Numbrite küsimus

Seekord jälle kudumisest.

Iga kindakuduja seisab silmitsi mitmete “numeroloogia” küsimustega – kas luua vardale 18 või 24 silmust? Kas võtta lõng jämedusega 8/2 või 12/2? Kas võtta vardad 1,25 või 1, 75? Kas alustada kudumist hommikul kell 6 või õhtul kell 12? Mitu silmust on lõngajooksu viimane piir või mitu korda on mõistlik ühte kinnast harutada?

Ja enamikule küsimustele ei saa te mingit tarka vastust, küsige kelle käest iganes. Sest iga inimene koob natuke erineva tugevusega, iga käsi on tegelikult erineva suurusega ja kinda tiheduski pole alati sama. Lõplik tõde numbrites orienteerumiseks selgub igal ühel isiklikult kududes, kududes ja veel kord kududes.

Aga minu Nõo Reaalgümnaasiumist saadud matemaatiline haridus vist tekitas soovi siiski teile mõned orienteeruvad numbrid soovitada.

  1. Eesti etnograafiline kinnas, sukk ja sokk on alati olnud tihedalt kootud. Et oleks ilus ja oleks soe ning kuluks vähe.
  2. Kirjatud kude ja vikeldatud kude tõmbavad tavaliselt kinda kitsamaks kui parempidine kude.
  3. Pitsiline kude teeb kinda alati laiemaks kui parempidine kude.
  4. Vikeldada ja pitsi kududa pole võimalik ülivägatihedas koes (lihtsalt see on väga tülikas).

Järgnev tabel annab siiski mingi orientiiri, kuidas silmuste arv ja lõnga jämedus ühel keskmisel naistekindal sobituda võiksid. Muidugi saab nasitekinda kududa ka 12/2 lõngast 14 silmusega vardal, aga fakt jääb faktiks, et tulemus on lootusetult hõre ja kinnas ei sarnane Eesti rahvusliku kindaga miskist otsast. Tabel eeldab, et kinnas kootakse peenikeste metallvarrastega (väiksema silmustearvu korral vardad nr 1,5 või 1,75, suurema silmustearvu korral vardad nr 1,25).

Vali oma mustrile sobivb lõng aj sobivad vardad.

Vali oma mustrile sobiv lõng ja sobivad vardad.

8/2, 10/2 ja 12/2 maalähedase olekuga lõngad  ja head peenikesed metallvardad on leitavad meie veebipoest.

Vali vardad ja lõng vastavalt silmuste arvule

Vali vardad ja lõng vastavalt soovitud silmuste arvule. Vasakul Helme ämblikukiri, 20 silmust vardal, lõng 8/2 ja vardad 1,5. Paremal Muhu kindad, 30 silmust vardal, lõng 12/2 ja vardad 1,25.

Koopiakudumise magus võlu

Paljud meist on üle elanud hetke, kus me arvame, et oskame kududa. Ja ühel ilusal päeval avastme, et tegelikult on ikka väga palju asju, mida me ei oska ega tea. Ja selles kohas algab võitlus  mitmepealise lohega – hakkad just midagi oskama ja kohe avastad miskit põnevat, mida sa ikkagi veel ei oska. Kui seda üldse lohevõitluseks nimetada, siis on see igal juhul üks väga meeldiv võitlus. Nii sündis ka mullu ilmunud raamat SILMUSKUDUMINE 1. Tavad ja tehnikad – ikka lõputust soovist veel midagi osata, mida oskasid meie esiemad.

Eesti silmuskudumine 1. Tavad ja tehnikad

Eesti silmuskudumine 1. Tavad ja tehnikad

Vanu kindaid, sukki ja kampsuneid imetledes tabab paljusid siiras imestus – kuidas küll meie esivanemad oma hämarates kambrites nii peent kudumistööd teha oskasid. Ilusad värvimängud ja uhked mustrikombinatsioonid. Vaatad veel natuke ja peas hakkab keerlema mõte – kas mina siis ei suudaks? Nii kududa. 30 silmust vardal. Haarad 1,25 number vardad, peenikese lõnga ja unustad selle, et kinnas peab valmima kähku. See töö on ju nii tore, seda võib jätkuda kauemakski. Ja valminud kindad on imelised, nagu muuseumist, ehk ei julge neid kättegi panna 🙂

