Kellele kvaliteeti, palun?

Kirjutas Anu Pink

Kas te suudaksite ette kujutada olukorda, et ühel ilusal esmaspäeval otsustab Mercedese tehas Opelitele viimase mudeli Mercedeste märgid külge kleepida ja neid müüma hakata? Andku nüüd mulle andeks kõik armsate Opelite ja kiirete Mersude müüjad, aga kõik te korrutate ühest suust, et selline asi pole ju võimalik…

Aga vaat nüüd räägime sukavarrastest ja tundub, et absoluutselt kõik on võimalik …

Ütlen kohe välja selle hirmsa tõe, et 21. sajandi kolmandaks kümnendiks on maailma metallitööstus kosmoserakettide, kiirete autode, ulmeliste kodumasinate ja kõige muu kõrval jõudnud punkti, kus mitte keegi EI suuda või EI taha toota korralikke metallvardaid. Jah, samasuguseid, millega juba paarsada aastat tagasi meie esiemad imelisi kindaid-sukki kudusid.

Olen viimase pooleteise aasta jooksul uurinud-katsetanud paljusid vardaid ja jagan oma kogemusi nüüd ka teiega.

Milliseid vardaid Saara müüb?

Kui otsustasime Saara veebipoes käsitööraamatute kõrval hakata müüma ka lõngu ja käsitöötarvikuid, oli algusest peale meil sellega üks kindel mõte. Nimelt pakume üksnes neid tooteid, mida meie raamatute autorid (väga suurte kogemustega käsitöötegijad-koolitajad) kõige paremateks peavad. Ehk siis valisime Haapsalu pitsi kudumiseks lõnga, mida Siiri Reimann parimaks peab. Leidsime tootjad, kelle käest tuua maale Eesti kudumite jaoks vajalikku piisavalt peenikest, aga traditsioonilist kahekordset villast lõnga jne.

Nüüd siis varrastest:

Sadu suka- ja sokipaare, aga ka jämedamakoelisi kindaid kududes võisin öelda, et pole paremat, libedamat, parema otsakujuga metallvarrast kui Addi nr 1,75 ja nr 2 (nr 1,5 ma nii heaks ei pidanud, sest need kõverdusid liialt). Nii me neid Addi vardaid siin Saaras müüsimegi, ja ikka väitega, et need on parimad… Kuni ühel hetkel saabus klient, kes kurtis, et tema ostetud Addi varrastel on konarlikud otsad. See tundus suisa võimatu, aga osutus kontrollimisel kahjuks tõeks. Avasime üksteise järel kõik laos olevad pakid ja veendusime ehmatusega, et seni parimatest-parimad olnud vardad on kõik otsast sõrmi kratsivad, ka nende pind on ebaühtlane ning kasutuskogemus ei saa enam ligilähedalegi endistele. Võtsime vardad müügist ja suhtlesime Addi tehasega. Pärast mitmeid vahetatud kirju, fotosid ja ka kohale saadetud vardaid, saime lakoonilise teate – varraste kvaliteet jääb normi piiresse. Nojah, kui nendega mitte kududa, siis võib nende kvaliteet isegi üsna normaalne tunduda, aga meil polnud enam mingit võimalust neid oma klientidele müüa kui parimaid. Enam Saara neid vardaid ei müü. Oleme järgneva aasta jooksul ostnud teistelt müüjatelt mitu kontrollpaari, kvaliteet on ikka kehva. Endise kuldse kvaliteediga on veel üksnes Addi metallotstega ringvardad. Muide vanad head Addi vardad olid pisut kuldsema läikega, ka selle järgi saab sikud lammastest eraldada.

Vasakul vanad, paremal uued Addi nr 2 vardad

Vasakul vanad, paremal uued Addi nr 2 vardad

Otsustasime siis müüki võtta uuesti HiyaHiya 1,75 ja 2 vardad, mida olime ka varem aegajalt müünud. Ootasime saadetist ja lootsime, et saame nüüd sukakudujatele taas normaalseid vardaid pakkuda, aga kui vardad kohale jõudsid, siis selgus, et HiyaHiya vardad on tundmatuseni muutunud. Neil on nüüd vaatamata nr 2 jämedusele nõelteravad otsad, mida saaks kasutada küll naasklina, aga mugavaks kudumiseks need küll ei sobi. Otsisime välja varasemast partiist pärit vardad, tegime pildid ja saatsime murekirja Euroopa hulgimüüjale Inglismaale. Küll oleks olnud tore kuulda, et ups, meil korraks juhtus nii, aga vastus oli sootuks teistsugune, et meil on nüüd kahte sorti vardaid: teravate otstega ja nüride otstega, aga neid nüride otstega meil pole :(. Neid vardaid me müüki ei pannudki, need on Saara Kirjastuses üks sahtlitäis ja kudumiseks me neid müüa ei kavatse. Kui keegi neid siiski osta sooviks, siis seda saab teha üksnes kohapeal pärast seda, kui olete ise nende teravust kogenud.

HiyaHiya vana ja uus varras – vasakul mugava ja paremal kudumist segava terava otsaga.

HiyaHiya vana ja uus varras – vasakul mugava ja paremal kudumist segava terava otsaga.

