Ja sobib suurepäraselt ühe loo jutustamiseks, mille käivitas ilmselgelt uudishimu. Täpselt pool aastat on möödunud päevast, mil ilmus raamat “RUHNU. Kirjad kudujate saarelt”. Ma olin ei vähem ega rohkem kui 10 aastat uurinud Ruhnu kudumeid, et see raamat lõpuks sündida saaks. Teadupoolest on kauneid Ruhnu esemeid paljudes muuseumites ning muidugi soovisin ma neid kõiki uurida. Eelkõige muidugi nende kudumite tehnilist poolt, et kuidas kunagi keegi Ruhnu naine või tüdruk need kudunud oli. Aga minu uudishimu oli tegelikult laiem, tahtsin ka teada saada, kuidas ja miks need Ruhnu esemed olid kuhugi Muuseumi kogudesse üldse sattunud? Kes oli need sinna viinud ja mis seos oli andjatel olnud Ruhnuga? Nii rullusidki mu ees lahti mitmed lood Ruhnu saart külastanud etnoloogidest, kusntiajaloolastest jt. Kuni lõpuks tekkis tupikseis. Rootsis Västergötlandi muuseumis leidus paar sukki ja poolkindaid, mille oli 1913. aastal andnud muuseumile keegi Alma Zetterqvist.
Link neile sukkadele Rootsi muuseumite veebisüsteemis.
Sukad Västergötlandi muuseumis
Kes oli Alma Zetterqvist?
Tundus lihtne ja ülimalt loogiline mõte, et Alma oli Ruhnu pastori August Zetterqvisti naine. Aastatel 1907– 1914 oli pastorina Ruhnus ametis August Zetterqvist, kelle tegutsemise ajal ehitati ja 1912. ka avati Ruhnu uus kirik. Aga kuidas seda tõestada, et just Alma tema naine oli? Äkki oli Alma hoopis tütar? või ema?
Üheski Ruhnu kohta ilmunud raamatus pastori naise nime kahjuks polnud. Lappasin läbi kümneid ja kümneid internetiallikaid, alates toonastest ajaleheartiklitest kuni Rootsi pastorite elulugudeni. Tulemusi ei andnud ka otsingud geni.com lehel. Sellenimelisi rootslasi näis olevat uskumatult palju. Pika uurimistöö tulemusena leidsin ühe vana kirjutise, kus oli kirjas, et Ruhnu kirikuehitusel miski viibis, kuna pastor oli oma prouaga reisil Šveitsis. See ei tõendanud küll rohkemat, kui et pastoril oli olemas proua 🙂 1912. aastal ilmunud artiklist, mis kirjeldas uue kiriku avamist, sai lugeda, et pastor koos oma prouaga andis õhtusöögi suurele hulgale kiriku avamisele saabunud külalistele. Taas polnud artiklis vihjet, mis oli pastoriproua nimi.
Aeg aga kulges oma rada ja raamatu trükiaeg jõudis kätte. Nii paningi raamatusse lause, mis Alma Zetterqvisti kohta kõik otsad lahti jättis…
Kes on Alma?
Aga kui sul on uudishimu, ega sa siis ju ei jäta? Justkui inertsist püüdsin ikkagi edasi uurida, kes see Alma oli. Ja mingil seletamatul põhjusel andis lõpuks üks otsing ka tulemusi. Leidsin internetist 1932. aastal ilmunud Nordiska Museeti aastaraamatu, milles juttu peaasjalikult Rootsi pulmalauludest. Ja leheküljel 31 vaatas mulle vastu koos nootidega Ruhnu pulma rahakogumise tervitus- ehk toostilaul, mille all lühike kirjeldus, kuidas seda laulu lauldi… Laul ja kirjeldus olid ilusasti viidatud – Alma Zetterqvist 1907, ajaleht Idun.
Kas teate seda tunnet, kui oled leidnud niidiotsa?…
Edasi toimus Saara Kirjastuses väike muusikatund. Sest loomulikult tuli mulle kui Ruhnu muusika kuulajale see lauluke tuttav ette. Kuula plaadilt “Ruhnu saarel mitu otsa” lugu “Joogem pruutpaari terviseks”. Karoliina Kreintaal, Lee Taul ning Sänni Noormets on selle plaadi algmaterjalina kasutanud 1938. aastal salvestatud Ruhnu pillimehe Elias Schönbergi (s 1861) viiulimängu ja laulu. Õnneks töötab Saara Kirjastuses hästi nooti tundev Mariliis, kes kohe Alma 1907. aastal ülesmärgitud noodi järgi laulu üles võttis ja me leidsime sellel olevat väikseid erinevusi tänasel plaadil kõlavaga.
Aga mina jätkasin nüüd juba sihipäraseid otsinguid, et leida 1907. aasta naisteleht Idun. Minust sai peaaegu toonaste naistelehtede lugeja – sadade kaupa. Kuni leidsin ka soovitud numbri, mis paraku kohe ei avanenud, pdf oli justkui vigane. Siiski oli teisel päeval õnne rohkem ja minu ees seisis 1907. aasta Rootsi naisteleht, kus viiendal leheküljel esmalt väike nupuke, et selles numbris on pikem kirjutis Ruhnu saare pastoriproualt Alma Zetterqvistilt, kes kirjeldab Ruhnu pulma. Nupukese juures oli ka kenasti pilt pastorist ja tema prouast. Lahendus oli leitud – Alma Zetterqvist oligi August Zetterqvisti naine. Kui erilise uudishimuga siis lehte edasi uurisin, jõudsin aga Alma kirjutiseni, mis osutus ülihuvitavaks ja peab ütlema, et ka väga mahlakalt kirjapanduks.
August ja Alma Zetterqvist
Mida siis pastoriproua Ruhnu pulmast kirjutab? Siinkohal suur tänu heale sõbrale Peeter Särjele, kes Rootsis sündinud Eesti mehena aitas mul 1907. aastal kirjapandust paremini aru saada.
Ett bröllop i Steffensgården på Runö.
Alma Zetterqvist, 1907
Pulmad Steffensi talus Ruhnu saarel
Läbi küla kostab kisa: pruutpaat on siin! Teravad püssilasud rannast annavad märku suursündmusest. Kõik jaalad on juba nädal aega hülgejahilt kodus olnud, puudu on vaid üks paat – see, mille pardal oli Ulrik Steffens. Ta sõitis Vormsi saarele järele oma pruudile. Ja jaala koos pruudiga on nüüd siia jõudnud. Siiamaani on kõik hästi ja te võite loota kesksuvistele pulmadele Steffensi talus.
Muud jututeemat Ruhnus hetkel pole: Keda kutsutakse pulmakokkadeks? Kas “sai, juuretiseta sai (kakobröd – sisaldas ka odrajahu) ja magushapu leib” ikka õnnestuvad, kas pärm käärib ja tuleb hea õlu? Kohutav põnevus! Veel üks uudis! Steffens on kinni püüdnud ühe oma mööda saart ringi jooksvast 20 seast, et teda peo jaoks nuumata ja värskest lihast süüa teha.
Pruutneitsideks saavad Malla Berens ja Elisabeth Kokas. Keegi ei suuda mõista, kuidas see saladus ilmsiks sai tulla. Ruhnu oma külakeeles väljendatud ootus peatsele rõõmule kõlaks nii: “Misommar ska’ bulupi kuma, tua ska vi ita kæta, drik klimskin, ita kling upa hoitbre, kouk hus brufolki kuma uter kirki“. (Jaanipäeval tulevad pulmad, siis sööme liha, rüüpame klimbisuppi, sööme võiga nisuleiba ja vaatame, kuidas pulmalised kirikust välja tulevad.)
Ühel päeval siseneb pastori kööki higist tilkuv Ulrik, tema järel värisev pruut, kes räägib ainult Vormsi keelt ja kardab nüüd, et teda hakatakse katekismuses üle kuulama. Pastoraadi köögilaua tagant vaatavad Hans Pärs ja neiu Dorotea Mickos eemal seisvaid vaeseid noori varjamatu uudishimuga. Keegi ei räägi. Lõpuks ajab Ulrik end sirgu, annab kihlatule müksu ja siis astuvad nad pastori kabinetti.
On õhtu enne pulmapäeva. Istume trepil ja naudime vaikust. Õhtu on niiske ja soe. Kusagilt kaugelt kostab lõokese lõõritamist. Niidulillede lõhn. Meri magab ja meid ümbritseb suveöö hele pimedus. Kuulake! Pulmatalus laulavad noored hääled armsat koraali. Üks psalm järgneb teisele. Noodid täidavad vaikuse, levivad ümber oru, kogunevad uuesti ja kõiguvad ülespoole, millele järgnevad uued juubeldavad rahvahulgad, kes ülistavad Jumalat kõrgel taevas. See on Ulrik Steffensi poissmeesteõhtu. Nii valmistub noor Ruhnu talunik koos lapsepõlvesõpradega oma elu suurpäevaks.
Pulmapäeval hommikul kell viis toimub ühine palvus, mille järel pruut riietatakse mitmete selleks kohale kutsutud inimese juuresolekul, kes istuvad kõik ümber seinte ja vaatavad.
Mustas taluköögis (suitsukojas) tunnete kohe, et toimub midagi ebatavalist. Lõkete kohal on tohutud raudpotid ning suitsuses ja hämaras ruumis liiguvad vanad küürus naised, meetripikkused kulbid käes. Paratamatult mõtled judinaga tagasi lapsepõlves kuuldud muinasjuttudele, kus nõiad pakse lapsi praadisid.
Siseneme linade ja tekstiilidega kaetud rehetuppa psalmi viimaste nootide ajal. Pulmarahvas seisab pikkade laudade ümber. Küünlad põlevad, kuigi jaanihommikul paistab päike nii selgelt. Milline karjuvate värvide ja naiivse maitsetuse liit meie silme ees avaneb! Pruudi kroon meenutab ümberpööratud potti, mis on tihedalt kaetud värviliste paberlilledega igas värvitoonis, mida inimkond on suutnud välja mõelda. Katkiste lühtrite prismad, vahahelmed ja jõulupuu kard ripuvad üle pruudi otsaesise ja kõrvade. “Pruudi emad”, auvahtkond mõlemal pool pruuti, näevad välja peaaegu samasugused. Pruutneitsid kannavad sama liiki ja põrguliku värvikombinatsiooniga pärgi nagu pruudil. Kõigil lehvib seljal terve mets kirjusid siidipaelu, mis on kinnitatud kroonide ja pärgade külge. Paljud neist lintidest on mitusada aastat vanad, kootud kuld- ja hõbeniitidega ning neid hoitakse põlvkondade kaupa reliikviatena alles. Kõigil neil peategelastel on lõpuks igaühel kaelas oma 20–30 helmekeed; kiire pilguga arvate, et näete valel küljel küüru. Ülejäänud riietus on samasugune kui Ruhnu naise kirikurõivastus.
Teise pika laua taga näeme peigmeest valge ja sinisetriibulise vestiga, mille alt paistavad rinnal hõbedase preesiga kinnitatud särgi varrukad. Peigmees on ümbritsetud peiupoistest.
Kogu selles inimeste, värvide, päikesepaiste, süüdatud küünalde ja paksu tolmu segaduses köitis meie tähelepanu kaks valget õhulist paberist krooni pruutpaari istmete kohal. Noored teevad üksteise jaoks peenikese sulenoaga neid kunstiteoseid, mis meenutavad peaaegu peent pitsi. Krooni külgedel olevates medaljonides on näha täispurje all olevat kuunarit, mille varustus on peen nagu ämblikuvõrk. Vanikud, nimetähed, fantaasiakaunistused moodustavad nii peene ja õrna terviku, et on võimatu aru saada, kuidas karmid töökäed niisuguse asjaga üldse hakkama saavad. Selle tegemine nõuab mitu nädalat hoolsat tööd.
Meid kostitatakse koduõlle ja võileibadega. Laulatuseaeg läheneb. Tekib teatav mure. Peiupoisid tõusevad, võtavad peigmehe kaasa ja viivad ta kirikusse. Uus ootus ja ärevus. Ruumis kostab lärm ja uksele ilmuvad kaks kuldribadega kaunistatud mütsiga noormeest. Keegi ei julge hingata ja kõigi pilgud on suunatud pruudi poole. Viimased kummardavad tema ees ja ütlevad: “Kas pruut oleks nii hea ja tuleks meiega kaasa kirikusse?” Need lunastavad sõnad on lahkumise signaaliks. Pruut noogutab ja tänab. Tugevasti kätest haarates, lohistavad nad pikkade sammudega nende vahel kuldrihmadega kaunistatud pruuti kiriku poole ja kellad hakkavad helisema. Kõik me järgneme neile hoogsal sammul. Abielutseremoonia sarnaneb Rootsi omaga. Pälli (pällen) hoiavad noorpaari pea kohal neli abielus meest (see on midagi väikese baldahiini sarnast – A.P.). Pruutneitsid liiguvad edasi, laulavad noorpaarile ning pöörduvad uuesti tagasi. Neile järgneb pruut, nüüd juhivad kaks vanameest.