Vaata vanu kindaid lehelt www.muis.ee

Osta endale õpetusraamat, head peenikesed vardad ja lõngad http://epood.saara.ee/

Septembrikingituseks saad Saaralt imeilusa Ruhnu kinnaste mustri, mis tehtud Eesti Rahva Muuseumis olevate vanade kinnaste järgi. Kudumine on maailma parim hobi! Ruhnu kindad

Ruhnu kindad kudus Anu Pink

Meisterdame lastega koos

September on kohe käes ja toob koolimõtted pähe neilegi, kes kooliga enam väga seotud pole. Meie töölaual on praegu käsitööõpikute kordustrükid, kuid mõne õpetuse, mida lastega koos teha võiks, oleme ilmutanud ka näiteks sellises toredas ajakirjas nagu “Maale”. Lisaks sellele, et ajakiri meie majas oma näo ehk kujunduse saab, oleme mitmesse numbrisse teinud ka käsitöökooli rubriigi. Uus ajakiri on trükikojas ja seda saab peagi poest, aga kuna meie meelest pole käsitööõpetused kuidagi vananevad, siis pakume teile siin üht pillituti meisterdamise lugu, mis ilmunud juba aastakese eest ja seetõttu ammugi müügilt kadunud.

Meisterdage enne kooliaasta algust lapsega koos üks vahva tutt!

pillitutt helkuriga tutt (2)

 

pillitutt 1  pillitutt 2pillitutt 3

Kuidas me lõngadele nimesid panime

Eile hommikul saabus meie lattu taas kastitäis lõngu. Teadupärast oleme me siin hirmus uudishimulikud inimesed ja seetõttu tellime ikka alati ka mõne uue värvi. Aga see toob meie kollektiivis kaasa pisikese toreda vahepausi ehk mis siis ikkagi lapsele nimeks panna. Ei saa ju olla, et pakume kudujatele Haapsalu salli lõnga nr 754 ja 197. See oleks lihtsalt jabur. Aga kuna lõngavabrik pole oma lõngadele enamasti nimesid andnud, siis teeme seda ise. Vahest vaatame aknast välja ja kohe hops teame, et see lõng on kadakaroheline või et too teine on rebasepunane. Aga Haapsalu salli lõngadele ei saa ju ometigi selliseid maalähedasi nimesid panna nagu karupruun või muud sarnast, need peaksid ikka pisut pidulikumad olema.

Aasa kollane 2Ja nii me siis eile istusime ja vaatasime tõtt kena kollase keraga. Olime selle lõnga tellinud kõigi nende jaoks, kes armastavad sama toredaid värve nagu üks meie lemmik rõivadisainer  Gudrun Sjöden. Nüüd siis seisis kollane kera meie ees laual ja keegi ei osanud öelda, mis selle värvi nimi on. Kuna meie hulgas on üks värske noor ema ja ka vanaema, siis esimesena ei tulnudki muud värvi, kui et eks ta selline titesitakarva ole. Aga kududa Haapsalu pitsi mingist kakakarva lõngast – see ei lähe mitte. Järgmine pakkumine oli sinepikollane, aga kuna selle nime olime juba andnud pisut teist värvi lõngale, langes ära seegi. Püüdsime leida lilli, mis oleksid seda värvi, aga päris õiget ei tulnud kellelgi pähe.

Lõpuks vaatasime lihtsalt tühja pilguga kontoris ringi ja avastasime – see on ju täpselt Aasa salliraamatu kollane. Ja kuna tegemist on ikkagi Haapsalu salli lõngaga, siis võib kirjastus ju lõnga ometigi raamatu järgi nimetada. See lõng ongi nüüd Aasa kollane. Vähemalt on igal ühel nüüd kodus raamaturiiulist võimalik kontrollida, kas ta tahab seda värvi lõnga või ei.