Asi muutus paaniliseks, otsisin ja tellisin Ameerikast, Euroopast ja Aasiast … metallvardaid, mida seni Eesti turul müüdud ei ole, ootasin mitu nädalat nende saabumist ja siis selgus, et need kõik on sama teravad kui uued HiyaHiya omad 🙁

Kui keegi teab kedagi, kes teab kusagil olevat mõni tehas, kus suudetaks toota lihtsalt suurepäraseid metallvardaid kudumiseks, siis öelge neile, et see turg on olemas ja see on TÄIESTI tühi, sest ka kõige tuntumad tegijad on otsustanud ilmselt kulude optimeerimise lainel tootma hakata täielikku praaki.

Kas siis üldse leidub häid vardaid nr 1,75 ja 2?

Kui on soov kududa terasvarrastega, siis võib väga häid vardaid leiduda üksnes kudujate sahtlites. Otsige oma vardad välja, vaadake üle ja hoidke neid kui silmaterasid. Ärge andke neid kellelegi millegi urgitsemiseks või mistahes tööks, mis pole kudumine. Sõbrale laenake ka ainult siis, kui olete veendunud, et need tagasi saate :).

Kas siis asendust tõesti pole?

Järgnev arvamus on subjektiivne, kuid ütlen selle siiski välja. KnitPro Karbonz süsinikvardad on küll kerged, aga minu käele veidi liiga vetruvad. Viimane on pigem kogemuse asi, aga hullem on see, et üsna kiiresti hakkavad need kiudu andma ja metallotstega süsinikvarrastel kipub see metallosa siiski niipalju logisema, et üsna kiiresti tekib metalli ja süsinikosa vahele väike pragu, kuhu lõng kinni jääma hakkab.

Minu katsetuste järgi pean ütlema, et häid 1,75 vardaid praegu müügilt ei leia. Nr 2 on olukord veidi parem. Kui ei ole vaja väga tihedalt kududa, siis võiks soovitada KnitPro puuvardaid Symfonie või Ginger, aga rahvuslike kudumite jaoks need siiski eriti ei sobi. Sel juhul võiks soovitada proovida vardaid KnitPro Zing, nendega oli päris hea kududa, kuigi kapis leiduvaid Addisid need muidugi ei asenda. Õnnetuseks neid aga peenemaid kui nr 2 ei tehta, nii et 1,75 kui varrast ei leiagi kusagilt.

Aga 1,25 ja 1,5?

Need on vardanumbrid, millega saab kududa tihedaid Eesti kindaid-sukki. Soovitan valida firma Prym vardad, sest kõik ülejäänud (eriti Pony) kipuvad minema ülikergesti väga kõveraks. Aga ka Prym varrastega on olnud mõnikord probleeme. Just praegu on see hetk, kui korjasime müügilt ära kõik 1,25 vardad, sest terve partii oli ebaühtlase pinna ja sõrmi kratsivate otstega. Loodevasti on Prymi puhul selline asi ajutine ja peagi saabuvad müügile jällegi kvaliteetsed peenikesed terasvardad. HEA uudis on ka – täiesti saadaval on suurepärased nr 1,5 vardad!

Kuduja, hoia oma häid vardaid, mis sul kapis on!

 

Leili Leht 100

 Teksti kirjutasid Anu Pink, Siiri Reimann ja Mirje Sims. Fotod ja materjalid Leili Lehe kogust, ajalehetedest ja erinevatest arhiiviallikatest

Ühel ilusal 2020. aasta päeval andis oma vanaema Leili Lehe tööproovide, õppematerjalide ja käsitööfotode kogu Haapsalu Pitsikeskusele üle tema lapselaps Hele.

Kõiki neid asju uurides tekkis paratamatult küsimus, kuivõrd vähe või kas üldse teab pitsisõprade laiem ringkond midagi Haapsalu käsitööõpetajast Leili Lehest, kellel on vägagi oluline osa Haapsalu pitsikudumise ajaloos.

Leili Leht (1921–2008)

Et just sellel kevadel oleks Leili Leht saanud 100-aastaseks, on põhjust kunagist käsitööõpetajat meenutada ja temast jäänud pärandit ehk ka rohkem uurida.

Kes oli Leili Leht?

Sada aastat tagasi, 26.03.1921 sündis Siberis ühes eesti peres seitsmenda lapsena tütarlaps, kellele Lõuna-Eestist pärit ema Rosalie ja isa Adolph Wilde panid nimeks Leili. 1920ndate aastate lõpul kolis pere Eestisse ning Leili lõpetas Petseri linna Naistäienduskooli. Pere oli suur – 1935. aastal oli pereema Rosalie kui üheteistkümne lapse ema palutud esimesele suurejoonelisele emadepäeva tähistamisele Kadrioru lossi. Tema saatjaks oli 14-aastane Leili.

Kutse emadepäevapeole Kadriorgu

Väike Leili tantsimas (paremalt esimene)

Leili Vilde lõpetas 1940. aastal Rakvere Naiskutsekooli 3-aastase rõivaõmblemise osakonna, kus õpetati nii lõigete konstrueerimist, rõivaste õmblemist kui ka tikkimist. Lisaks olid õppekavas ka mitmed kodumajandusega seotud ained.

Leili Vilde Rakvere Naiskutsekooli tunnis.

Väljavõte õmblustööde vihikust

Pärast Naiskutsekooli lõpetamist oli Leili 2 aastat naiskutsekooli direktori Anne Linnvaldi juhendamisel õmblemise ja tikkimistööde praktikal Kiviõlis.