Kodus on kokad pottides valmis saanud ja suurtesse savinõudesse kühveldanud keedetud hanesid, sinke, liha ja kartuleid ning klimbisuppi, mis meid ootavad. Preestrirahvale pakutakse söömiseks taldrikud, noad ja kahvlid, kõik teised söövad kokkupandava noa ja puulusikatega viie-kuuekaupa ühest savinõust.
Kuumus tõuseb põhjendamatult. Suits, jutuvadin, rasvased toiduaurud ja suur isu annavad kõikidele nägudele särava värvi. Taimetoitlane minestaks siin õudusest. Rootsi lihasöömise loendus on jõudnud Ruhnus haripunkti. Iga majapidamine sööb aastas oma 20 või 25 siga, sama palju lambaid ja topelt hanesid, lisaks palju veiseliha ja kala. Mehed nööbivad vestid lahti ja nende juuksed kleepuvad palavuse käes. Ohh! Lõpuks on see läbi ja me saame pisut värsket õhku kaunite varjuliste puude all, mis ümbritsevad kõiki Ruhnu talusid.
Tunned end nende lihtsate looduslaste seltsis õnnelikuna. Vestlus on lõbus ja ilustamata ilma kisa ja kärata, sest jooke pole. Sugulus meie keeles ja põlvnemises seob meid tihedalt üksteisega. Rootsit mainitakse sageli ja paljud väljendavad igatsust enne surma kodumaad näha.
Nüüd on üles seatud pulmakamber ja sel ajal, kui me istume gruppidena murul ja juttu ajame, väljub neli lauljat, kellele järgneb pruut, kelle nad “välja laulavad”. Noorpaar saab nüüd kingitusi oma väikeses toas. Iga kinkija saab pruudilt tänutäheks nisuleiva, mille ta hetkeks kõrguse poole tõstab — see on ruhnlase viis oma tunnustust näidata. Peig istub suitsetades kirstuserval ja vaatab vargsi, mis majas toimub, noored aga jäävad sisse, räägivad ja vaatavad seitsme kirju padjaga tehtud pruutvoodit. Õuest kostab, klõps, klõps, klõps… Lapsed karjuvad, koerad hauguvad ja vintpüssi kuked on vinna tõmmatud. Õhtusöök on valmis ning aida ja rehetoa vahelisele teele on rivistatud kaheksa laskurit, neli kummalgi küljel, püssitorud risti ülespoole. Selle saatel läheme me kõik sisse, samal ajal kui püssid klõbisevad.
Siit tuleb episood, mis on väärt oma lugu. Teatav uimasus ja põhjendamatu küllastus halvab kõik meeled. Siis ilmuvad neli lauljat, kausid käes. Võõrustajad täidavad jooginõusid – noorpaarile hakatakse raha koguma, samal ajal kui lauljad alustavad rehetoas laulu. Majaisa loeb ette mitu lauapalvet, milles kõik on ühel meelel, viimasena Meie Isa ja Õnnistus. Alusatavad 4 lauljat, kel kausid käes:
Rahakogumise laul
Selle peale viskab keegi kaussi rubla. Aitäh, aitäh, aitäh, aitäh, hüüavad lauljad keset laulu. Need aitähid (tack-tack-tack), välgukiirusel üheskoos lausutud, kõlavad nagu kana kaagutamine ja tekitavad tormilist rõõmu. Nii jätkub laul samalt noodilt, kus see pooleli jäi, kuni kukub veel üks sent ja tänukõne algab uuesti. Mõnikord kestab see laul mitu tundi.
Kuid juba on lähenemas südaöö ja mu abikaasa katkestab mõne aja pärast mängu, et anda noortele mälestussõnad järgmisteks päevadeks. Tõuseme lõpuks püsti ja laulame koos oma kalli rootsikeelse pastori Nilssoni psalmi:
Tagen Herren med på vägen
Alla Dagar, alla år!
Han vill lätta hvarje börda,
Han vill torka hvarje tår.
„Võtke Issand teele kaasa. Iga päev, igal aastal ! Ta tahab iga koormat kergendada,…
Kes olid need noored, kelle pulma Alma nii täpselt kirjeldas?
Peigmees oli Ulrich Johansson Österman (Ullis) (1878–1962). Kuigi Ulrich sündis Ruhnu saarel, olid tema mõlemad vanemad juba täisealistena Ruhnu sisse rännanud Noarootsist ja abiellusid 1869. aastal Ruhnus.
Ulrich oli üles kasvanud Ullise talus ja 1901. aastal abiellunud 18-aastase Magdaleenaga, kes oli pärit Steffensi talust (Ruhnu mälestuste raamatute autori Jakob Steffensoni tädi). Noored jäid elama Steffensi tallu. Kahjuks 1905. aastal Magdaleena suri. Nii ongi 1907. aastal kirjeldatud pulma, mil noorelt leseks jäänud Ulrich võttis tegelikult teise naise.
Pruut Maria Österman (Ahlberg) (1880–1960) oli pärit Vormsi saarelt Diby küla Jakase talust.
Nagu pea kõigi Ruhnu inimestega, jätsid Maria, Ulrich ja nende 1910. aastal sündinud poeg Isak 1944. aastal kodusaare ja asusid Rootsi.
Kas sellega on see uudishimu lugu lõppenud?
Ei, kummalisel kombel on selles samas naistelehes vihje, et Alma Zetterqvist on ühe reisikirja Ruhnu saarest kirjutanud ka juba 1906. aasta Idesuni numbrisse. Otsingute tulemusena selgub, et lugu räägib ühelt poolt Ruhnust, aga teisalt hoopis Saaremaast. Aga sellest juba järgmises postituses…
Lisan selle loo lõppu mõned pildid Ruhnu pulmadest. Ja ühtlasi ka Theodor Lutsu 1931. aastast pärineva filmilõigu, kus Ruhnu pulma näha võib. (Üks selles filmis olevatest Ruhnu sõdurpoistest on muide Ulriku ja Maria poeg Isak).
Ruhnu Noorpaar 1902, Axel Olai Heikeli foto Soome Rahvusmuuseumis SUK15:108
https://saara.ee/wp-content/uploads/2024/11/Screenshot-2024-05-02-at-10.15.06.png16361172Anu Pinkhttp://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.pngAnu Pink2024-11-18 21:01:132024-11-18 21:01:13Salapärase Alma Ruhnu pulma lugu
Sellest on möödas juba üle nelja aasta, kui siit samast blogist sai lugeda 12-jaolist järjejuttu “Kuidas sünnitada Saaremaa kampsunit”. See põhjalik kampsuni kudumise õpetus on praegugi blogi arhiivist leitav, kellal vaja läheb. Kampsuni eeskujuks oli Axel Olai Heikeli 1901. aastal Kärla kihelkonnast kogutud ilus tumesinine keerdsilmustega soonikkoes kampsun, mis asub Soome rahvusmuuseumi kogus, SU 4002:440. Kudumine jõudis õnneliku lõpuni, aga juba siis sai arutletud teemal, mis nööbid sel kampsunil ees on?
Kärla kampsun SU4002:440
Originaalkampsunil on ees mingid kollakad nööbid, mis ei tundunud olevat puust, pigem nagu bakeliidist vms. Uurimisel aga selgus, et bakeliit kui esimene sünteetiline plast töötati välja alles aastal 1907. Ehk siis kindlasti ei saa need olla bakeliidist nööbid, sest kampsunit oli kantud rahvarõivaseelikuga ilmselt 19. sajandi lõpupoole. Panin siis kampsunile ette nii enamvähem sobilikud metallnööbid ja sinnapaika see nööbimure esialgu jäi.
Nööbimure tõusis uuesti päevakorda
Olin juba peaaegu unustanud oma nööbiotsingud, kuni Vooremaa rahvarõiva nõuandekoja perenaine Tiina Kull (kellega mul juhtub olema ka isiklik sugulusside) hakkas otsima nööpe 19. sajandi lõpuveerandist pärinevale Torma naiste jakile (ERM 3947). Ka sellel jakil on ees üsna sarnased kollakad nööbid. Kohe trügis ka kampsuni nööbimure jälle esile ja lahenes ootamatult edukalt. Tiina tegi kiire uuringu ja avastas, et 19. sajandi viimasel veerandil toodeti selliseid nööpe tagua pähkli koorest, mida kutsutakse ka taimseks elevandiluuks. Veelgi enam, meil õnnestus selliseid ajaloolisi nööpe üks kotikesetäis kaugelt väljamaalt isegi tellida :).
Nüüd kus nööbikesed on juba kohal, tegime veel veidi taustauuringuid.
Selliseid nööpe oli kasutatud ka sõjaväevormidel ning selles kontekstis oli nende nimetus Eestis kivipähkli nööbid. Selgus, et eestikeelne nimetus tuleb otse saksa keelest, kus neid nööpe nimetatakse steinnuss knöpfe. Otsingu niidid viisid Saksamaa linna Schmölln, kus asub lausa nööbivalmistamise muuseum. Külastage, kui te peaksite sinna Dresdeni lähedal asuvasse linna sattuma 🙂
Lühike kivipähkli nööpide ajalugu
See oli aastal 1863, kui pärlmutri töötleja Hermann Donath kolis Schmöllni linna ja registreeris seal nööpide valmistamise töökoja. Aasta pärast seda saatis ta oma venna Valentini Berliini, et ta uuriks seal kivipähkli kasutamise võimalusi. Berliinis sai odavalt osta eriti kõva koorega pähkleid, mida puutöömeistrid olid püüdnud kasutada. Lõuna- Ameerikast laaditi Saksamaale naasvatele tühjadele laevadele lastiks neid pähkleid, mis siis Saksamaal odavalt maha müüdi. Valentin tuli tagasi Schmöllni ja juba 1867. aastal hakkasid vennad tootma corozo nööpe ehk kivipähkli nööpe. Järgnvatel aastatel tekkis Schmöllni linnas veel hulgaliselt väikseid tehaseid, kus valmistati sellest eriti vastupidavast ja samas hästi värvitavast looduslikust materjalist nööpe. Sajandivahetusel tehti väga suur protsent nööpe just neist pähklitest. Lõpuks tõrjus plastmassi leiutamine pähklite kasutamise välja.
Mis pähkel see on
Tagua pähklid pärinevad palmide perekonna Phytelephas (otsetõlkes elevanttaim, eesti keeles kasutatud ka nimetust vandlipalm) erinevatelt liikidelt, mis kasvavad kas Lõuna-Ameerikas, põhja Aafrikas, Saalomoni saartel jm.
Palmi juskui ogaline vili kukub pärast valmimist alla. Kõva, elevandiluud meenutav materjal ei ole mitte pähkli koor, vaid hoopis selle kuivades eriti kõvaks muutuv sisu. See on sõna otses mõttes kõva kui kivi, mistõttu pole võimalik seda näiteks noaga lõigata, aga võib saagida rauasaega :). Kuna palm kasvatab igal aastal uued viljad, on see vägagi loodustsäästev materjal. Vähesel määral toodetakse sellest “taimsest elevandiluust” nööpe, ehteid jm ka tänapäeval. Kuna erinevalt plastmassist on need ka lõpuks looduses lagunevad, siis võib selliseid nööpe leida näiteks mõne ökopoes pakutava särgi eest. Materjal on ka suurepäraselt värvitav, mistõttu pole alati üldse lihtne aru saada, millest need esemed valmistatud on.
Kõige rohkem leiab meie rahvarõivastelt loomulikult käsitsi valmistatud linasest niidist nööpe, mille iga rõivavalmistaja asja käigus ise tegi. Lisaks sellele on leida erinevaid metallnööpe ja hilisemast perioodist ka kangaga kaetud ostunööpe. Kõige muu kõrval võime siis öelda, et 19. sajandi viimasel kolmandikul võidi rõiva ette õmmelda ka kivipähklinööpe, mis arvatavasti olid Eestisse sisse toodud ja mida osteti kas harjuskilt või poest. Kummalisel kombel on 19. sajandi lõpul kantud Saaremaa kampsunil (asub Suomen Kansallismuseo kogus) ja Torma kihelkonnast kogutud naiste jakil ERM 3947 (https://www.muis.ee/museaalview/565805) üsna ühesugused nööbid, mille keskel sügavas augus on kaks üksteisele hästi lähedal olevat nööbiauku.