Aga kuidas sai Aasa raamat kollaseks? Eks igal asjal on alati ka oma nähtamatu lugu. Aasa arvas, et ehk võiks raamat olla kollane. Kollane meeldis meilegi, aga esimese hooga ei leidnud me kusagilt sellist kollast kangast, millel oleks nö iseloomu. Salliraamatu “kaanemodell” kollase taustakanga näol leidus aga hoopis vanade asjade kapis ja on omaette väärtuslik ese – 1960. aastate lõpul või 1970. aastate algul tikitud linane laulupeole mineku kleit, mille valmistas toimetaja Anu koorijuhist ema. Järelikult tuleb meil veelkord tõdeda, et vanu asju ei tasu mitte ära vista, sest neid võib tõepoolest ikka hiljem vaja minna. Sellel pildil on nüüd need kolm asja, mida seob see tore kollane värv.

Aasa kollanekirglik punaneMeie eilse nimepaneku lõpetas aga punane lõng. Ei sobinud ei lipupunane, erepunane, tulipunane ega leekivpunane. Õige nime ütles hoopis kujundaja Marek, kes arvas, et eks see ikka selline kirepunane ole. Nii et naised, kui te nüüd meie e-poest kirgliku punase lõnga ostate, siis teadke, et sellel on meesterahva poolt antud garantii 🙂

Meie kandi Muhu nänn läks ükskord ammu Lätti?

… või oli see vastupidi?
Või viis Läti mees Muhust oma pruudile kingitusi, või oli see vastupidi?

Tegelikult ma teadsin küll, et Lätis on ka kootud sarnaseid kampsuneid nagu need toredad Muhu nipiga vatid, aga nädal Läti läänerannikul suutis mind ikkagi üllatada. Ehmatavalt sarnased on ka selle kampsuni juurde kantud seelikud.

seelikud muhu ja nica

Jutt käib Liepaja külje alla olevast Nica piirkonnast. Kohaliku i-punkti teisel korrusel on pisikene muuseumituba, kus esimese asjana kargas silma justkui Muhu koldnepunane siilik. No aia asemel oli allääres küll rullpalisus, aga ikkagi… (Pildil vasakpoolne seelik asub Nica i-punkti kohal olevas väikeses muuseumis, parempoolne Muhu Muuseumis).

Seeliku värvi kohta sai toredat legendi lugeda Liepaja lähedal asuval matkarajal, kus teemakohased puukujudki puhkajaid rõõmustasid.

IMG_20150710_141303Kord ilmunud kurat Nica randa suure värvipotiga, teinud tule alla ning hakanud seda seal keetma. Kohalikud Nica naised märkasid seda ja tulid joostes oma äsjakootud seelikutega ning tahtsid, et kurat värviks ära seelikute alumised ääred. Kurat viskaski seelikud potti, aga kõrvetas ära oma küüned, mispeale seelikud tervenisti potti kukkusid. Kui seelikud välja võeti, olid Nica naised väga vaimustatud ja tänulikud ning jooksid oma leekivpunaste seelikutega kodudesse. Sellest kuulsid Barta naised ja kiirustasid ka mereranda kuradi värvipoti juurde. Kuid värvi oli üsna vähe järgi jäänud, mistõttu kurat sai nende seelikutel värvida üksnes alumised ääred. Siis tulid kohale Rucava naised, kuulsid kuradi punase värvi kirevusest ja kiirustasid nii jala kui vankritel kauge Nica merekaldale. Kuradi potis oli aga värvi väga vähe alles, nii said Rucava naised seelikutele vaid näpujagu punast pooka.

Ja kui siis selgus, et selle seeliku juurde võis kanda musta kampsunit, mis oli kena tikitud rinnaesise ja varrukasuudega ning kootud – üllatus-üllatus – nupilises koes, siis no lihtsalt hakkad arvama, et ülemöödund sajandil läks üks Muhu nänn vist Lätti. Õieti peaks uurima nende kahe koha naiste hingekangust, aga raske on uskuda, et kanged Muhu naised Lätlastelt miskit üle võtsid. Või siiski?