Aastatel 1945–1952 töötas Leili Vilde käsitöö- ja võimlemisõpetajana ning rahvatantsujuhina Hanikase põhikoolis.  Hanikasest oli pärit Leili ema. Alates 1950. aastast sooritas Leili eksternina eksameid Rakvere Pedagoogilises koolis. 1952. aastal läks ta tööle Räpina keskkooli. 1950ndatel aastatel Leili abiellus ja sündis tütar Ruta, pere kolis Haapsalusse.

Nooruke rahvatantsujuht Leili Vilde.

1964. avati Haapsalu 8-klassiline kool, kus käsitööõpetajana asus tööle Leili Leht. Leili oli väga mitmekülgne, teda huvitasid paljud käsitööliigid. Lisaks koolitööle juhendas ta mitmeid käsitööringe nii täiskasvanutele kui ka õpilastele ning just tema eestvedamisel alustati 1966. aastal Haapsalu UKU osakonnas traditsioonilise Haapsalu salli kudumist. Leili kogus kohalikelt vanameistritelt infot ja mustreid, pani need kirja ning andis oma teadmisi edasi kudujatele. Temast sai tulihingeline Haapsalu pitside uurija ja õpetaja. Võlgneme talle tänu Haapsalu pitsikunsti traditsioonidekohase taaselustamise ja kudujate koolitamise ja juhendamise eest UKUs, kus hakati kuduma tõelisi Haapsalu rätte ja salle.

Leili Leht koos Haapsalu käsitööhuvilistega

Leili mustrivihik

1967. aastal oli Haapsalu käsitöömeistritele suureks tunnustuseks nii Haapsalu sallide kui ka kirikinnaste jõudmine Montreali Maailmanäituse EXPO 67 väljapanekusse (aprill–oktoober 1967).

Haapsalu rätid maailmanäitusele. “Rahva Hääl” 26. veebruar 1967.

 

Ajalehes ilmunud fotol on vasakult pitsikuduja Linda Elgas, juhendaja Leili Leht ja Therese Sein.

 

Haapsalust Montreali. “Töörahva Lipp” 25. veebruar 1967

Selle sündmuse tuules ilmus “Noorte Hääles” ka põhjalik artikkel Leili tegemistest ja käsitööst.

Noorte Hääl 1967

“Noorte Hääl”, 27. detsember 1967

Leili Lehe kogus oli sellel ajal ligi paarsada erinevat mustrit – tööproovide, fotode ja koekirjade näol. 1967. aasta artiklist võib lugeda, et Haapsalu armastatud käsitööõpetajal oli pooleli väikese kogumiku koostamine, kuhu lisaks mustritele oleks tulnud ka kudumisõpetus. See kogumik jäi küll ilmumata, aga osaliselt nimetatud materjali põhjal avaldas Leili Lehismets 1978. aastal raamatu “Pitsilised koekirjad”.

Leili Lehe pitsikirjade tööproovid on nüüd hoiul Haapsalu Pitsikeskuses.

Leili Lapselaps Hele Rebane mäletab aegu, kui Haapsalu kudujad käisid õhtuti oma mustreid ja kudumeid vanaemale näitamas. Oma maja keldrikorrusel oli tal saunaruumist ehitatud hoopis käsitöötegemiseks sobiv ruum, kuhu kogunesid käsitööhuvilised naised.

Pitsikudumise kõrval olid Leili Lehe suureks lemmikuks rahvariided. Huvi rahvarõivaste vastu võis olla seotud ka sellega, et enne Läänemaale tulekut oli Leili Põlvamaal rahvatantsuõpetaja. Tema eestvedamisel valmistasid mitmed rühmad endale ise esinemisrõivad. Haapsallu tulles Leili enam rahvatantsurühmi ei juhendanud, kuid käsitöös sai oma sümpaatiat rakendada nii rahvarõivanukkude kui rahvarõivaste valmistajana.

Rahvarõivais nukke valmistas Leili Leht ise, aga õpetas seda ka oma õpilastele.

Jelena Turevitš meenutab:

“Leili Leht oli minu käsitööõpetaja. Lisaks käisin ka tema juhendatud käsitööringis, kus tegime erinevat käsitööd, sai nii kududa, tikkida, õmmelda kui heegeldada. Mälestus on Leili Lehest kui väikesest, haprast ja sõbralikust naisterahvast, kes nõudis töödes täpsust ja puhtust. Näiteks tikandite tagumised pooled pidid olema sama “puhtad” kui esipooled.

Ammusest ajast on mul alles rahvariides nukud, mille meisterdasime Leili Lehe juhendamisel juba 3. klassis. Need nukud on isegi välismaal näitusel käinud ning auhinnatud saanud.  Ilmselt sellest ajast on ka foto koos Leili Lehe ja klassiõdedega. Leili Lehe õpetused on ilmselt üks ajend, miks siiani on käsitöö mulle meeldivaks harrastuseks. Leili Lehe käsitööringis käis ka mu ema – see oli täiskasvanute käsitööring, kus naised käisid peale tööd Leili Lehe juhendamisel tegemas kõiksugu näputööd.”

Õpetaja Leili Lehega nukke tegemas. Vasakult Lea Lomper, õpetaja Leili leht, Jelena Turevitš, Marika Tsänkmann.

1968. aastal anti kirjastuses “Eesti Raamat” välja mitu postkaarti, kus olid Leili Lehe õpilaste valmistatud rahvarõivanukud.

Postkaardil olevad nukud valmistasid 14-aastane Marika Bluman ja 12-aastane Ruta Leht Haapsalu 8-klassilisest koolist, õpetaja Leili Leht.