Eesti Postimees ehk Näddalaleht ma- ja linnarahwale kuulutab oma 1880 aasta 9. jaanuari numbris, et Tartus, Inglise magasinis saab osta kookuse nööpe :). Tegelikult pole teada, kas nimetus kookus nööbid tähistas päriselt kookospähkli koorest tehtud nööpe või peeti silmas hoopis neid samu tagua palmi pähkli nööpe.
Samast Postimehest saab muuhulgas lugeda, et lahkesti pakutakse müügiks ka pruuditanusid ning siidilinta pruuditanudele:
1920ndatel aastatel avati Eestis mitmeid nööbivabrikuid, kus hakati tootma galaliidist nööpe ehk nn kunstsarvenööpe (kaseiinnööpe), mille tooraineks oli piimavalk ehk kaseiin, aga selleks ajaks oli rahvarõivaste kandmine juba ajalooks saanud (va näiteks Kihnus ja Muhus). 1924. aasta Postimehest saab lugeda, et pakutakse galaliidist nööpe, mis on tugevamad ja odavamad kui kookus nööbid. Kas need ka tugevamad olid, seda just ei tea, aga kuna neid toodeti Eestis kodumaisest piimast, siis odavamad kindlasti. Ja samuti pole teada, kas kookusnööpide all mõeldi päriselt kookospähkli koorest tehtud nööpe või nimetati nii ka taguapalmi pähklist nööpe. Kookospähkli koorest tehtud nööpe võib tänapäeval soetada ka Eesti käsitööpoodidest.
1921. aastal kirjutab Tallinna Teataja, et Eestis pole enam nööbipuudust:
Uskumatu on aga see, et internetiavarustest oli võimalus leida vanu, üsna samasuguseid tagua pähklist nööpe, nagu need vanal kampsunil ja jakil olid. Võib-olla ehk vähekese on nööbid heledamad ja ka pisut lamedamad. Nüüd siis uhkeldab järelekootud kampsun ehtsate nööpidega 🙂
Uus kampsun, millel on nüüd ees vanad kivipähklinööbid.
Uus kampsun, vanad nööbid (kuigi säilitatud kasutamata)
https://saara.ee/wp-content/uploads/2024/07/uued-noobid.jpg12461800Anu Pinkhttp://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.pngAnu Pink2024-07-19 11:03:192024-08-23 20:48:28Võta meil nööbist kinni – sõna otseses mõttes
See uurimislugu sai alguse ühest Fb Rahvarõivagruppi postitatud fotost. Pildil oli vanem naine Läänemaa rahvarõivastes ja kudus kinnast. Kuigi ma polnud seda fotot varem kusagil näinud, oli minu jaoks asi kohe selge – see on ju Sanga Triinu. Miks ma seda Sanga Triinut siis tean?
Väga harva võib arhiivist leida kirjeldusi, mis räägiksid Eesti kindakudujatest nimeliselt. Oskas ju vanasti Eestimaal kinnast kududa igaüks ja näib, et suurepärased kudumisoskused olid juba igal meheleminekuikka jõudnud tüdrukul. Aga on ka mõned erandid. Lausa mitmest allikast võib lugeda, et Vigala kandis elas kuulus kindakuduja Sanga Triinu. Sageli jagatakse siis ka fakti, et ta elas Sanga saunas ja elatas ennast kinnaste kudumisest. Eriliselt tore on muidugi sealtkandi rahva hulgas levinud ütlus – kirju nagu Sanga Triinu seitsmevärviline kinnas.
Paljudes raamatutest ja ka muis.ee lehelt võib leida foto, kuidas Sanga Triinu kinnast koob. See Rahvarõivagrupi lehel olev uus foto tundus nii sarnane sellele levinud fotole, et olin kohe kindel, et tegemist on sama kindakudujaga. Et asja siiski tõendada, tõstsin fotod kõrvuti ja sellest piisas. Mõlemal fotol on kaelas täpselt samad ehted, suure tõenäosusega ka sama kampsun ja ega näojoonedki erine.
ERMis oleva foto juurest leiab veel järgmise info: Kindakuduja – rahvakunstimeister “Sanga Triinu”, Triinu Mirme (sünd. 1884) 1955, eluk. Vigala khk, Jädivere k, Sanga saun.
Kui siis muisis veelgi otsida, siis selgub, et muuseumis on hoiul ka tema vardakott ERM A 566:456 ja selles leidunud poolik kudumistöö.
Ausalt öeldes, oli see enam-vähem kogu info kindakuduja Sanga Triinust, kuni sattusime Heli Kiverikuga üle veebi koos mõistatusi lahendama. Selline ühine uurimismaraton on muide väga lõbus :). Ja kaks pead on ikkagi kaks pead, uurimisrühma nutikus niiviisi igal juhul kasvab.
Heli leidis Ajaloomuuseumi kogust Vigala fotograafi Hans Reimeri piltide hulgast foto, millel Sauga talu peretütar Triinu Mirme 20. sajandi algul.
Eesti Ajaloomuuseum AM N 18452
Foto: Reimer, Hans (1872-1959)
Triinu Mirme, Sauga talu peretütar tüüpilises 20. saj. rõivastuses.
Kõrvutame fotosid ja oleme veendunud, et fotol on seesama Triinu noorena. Kuigi mängu tulevad ka juba ebatäpsused. Sanga talu asemel on legendis Sauga talu. Kumb on õige? Aga talletame info, et Sanga saunas elanud kindakuduja oli Sanga talu peretütar. Järjest uut informatsiooni otsides leiab Heli, et muis.ee lehel on mitu kindapaari, mille kuduja on keegi tuntud kindakuduja Triinu Reimer. Ikka Vigala kandist. Kindad on Pärnu- Jaagupi kandist kogunud 1987. aastal Reet Piiri ja Virve Tuubel, aga juures on legend:
Kogutud Pärnu-Jaagupist Vahe talust Libatse külast. Asjad andis Leida Markson.
Kindad kootud Vigala, Vati küla, Sanga talu.
Legend: Triinu Reimer oli tuntud kindakuduja. Sama mustriga kindaid oli müüjal kolm paari, kõik aga erineva värvilahendusega. Kindakuduja uppus Vati jõkke u 1940. a lõpus.
Asi muutub kahtlaseks. Jällegi on tuntud kindakuduja Triinu Sanga talust, aga nimi on hoopis Reimer ja elab mitte Jädivere külas, vaid Vati külas.
Edasi tulevad meie pisikesel uurimisrühmal mängu kõikvõimalikud taustainfo kogumise kohad – kirikuraamatud, elanike loend aastast 1939, vanad maakaardid ja ka geni.com.
Mis siis selgub?
Triinu Mirme on kirikuraamatutes kirjas nimega Riino Mirme ning sündinud on ta 1884. aastal Hannus Mirme ja Mai Mirme kolmanda lapsena. Ootamatult pole aga talu nimi Sanga, vaid hoopis Uhja-Uuetoa.
Kirikuraamat näitab, et ainus perepoeg sureb noorelt ning seetõttu jääb tallu vanim tütar Ann, kes abiellub Tõnis Reimeriga. Triinu ei abiellu ja jääb siis elama ilmselt sauna.
1939. aasta elanike nimekiri:
Sellest nimekirjast ongi näha, et Uuetoa talus elavad 1939. aastal Ann oma poja Eduard Reimeri ja tema naise Ilse Reimeriga ning samas elab ka tema õde Triinu Mirme.
Samas jäävad õhku mitmed küsimused – kuidas sai Sanga talust Uuetoa. Ja kas Triinu Reimer võiks siiski olla ekslikult Triinu Mirme? Samas üks elas justkui Jädivere külas, teine Vati külas. Uurimine jätkub maakaartidega. Ning viib esialgu ummikusse. Jädivere ja Vati vahel näib olevat siiski liiga palju maad, asi ei tundu loogiline. Ja siis selgub, et kaartidel on tegelikult kaks Jädiveret.
Vasakpoolne Jädivere tähis kaardil asub Jädivere mõisa juures ning on väga lähedal ka lipukesega märgitud Vati sillale. Veel üks tähelepanek – Vati jõgi kannab erinevatel aegadel erinevaid nimesid. Ning tagatipuks selgub, et talu, mida me otsime, kannab samuti erinevatel aegadel ning erinevates arhiiviallikates lausa kolme nime Sanga – Uuetoa ja Uhja. Erinevatel kaartidel on talul nimi erinev. Ja see asub tõesti Vati jõe lähedal. Ühel alumisel kaardil on talu nimi Sanga, teisel Uuetoa, kõrval sinisega on näidatud Uhja tee.
Vahemärkusena selgub, et samas talus elas mingil ajal ka fotograaf Hans Reimer oma naise ja lapsega, kes oli juhtumisi Triinu õemehe Tõnis Reimeri vend. Kaldume arvama, et kuna selles talus elasid Reimerid, siis tagantjärgi aastakümneid hiljem Läks kellelgi seal Pärnu-Jaagupis lihtsalt asi sassi ja ta ütles, et ka kindakuduja oli Triinu Reimer Sanga saunast. Kuhu me oma pika jutuga siis jõuda tahtsime? Eks ikka sinna, et Sanga saunas elas ainult üks kindakuduja, kelle nimi oli Triinu Mirme ja kelle kootud kindaidki on ERMi kogus olemas.
Viimase kontrolli teeme etnograafilise arhiivi materjalide põhjal, mille käsikirjad on Lehti Konsini 1961. aasta uurimisretkest Vigala kanti. Ja kust pärinebki jutt Vigala kandi kindakudujast. EA 80 lk 243-244. Aitäh Liis Luhamaale ja Jana Hindriksonile, kes meid vajalikul hetkel EA pildistusega abistavad.
Sellest kirjutisest on selge, et Triinu Mirme elas Sanga saunas, mis asus Vati jõe ääres ning et Triinu suri aastal 1951. Ilmselgelt on sel juhul vale fotokogus oleva foto dateering 1955. Ning pisut ebatäpne on ka see, et Triinu uppus Vati jõkke 1940ndate lõpul. Tore, et uurimispäevikus on toodud ka kuulus Vigala ohvrikirstukiri, mida Triinu 7 värviga kudunud olevat.
Lõpetuseks aga on meil võimalus sellist kinnast ERMi kogus ka päriselt näha, sest kudujaks märgitud Triinu Reimer on ilmselgelt Triinu Mirme.
Kuigi Triinul polnud järeltulijaid, siis kui Vigala kandis leidub inimesi, kes võiksid midagi täpsustada või ka ümber lükata, oleme tänulikud, kui meile kirjutate.
Uurimine oli pikk ja põnev, aga Vigala kindad on igaljuhul toredad 🙂 Head kudumist!
Lõpetuseks veel väike labajalavalss “Vati jõgi põleb” Eesti Rahvaluule Arhiivist
lindistus aastast 1929. ERA, Fon. 241 Vigala – Eduard Oja (1929)
Ja ka uuem versioon, mille on lindile mänginud Krista Sildoja ja Raivo Sildoja. Kogumik “Päikseline viiulisuvi”. Allikas: http://eestiviiul.rahvamuusika.ee/Kogumik_Paikseline_viiulisuvi_192.htm
Kuna olen juba ligi 15 aastat tegelenud üsna igapäevaselt Muhu käsitööpärandi uurimisega, siis tajun seda pealkirja kirjutades teie nägudel siirast imestust. Jah, üsna samasuguse imestuse osaliseks sain ka ise, kui paari kuu eest selle tõdemuseni jõudsin.
Ammuelanud muhulased, te suudate meid jätkuvalt üllatada 🙂
See lugu sai alguse juulis, kui kirjutasin Saarte Häälele arvamusloo “Hoidkem oma värvilist varandust – rahvarõivaid”. Pärast seda pöördus minu poole üks tore Saaremaal elav vanaproua, et temal on alles kaks Muhust pärit vanaema seelikutükki. Ajasin siis autole hääled sisse ja sõitsin külla minu lapsepõlvekodust üksnes 6 km kaugusel elava Luule juurde. Minu ees rullus lahti lugu ühest Muhu perest, kes rohkem kui 110 aastat tagasi Saaremaale Saikla külla talu ostsid.
Võtsin siis nõuks ilusti alles hoitud siilikukangaid uurida ja seejärel need muuseumisse toimetada. Tänaseks ongi need Muhu Muuseumile üle antud ja pärandina jätkuvalt hoitud. Aitäh-aitäh Luulele!