Elusuuruses musta kampsunit polnud võimalik näha kahjuks ei Nicas ega Liepaja Muuseumis, küll aga hulgaliselt fotosid. Panen siia tõestuseks ühe vana foto ja ühe uuema, mis pärit Läti rahvarõivaraamatust “LATVIEŠU TAUTAS TERPI II. Kurzeme”

nica naised sukki jalga poanemasnica naine kampsuniga

Ja kui otsida Muhu ja Nica naiserõivastusest veel sarnasusi, siis peab ütlema, et ühtmoodi meeldisid neile ka uhked kingad ning värvikad kindad.

Ülemised kingad on Liepaja Muuseumis, alumised Muhu Muuseumis. Hämmastavalt sarnased kontsad ja raudaugukestega kaunistused!

Liepaja Muuseumis (18) kingad MM 643- E11412 (3)

Kindad Liepaja Muuseumis

Liepaja Muuseumis (5)

Aga lisaks sarnasustele on siiski ka suur hulk üsna olulisi erinevusi, mida ei hakka ma siinkohal üles lugema.

Lõpetuseks lehvitan siin Kurzeme pulmatutti, mis koosneb suleotstest ja riidetükikestest ja millega pulmas tantsiti-lauldi. Soovitan kõigil, kes sinnakanti satuvad, külastada Liepaja Muuseumit, kasvõi juba ülitoreda, 1931. aastal vändatud Nica pulmakombeid tutvustava filmi pärast, mida muuseumis näha saab.

Arvatavasti jääb igaveseks saladuseks, kas tõesti Muhu nänn läks Lätti või oli see vastupidi.

Nica ipunkti muuseum (1)

Tänud Nica ja Liepaja muuseumi töötajatele, kes lubasid pilti teha.

Kui sinine on sinine?

Kirjutas Anu Pink

Kõllane elissäb, teeb kõhe eledäss, ku tõesse lõngade ulgan, üks annab tõesele ilo juure. (Eesti murrete sõnaraamat)

No näed, juba ammu  oskas talunaine seletada, et lõnga värvid üksteist mõjutavad. Jah, mitte et ta lihtsalt tunde järgi hästi värve kokku sobitas, aga kohe täpselt öeldud – kollane elissäb – näitab asjale üsna teadlikku lähenemist.

Oma lapsepõlvest mäletan siiski aega, mil enamasti võeti just see lõng, mis kapis oli ja sageli oli suhtumine värvidesse väga konkreetne. Öeldi, et rohline ja sinine kokku ei sobi. Ja see kõlas kui lõplik tõde – keegi ei küsinud, milline roheline, milline sinine?

Üles kasvanud Muhu värvipiirkonnas, pole ei erksad värvid ega ebatraditsioonilised värvikooslused mind siiski kohutanud, aga väga teadlikult ei ole ma käsitööd tehes värve tavaliselt siiski valinud. Enamasti pole isegi juurelnud, miks just nii- või naasuguse valiku olen enda jaoks meeldivaks mõelnud. Pean tunnistama, et pisikeste värvinüansside üle on mind kindlasti rohkem mõtlema mõjutanud Kristi Jõeste oma tundliku lõngakasutusega.

Mustritegemise töö tõttu olen vanade esemete värve hakanud veel täpsemalt ja ka digitaalselt uurima ja võin öelda, et sageli on kasutatud lõnga värv siiski üsna erinev sellest, mis esemele peale vaadates tundub. Sest kõik värvid mõjutavad üksteist rohkem kui me tavaliselt eeldame. Laia lahmimisega, et võtan sinise, punase ja rohelise, võib ka täiesti puusse panna või saada lõpptulemuseks midagi, mis üldse meelejärele ei ole.

Kui sinine on siis sinine?

suure_jaani

Siin on koopia ühest vanast Suure-Jaani sokist. Paistab justkui punane-sinine-roheline ja kollane.

sinineAga siin üks sinine ja selle soki sinine

rohelineÜks roheline ja selle soki roheline

kollaneÜks kollane ja selle soki kollane

punaneÜks punane ja selle soki punane.

Kõik kasutatud värvid on suhteliselt kaamed, aga sokk ise tundub ju üsna kena ergas, eks? Ja nüüd kujutage seda sokki ette nende teiste värvidega… Kole? Vähemalt hoopis teistsugune. Kui me endale teadvustame, et on sadu erinevaid siniseid (või rohelisi…), siis kerib silme ees end lahti ka lõputute värvikombinatsioonide võimalus ja alatine küsimus, milline on mu silmale parasjagu parim.