Liia Lees meenutab:

Õpetaja Leili Leht oli minu käsitööõpetaja Haapsalu 8-klassilises Koolis alates 4. klassist (1974). Ilmselt olime ühed viimased, sest peagi läks ta pensionile. Õpetajana on ta meelde jäänud väga armsa, tasakaaluka, kuid nõudlikuna. Õppisime õmblemist (konstrueerisime öösärgi lõiked), tikkimist, pilutamist, kudumist. Eriti on meelde jäänud tikkimistööd. Näidistööd olid nii kaunid ja ahvatlevad. Kuigi õpetaja Leht oli seotud Haapsalu sallide kudumisega (seda ma siis ei teadnud), on minu mälestustes ta rohkem tikkija. Käsitööringis tehtud töödest mitu jõudsid ka näitusele. Väga tähtis oli, et töö pahem pool oleks ilus ja puhas – see õpetus on saatnud mind tänini. Üllatav oli aastakümneid hiljem teada saada, et meil oli õpetajaga Leiliga veel üks ühine huvi – rahvatants. Tema rahvatantsutegevus toimus Põlvamaal Räpinas.

Rahvarõivaste õmblemise näidised

Leili Lehe mälestuseks

Nüüd on Leili Lehe säilinud mustriproovid ja muud käsitöömaterjalid kõik hoiul Haapsalu Pitsikeskuses.

Edasi läksid aga asjalood nii, et pitsiliste koekirjade proove ja fotosid nähes tekkis mõte koekirjade mustrid korrastada, kududa uued näidised ja anda välja kaardikompekt “Mustrid Leili Lehe kogust”. Rohkem kui 20st Siiri Reimanni välja valitud ja uuesti kootud kirjast jõudsid mustrikaartidele 16. Kuna vanadel tööproovidel kirjanimesid ei olnud, siis peame tunnistama, et nimed mustritele on pannud pitsimeistrid ja kirjastus.

Purjekiri

Peagi on Saara Kirjastuses välja antud 16 mustriga kaardikogu kõigile kudujatele saadaval. Loodame, et taaselustatud mustrid kootakse jällegi uhketeks sallideks.

Haapsalu pitsikirjad 6

Kas mustrikaartidele jõudnud kirjad on Leili Lehe autorilooming?

Kahjuks ei tea sellele küsimusele vastust enam keegi. Suure tõenäosusega on nende mustrite hulgas palju neid, mille Leili Leht kogus 1960. aastatel Haapsalu eakatelt pitsimeistritelt, kuid osa neist võivad olla ka tema enda looming või kohandatud mustrid. Leili jaoks oli oluline, et UKU kudujatel oleks rättide-sallide kudumiseks valida palju erinevaid mustreid.

Loodame, et Leili lehe kogutud pitsikirju kootakse ikka ja jälle ka edaspidi!

Saara järjejutt “Kuidas sünnitada Saaremaa kampsunit” – epiloog

Kas teie mäletate lapsepõlvest seda tunnet, kui multikas ära lõppes ja ekraanile tuli sõna  – конец. Kindalsti on meie lugejate hulgas ka neid, kellele see sõna kohe üldse mitte ei meenu, nemad teavad, et filmi lõpus on – the End. Aga tunne oli ju ikka üks, tahtnuks et see multikas kestaks veel või siis see kampsun kestaks veel…

Aga see töö sai otsa ja selline võiks olla väike kokkuvõte:

  • 11 järjejutu osa alates lõike tegemisest kuni nööpaukudeni.
  • 12 tokki vanamoelist tumesinist lõnga, natuke linast kangast ja 12 nööpi.
  • Nr 2 sukavardad ja nr 2 metallotstega ringvardad
  • Üsna palju kannatust kudumaks soonikutriipu, mis muudkui kordub ja kordub ja kordub.

Saaremaa kampsuni originaal on pärit Kärlalt ja asub Helsingi Muuseumis (vt osa nr.1). Legendi järgi kanti seda triibulise seeliku ehk kiutkuuega ning kirjelduste kohaselt kanti sellist tüüpi kampsuneid üle terve Saaremaa.

Kanna seda rahvarõivaste osana või lihtsalt niisama toreduse pärast! Piltidel on see siin näha ühe vähe peenema ja ühe vähe paksema naise seljas 🙂

 

 

Kui sulle nüüd tundub, et praegu alustades saaks ju talveks kampsuni valmis, siis keri aga järjejutt algusesse ja hakka osast nr 1 pihta!

Head kudumist!

Kampsuni kudus ja õpetused pani kirja Anu Pink.

Saara järjejutt nr 11 – nööbid ette

Sügisjutust on täiesti sujuvalt saanud kevadjutt, aga kampsun on ka peaaegu valmis – jäänud on ainult veel krae, nööpaugud ja nööbid.

Esmalt näitame teile, kuidas need pisikesed, aga olulised detailid originaalil välja näevad ja siis vaatame järjest, kuidas need tehtud on.

Alustada tuleks sellest, et esmalt on mõlema hõlma alla kinnitatud väikeste peitpistetega linane riideriba. See on vajalik selleks, et hõlmad püsiksid korrektses vormis ja nööbid-nööpaugud kudet välja ei venitaks.

Originaalil näevad linased ribad hõlma servas välja nii.

Leia üks õhemat sorti linane kangas ja pese see kindlasti läbi, et vältida riide hilisemat kokkutõmbumist. Lõika siis riidest kaks 6–7 cm laiust riba, keera mõlemad servad tagasi ja kinnita riba väikeste pistetega hõlma serva alla nii, et riie jääks vasakul hõlmaserval umbes 1-2 mm servast eemale, paremal hõlmal võiks riie ulatuda täpselt servani. Soovitaksin õmmelda tumesinise niidiga.