Ühe Muhu pere lugu
Need kaks lahtiharutatud siilikut olid kuulunud Ekaterina (Kadri) Nõule.
See oli rohkem kui 110 aastat tagasi, täpsemalt 1908. aasta juulikuus, kui Linnuse Neo perepoeg Timofei (Tõnu) omale naise võttis. Tema pruut oli Ridasi Tõniselt pärit Ekaterina (Kadri) Abe (1888–1971). Sellel Linnuse Neo talus tehtud pulmapildil kannab ta siilikut, mis osadena nüüd muuseumisse jõudis. Kahjuks pole siilik üldse pildilt näha, aga sellised teadmised jooksevad ka mööda suulist pärimust. Seda olla rääkinud Kadri ise.
Timofei ja Ekaterina pulmapilt Linnuse Neo talu õuel, juuli 1908. Foto: JSM F305:5F, originaal asub Rootsis kirjanik Enn Nõu pere pildikogus.
Selline oli Kadri seelik.
Siilikukangal on kaks liiki, mis vaheldumisi korduvad. Siilik on lahti harutatud, kuid alles on ka allääres olnud kõlapook. Siilik on olnud tagant 5 cm pikem kui eest (see on tavapärane tolleaegsetele Muhu seelikutele).
Korraks põikame ajas veelgi tagasi. Seelikute uurimise käigus tuli internetist ilmsiks vana pilt, mis samuti tehtud Linnuse Neo õuel, juures aastanumber 1884. Selgus, et tegemist on Evald Allase 1895. aastal tehtud fotoga, mida on paljud Muhu ajaloo ja kultuuri huvilised varemgi silmitsenud, aga Eesti Rahva Muuseumis pole pildi juures mingit legendi, kes või kus on pildil. Püüdsin seda Linnuse Neo õuel tehtud pilti delikaatselt ka veidi puhastada ja parandada. Järgnevad “isikutuvastused” on osaliselt kindlad ja osaliselt oletuslikud, lähtudes Neo pererahva sünniaastatest ja uuritud arhiivimaterjalidest, teistest fotodest ja tuvastamiseni viinud pisidetailidest fotol.
Eduard Allase foto aastast 1895. ERM Fk187:6. Linnuse Neo pere: Keskel on pereisa Maksim (Madis) Nõu (1857–1935), tema naine Irina (Riste) (1860–1950) Nõu on tema kõrval. Nende ümber lapsed. Isa taga seisab ilmselt 12-aastane Timofei, kes ülemisel pildil pulmi pidas. Timofeist paremal on arvatavasti tema 8-aastane vend Mihail (Mihkel) ja tema kõrval 10-aastane õde Julia. Ees tumeda kleidiga on oletatavalt äsja 5-aastaseks saanud Kirill (Kaarel) ja ema põlle juures 2-aastane Aleksei. Ülejäänud lapsed polnud selleks ajaks veel sündinud ja 2 lapukest olid juba surnud). Irina (Riste) kõrval istub Maksimi isa Aleksei (Ado) Nõu (1830–1899). On arvatud, et taga seisab Maksimi noorem vend Aleksei (s 1863), kes lõpetas Tartu õpetajate seminari, oli hiljem Otepää ja Nõo kihelkonnakooli õpetaja ja Tallinnas pangajuht. Aga pärast täiendavat fotode uurimist ja näojoonte tuvastamist võib pigem väita, et see mees on Maksimi noorem vend Vassili (Villem) (1868–1938), kes elas algul oma noore naisega Linnuse Neol ja alles 1895. aastal sai valmis tema elumaja Linnuse Arul. Tõenduseks, et mees ei ole selleks ajaks juba ligi paarkümmend aastat mandril elanud Aleksei, on seegi, et ta kannab värvilist kaelarätti, Muhu kirjut vatti ja kuube, mis on tehtud sama rätsepa poolt, kui vend Maksimil (nööbid, lõige ja õmblused samad). Pildil uduseks jäänud naine on ilmselt Vassili 23-aastane naine (naine pildil ei saa olla vana, tal on väga noored käed :)) ja väike poeg Ivan. Kudumishuvilised võiksid siin märgata vasakul oleva naise seljas valget nupilises koes vatti ja tähelepanelikul vaatlusel selgub, et seisval mehel on kuue all oranži-mustakirju vatt 🙂
Rahvarõivahuvilistele peab siinkohal märkima, et kui kodusaarel kandsid muhulased ikka oma ilusaid rõivaid, siis kõigil olid kapis olemas ka nn pitkad riided, mis pandi sageli selga siis, kui mandrile asja oli. Selle kinnituseks olgu siia lisatud ülemisest perepildist kindlasti varasem foto keskel istuvatest Madisest ja Ristest, kes abiellusid aastal 1880.
Maksim (Madis) ja Irina (Riste) Nõu linnariides. Foto on tehtud ilmselt 1880. ja 1890. aasta vahel.
Mitu paari silmi avastavad saladusi paremini
Edasine arutlus Evald Allase fotode üle saab toimuma tänu Muhu Muuseumi tekstiilikoguhoidjale ja suure Muhu raamatu kaasautorile Mai Meristele. Just tema märkas, et tüdruk Nõu perepildil (vaata ülespoole) on väga sarnane tüdrukuga Allase tuntud fotol “Abielupaar tütrega”.
Mis seal salata, kahtlust tõesti pole, tüdruk on pildistamiseks pähe pannud kikk-kõru mütsi ja selga vammuse, aga selle kaelusest paistab sama sitsijakk ning täpselt samuti kaela seotud lõkad. Kui muidu ei usu, siis isegi selja taga rippuvad püksid on täpselt samas asetuses. Nüüd võime tänu Mai leiule öelda, et ka see tuntud Evald Allase foto on tehtud Linnuse Neol. Kes aga on mees ja naine pildil, jääb esialgu saladuseks. Ülemisel Nõu pere pildil neid pole. Tol ajal elas taluperes palju rahvast ja ilmselt pole tegemist ka abielupaariga. Mees pildil tundub naise jaoks liiga vana ning laps on usutavasti hoopis Madise ja Riste tütar Julia. Üks võimalik oletus on, et vanamees on vanaperemees Aleksei noorem vend Maksim (Madis) Nõu (1843–1909), kes oli nekrutiks võtmisel nõrgamõistuslikuks tunnistatud ja elas pildi tegemise ajal vanapoisina Linnuse Neol.
Kuna Allas käis 1895. aasta pildistusreisil pildistamas just rahvariideid (lisaks Muhule ka Saaremaal), siis juba nende fotode järgi võib öelda, et ta sättis inimesi pildile riiete järgi ja riideid ka vahetati, lisati juurde (tüdruk ilma vammuseta ja teisel pildil vammusega).
Siinkohal detektiivitöö ei lõppenud. Allas on meest-naist ja tüdrukut pildistanud kahe taustaga ja ootamatult avastasin, et vasakul aia ääres olevad asjad ja aia peal olevad oksaraod on täpselt samas asetuses ka veel teisel pildil, mis kujutab vanemates Muhu pruudiriietes naist. Seega saab nüüd öelda, et ka see foto on tehtud Linnuse Neol.
On üsna tõenäone, et pildil võib olla sama naine, kes Neo perepildil on vasakul uduselt. Sellele viitavad särgivarruka servas olevad suured tagid (ehk vingupael), samuti lõua ja suujoon. Kes see naine Neo pereliikmetest on, sellele küsimusele vastust esialgu pole :). Ehk mõni muhulane oskab arvata? Igal juhul on see tore foto vanematest Muhu rõivastest, kus lisaks mustale ümbrikule, kapetatele-sääristele näha ka Muhu kõlavöö, mis kooti väga-väga pikk ja mitmeid-mitemeid kordi ümber kere mähiti.
Evald Allase foto aastast 1895. Pilt on tehtud Linnuse Neol. ERM Fk 187:3
Nüüd jääb veel üle mõtiskleda selle üle, et ega samal ajal tehtud tuntud pilt “Muhu naine vikati ja rehaga” ometigi Linnuse Neol pildistatud pole. Aga see jääb ilmselt igaveseks saladuseks.
Mis sai Neo pererahvast edasi?
Tuleme nüüd tagasi Neo perepoja Timofei (Tõnu) juurde, kes ülemisel pildil Ekaterina (Kadriga) pulmi pidas. Mis sai neist pärast pulmi? Tõnu oli noorena töötanud Vladivastokis ja sealt teenitud rahaga ostsid nad 1913. aastal koos isa Madis Nõuga (1857–1935) Saaremaale Saiklasse Kägi talu. 1920.–1930. aastatel oli talu väga heal järjel, saanud mitu tunnustust ja sinna korraldati ka väljasõite, mistõttu on pilte ja andmeid säilinud nii ERMis kui ka Põllumajandusmuuseumis.
Timofei (Tõnu) Nõu teenis enne Ekaterinaga abiellumist raha Vladivastokis töötades. Tema nooruspõlve päevikutest on saanud inspiratsiooni Enn Nõu ja kirjutanud raamatu “Mõtusekuke viimane kogupauk” (2005).
Foto on tehtud 1920ndatel aastatel Saiklas Kägi talus. Esimeses reas Tõnu Nõu, Kadri Nõu ja Tõnu vanemad Riste Nõu ja Madis Nõu. Taga seisavad vasakult esimene peretütar Salme Nõu (s 1909) ja neljas Linda Nõu (s 1911).
Mitmeid pilte Kägi talust leidub Eesti Põllumajandusmuuseumi kogus. Nagu piltidelt näha, siis vähemalt vanaperenaine Riste jätkas ka Saiklas Muhu riiete kandmist. Kuigi pildid tehtud erinevatel aastatel, ei puudu neilt kunagi koer :).
Saiklas asuva Kägi talu õu aastal 1930. Talu pidavad muhulased kandsid jätkuvalt Muhu riideid (uksel naine siiliku ja tanuga).
Kartulivõtt Kägi talus 1928. aastal, ees paremal valge rätiga perenaine Kadri Nõu, taga seisab peremees Tõnu Nõu. Foto Eesti Põllumajandusmuuseumis EPM FP 219:37
Vähetuntud Muhu seelikud
Kui jutt läheb Muhu seelikutele, siis enamasti räägitakse kolme tüüpi seelikutest – kõige vanem on neist must ümbrik, siis oranž seelik ja lõpuks kollane. Märksa vähem tähelepanu on saanud kandmisajalt musta ümbriku ja oranži siiliku vahele jäävad nn punased siilikud. Üheks põhjuseks kindlasti see, et neid on vähem alles. Seoses sellega, et Luule antud vanadest lahtiharutatud seelikutest on üks just selline punane seelik olnud, otsustasin neid pisut rohkem uurida. Esmalt siis ülevaade tänaseks Muhu Muuseumi kogusse jõudnud lahtiharutatud siilikust.
Muhu punane lahtiharutatud siilik
Punane siilik on kuulunud Ekaterina (Kadri) Nõule. Nüüd asub Muhu Muuseumis.
Seeliku andja Luule mäletab, et punast siilikut oli vanaema Kadri kandnud vahel alusseelikuna. Vanaema Kadri Nõu olla öelnud, et sai siiliku tädilt. Kahjuks pole teada, milliselt tädilt.
Ekaterinal (Kadril) oli isa poolt 4 tädi, kellest 2 said täiskasvanuks:
Rässa Tõnisel sündinud Elena Abe (1856–1920) ja Raissa Abe (1862–…)
Ema poolt oli Kadril 3 tädi, kellest ainult 1 elas täiskasvanuks – Vahtraste Matsil sündinud Ekaterina Umal, pärast abiellumist Aav (1844–1922).
Oletatavalt võiks siis arvata, et siilik on algselt pärit kas Rässa Tõniselt või Vahtraste Matsilt.
Seeliku omadused:
Pikkus: 65-67 cm, pöörde koht on näha. Siilik võis seega kuuluda algselt suuremale lapsele.
Laius: 152 cm
Kangas on kootud koeripsina, Z-keeruga ühekordsetest küllalt pehmetest villastest lõngadest, millest vähemalt osa on värvitud keemiliste värvidega. Lõimeks peenike ühekordne Z-keeruga linane, mis on siilikus värvunud veidi roosakaks. Siilikuriidel on 2 erinevat liiki, laiusega 25 ja 21 cm, liigivahedes on tume triip, värvidega kirsipunane-leheroheline-must-sinakaslilla-kirsipunane. Kumbagi liiki on 3, ehk siis 6 liiki.
Koetihedus – keskmiselt 25 koelõnga ühel sentimeetril. 56 lõime 10 sentimeetri kohta.
