihelkonnaks?

  1. Üks konkreetne põhjus võib olla Friedrich Wilhelm von Bergholzi 1740. aastast pärinev akvarell, kus on kujutatud väidetavalt Tartumaa rõivaid (Pilt asub Stockholmi Rahvusmuuseumis ja on Toodud Gustav Ränga 1962. aastal ilmunud teoses “Estniska folkdräkter fran 1700 – talets första hälft. Selles raamatus olnud joonis on omakorda Reet Piiri raamatus” Vana Tartumaa rahvarõivad”). Ja tõesti, pildil on näha üsna samasugune põll. Tahaksin tegelikult väga näha selle akvarelli originaali, kahjuks pole see veel digitaalselt võimalik.

Friedrich Wilhelm von Bergholzi 1740. aastast pärinev akvarell (Allikas Reet Piiri ” Vana-Tartumaa rahvarõivad.

2. Ilmari Mannineni “Eesti rahvarõivaste ajalugu” näitab lk 262 J. G. Georgi järgi tehtud joonist, millel on kujutatud Eestimaa naine rohelise põllega. Kuna naine kannab käiseid, siis on tegemist ilmselt just Põhja-Eesti naisega.

3. 1842. aastal Kreutzwaldi koostatud Alutaguse rahvariiete kirjelduse juurde kuulub joonis, kus on näha lihtne roheline põll. ERM EJ 79-1

4. Rohkem vanu joonistusi või maale, millel oleks just taoline põll, pole kohanud. Kuigi joonistusi on nii Põltsamaa kandist kui mujalt ju mitmeid ja mitmeid. Kõigil naistel on ees küll valged, küll muusugused põlled.

5. Hupeli tekstidest pole leidnud viiteid rohelistele põlledele (see ei välista muidugi, et kusagil ei või olla).

6. Kaarma-Voolma raamat ” Eesti rahvarõivad” pakub roheliste põlledega välja mitu rõivakomplekti. Kihnu põll on tõstetud Kuusalu naise ette lausega  “Põll 18. saj. eesti talunaistel hinnatud rohelisest poevillasest riidest kard- ja punase paelkaunistusega.” Ka Põhja-Tartumaa rahvarõivaste ees on sarnane põll sama tekstiga. Ka Järvamaa-Virumaa naisele on ette joonistatud roheline kardpaeltega põll, millel ei ole ära toodud numbrilist eeskuju, on vaid lause “Ülikonna pidulikkust rõhutab roheline poevillane kardpaeltega kaunistatud põll”.  Uskumatul kombel on ka Haljala komplekti ette joonistatud mitte küll roheline, aga sinine Kihnust pärit väga kaunis põll.

Kuusalu rahvarõivad. Melanie Kaarma, Aino Voolmaa “Eesti rahvarõivad” 1981. Põll Kihnu A 290:410

Põhja-Tartumaa ja Kodavere rahvarõivad. Melanie Kaarma, Aino Voolmaa “Eesti rahvarõivad” 1981.

Ida-Järvamaa või Lääne-Virumaa naise rõivad. Melanie Kaarma, Aino Voolmaa “Eesti rahvarõivad” 1981.

Alutaguse. Haljala rahvarõivad. Melanie Kaarma, Aino Voolmaa “Eesti rahvarõivad” 1981. Põll Kihnu A 316:63.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et mõned allikad ju tõesti viitavad rohelistele põlledele näiteks Põhja-Eestis (ka Tartumaal), aga Kihnu ja Muhu põllede niivõrd massiline pakkumine erinevate rahvarõivakomplektide juurde ei näi siiski põhjendatud olevat. ERMi eelmisel püsinäitusel ilutses Muhu roheline põll Peetri Naise ees, ka uue ERMi näitusel on fantoompõlled Järvamaa rõivaste ees :).

Peetri rahvarõivad Muhu põllega. ERMi eelmine püsinäitus.

Aga vaadates asjale tehnilisest küljest. Kõik kolm säilinud põlle on rohelisest poeriidest, kaks isegi väga sarnasest riidest. Kõigil on kaunistuseks poepaelad – üsna sarnased kardpaelad. Vägisi tekib mõte, et ehk neid ei tehtudki ise, vaid soetati hoopis valmispõllena. Mingit kinnitust sellele küll pole, eriti kui vaadata põllepaelu. Võib-olla tooks selgust Kihnu-Muhu põllede võrdlev tehnoloogiline uurimine. Aga seda ei saa kahjuks praegu teostada. Kuna Muhust ja Kihnust  kogutud põlled on sedavõrd sarnased  ja siiski ka mõnelt 18. sajandi pildimaterjalilt sarnase leiab, otsustasin uurida, kas ehk sellised põlled ka Eestist kaugemal moes ei olnud. Paljude maade kohta polnud võtta materjali, kuid Rootsist leidsin tõesti ühe piirkonna, kus rahvarõivaste juurde just roheline kardpaeltega põll kuulub. Tegemist on Södermanlandi piirkonnaga. Lisan ka mõned pildid.

Södermanland

Kui keegi omab mõnda huvitavat  allikat või teavet nende põllede kohta, siis võiks seda meiegagi jagada. Võib-olla saab selgemaks kummituspõllede mõistatus.