Nüüd on järjekord nööpaukude käes.

Nöörist nööpaugud

Olgem ausad, selliseid nööpauke näen ma esmakordselt! Aga need on toredad.

Nööpaugu saamiseks on esmalt punutud kampsunilõngast tihe palmik ja seejärel on see õmmeldud servale kogu pikkuses nii, et nööpaugu kohtadele on jäetud palmik servast kaarena eemale hoidma. Väga eriline viis serva töötlemiseks! Õmmeldud on tihedate pistetena ja nööpaukude mõlemas otsas tuleb kindlasti teha veel mitu lisapistet. Originaalil on õmmeldud linase niidiga, aga praegu võiks seda teha tumesinise niidiga, paistab vähem välja!

Nööpaugud on moodustatud hõlma servale õmmeldud tihedast palmitsetud paelast.

Kuidas teha tugevat palmiknööri?

Kui niiviisi palmitseda värviliste lõngadega, saab sellise toreda kalasabapaela, mida selle kampsuni juures küll vaja ei ole 🙂

Alusta palmitsetud paela tihedalt hõlma servale õmblemist alumisest otsast. Nööpaukude kohad on tark enne mõne niidipistega tähistada. Originaalil on ees 10 oranžikat nööpi pluss krael veel üks must nööp. Meie kampsunile tuli 9+1. Alumine nööp on üsna alumise serva lähedal ja ülemine üsna ülemisel serval. Kui oled õmblemisega üles jõudnud, jäta ülejäänud paelake esialgu ootele, sest ka krae servale tuleb viimane nööpauk teha.

Kampsuni krae

Sellel kampsunil on riidest krae, mis originaalil on väljast mustast ja seest veidi ruudulisest villasest riidest. Selles osas võib endale lubada ju ka väikest varieerimist, sest eks vanastigi pandi just selline riideriba, mida leida oli. Nii saigi nüüd väljapoole must villane ja sissepoole triibuline teksa (et vastu kaela mõnusam oleks).

  • Krae tuleks lõigata pisikese kaarega ja kindlasti kampsuni kaelusest veidi lühem ja kaelaümbermõõdust veidi pikem.
  • Esmalt on krae parem pool asetatud vastu kampsuni paremat poolt ja kudet ühtlaselt jaotades tihedalt kinni õmmeldud (kui tõesti ei viitsi käsitsi õmmelda, siis selle õmbluse võib ka masinaga teha).
  • Seejärel on krae ülemine serv tagasi keeratud ja tehtud käsitsi tikkpisterida ülespoole rohelise ja allapoole roosa niidiga (originaalil on need värvid küll märksa lahjamad:)).
  • Nüüd on paras aeg moodustada nööpauk ka kraele ning ülejäänud palmikuots sissepoole kinnitada ja vajadusel lõigata.
  • Alles kõige lõpuks on sissepoole väikeste pistetega kinnitatud krae vooder.
  • natuke võib kraed aurutada ka.

Nüüd pole muud kui nööbid ette õmmelda! Paras nööbi läbimõõt oleks 1,6-1,8 (2) cm. Sellel kampsunil lähevad nööbid küll ilmselt vahetusse, sest originaaliga sarnaseid ei õnnestunud siiski leida ja muidu igati sobilikud metallnööbid osutusid oma 1,4 cm läbimõõduga veidi väikeseks.  Lähipäevil suudame ehk korraldada ka pidulikumad – kampsun seljas – presentatsiooni pildid, aga ütleme juba ette, et kaua tehtud kaunikene on igati kantav rahva rõivas :).

Saara järjejutt nr 10 – Saaremaa kampsuni heegeldatud servad

Juhuu!

Kui sa oled  jõudnud sellesse punkti, et sinu ees on Saaremaa kampsuni KÕIK valmiskootud tükid, siis võib julgelt kuulutada – seesinane koer on valmis ehk siis jäänud on ainult saba!

Kui sa oled läbinud enese premeerimise faasi (silitanud valmiskootud tükikesi, võtnud jupikese šokolaadi, tassi kuuma kakaod, sooja lõhnavanni, no midaiganes tänasel päeval enese premeerimiseks teha saab), siis võiksid järgneda sellised tööd:

1. Peida kõik lõngaotsakesed ära.

2. Pese kampsunitükid soojas vees muljudes (lisa veidi villase pesemise vahendit ka) puhtaks.

3. Loputa tükid.

4. Pista kõik tükid tsentrifuugi, keera pöördeid veidi maha, näiteks 900. Väldi kuivatusmasinat!!!

5. Parajalt niisked tükid võimaldavad lõike järgi vormimist ja soovitud suunas veidikest venitamist.

6. Aseta tükid saunalinale horisontaalselt kuivama (kui sa oled läbematu ja ei taha poolteist päeva oodata, pane oma saunalina maha soojendusega vannitoa põrandale – hommikuks on kindlasti kõik kuiv).

7. Õmble tükid kokku töö paremalt poolelt (Pane tükid serv servaga vastamisi kokku ja haara korda mööda piste kord ühelt, kord teiselt tükilt).