Teised punased siilikud
Kui vaadata kõiki säilinud punaseid lihttriibulisi Muhu siilikuid, siis nende arv pole suur. Kaks kõige tumedamat ja laiemate triipudega seelikut asuvad Eesti Rahva Muuseumis, üks neist on tagasi tulnud Nordiska Museeti kogust (ERM A 1020:171). Lisaks on ERMis veel kaks veidi kitsamate triipudega ja veidi heledama punasega siilikut. Kaks punast seelikut asuvad Soome Rahvusmuuseumi kogus, need on Muhust 20 saj. algul kogunud etnograaf A. O. Heikel. Üks selline lihttriibuline seelik on ka Muhu muuseumi kogus. Pisut hilisemaid, kus oranžid triibud juba veelgi laiemaks ja tumedamad triibud kitsamaks muutunud, leidub Ka Saaremaa Muuseumis Ja Eesti Vabaõhumuuseumis.
Kõigil siilikutel on enamik lõngu värvitud keemiliste värvidega, mistõttu jääb nende tegemise aeg 19. sajandi viimasesse veerandisse ja enne oranžide siilikute moodi tulekut, mis toimus ilmselt kohe pärast sajandivahetust või ka pisut enne. Mõnelt vanalt fotolt on siiski näha, et sellist tumedamat, lihttriibulist siilikut on kandnud hiljem lapsed. Suure tõenäosusega olid ka veel 20. sajandi algul lihttriibulised punased siilikud kasutusel nn kodu- või töösiilikuna, ka võidi neid alusseelikuna kanda teiste seelikute al.
Seeliku ERM A 291:171 legend: “Seelik tuli tarvitusele “ümbriku” asemele. Ümbriku, seeliku ja pika särgi peale mässitakse vöö (“öö”). Vöö otsas on “tutt”, selle järele “seotis” (mähitud), siis “naritsetud vöö ots” (lai kord), siis “öö”.
Ümbriku 291:169 legendist: 1870. aasta paiku hakkas sarnane “ümbrik” kaduma ja tema asemele tuli “seelik”.
Võrreldes hilisemate oranžide siilikutega on need kitsamad, seelikute alumise serva ümbermõõt jääb vahemikku 2–2,6 m, seeliku allääres on kõlapook ja tundub, et üksnes hilisematel on kaunistuseks ka mõned vingupaelad (siksakpaelad). Ülevalt on seelikud kõik volditud väikeste voltidena laia värvli vahele, umbes pooltel on voldid lahtised ja pooltel kinnitatud. Tagant on seelikud pikemad (umbes 5 cm).
Vaatame nüüd siilikukangaid lähemalt. Silma torkab üllatav asjaolu – olenemata Muhu punase värvi triiburütmidest on kõikidel siilikutel liigivaheks (korduvaid triibukombinatsioone eraldavaks laiemaks triibuks) täpselt üks värvikooslus roheline-must-sinine (lillakassinine). Tundub uskumatu, aga nii see on.
Kui tahad kududa tolle aja Muhu siilikukangast, siis sellest triibust loobuda ei saa! Me ei saa kunagi teada, kas see värvikooslus omas vanasti ka mingit tähendust, aga kui ajas veelgi tagasi minna, leiab üllatavalt sellise triiburütmi ka enamikult vanadelt ümbrikutelt ja samuti põllekangastelt.
Kuna Muhu punased, lihttriibulised siilikud on saanud seni liiga vähe tähelepanu, siis kutsun muhulasi ja Muhu sõpru ka endale sellist siilikukangast kuduma ja olgu liigivaheks ikka roheline-must-sinine.
Selle loo kirjapanekuks ja faktide kõrvutamiseks kasutasin Luule Vikati meenutusi, muuseumiesemete legende, vanu fotosid, kirikuraamatuid, hingeloendeid, rahvaloenduse andmeid, koduloolist lehekülge Rehepapp ja andmeid geni.com lehelt, Riste Nõu eluaastaid vaatasin Saikla-Nõmme surnuaial olevalt hauakivilt.
https://saara.ee/wp-content/uploads/2023/02/profiil.jpg957957Anu Pinkhttp://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.pngAnu Pink2023-02-06 10:12:292023-02-08 15:25:30Muhulaste lemmikvärvid – roheline-must-sinine ja Evald Allase fotode saladused
See juhtus ühel toredal suvelõpupäeval, kui lastelastega Paides uut Wittensteini tegevusmuuseumit külastasin (Järvamaa muuseum on nüüd uue nimega, uues vormis ja ka uues asukohas). Muuseumi käsitöökojas märkasin läbi kapi klaasukse seda mütsi. See lebas seal ilma igasuguse infota, lihtsalt teiste asjade vahel. Aga minus lõi kohe lõkkele vanade kudumite kriminaaluurija :). Tundus, et müts on väga vana ja kuna suur osa selliseid kiritriipudega mütse on ju kogutud Saaremaalt, siis näis asi veelgi põnevam.
Et parasjagu möödus meist muuseumi teadusjuht Ründo Mülts, siis ei saanud ma mitte jätta küsimata, et mis müts teil siin kapis on? Ja kas seda saaks veidikene vaadata… No seda, et vanaema on “peast veidi kuduja”, said kogeda ka minu 5 kaasasolevat lapselast, kes ka näitasid mütsiuurimises üles teatavat õhinat :). Suur tänu Ründo Mültsile, kes meile mütsi kapist välja võttis ja ka legendiraamatu vaadata tõi. Uurimine võis alata!
Kuna müts on Järvamaa Muuseumisse saadud aastal 1963 ja inventeeritud aastal 1977, siis ilmselt pole seda keegi eriti vanaks mütsiks pidanud. Seda enam, et see legendist ka ei selgu. Ka muisis on müts ilma pildita https://www.muis.ee/museaalview/1715154
Müts ise näeb välja tore – potisinised villased kirimustrid valgel linasel taustal. Kujult väikese sopiga, mille otsas on sini-valge tutt. Legendi järgi olla seda meestemütsi kantud suvel. Siinkohal ei hakka käsikirjalist legendi täpselt edastama, seda enam, et hilisemal uurimisel leidus seal mitmeid vigu nimedes. Kirjutan siia hoopis oma järgneva uurimistöö tulemused, mis annavad mütsi päritolust märksa täpsema ülevaate.
Uurimiseks kasutan oma metoodikat – kontrollin teadaolevaid andmeid läbi mitme arhiiviallika, kirikuraamatute, koguduste nimeregistrite, valla elanike nimekirjade, ajalooliste maakaartide, geni jt. Selle tulemusel on võimalik esemete legende ja ka oletatavaid tegemise aegu märgatavalt täpsustada. (esmakordselt võtsin suuremas mahus sellise töö ette “Eesti silmuskudumine 3. Labakindad” toimetamisel ja kogesin, kui palju õnnestus andmeid täpsustada).
Nüüd siis selle mütsi lugu
Järva-Madise kihelkonnas, Albu mõisa aladel on pandud veidi muigama panevaid kohanimesid. Nii on Kakerdaja raba ühel serval küla nimega Mõnuvere ja raba teisel serval üksik Noku talu.
Aastal 1814. sündis Mõnuvere külas Jüri ja Madli Erdmannil teine poeg Kustas. Tema ongi selle toreda mütsi omanik. Kui Kustas 1832. aastal Järva-Madise kirikus leeris käis, polnud tema tulevane naine veel sündinudki. Kahjuks pole teada, kas mütsi kudus Kustase ema (1786–1838) või tema naine Kai Erdmann (1834–1867) või oli kudujaks hoopis Kustase ainus täisealiseks elanud tütar Miina (Mina, 1862–1942). Seega võib vaid oletada, et seda mütsi kandis 1885. aastal surnud Kustas Erdmann umbes 19. sajandi keskel.
Mütsi andis 1963. aastal muuseumile Julie Soilts Vetepere külast, kes oli mütsiomaniku tütretütar.
Lõpetuseks
See tore suvine meestemüts on pärit ajast, mil Järvamaa mehed veel igapäevaselt rahvarõivaid kandsid. Ja kuna Järva-Madise kihelkonnast on see ilmselt ainus tollest ajast säilinud meeste peakate, siis oleks ilmatuma tore, kui Albu kandi koorilaulumehed näiteks otsustaksid omale sellised mütsid muretseda :). Analoogseid meestemütse on muuseumitesse kogutud veel Vigalast, Märjamaalt, Tõstamaalt, Rakverest ja Kadrinast, üks ka Amblast.
Et teile näidata, kui tore see müts peas välja näeb, tuli see uuesti kududa.
Kuidas sellist mütsi kududa?
Võtsin maha mustri ja valisin kudumiseks nr 2 vardad, ühe lõimematerjaliks mõeldud linase ja Saara veebipoes müüdava “Vanamoelise” sinise villase. Villase valik oli hea, aga linane oleks võinud olla veidi peenem ja veidi valgem. Kogemata keerasin valet pidi ka keeratud vitsad (mustris on õiget pidi). Originaali alumise serva ümbermõõt on 50 cm, koopial paar cm rohkem. Mütsi pikkus originaalil 28 cm, koopial 30 cm. Sinist villast lõnga kulus (koos tutiga) 40 grammi, valget linast 50 grammi.
Ja kui juhtute Järvamaale sattuma, siis tehke kindlasti üks väike matk ka Kakerdaja rabas, seal Mõnuvere juures 🙂 ning külastage Paides Wittensteini tegevusmuuseumit! Ning nüüd kõik Järvamaa naised Mõnuvere mütsi kuduma!
Kuna Mõnuvere mehe mütsike on tekitanud rohkelt vastukaja, siis kummutan siin arvamuse, et see on midagi täiesti ainulaadset Eesti mehe peas :). Otsisin muis.ee vahendusel kokku kõik vanad Eesti meeste mütsid ja tegin neist järgmise tabeli. Tabelist jäid välja koekirjalised mütsid (Kullamaa, Jõhvi jne) ja ka üsna suur osa kaarma kihelkonna mütse, sest nende puhul on raske kindlaks teha, kas mütsi kandis mees või naine.
Kui neid mütse niiviisi koos vaadelda, siis on näha, et muidu üsna sarnased mütsid on siiski kõik täiesti erinevate kirjadega ning võimalik on seejuures märgata ka piirkondlikke tehnilisi erisusi. Ainult kahel Järvamaalt kogutud mütsil on alumise kiritriibu servas vitsaread ja serv pole kahekorra keeratud. Vigala mütse on kahandatud kindlatest kohtadest (5–6 kohast), mis on viimased kiritriibud muutnud servast nurgeliseks. Saaremaal ja eriti Mustjalas olid kirjad punased. Ja Mustjalas on kõige rohkem mütse, millel olid kõik triibud ühe mustriga.
https://saara.ee/wp-content/uploads/2022/11/299650138_5763147407029251_9040465125836450175_n.jpg720960Anu Pinkhttp://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.pngAnu Pink2022-11-13 19:41:012022-11-16 13:52:04Mõnuvere mehe mütsi lugu
Kas te suudaksite ette kujutada olukorda, et ühel ilusal esmaspäeval otsustab Mercedese tehas Opelitele viimase mudeli Mercedeste märgid külge kleepida ja neid müüma hakata? Andku nüüd mulle andeks kõik armsate Opelite ja kiirete Mersude müüjad, aga kõik te korrutate ühest suust, et selline asi pole ju võimalik…
Aga vaat nüüd räägime sukavarrastest ja tundub, et absoluutselt kõik on võimalik …
Ütlen kohe välja selle hirmsa tõe, et 21. sajandi kolmandaks kümnendiks on maailma metallitööstus kosmoserakettide, kiirete autode, ulmeliste kodumasinate ja kõige muu kõrval jõudnud punkti, kus mitte keegi EI suuda või EI taha toota korralikke metallvardaid. Jah, samasuguseid, millega juba paarsada aastat tagasi meie esiemad imelisi kindaid-sukki kudusid.
Olen viimase pooleteise aasta jooksul uurinud-katsetanud paljusid vardaid ja jagan oma kogemusi nüüd ka teiega.
Milliseid vardaid Saara müüb?
Kui otsustasime Saara veebipoes käsitööraamatute kõrval hakata müüma ka lõngu ja käsitöötarvikuid, oli algusest peale meil sellega üks kindel mõte. Nimelt pakume üksnes neid tooteid, mida meie raamatute autorid (väga suurte kogemustega käsitöötegijad-koolitajad) kõige paremateks peavad. Ehk siis valisime Haapsalu pitsi kudumiseks lõnga, mida Siiri Reimann parimaks peab. Leidsime tootjad, kelle käest tuua maale Eesti kudumite jaoks vajalikku piisavalt peenikest, aga traditsioonilist kahekordset villast lõnga jne.
