Hakkame lõnga müüma!

Mitmeid aastaid kerib õhus küsimus, millest kududa eriti peenelt kootavaid Eesti kindaid või sukki. Käsitööliste “rikutus” selles osas süveneb ajaga… Neli-viis aastat tagasi Muhu raamatut koostades me vaid imetlesime, kui peenelt, kui tihedalt ja kui ühtlaselt siinmail ikka vanasti kooti. Esmalt ei tekkinudki tunnet, et tänapäeva eestlane imetlemisest kaugemale jõuaks ja tahaks seda päriselt ise proovida. See tundus olevat väga üksikute friikide mure, kust leida sobivat lõnga.

Aastad läksid, inimesi võlusid Kristi Jõeste kootud kaunid kindad, Eesti Rahva Muuseum laotas muis.ee lehel meile kõigile vaatamiseks välja imelise kindavaramu ja järjest rohkem leidsid kudujad, et tahaks kududa ka neid mustreid, mis jämedast lõngast kootuna kindale ära ei tahtnud mahtuda.

Täna koolitusi tehes tuleb meil iga kord vastata küsimusele – aga kust me ikkagi lõnga saaksime? Mis me oleme osanud öelda? Kahju, aga Eestis pole seni leidunud tootjat, kes pakuks villast maalähedast lõnga, mis oleks peenem kui 8/2.

Saara on haaranud härjal sarvist. Mõeldes enda, kursustel osalejate ja kõigi teiste kudujate peale, kel mõlguvad mõttes sama peenelt kootud kindad nagu muuseumis, oleme sõlminud kokkuleppe kahe toreda partneriga Norrast ja Taanist. Hakkame sisse tooma peenemat sorti kraaslõnga, mis oma olemiselt sarnaneb väga meie omamaise nn “maavillasega”, aga on sellest peenem.

Eriti vajalik on peenema lõnga olemasolu etnograafiliste koekirjaliste kinnaste kudumiseks, sest kui kirjates annab kududa ka ülithedalt, siis koekirjade kudumine nii tihedalt silmuseid ümber varda tehes kahjuks võimalik ei ole.

Kihelkonnalt pärit vana kalaroolise kinda koopia.Vaskul Raasiku 8/2 lõng ei võimalda seda kahjuks parajana kududa, paremal Norra lõng

Kihelkonnalt pärit vana kalaroolise kinda koopia.Vaskul Raasiku 8/2 lõng ei võimalda seda kahjuks parajana kududa, paremal Norra lõng

Naudime oma töölaual seda armsat lõngakuhja ja ootame suurema hulga lõnga saabumist.

Kõik on uus meil märtsikuus!
Siis jõuavad kohale lõngapartiid ja avame pidulikult uue e-poega kodulehe. Meie lõngavalik hakkab sisaldama kõike seda, mida oma raamatutes soovitame!

Kuidas me Itaaliast pilti tellisime

Õigupoolest me tellisime pilti Ameerikast, Inglismaalt, Saksamaalt, Itaaliast… Arvatavasti raamatu lugeja tavaliselt ei mõtle (ei peagi mõtlema), kust sai pilt raamatusse. Meie jaoks siin on see aga igapäevane töö.

Enamasti saab pilt meie raamatusse nii, et keegi võtab fotopauna ja statiivi, lepib kellegagi pildistamise kokku ja läheb fotoretkele. Kõige lihtsam on kokkuleppe saavutamine elutute asjadega. Nagu näiteks lõngakera või vana sõrmkübar. Märksa keerulisem on kokku leppida ilmataadiga, kui  peaks juhtumisi olema vaja pilti  lumesajust, vikerkaarest või päikesejänkudest tulbipeenras. Inimestega on ka mitut moodi, mõnele meeldib hirmsasti pildi peale jääda, mõnel on üsna ükskõik ja mõnda peab millgagi meelitama.

Üsna sageli on meil vaja pilte sellistest põnevatest “salajastest” esemetest või kohtadest, kus me ise pildistada ei tohi. Näiteks toredatest vanadest asjadest ERM-i fondiriiulil. Siis me lihtsalt tellime pildi, maksame selle eest ja jääme ootama, kunas pilt meieni jõuab.

Aga vahel on meie plaanid õige suurejoonelised. Nagu näiteks praegu selle valmiva kudumise raamatuga. Ei saa ju kohe otsejoones Eesti kudumise ajaloo juurde asuda, kui pole mingit ülevaadet, kuidas see kudumiseoskus on maailmas kanda kinnitanud.

Ja siis algab uurimistöö. Tahaks raamatusse panna pildi  Eleonora di Toledo punastest sukkadest, mis kuuluvad vanimate seni maailmas leitud koekirjaliste esemete hulka. Mõnes väljamaises raamatus on küllalt udune pilt neist, aga kus need sukad üldse asuvad? Väike uurimistöö ja selgub, et sukad on hoiul Palazzo Pitti-s Firenzes. Aga uskumatu, loss-muuseumi kodulehel pole ühtegi kontakti. Mitmetunnise surfamise järel teeme kindlaks, et Firenze muuseumid on ühtse juhtimise all. Lõpuks leiame fotode tellimise süsteemi, mille täidame suhteliselt tundejärgselt, sest keegi meist ei valda itaalia keelt. Ja saame pika ja nelja erinevat lepingut sisaldava vastuse, ikka itaalia keeles. Püüame lugeda, kõlab nii ilusasti nagu ooperis, aga aru ei saa. Mis teha, pöördume itaalia keelt valdava tuttava poole. Vahepeal on Firenzes siiski otsustatud, et eestlased ei saa ilmselt itaalia keelest aru ja meile saadetakse need neli pikka lepingut inglise keelde tõlgituna. Valime lepingutest sobiva ja saadame täidetult ja skanneeritult tagasi. Jääme ootama. Lõpuks saabub arve, jälle itaalia keelne. Õnneks on numbrid eesti keeles, teeme rahvusvahelise makse – 110 eurot ja jääme punaseid sukki ootama. Kui te kunagi selles raamatus märkate umbes kuue sentimeetrikese pikkust pilti Eleonora sukkadest, siis te juba teate, kuidas see pilt sinna sai.