8. Auruta õmblused töö pahemalt poolelt üle. Nii muutuvad need ilusaks pehmeks.

9. Juhuu! Pane kampsun selga! Kui nüüd tundub, et pika kampsunikudumise käigus on sul õnnestunud oma ümbermõõtu suurendada ja kuskilt paistab see asi nüüd liiga kitsas olema, siis aurutriikrauaga pahemalt poolelt aurutades ja veidi venitades saad kampsunit vajadusel pisut laiendada.

Kõige magusam osa

Saaremaa kampsunil olid toredad üleheegeldatud servad. Kasuta selleks veidi heledamat sinist lõnga (sobib näiteks 8/2). Servade üleheegeldamiseks oli saarlastel vanasti väga tore retsept (ega me muidugi ei tea, kas niiviisi heegeldati üle ainult see säilinud kampsun või oli see töövõte laiemalt levinud).

Saaremaa kampsuni imeline saba. Esmalt heegeldatakse tulbad heledama sinisega ja pärast veel üks rida tumesinise lõngaga kinnissilmuseid.

 

Varrukaotsa heegeldus. Varrukaotsal on ka teine, kinnissilmustega heegeldatud ring heledam sinine.

Heegeldamise selgituseks tegime teile väikese koduvideo. Ehk olete nõus andestama, et sellekevadist olukorda arvestades on ekraanil väga koledad maniküürita ja kuivaks pestud käed.

Kliki videol, siis näed kogu pilti :).

Nüüd on siis kampsun peaaegu valmis – jäänud on üksnes esikinnise ja krae tegemine. Aga sellest jutustame juba järgmine kord 🙂

Saara järjejutt nr 9 – Saaremaa kampsuni õlarihmad

Meie järjejutt hakkab jõudma kulminatsiooni 🙂

Täna võime ka täpselt öelda – keskmise ümbermõõduga (nr 44) ja keskmisest lühema saarlase kampsuniks kulus täpselt 11 tokki (550g) tumesinist lõnga nimetusega “Hea vanamoeline lõng”

Võimalik, et kampsuni lõplikku valmimist kiirendab praegune inimesi isoleeriv olukord. Kui ikka pole võimalik kohtuda oma sõpradega ja pole võimalik minna teatrisse ja kohvikusse ja isegi poodi minekut peaks vältima, siis on just õige aeg vestelda varraste ja oma Saaremaa kampsuniga.

Ja isegi kui sa selle kampsuni tegemist alustasid ja siis kolmandal kudumispäeval selle kõrvale heitsid kui asja, mille nimeks on Issandkuiigavjatüütutöö, siis nüüd võib selle kusagilt korvipõhjast ometigi välja koukida ja uskumatu küll, see kampsun võib isegi valmis saada.

Ja isegi kui sa juba kohe mõtlesid, et pole mul aega sellist asja kududa, siis nüüd võib selle töö ikkagi ette võtta, sest aega meil kudumiseks ju on ja järjejutu võib alati algusesse kerida.

Aga nüüd siis asja juurde. Kui sinu kampsuni hõlmatükid valmivad, siis ära õlale jäävaid silmuseid maha koo, vaid pane need lõngale ootele. Sama tee ka seljaosa lõpetamisel – õlal olevad silmused tõsta abilõngale.

Nüüd on seis selline:

Saaremaa kampsuni õlarihmad

Õlarihm on üks täiesti Saaremaine sõna. Niiviisi nimetasid saarlased ka rahvarõiva särgi õlaosa, mis meie hilisemas keelepruugis on nimeks saanud õlalapp. Ka sellel keerdsilmuselise soonikuga kampsunil on õlarihmad. Päris täpselt pole ju teada, kas need tehti kampsunile toreduse pärast või selleks, et õlg välja ei veniks, aga usutavasti peeti silmas mõlemat. Õlarihmal on pisike kena viklikiri, mis samas hoiab rihma pikkupidi välja venimast.

Kõige nutikam asi õlarihma puhul on aga see, et selle kudumise ajal ühendati hõlmatükk seljatükiga ilma õmbluseta. Sellist silmapaistvalt uhket tehnilist lahendust võib märgata ka Johannes Pääsukese 1913 aastal tehtud fotol “Sõrulased keskhommikut söömas” ERM Fk 214:288.

Detail Pääsukese fotost. Pildil oleval 90-aastasel Hindrek Puupul on seljas kampsun, millel kena palmikumustriga õlarihm.

Meie kootaval Saaremaa kampsunil hakkab õlarihm lõpuks välja nägema selline. On ju kena!

 

Õlarihma kudumine

1. Esmalt tõsta nii hõlma- kui seljaosa õlal olevad silmused ühele ringvardale ja loo nende vahele 18 uut silmust.

Õlarihma alustamine

2. Edasi alusta õlarihma silmuste kudumist edasi-tagasi ridadena, kusjuures iga rea lõpus koo õlarihma viimane silmus kokku õlasilmusega. Kokkukudumise sobiv rütm vali vastavalt enda kudumistihedusele, aga see on üks kahest:

kas – esimene kord rea lõpus 3 kokku ja teine kord 2 kokku

või – esimene kord 3 kokku, teine kord 3 kokku ja kolmas kord  2 kokku.

Õlarihm ei tohiks kahe soonikkoes tüki vahel olla liiga pingul ega ka lainetada.

Selguse mõttes on õlarihma muster antud 16 silmuse osas nii, nagu see paremalt poolt välja paistab (tagasireal tuleb seega siis pahempidiselt märgitud silmus kududa parempidi ja vastupidi, paraku tuleb tagasireal ka vikeldada pahempidiste silmustega. Õlarihma alguses ja lõpus olevad kokkuvõtmise silmused on aga näidatud nii nagu need päriselt kududa tuleb – töö paremal poolel kaks või kolm silmust parempidi ületõstmisega kokku ja töö pahemal poolel kaks või kolm silmust pahempidi kokku. Kõige alumine rida skeemil on loomisrida.