Nüüd siis varrastest:
Sadu suka- ja sokipaare, aga ka jämedamakoelisi kindaid kududes võisin öelda, et pole paremat, libedamat, parema otsakujuga metallvarrast kui Addi nr 1,75 ja nr 2 (nr 1,5 ma nii heaks ei pidanud, sest need kõverdusid liialt). Nii me neid Addi vardaid siin Saaras müüsimegi, ja ikka väitega, et need on parimad… Kuni ühel hetkel saabus klient, kes kurtis, et tema ostetud Addi varrastel on konarlikud otsad. See tundus suisa võimatu, aga osutus kontrollimisel kahjuks tõeks. Avasime üksteise järel kõik laos olevad pakid ja veendusime ehmatusega, et seni parimatest-parimad olnud vardad on kõik otsast sõrmi kratsivad, ka nende pind on ebaühtlane ning kasutuskogemus ei saa enam ligilähedalegi endistele. Võtsime vardad müügist ja suhtlesime Addi tehasega. Pärast mitmeid vahetatud kirju, fotosid ja ka kohale saadetud vardaid, saime lakoonilise teate – varraste kvaliteet jääb normi piiresse. Nojah, kui nendega mitte kududa, siis võib nende kvaliteet isegi üsna normaalne tunduda, aga meil polnud enam mingit võimalust neid oma klientidele müüa kui parimaid. Enam Saara neid vardaid ei müü. Oleme järgneva aasta jooksul ostnud teistelt müüjatelt mitu kontrollpaari, kvaliteet on ikka kehva. Endise kuldse kvaliteediga on veel üksnes Addi metallotstega ringvardad. Muide vanad head Addi vardad olid pisut kuldsema läikega, ka selle järgi saab sikud lammastest eraldada.
Vasakul vanad, paremal uued Addi nr 2 vardad
Otsustasime siis müüki võtta uuesti HiyaHiya 1,75 ja 2 vardad, mida olime ka varem aegajalt müünud. Ootasime saadetist ja lootsime, et saame nüüd sukakudujatele taas normaalseid vardaid pakkuda, aga kui vardad kohale jõudsid, siis selgus, et HiyaHiya vardad on tundmatuseni muutunud. Neil on nüüd vaatamata nr 2 jämedusele nõelteravad otsad, mida saaks kasutada küll naasklina, aga mugavaks kudumiseks need küll ei sobi. Otsisime välja varasemast partiist pärit vardad, tegime pildid ja saatsime murekirja Euroopa hulgimüüjale Inglismaale. Küll oleks olnud tore kuulda, et ups, meil korraks juhtus nii, aga vastus oli sootuks teistsugune, et meil on nüüd kahte sorti vardaid: teravate otstega ja nüride otstega, aga neid nüride otstega meil pole :(. Neid vardaid me müüki ei pannudki, need on Saara Kirjastuses üks sahtlitäis ja kudumiseks me neid müüa ei kavatse. Kui keegi neid siiski osta sooviks, siis seda saab teha üksnes kohapeal pärast seda, kui olete ise nende teravust kogenud.
HiyaHiya vana ja uus varras – vasakul mugava ja paremal kudumist segava terava otsaga.
Asi muutus paaniliseks, otsisin ja tellisin Ameerikast, Euroopast ja Aasiast … metallvardaid, mida seni Eesti turul müüdud ei ole, ootasin mitu nädalat nende saabumist ja siis selgus, et need kõik on sama teravad kui uued HiyaHiya omad 🙁
Kui keegi teab kedagi, kes teab kusagil olevat mõni tehas, kus suudetaks toota lihtsalt suurepäraseid metallvardaid kudumiseks, siis öelge neile, et see turg on olemas ja see on TÄIESTI tühi, sest ka kõige tuntumad tegijad on otsustanud ilmselt kulude optimeerimise lainel tootma hakata täielikku praaki.
Kas siis üldse leidub häid vardaid nr 1,75 ja 2?
Kui on soov kududa terasvarrastega, siis võib väga häid vardaid leiduda üksnes kudujate sahtlites. Otsige oma vardad välja, vaadake üle ja hoidke neid kui silmaterasid. Ärge andke neid kellelegi millegi urgitsemiseks või mistahes tööks, mis pole kudumine. Sõbrale laenake ka ainult siis, kui olete veendunud, et need tagasi saate :).
Kas siis asendust tõesti pole?
Järgnev arvamus on subjektiivne, kuid ütlen selle siiski välja. KnitPro Karbonz süsinikvardad on küll kerged, aga minu käele veidi liiga vetruvad. Viimane on pigem kogemuse asi, aga hullem on see, et üsna kiiresti hakkavad need kiudu andma ja metallotstega süsinikvarrastel kipub see metallosa siiski niipalju logisema, et üsna kiiresti tekib metalli ja süsinikosa vahele väike pragu, kuhu lõng kinni jääma hakkab.
Minu katsetuste järgi pean ütlema, et häid 1,75 vardaid praegu müügilt ei leia. Nr 2 on olukord veidi parem. Kui ei ole vaja väga tihedalt kududa, siis võiks soovitada KnitPro puuvardaid Symfonie või Ginger, aga rahvuslike kudumite jaoks need siiski eriti ei sobi. Sel juhul võiks soovitada proovida vardaid KnitPro Zing, nendega oli päris hea kududa, kuigi kapis leiduvaid Addisid need muidugi ei asenda. Õnnetuseks neid aga peenemaid kui nr 2 ei tehta, nii et 1,75 kui varrast ei leiagi kusagilt.
Aga 1,25 ja 1,5?
Need on vardanumbrid, millega saab kududa tihedaid Eesti kindaid-sukki. Soovitan valida firma Prym vardad, sest kõik ülejäänud (eriti Pony) kipuvad minema ülikergesti väga kõveraks. Aga ka Prym varrastega on olnud mõnikord probleeme. Just praegu on see hetk, kui korjasime müügilt ära kõik 1,25 vardad, sest terve partii oli ebaühtlase pinna ja sõrmi kratsivate otstega. Loodevasti on Prymi puhul selline asi ajutine ja peagi saabuvad müügile jällegi kvaliteetsed peenikesed terasvardad. HEA uudis on ka – täiesti saadaval on suurepärased nr 1,5 vardad!
Teksti kirjutasid Anu Pink, Siiri Reimann ja Mirje Sims. Fotod ja materjalid Leili Lehe kogust, ajalehetedest ja erinevatest arhiiviallikatest
Ühel ilusal 2020. aasta päeval andis oma vanaema Leili Lehe tööproovide, õppematerjalide ja käsitööfotode kogu Haapsalu Pitsikeskusele üle tema lapselaps Hele.
Kõiki neid asju uurides tekkis paratamatult küsimus, kuivõrd vähe või kas üldse teab pitsisõprade laiem ringkond midagi Haapsalu käsitööõpetajast Leili Lehest, kellel on vägagi oluline osa Haapsalu pitsikudumise ajaloos.
Leili Leht (1921–2008)
Et just sellel kevadel oleks Leili Leht saanud 100-aastaseks, on põhjust kunagist käsitööõpetajat meenutada ja temast jäänud pärandit ehk ka rohkem uurida.
Kes oli Leili Leht?
Sada aastat tagasi, 26.03.1921 sündis Siberis ühes eesti peres seitsmenda lapsena tütarlaps, kellele Lõuna-Eestist pärit ema Rosalie ja isa Adolph Wilde panid nimeks Leili. 1920ndate aastate lõpul kolis pere Eestisse ning Leili lõpetas Petseri linna Naistäienduskooli. Pere oli suur – 1935. aastal oli pereema Rosalie kui üheteistkümne lapse ema palutud esimesele suurejoonelisele emadepäeva tähistamisele Kadrioru lossi. Tema saatjaks oli 14-aastane Leili.
Kutse emadepäevapeole Kadriorgu
Väike Leili tantsimas (paremalt esimene)
Leili Vilde lõpetas 1940. aastal Rakvere Naiskutsekooli 3-aastase rõivaõmblemise osakonna, kus õpetati nii lõigete konstrueerimist, rõivaste õmblemist kui ka tikkimist. Lisaks olid õppekavas ka mitmed kodumajandusega seotud ained.
Leili Vilde Rakvere Naiskutsekooli tunnis.
Väljavõte õmblustööde vihikust
Pärast Naiskutsekooli lõpetamist oli Leili 2 aastat naiskutsekooli direktori Anne Linnvaldi juhendamisel õmblemise ja tikkimistööde praktikal Kiviõlis.
Aastatel 1945–1952 töötas Leili Vilde käsitöö- ja võimlemisõpetajana ning rahvatantsujuhina Hanikase põhikoolis. Hanikasest oli pärit Leili ema. Alates 1950. aastast sooritas Leili eksternina eksameid Rakvere Pedagoogilises koolis. 1952. aastal läks ta tööle Räpina keskkooli. 1950ndatel aastatel Leili abiellus ja sündis tütar Ruta, pere kolis Haapsalusse.
Nooruke rahvatantsujuht Leili Vilde.
1964. avati Haapsalu 8-klassiline kool, kus käsitööõpetajana asus tööle Leili Leht. Leili oli väga mitmekülgne, teda huvitasid paljud käsitööliigid. Lisaks koolitööle juhendas ta mitmeid käsitööringe nii täiskasvanutele kui ka õpilastele ning just tema eestvedamisel alustati 1966. aastal Haapsalu UKU osakonnas traditsioonilise Haapsalu salli kudumist. Leili kogus kohalikelt vanameistritelt infot ja mustreid, pani need kirja ning andis oma teadmisi edasi kudujatele. Temast sai tulihingeline Haapsalu pitside uurija ja õpetaja. Võlgneme talle tänu Haapsalu pitsikunsti traditsioonidekohase taaselustamise ja kudujate koolitamise ja juhendamise eest UKUs, kus hakati kuduma tõelisi Haapsalu rätte ja salle.
Leili Leht koos Haapsalu käsitööhuvilistega
Leili mustrivihik
1967. aastal oli Haapsalu käsitöömeistritele suureks tunnustuseks nii Haapsalu sallide kui ka kirikinnaste jõudmine Montreali Maailmanäituse EXPO 67 väljapanekusse (aprill–oktoober 1967).
Haapsalu rätid maailmanäitusele. “Rahva Hääl” 26. veebruar 1967.
Ajalehes ilmunud fotol on vasakult pitsikuduja Linda Elgas, juhendaja Leili Leht ja Therese Sein.
Haapsalust Montreali. “Töörahva Lipp” 25. veebruar 1967
Selle sündmuse tuules ilmus “Noorte Hääles” ka põhjalik artikkel Leili tegemistest ja käsitööst.
“Noorte Hääl”, 27. detsember 1967
Leili Lehe kogus oli sellel ajal ligi paarsada erinevat mustrit – tööproovide, fotode ja koekirjade näol. 1967. aasta artiklist võib lugeda, et Haapsalu armastatud käsitööõpetajal oli pooleli väikese kogumiku koostamine, kuhu lisaks mustritele oleks tulnud ka kudumisõpetus. See kogumik jäi küll ilmumata, aga osaliselt nimetatud materjali põhjal avaldas Leili Lehismets 1978. aastal raamatu “Pitsilised koekirjad”.
Leili Lehe pitsikirjade tööproovid on nüüd hoiul Haapsalu Pitsikeskuses.
Leili Lapselaps Hele Rebane mäletab aegu, kui Haapsalu kudujad käisid õhtuti oma mustreid ja kudumeid vanaemale näitamas. Oma maja keldrikorrusel oli tal saunaruumist ehitatud hoopis käsitöötegemiseks sobiv ruum, kuhu kogunesid käsitööhuvilised naised.
Pitsikudumise kõrval olid Leili Lehe suureks lemmikuks rahvariided. Huvi rahvarõivaste vastu võis olla seotud ka sellega, et enne Läänemaale tulekut oli Leili Põlvamaal rahvatantsuõpetaja. Tema eestvedamisel valmistasid mitmed rühmad endale ise esinemisrõivad. Haapsallu tulles Leili enam rahvatantsurühmi ei juhendanud, kuid käsitöös sai oma sümpaatiat rakendada nii rahvarõivanukkude kui rahvarõivaste valmistajana.
Rahvarõivais nukke valmistas Leili Leht ise, aga õpetas seda ka oma õpilastele.