Minu digitaalse värvianalüüsi kogemused näitavad, et kõige rohkem kipub silm eksima rohelistega. Enamik vanadel kinnastel-sukkadel olevaid rohelisi on tegelikult märgatavalt hallikamad ja soojema tooniga, kui need näiteks punase kinda sees paistavad.

Paistu_ERM_3444_aEesti Rahva Muuseumi kogus olev Paistu sõrmkinnas ERM 3444 ja sellest välja võetud värvid. Kinnast vaadates tundub silmale, et kasutatud on üsna erksat rohelist, aga tegelik toon on pigem oliivilähedane.

Lõpetuseks võiks soovida toredat matkamist värvimaastikel, vahet pole, kas valida värvilisi lõngu või digitaalseid objekte.

Kord õige ammu, kullapai,
kui maailm alles valmis sai,
ta oli värvimata.
Kõik oli tehtud justkui veest
ning ilmetu näis pealt ja seest.
Kuis hoida lahus tinti teest
või mahla piimast, liimi meest,
kui kõik on värvimata?

(Ellen Niit “Suur maalritöö”)

Hakkame lõnga müüma!

Mitmeid aastaid kerib õhus küsimus, millest kududa eriti peenelt kootavaid Eesti kindaid või sukki. Käsitööliste “rikutus” selles osas süveneb ajaga… Neli-viis aastat tagasi Muhu raamatut koostades me vaid imetlesime, kui peenelt, kui tihedalt ja kui ühtlaselt siinmail ikka vanasti kooti. Esmalt ei tekkinudki tunnet, et tänapäeva eestlane imetlemisest kaugemale jõuaks ja tahaks seda päriselt ise proovida. See tundus olevat väga üksikute friikide mure, kust leida sobivat lõnga.

Aastad läksid, inimesi võlusid Kristi Jõeste kootud kaunid kindad, Eesti Rahva Muuseum laotas muis.ee lehel meile kõigile vaatamiseks välja imelise kindavaramu ja järjest rohkem leidsid kudujad, et tahaks kududa ka neid mustreid, mis jämedast lõngast kootuna kindale ära ei tahtnud mahtuda.

Täna koolitusi tehes tuleb meil iga kord vastata küsimusele – aga kust me ikkagi lõnga saaksime? Mis me oleme osanud öelda? Kahju, aga Eestis pole seni leidunud tootjat, kes pakuks villast maalähedast lõnga, mis oleks peenem kui 8/2.

Saara on haaranud härjal sarvist. Mõeldes enda, kursustel osalejate ja kõigi teiste kudujate peale, kel mõlguvad mõttes sama peenelt kootud kindad nagu muuseumis, oleme sõlminud kokkuleppe kahe toreda partneriga Norrast ja Taanist. Hakkame sisse tooma peenemat sorti kraaslõnga, mis oma olemiselt sarnaneb väga meie omamaise nn “maavillasega”, aga on sellest peenem.

Eriti vajalik on peenema lõnga olemasolu etnograafiliste koekirjaliste kinnaste kudumiseks, sest kui kirjates annab kududa ka ülithedalt, siis koekirjade kudumine nii tihedalt silmuseid ümber varda tehes kahjuks võimalik ei ole.

Kihelkonnalt pärit vana kalaroolise kinda koopia.Vaskul Raasiku 8/2 lõng ei võimalda seda kahjuks parajana kududa, paremal Norra lõng

Kihelkonnalt pärit vana kalaroolise kinda koopia.Vaskul Raasiku 8/2 lõng ei võimalda seda kahjuks parajana kududa, paremal Norra lõng

Naudime oma töölaual seda armsat lõngakuhja ja ootame suurema hulga lõnga saabumist.

Kõik on uus meil märtsikuus!
Siis jõuavad kohale lõngapartiid ja avame pidulikult uue e-poega kodulehe. Meie lõngavalik hakkab sisaldama kõike seda, mida oma raamatutes soovitame!