 

 

 

 

Katsetame koos, kuidas õlarihma kududa. (vikelduse võib ka teha teisiti, näiteks lihtsalt silmused vardal jõuga ümber vahetada).

Kui nüüd mõlemad õlarihmad kootud on, siis jutt järgneb …

Saara järjejutt “Kuidas sünnitada Saaremaa kampsunit” osa nr 8

Täna teeme saba!

Pärast mõningast pausi on kõik jutulugejad ilmselt ootel, mis saab edasi? Järgneb selle kampsuni üks toredamaid osi – saba kudumine.  Selle tarvis otsi välja valmis tehtud seljaosa lõige, mida tuleb kududa kahes suunas – vööjoonelt ülespoole seljaosa ja vööjoonelt suunaga allapoole sabaosa. Saara jagab sõbraliku soovituse, et mõistlik on alustada alumisest osast, sest siis on kindal, et küljeõmbluse kohalt saab seljatüki kududa sama pikkusega kui hõlmatüki külg. Alustame siis nii:

1. Mõõda kootud tükkide ja seljaosa lõike abil, kui palju silmuseid vööjoonele vaja läheb.

2. Loo vajalik arv silmuseid ja koo umbes 0,5–1 cm keerdsilmustega soonikut.

3. Nüüd algab saba kujundamine. Saba ülemine kolmnurk tuleb kududa lühendatud ridadega ja lisaks kasvatatakse silmuseid keskjoonel. Lisame siia kudumisskeemi, mille silmuste arv ei pruugi küll päris täpselt klappida (kõik naised ei ole ju täpselt ühe suurused!), aga seda saab hõlpsasti oma silmustearvule kohendada. Skeemilt selgub kudumise põhimõte kõige paremini.

Alusta skeemi lugemist alt-üles ja üles korjamise asemel loo vajalik arv silmuseid. Skeemil on antud pisut üle poole tüki ehk siis teisele poole keskjoone kasvatusi jätkub ikka samapalju silmuseid kui enne keskjoont.

 

 

Selline näeb välja valminud saba. Sooniku vahele tehtud ripsitriibud on väga andekas mõte, sest tänu neile saab soonikutriipe juurde teha nii, et see üldse ei häiri. Kui saba valmis, siis peaks vööjoonelt silmused üles korjama (ka sinna võib teha ühe pahempidise rea) ja alustama lõike järgi seljaosa kudumist alt ülespoole.

Viimase sabavööändi võib teha ka kahe rea võrra pikema, sest alla äärde tuleb heegeldus, nii jäävad vööndid pärast paistma ühepikkused.

skeem saba kudumiseks

Saara järjejutu osa nr 7 “Saaremaa kampsun”

Võimalik, et keegi juba hakkas mõtlema, et see on miski seriaal, kus on järjekordselt hooaeg pärast kuuendat osa lõppenud, aga ei – meie järjejutt jätkub :).

Kui te olete tõesti jõuluks kaks varrukat valmis kudunud, väärite väikest preemiat, näiteks pisikest piparkooki, lõhnavanni või ümbermaailmareisi…

Ja kohe pärast pühi on paras aeg alustada hõlmatükkidega. Ilusa sabaosaga selja kui kõige magusama kudumise jätame viimaseks :).

Hõlmad

Selle kampsuni hõlmad on eest veidi pikemad kui küljelt. Kuna kinnisel on nööpaugud servas, võiks vasaku hõlma teha õige pisut (näiteks 4–6 silmust) lõikest laiema, sel juhul jääb ette siiski pisikene ülekäik.

 

  1. Arvuta lõike ja kootud varruka järgi välja, kui palju silmuseid allääres olema peaks (ära silmustega koonerda). Varrukas on arvutamisel täpsem kui tööproov, sest suuremal pinnal käitub sooniline kude täpselt nii, nagu see hiljemgi käituma hakkab. Kootav tükk peaks tulema täpselt lõike suurune vabas olekus, mitte venitatult. Kirjuta kõik silmuste arvud lõike peale, siis ei unune need ära.
  2. Loo vajalik arv silmuseid pikale vardale või ringvarrastele. Kuigi hõlma ei koota ringselt, on ringvardaga seda ka edasi-tagasi hea kududa.

3. Kuna hõlm on eest pikem, siis alusta kudumist järgu kaupa, hõlma esiserva poolt. Esmalt koo 40 silmust ja keera töö ringi ning mine tagasi. Uuesti minnes koo juba 50 silmust, siis 70, siis 90, siis 100, siis 110 jne. Ära unusta, et ka hõlmatükk on keerdilmuseline soonik :).

 

4. Kui kõik silmused on töös, siis koo paar cm otse ja alusta küljelt kahandamist. Kahandamiste arv sõltub lõikest või õieti kehakujust, aga kindlasti arvuta see enne välja, kasutades näiteks varrukat tööproovina. See on vajalik, kuna kudet koos vardaga lõikel mõõtes hoiab see tänu vardale ennast laiemalt, kui see pärast jääb.

5. Pärast vööjoont on vaja külgedel taas silmuseid kasvatada.

Kuidas kududa varrukaava?