Raamatuesitlus Vabaõhumuuseumis

Meil on hea meel, et Eesti Vabaõhumuuseum oma suvemõisaid tutvustava raamatu tegemiseks just Saara Kirjastuse valis. Kujundaja Marianni ja toimetaja Mareti koostöö oli lihtsalt suurepärane. Ja mis saab olla veel toredam, kui sattuda kena raamatu kenale esitlusele ehk suvehooaja pidulikule lõpetamisele.

Nii tuli sügis suvemõisa ja ühtlasi ka raamat suvemõisatest.

 

Pitsilinna päev

Hulganisti pitsihuvilisi, suvesoe ilm ja rõõmsad näod – selline oli eilne päev Haapsalus. Polegi olemas paremat päeva ühe pitsiraamatu esitluseks.

Pealegi sai raamatu “Helga Rüütli sallid” esitlus avaürituseks tulevases Haapsalu pitsikeskuses.

Piilume veel olematusse raamatusse

25. augustil näeb ilmavalgust uus raamat “Helga Rüütli sallid”. Kuigi raamat on sama suur kui “Haapsalu sall” ja “Haapsalu rätt” ning näeb ehk pealtnäha ka sarnane välja, on tegemist siiski natuke teistlaadi raamatuga. See ei sisalda sallikudumise õpetusi, vaid on ülevaade ühe sallimeistri aastakümnetega sündinud mustriloomingust. Pole võimatu, et sellele raamatule on mõne teise meistri sallide näol kunagi ka järge oodata.

Et paljud raamatus olevad Helga Rüütli sallid on kootud ja pildistatud juba aastate eest, on raamat must-valge (õieti küll pruun-valge).
Raamatus on 75 sallikirja, mille mustrid on korrastanud ja digitaliseerinud Siiri Reimann.

Piilume nüüd sisse ka:)

Eesti kirivööd saidki raamatusse

Tänane pärastlõuna Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas andis esimese võimaluse piiluda meie uude raamatusse “Eesti kirivööd”. Oli palju käsitöösõpru, kes rõõmustasid koos meiega, oli veini, kooki ja lilli.

Sellel aastal oli suvepuhkusele minemise päeval Saara akna taga järve kohal kaks vikerkaart. “Vöö kui vihma vikerkaar” – laulis Triskele paar kuud tagasi raamatu “Lapilised vööd” ilmumisel. Nüüd on siis  kahe vikerkaare asemel kaks vööraamatut.

Meil on hea meel, et Eesti Rahva Muuseum vööraamatu sünnile kaasa aitas, et raamatu autor Piia Rand selle suure vööjoonistamise töö ette võttis ja kujundaja Mariann Einmaa selle kõik nii kauniks kujundas.

Täna oli tore päev.

Meie autorite näitus Tallinnas

Saara näitus Tallinnas

Vöö kui vihma vikerkaar …

Just nii laulis Triskele 7. novembril ERM-i näitusemajas lapiliste vööde raamatu valminuks. Autorid Merike Freienthal ja Veinika Västrik rääkisid lapilistest vöödest ja raamatu sünniloost. Kõik olid rõõmsad ja loodetavasti võib peagi pihtade ümber rohkem lapilisi vöid märgata, sest vöökudumine on ju nakkav. Täname kõiki, kes raamatu valmimisele kaasa aitasid, eriti pika kummarduse teeme ERM-i ees, tänu kellele vanad lapiliste vööde kirjad nüüd kaante vahel on.

Meenutuseks pilte esitluselt.

Saara sünnipäevanädal lõppes näituse avamise ja autorite peoga

Siidiniit ja hõbevardad – nii läks Saara 10 aastat tagasi “merele”…

Kümne aasta sisse jääb mitmeid ja mitmeid toredaid käsitööraamatuid, pikki pildistamisi, unetuid öid arvutite taga, lõppematuid telefonikõnesid, keele korrigeerimist ja kujunduste katsetamist, ärevaid ilmumiseelseid päevi ja trükikuradi taltsutamist. Seda kõike on saanud kogeda kogu kirjastusepere ja loomulikult raamatute autorid.

Ja ükski neist raamatutest poleks sündinud ilma autoriteta. Meie autoritel on üks ühine omadus, nende hing on kokku kasvanud käsitööga.

Nad on parimatest parimad, nad on kirjastuse siidiniit ja hõbevardad …

Saara kirjastus on 10-aastane!

kohvitubaHip-hip hurraa! Vaatame tagasi ja vaatame edasi. Ja oleme rõõmsad, et meil on nii häid koostööpartnereid, et meil on terve hulk toredaid autoreid, kellega pikalt pildistatud, istutud arvuti taga päevi ja ka öid. Jah, kellega veel läheks kirjastus luurele – eks ikka oma andekate autoritega.

Laupäeval kell 13 avame meie autorite loomingu näituse Türi Kultuurimaja teisel korrusel. Tulge aga uudistama, näitus jääb avatuks kuni 6. oktoobrini.
Veel kaks päeva on avatud kirjastuse kõrval olev Saara kohvituba. Kauemaks ei saa kirjastus oma töötajaid paraku kohviku leti taha lubada, nii et kiirustage!