Jelena Turevitš meenutab:
“Leili Leht oli minu käsitööõpetaja. Lisaks käisin ka tema juhendatud käsitööringis, kus tegime erinevat käsitööd, sai nii kududa, tikkida, õmmelda kui heegeldada. Mälestus on Leili Lehest kui väikesest, haprast ja sõbralikust naisterahvast, kes nõudis töödes täpsust ja puhtust. Näiteks tikandite tagumised pooled pidid olema sama “puhtad” kui esipooled.
Ammusest ajast on mul alles rahvariides nukud, mille meisterdasime Leili Lehe juhendamisel juba 3. klassis. Need nukud on isegi välismaal näitusel käinud ning auhinnatud saanud. Ilmselt sellest ajast on ka foto koos Leili Lehe ja klassiõdedega. Leili Lehe õpetused on ilmselt üks ajend, miks siiani on käsitöö mulle meeldivaks harrastuseks. Leili Lehe käsitööringis käis ka mu ema – see oli täiskasvanute käsitööring, kus naised käisid peale tööd Leili Lehe juhendamisel tegemas kõiksugu näputööd.”
Õpetaja Leili Lehega nukke tegemas. Vasakult Lea Lomper, õpetaja Leili leht, Jelena Turevitš, Marika Tsänkmann.
1968. aastal anti kirjastuses “Eesti Raamat” välja mitu postkaarti, kus olid Leili Lehe õpilaste valmistatud rahvarõivanukud.
Postkaardil olevad nukud valmistasid 14-aastane Marika Bluman ja 12-aastane Ruta Leht Haapsalu 8-klassilisest koolist, õpetaja Leili Leht.
Liia Lees meenutab:
Õpetaja Leili Leht oli minu käsitööõpetaja Haapsalu 8-klassilises Koolis alates 4. klassist (1974). Ilmselt olime ühed viimased, sest peagi läks ta pensionile. Õpetajana on ta meelde jäänud väga armsa, tasakaaluka, kuid nõudlikuna. Õppisime õmblemist (konstrueerisime öösärgi lõiked), tikkimist, pilutamist, kudumist. Eriti on meelde jäänud tikkimistööd. Näidistööd olid nii kaunid ja ahvatlevad. Kuigi õpetaja Leht oli seotud Haapsalu sallide kudumisega (seda ma siis ei teadnud), on minu mälestustes ta rohkem tikkija. Käsitööringis tehtud töödest mitu jõudsid ka näitusele. Väga tähtis oli, et töö pahem pool oleks ilus ja puhas – see õpetus on saatnud mind tänini. Üllatav oli aastakümneid hiljem teada saada, et meil oli õpetajaga Leiliga veel üks ühine huvi – rahvatants. Tema rahvatantsutegevus toimus Põlvamaal Räpinas.
Rahvarõivaste õmblemise näidised
Leili Lehe mälestuseks
Nüüd on Leili Lehe säilinud mustriproovid ja muud käsitöömaterjalid kõik hoiul Haapsalu Pitsikeskuses.
Edasi läksid aga asjalood nii, et pitsiliste koekirjade proove ja fotosid nähes tekkis mõte koekirjade mustrid korrastada, kududa uued näidised ja anda välja kaardikompekt “Mustrid Leili Lehe kogust”. Rohkem kui 20st Siiri Reimanni välja valitud ja uuesti kootud kirjast jõudsid mustrikaartidele 16. Kuna vanadel tööproovidel kirjanimesid ei olnud, siis peame tunnistama, et nimed mustritele on pannud pitsimeistrid ja kirjastus.
Purjekiri
Peagi on Saara Kirjastuses välja antud 16 mustriga kaardikogu kõigile kudujatele saadaval. Loodame, et taaselustatud mustrid kootakse jällegi uhketeks sallideks.
Haapsalu pitsikirjad 6
Kas mustrikaartidele jõudnud kirjad on Leili Lehe autorilooming?
Kahjuks ei tea sellele küsimusele vastust enam keegi. Suure tõenäosusega on nende mustrite hulgas palju neid, mille Leili Leht kogus 1960. aastatel Haapsalu eakatelt pitsimeistritelt, kuid osa neist võivad olla ka tema enda looming või kohandatud mustrid. Leili jaoks oli oluline, et UKU kudujatel oleks rättide-sallide kudumiseks valida palju erinevaid mustreid.
Loodame, et Leili lehe kogutud pitsikirju kootakse ikka ja jälle ka edaspidi!
Kas teie mäletate lapsepõlvest seda tunnet, kui multikas ära lõppes ja ekraanile tuli sõna – конец. Kindalsti on meie lugejate hulgas ka neid, kellele see sõna kohe üldse mitte ei meenu, nemad teavad, et filmi lõpus on – the End. Aga tunne oli ju ikka üks, tahtnuks et see multikas kestaks veel või siis see kampsun kestaks veel…
Aga see töö sai otsa ja selline võiks olla väike kokkuvõte:
11 järjejutu osa alates lõike tegemisest kuni nööpaukudeni.
12 tokki vanamoelist tumesinist lõnga, natuke linast kangast ja 12 nööpi.
Nr 2 sukavardad ja nr 2 metallotstega ringvardad
Üsna palju kannatust kudumaks soonikutriipu, mis muudkui kordub ja kordub ja kordub.
Saaremaa kampsuni originaal on pärit Kärlalt ja asub Helsingi Muuseumis (vt osa nr.1). Legendi järgi kanti seda triibulise seeliku ehk kiutkuuega ning kirjelduste kohaselt kanti sellist tüüpi kampsuneid üle terve Saaremaa.
Kanna seda rahvarõivaste osana või lihtsalt niisama toreduse pärast! Piltidel on see siin näha ühe vähe peenema ja ühe vähe paksema naise seljas 🙂
Kui sulle nüüd tundub, et praegu alustades saaks ju talveks kampsuni valmis, siis keri aga järjejutt algusesse ja hakka osast nr 1 pihta!
Sügisjutust on täiesti sujuvalt saanud kevadjutt, aga kampsun on ka peaaegu valmis – jäänud on ainult veel krae, nööpaugud ja nööbid.
Esmalt näitame teile, kuidas need pisikesed, aga olulised detailid originaalil välja näevad ja siis vaatame järjest, kuidas need tehtud on.
Alustada tuleks sellest, et esmalt on mõlema hõlma alla kinnitatud väikeste peitpistetega linane riideriba. See on vajalik selleks, et hõlmad püsiksid korrektses vormis ja nööbid-nööpaugud kudet välja ei venitaks.
Originaalil näevad linased ribad hõlma servas välja nii.
Leia üks õhemat sorti linane kangas ja pese see kindlasti läbi, et vältida riide hilisemat kokkutõmbumist. Lõika siis riidest kaks 6–7 cm laiust riba, keera mõlemad servad tagasi ja kinnita riba väikeste pistetega hõlma serva alla nii, et riie jääks vasakul hõlmaserval umbes 1-2 mm servast eemale, paremal hõlmal võiks riie ulatuda täpselt servani. Soovitaksin õmmelda tumesinise niidiga.
Nüüd on järjekord nööpaukude käes.
Nöörist nööpaugud
Olgem ausad, selliseid nööpauke näen ma esmakordselt! Aga need on toredad.
Nööpaugu saamiseks on esmalt punutud kampsunilõngast tihe palmik ja seejärel on see õmmeldud servale kogu pikkuses nii, et nööpaugu kohtadele on jäetud palmik servast kaarena eemale hoidma. Väga eriline viis serva töötlemiseks! Õmmeldud on tihedate pistetena ja nööpaukude mõlemas otsas tuleb kindlasti teha veel mitu lisapistet. Originaalil on õmmeldud linase niidiga, aga praegu võiks seda teha tumesinise niidiga, paistab vähem välja!
Nööpaugud on moodustatud hõlma servale õmmeldud tihedast palmitsetud paelast.
Kuidas teha tugevat palmiknööri?
Kui niiviisi palmitseda värviliste lõngadega, saab sellise toreda kalasabapaela, mida selle kampsuni juures küll vaja ei ole 🙂
Alusta palmitsetud paela tihedalt hõlma servale õmblemist alumisest otsast. Nööpaukude kohad on tark enne mõne niidipistega tähistada. Originaalil on ees 10 oranžikat nööpi pluss krael veel üks must nööp. Meie kampsunile tuli 9+1. Alumine nööp on üsna alumise serva lähedal ja ülemine üsna ülemisel serval. Kui oled õmblemisega üles jõudnud, jäta ülejäänud paelake esialgu ootele, sest ka krae servale tuleb viimane nööpauk teha.
Kampsuni krae
Sellel kampsunil on riidest krae, mis originaalil on väljast mustast ja seest veidi ruudulisest villasest riidest. Selles osas võib endale lubada ju ka väikest varieerimist, sest eks vanastigi pandi just selline riideriba, mida leida oli. Nii saigi nüüd väljapoole must villane ja sissepoole triibuline teksa (et vastu kaela mõnusam oleks).
Krae tuleks lõigata pisikese kaarega ja kindlasti kampsuni kaelusest veidi lühem ja kaelaümbermõõdust veidi pikem.
Esmalt on krae parem pool asetatud vastu kampsuni paremat poolt ja kudet ühtlaselt jaotades tihedalt kinni õmmeldud (kui tõesti ei viitsi käsitsi õmmelda, siis selle õmbluse võib ka masinaga teha).
Seejärel on krae ülemine serv tagasi keeratud ja tehtud käsitsi tikkpisterida ülespoole rohelise ja allapoole roosa niidiga (originaalil on need värvid küll märksa lahjamad:)).
Nüüd on paras aeg moodustada nööpauk ka kraele ning ülejäänud palmikuots sissepoole kinnitada ja vajadusel lõigata.
Alles kõige lõpuks on sissepoole väikeste pistetega kinnitatud krae vooder.
natuke võib kraed aurutada ka.
Nüüd pole muud kui nööbid ette õmmelda! Paras nööbi läbimõõt oleks 1,6-1,8 (2) cm. Sellel kampsunil lähevad nööbid küll ilmselt vahetusse, sest originaaliga sarnaseid ei õnnestunud siiski leida ja muidu igati sobilikud metallnööbid osutusid oma 1,4 cm läbimõõduga veidi väikeseks. Lähipäevil suudame ehk korraldada ka pidulikumad – kampsun seljas – presentatsiooni pildid, aga ütleme juba ette, et kaua tehtud kaunikene on igati kantav rahva rõivas :).
http://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.png00Anu Pinkhttp://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.pngAnu Pink2020-05-03 14:50:402022-01-20 07:45:12Saara järjejutt nr 11 – nööbid ette
Kui sa oled jõudnud sellesse punkti, et sinu ees on Saaremaa kampsuni KÕIK valmiskootud tükid, siis võib julgelt kuulutada – seesinane koer on valmis ehk siis jäänud on ainult saba!
Kui sa oled läbinud enese premeerimise faasi (silitanud valmiskootud tükikesi, võtnud jupikese šokolaadi, tassi kuuma kakaod, sooja lõhnavanni, no midaiganes tänasel päeval enese premeerimiseks teha saab), siis võiksid järgneda sellised tööd:
1. Peida kõik lõngaotsakesed ära.
2. Pese kampsunitükid soojas vees muljudes (lisa veidi villase pesemise vahendit ka) puhtaks.
3. Loputa tükid.
4. Pista kõik tükid tsentrifuugi, keera pöördeid veidi maha, näiteks 900. Väldi kuivatusmasinat!!!
5. Parajalt niisked tükid võimaldavad lõike järgi vormimist ja soovitud suunas veidikest venitamist.
6. Aseta tükid saunalinale horisontaalselt kuivama (kui sa oled läbematu ja ei taha poolteist päeva oodata, pane oma saunalina maha soojendusega vannitoa põrandale – hommikuks on kindlasti kõik kuiv).
7. Õmble tükid kokku töö paremalt poolelt (Pane tükid serv servaga vastamisi kokku ja haara korda mööda piste kord ühelt, kord teiselt tükilt).
8. Auruta õmblused töö pahemalt poolelt üle. Nii muutuvad need ilusaks pehmeks.
9. Juhuu! Pane kampsun selga! Kui nüüd tundub, et pika kampsunikudumise käigus on sul õnnestunud oma ümbermõõtu suurendada ja kuskilt paistab see asi nüüd liiga kitsas olema, siis aurutriikrauaga pahemalt poolelt aurutades ja veidi venitades saad kampsunit vajadusel pisut laiendada.
Kõige magusam osa
Saaremaa kampsunil olid toredad üleheegeldatud servad. Kasuta selleks veidi heledamat sinist lõnga (sobib näiteks 8/2). Servade üleheegeldamiseks oli saarlastel vanasti väga tore retsept (ega me muidugi ei tea, kas niiviisi heegeldati üle ainult see säilinud kampsun või oli see töövõte laiemalt levinud).