Kuidas me Itaaliast pilti tellisime

Õigupoolest me tellisime pilti Ameerikast, Inglismaalt, Saksamaalt, Itaaliast… Arvatavasti raamatu lugeja tavaliselt ei mõtle (ei peagi mõtlema), kust sai pilt raamatusse. Meie jaoks siin on see aga igapäevane töö.

Enamasti saab pilt meie raamatusse nii, et keegi võtab fotopauna ja statiivi, lepib kellegagi pildistamise kokku ja läheb fotoretkele. Kõige lihtsam on kokkuleppe saavutamine elutute asjadega. Nagu näiteks lõngakera või vana sõrmkübar. Märksa keerulisem on kokku leppida ilmataadiga, kui  peaks juhtumisi olema vaja pilti  lumesajust, vikerkaarest või päikesejänkudest tulbipeenras. Inimestega on ka mitut moodi, mõnele meeldib hirmsasti pildi peale jääda, mõnel on üsna ükskõik ja mõnda peab millgagi meelitama.

Üsna sageli on meil vaja pilte sellistest põnevatest “salajastest” esemetest või kohtadest, kus me ise pildistada ei tohi. Näiteks toredatest vanadest asjadest ERM-i fondiriiulil. Siis me lihtsalt tellime pildi, maksame selle eest ja jääme ootama, kunas pilt meieni jõuab.

Aga vahel on meie plaanid õige suurejoonelised. Nagu näiteks praegu selle valmiva kudumise raamatuga. Ei saa ju kohe otsejoones Eesti kudumise ajaloo juurde asuda, kui pole mingit ülevaadet, kuidas see kudumiseoskus on maailmas kanda kinnitanud.

Ja siis algab uurimistöö. Tahaks raamatusse panna pildi  Eleonora di Toledo punastest sukkadest, mis kuuluvad vanimate seni maailmas leitud koekirjaliste esemete hulka. Mõnes väljamaises raamatus on küllalt udune pilt neist, aga kus need sukad üldse asuvad? Väike uurimistöö ja selgub, et sukad on hoiul Palazzo Pitti-s Firenzes. Aga uskumatu, loss-muuseumi kodulehel pole ühtegi kontakti. Mitmetunnise surfamise järel teeme kindlaks, et Firenze muuseumid on ühtse juhtimise all. Lõpuks leiame fotode tellimise süsteemi, mille täidame suhteliselt tundejärgselt, sest keegi meist ei valda itaalia keelt. Ja saame pika ja nelja erinevat lepingut sisaldava vastuse, ikka itaalia keeles. Püüame lugeda, kõlab nii ilusasti nagu ooperis, aga aru ei saa. Mis teha, pöördume itaalia keelt valdava tuttava poole. Vahepeal on Firenzes siiski otsustatud, et eestlased ei saa ilmselt itaalia keelest aru ja meile saadetakse need neli pikka lepingut inglise keelde tõlgituna. Valime lepingutest sobiva ja saadame täidetult ja skanneeritult tagasi. Jääme ootama. Lõpuks saabub arve, jälle itaalia keelne. Õnneks on numbrid eesti keeles, teeme rahvusvahelise makse – 110 eurot ja jääme punaseid sukki ootama. Kui te kunagi selles raamatus märkate umbes kuue sentimeetrikese pikkust pilti Eleonora sukkadest, siis te juba teate, kuidas see pilt sinna sai.

Raamatuesitlus Vabaõhumuuseumis

Meil on hea meel, et Eesti Vabaõhumuuseum oma suvemõisaid tutvustava raamatu tegemiseks just Saara Kirjastuse valis. Kujundaja Marianni ja toimetaja Mareti koostöö oli lihtsalt suurepärane. Ja mis saab olla veel toredam, kui sattuda kena raamatu kenale esitlusele ehk suvehooaja pidulikule lõpetamisele.

Nii tuli sügis suvemõisa ja ühtlasi ka raamat suvemõisatest.

 

Pitsilinna päev

Hulganisti pitsihuvilisi, suvesoe ilm ja rõõmsad näod – selline oli eilne päev Haapsalus. Polegi olemas paremat päeva ühe pitsiraamatu esitluseks.

Pealegi sai raamatu “Helga Rüütli sallid” esitlus avaürituseks tulevases Haapsalu pitsikeskuses.