Tee kõigepealt kindlaks, kui palju silmuseid maha kududa tuleb. Ja alusta kahandamist igal real nii, et kahandatavate silmuste hulk igal real väheneb ning algul võtad ka tagasi tulles kaks viimast silmust kokku – nii tuleb ava sujuv ja selles pole nurgelisi kohti.

Üks näide (sinu silmuste arv ei pruugi sellega klappida): -8; -1; -4; -1; -2; -1; -1; 0; -1; 0; -1; 0; 0; 0;-1 / kokku 21 silmust

Koo lõike järgi edasi ja arvuta samamoodi välja kaelakaare suurus. Õlg koo lõike järgi järgukaupa, aga ära silmuseid maha koo, vaid jäta need kõik vardale. Kui hõlmatükk on valmis, tõsta õlale jäänud silmused lihtsalt mõnele lõngale – pärast saab siis need silmused õlarihma kudumisel seljatükiga kokku kududa.

 

Ja kui üks hõlmatükk on valmis, siis tuleb kududa ka teine! Ja see teine ei pea mitte olema samasugune, sest kahe parema hõlmaga pole midagi peale hakata!

Järjejutt järgneb uue aasta alguses 🙂

Saara sügisene järjejutt “Kuidas sünnitada Saaremaa kampsunit” – osa nr 6

Kuidas kududa lõike järgi?

Lõpuks ometi on asi sealmaal, et see varrukas hakkab lõppema. Jäänud on üksnes “pisikene” varrukakaarekene. Kas selle lõike järgi kaare kudumise juures ka miski oht varitseb? Kohe vastaks – ikka. Kui sa üldse midagi teed, siis varitseb alati oht, et see ei tule välja nii, nagu tahtsid. Ainult siis, kui üldse mitte midagi ei tee, siis pole eriti ohtu, et midagi valesti läheb.

Lõike järgi kudumises pole siiski miskit keerukat, ainus oht on see, et varrukas ei tõmba varraste lähedalt nii palju kokku kui ta seda hiljem ilma varrasteta teeb. Ehk siis varda juurest mõõtmine võib osutuda eksitavaks ning poole kaare pealt avastad, et oled liiga palju silmuseid kahandanud ja varrukakaar on liiga kitsas.

Kuidas kahandada?

Aseta oma poolik varrukas lõikele. Et kaar tuleks täpselt soovitud kujuga, selleks tõmba poole kaare peale üks horisontaalne abijoon ja loe ära, mitu rida selleni oleks vaja kududa ja mitu silmust kahandada. Siis saad kahandatavate silmuste arvu täpselt teada. Pärast kavanda samamoodi varrukakaare ülemise poole kahandused.

Varrukakaare kuju on üldiselt selline, et esmalt tuleb maha kududa kõige suurem portsuke silmuseid ja kahandatavate silmuste arvu vähendada iga reaga. Et ei tekiks järske nõkse, on tark tagasireal kaks viimast silmust kokku kududa. Minu kahanduse skeem sai selline – minnes 7 silmust maha kududa, tagasitulles 2 viimast kokku ehk -1. kolmandal real 3 maha kududa jne. Kui varrukakaar on umbes 45 kraadise nurga all, siis on tõenäone, et sobib kahandada igal edasireal üks silmus. Äärmiselt tark on oma kahandamise rütm varrukalõikele üles märkida. Nii säilib mingigi lootus, et teine varrukas tuleb samasugune :).

Ja nii need varrukad valmis saavadki!

Juba järgmisel nädalal ootavad meid hõlmad 🙂

Saara sügisene järjejutt “Kuidas sünnitada Saaremaa kampsunit” – osa nr 5

Murdepunkt

Me kujutame elavalt ette, et kusagil Eestimaa diivanil istub keegi, kellel on käes vardad ja tumesinine lõng ja ta on murdumas… Suure vihaga paiskaks ta välja järgmisi lauseid, kui ainult leiduks keegi, kes teda mõistaks. See kõlaks umbes nii:

Pekki, see läheb nii aeglaselt!

Seda hullu keerdsilmustega kudet on eriti nõme kududa!

Ega mul mingid kullisilmad ei ole, et seda tumesinist lõnga poolpimedas kududa (eriti Võrus)!

Ehh, pidin ma seda üldse tegema hakkama!

Ja meie võime teid kõiki lohutada, see edeneb lõpuks kiireminigi, kui sa arvad!

Ja keerdsilmustega kude ei tundugi teise varruka tegemisel enam nii jube… Ja üldse kerime enda jalad teki sisse ja naudime seda sügisest kudumise asja, mis siis, et algul läheb aeglaselt, küll see ükskord ikka valmis saab. Ja kui vanasti saarlased said, siis miks ei peaks meie saama?

 

Ja nüüd veel üks väike näpunäide ka usinatele varrukakudujatele.

Keerdsilmustega kude kipub mõnikord viltu kiskuma. Sel juhul võiks soovitada juurdetehtavad silmused teha tasakaaluks kõik ühele poolele keskjoont ja kahekaupa korraga. Kui kude veab ennast vasakule, siis tee varruka all silmused kõik juurde varda algusesse. Selleks tõsta varda algusest üles kahe silmuse vaheline lõng ja koo sellest esmalt välja parempidine keerdilmus ja siis ka pahempidine silmus. Mina tegin kasvatusi varruka all umbes iga 5 cm järel. Aga kui on tegemist kitsama varrukaga, siis ehk peab neid rohkem tegema. See näeb välja umbes nii.

 

Järgmine osa räägib veelkord varruka kahandamisest.