Saaremaa kampsuni imeline saba. Esmalt heegeldatakse tulbad heledama sinisega ja pärast veel üks rida tumesinise lõngaga kinnissilmuseid.
Varrukaotsa heegeldus. Varrukaotsal on ka teine, kinnissilmustega heegeldatud ring heledam sinine.
Heegeldamise selgituseks tegime teile väikese koduvideo. Ehk olete nõus andestama, et sellekevadist olukorda arvestades on ekraanil väga koledad maniküürita ja kuivaks pestud käed.
Kliki videol, siis näed kogu pilti :).
Nüüd on siis kampsun peaaegu valmis – jäänud on üksnes esikinnise ja krae tegemine. Aga sellest jutustame juba järgmine kord 🙂
http://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.png00Anu Pinkhttp://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.pngAnu Pink2020-04-10 05:51:382020-04-10 08:35:03Saara järjejutt nr 10 – Saaremaa kampsuni heegeldatud servad
Täna võime ka täpselt öelda – keskmise ümbermõõduga (nr 44) ja keskmisest lühema saarlase kampsuniks kulus täpselt 11 tokki (550g) tumesinist lõnga nimetusega “Hea vanamoeline lõng”
Võimalik, et kampsuni lõplikku valmimist kiirendab praegune inimesi isoleeriv olukord. Kui ikka pole võimalik kohtuda oma sõpradega ja pole võimalik minna teatrisse ja kohvikusse ja isegi poodi minekut peaks vältima, siis on just õige aeg vestelda varraste ja oma Saaremaa kampsuniga.
Ja isegi kui sa selle kampsuni tegemist alustasid ja siis kolmandal kudumispäeval selle kõrvale heitsid kui asja, mille nimeks on Issandkuiigavjatüütutöö, siis nüüd võib selle kusagilt korvipõhjast ometigi välja koukida ja uskumatu küll, see kampsun võib isegi valmis saada.
Ja isegi kui sa juba kohe mõtlesid, et pole mul aega sellist asja kududa, siis nüüd võib selle töö ikkagi ette võtta, sest aega meil kudumiseks ju on ja järjejutu võib alati algusesse kerida.
Aga nüüd siis asja juurde. Kui sinu kampsuni hõlmatükid valmivad, siis ära õlale jäävaid silmuseid maha koo, vaid pane need lõngale ootele. Sama tee ka seljaosa lõpetamisel – õlal olevad silmused tõsta abilõngale.
Nüüd on seis selline:
Saaremaa kampsuni õlarihmad
Õlarihm on üks täiesti Saaremaine sõna. Niiviisi nimetasid saarlased ka rahvarõiva särgi õlaosa, mis meie hilisemas keelepruugis on nimeks saanud õlalapp. Ka sellel keerdsilmuselise soonikuga kampsunil on õlarihmad. Päris täpselt pole ju teada, kas need tehti kampsunile toreduse pärast või selleks, et õlg välja ei veniks, aga usutavasti peeti silmas mõlemat. Õlarihmal on pisike kena viklikiri, mis samas hoiab rihma pikkupidi välja venimast.
Kõige nutikam asi õlarihma puhul on aga see, et selle kudumise ajal ühendati hõlmatükk seljatükiga ilma õmbluseta. Sellist silmapaistvalt uhket tehnilist lahendust võib märgata ka Johannes Pääsukese 1913 aastal tehtud fotol “Sõrulased keskhommikut söömas” ERM Fk 214:288.
Detail Pääsukese fotost. Pildil oleval 90-aastasel Hindrek Puupul on seljas kampsun, millel kena palmikumustriga õlarihm.
Meie kootaval Saaremaa kampsunil hakkab õlarihm lõpuks välja nägema selline. On ju kena!
Õlarihma kudumine
1. Esmalt tõsta nii hõlma- kui seljaosa õlal olevad silmused ühele ringvardale ja loo nende vahele 18 uut silmust.
2. Edasi alusta õlarihma silmuste kudumist edasi-tagasi ridadena, kusjuures iga rea lõpus koo õlarihma viimane silmus kokku õlasilmusega. Kokkukudumise sobiv rütm vali vastavalt enda kudumistihedusele, aga see on üks kahest:
kas – esimene kord rea lõpus 3 kokku ja teine kord 2 kokku
või – esimene kord 3 kokku, teine kord 3 kokku ja kolmas kord 2 kokku.
Õlarihm ei tohiks kahe soonikkoes tüki vahel olla liiga pingul ega ka lainetada.
Selguse mõttes on õlarihma muster antud 16 silmuse osas nii, nagu see paremalt poolt välja paistab (tagasireal tuleb seega siis pahempidiselt märgitud silmus kududa parempidi ja vastupidi, paraku tuleb tagasireal ka vikeldada pahempidiste silmustega. Õlarihma alguses ja lõpus olevad kokkuvõtmise silmused on aga näidatud nii nagu need päriselt kududa tuleb – töö paremal poolel kaks või kolm silmust parempidi ületõstmisega kokku ja töö pahemal poolel kaks või kolm silmust pahempidi kokku. Kõige alumine rida skeemil on loomisrida.
Katsetame koos, kuidas õlarihma kududa. (vikelduse võib ka teha teisiti, näiteks lihtsalt silmused vardal jõuga ümber vahetada).
Kui nüüd mõlemad õlarihmad kootud on, siis jutt järgneb …
http://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.png00Anu Pinkhttp://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.pngAnu Pink2020-03-20 05:54:242020-04-10 06:27:07Saara järjejutt nr 9 – Saaremaa kampsuni õlarihmad
Pärast mõningast pausi on kõik jutulugejad ilmselt ootel, mis saab edasi? Järgneb selle kampsuni üks toredamaid osi – saba kudumine. Selle tarvis otsi välja valmis tehtud seljaosa lõige, mida tuleb kududa kahes suunas – vööjoonelt ülespoole seljaosa ja vööjoonelt suunaga allapoole sabaosa. Saara jagab sõbraliku soovituse, et mõistlik on alustada alumisest osast, sest siis on kindal, et küljeõmbluse kohalt saab seljatüki kududa sama pikkusega kui hõlmatüki külg. Alustame siis nii:
1. Mõõda kootud tükkide ja seljaosa lõike abil, kui palju silmuseid vööjoonele vaja läheb.
2. Loo vajalik arv silmuseid ja koo umbes 0,5–1 cm keerdsilmustega soonikut.
3. Nüüd algab saba kujundamine. Saba ülemine kolmnurk tuleb kududa lühendatud ridadega ja lisaks kasvatatakse silmuseid keskjoonel. Lisame siia kudumisskeemi, mille silmuste arv ei pruugi küll päris täpselt klappida (kõik naised ei ole ju täpselt ühe suurused!), aga seda saab hõlpsasti oma silmustearvule kohendada. Skeemilt selgub kudumise põhimõte kõige paremini.
Alusta skeemi lugemist alt-üles ja üles korjamise asemel loo vajalik arv silmuseid. Skeemil on antud pisut üle poole tüki ehk siis teisele poole keskjoone kasvatusi jätkub ikka samapalju silmuseid kui enne keskjoont.
Selline näeb välja valminud saba. Sooniku vahele tehtud ripsitriibud on väga andekas mõte, sest tänu neile saab soonikutriipe juurde teha nii, et see üldse ei häiri. Kui saba valmis, siis peaks vööjoonelt silmused üles korjama (ka sinna võib teha ühe pahempidise rea) ja alustama lõike järgi seljaosa kudumist alt ülespoole.
Viimase sabavööändi võib teha ka kahe rea võrra pikema, sest alla äärde tuleb heegeldus, nii jäävad vööndid pärast paistma ühepikkused.
http://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.png00Anu Pinkhttp://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.pngAnu Pink2020-03-07 16:42:022020-04-10 06:27:35Saara järjejutt “Kuidas sünnitada Saaremaa kampsunit” osa nr 8
Võimalik, et keegi juba hakkas mõtlema, et see on miski seriaal, kus on järjekordselt hooaeg pärast kuuendat osa lõppenud, aga ei – meie järjejutt jätkub :).
Kui te olete tõesti jõuluks kaks varrukat valmis kudunud, väärite väikest preemiat, näiteks pisikest piparkooki, lõhnavanni või ümbermaailmareisi…
Ja kohe pärast pühi on paras aeg alustada hõlmatükkidega. Ilusa sabaosaga selja kui kõige magusama kudumise jätame viimaseks :).
Hõlmad
Selle kampsuni hõlmad on eest veidi pikemad kui küljelt. Kuna kinnisel on nööpaugud servas, võiks vasaku hõlma teha õige pisut (näiteks 4–6 silmust) lõikest laiema, sel juhul jääb ette siiski pisikene ülekäik.
Arvuta lõike ja kootud varruka järgi välja, kui palju silmuseid allääres olema peaks (ära silmustega koonerda). Varrukas on arvutamisel täpsem kui tööproov, sest suuremal pinnal käitub sooniline kude täpselt nii, nagu see hiljemgi käituma hakkab. Kootav tükk peaks tulema täpselt lõike suurune vabas olekus, mitte venitatult. Kirjuta kõik silmuste arvud lõike peale, siis ei unune need ära.
Loo vajalik arv silmuseid pikale vardale või ringvarrastele. Kuigi hõlma ei koota ringselt, on ringvardaga seda ka edasi-tagasi hea kududa.
3. Kuna hõlm on eest pikem, siis alusta kudumist järgu kaupa, hõlma esiserva poolt. Esmalt koo 40 silmust ja keera töö ringi ning mine tagasi. Uuesti minnes koo juba 50 silmust, siis 70, siis 90, siis 100, siis 110 jne. Ära unusta, et ka hõlmatükk on keerdilmuseline soonik :).
4. Kui kõik silmused on töös, siis koo paar cm otse ja alusta küljelt kahandamist. Kahandamiste arv sõltub lõikest või õieti kehakujust, aga kindlasti arvuta see enne välja, kasutades näiteks varrukat tööproovina. See on vajalik, kuna kudet koos vardaga lõikel mõõtes hoiab see tänu vardale ennast laiemalt, kui see pärast jääb.
5. Pärast vööjoont on vaja külgedel taas silmuseid kasvatada.
Kuidas kududa varrukaava?
Tee kõigepealt kindlaks, kui palju silmuseid maha kududa tuleb. Ja alusta kahandamist igal real nii, et kahandatavate silmuste hulk igal real väheneb ning algul võtad ka tagasi tulles kaks viimast silmust kokku – nii tuleb ava sujuv ja selles pole nurgelisi kohti.
Üks näide (sinu silmuste arv ei pruugi sellega klappida): -8; -1; -4; -1; -2; -1; -1; 0; -1; 0; -1; 0; 0; 0;-1 / kokku 21 silmust
Koo lõike järgi edasi ja arvuta samamoodi välja kaelakaare suurus. Õlg koo lõike järgi järgukaupa, aga ära silmuseid maha koo, vaid jäta need kõik vardale. Kui hõlmatükk on valmis, tõsta õlale jäänud silmused lihtsalt mõnele lõngale – pärast saab siis need silmused õlarihma kudumisel seljatükiga kokku kududa.
Ja kui üks hõlmatükk on valmis, siis tuleb kududa ka teine! Ja see teine ei pea mitte olema samasugune, sest kahe parema hõlmaga pole midagi peale hakata!
Järjejutt järgneb uue aasta alguses 🙂
http://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.png00Anu Pinkhttp://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.pngAnu Pink2019-12-24 06:09:482020-04-10 06:28:03Saara järjejutu osa nr 7 “Saaremaa kampsun”
Lõpuks ometi on asi sealmaal, et see varrukas hakkab lõppema. Jäänud on üksnes “pisikene” varrukakaarekene. Kas selle lõike järgi kaare kudumise juures ka miski oht varitseb? Kohe vastaks – ikka. Kui sa üldse midagi teed, siis varitseb alati oht, et see ei tule välja nii, nagu tahtsid. Ainult siis, kui üldse mitte midagi ei tee, siis pole eriti ohtu, et midagi valesti läheb.
Lõike järgi kudumises pole siiski miskit keerukat, ainus oht on see, et varrukas ei tõmba varraste lähedalt nii palju kokku kui ta seda hiljem ilma varrasteta teeb. Ehk siis varda juurest mõõtmine võib osutuda eksitavaks ning poole kaare pealt avastad, et oled liiga palju silmuseid kahandanud ja varrukakaar on liiga kitsas.
Kuidas kahandada?
Aseta oma poolik varrukas lõikele. Et kaar tuleks täpselt soovitud kujuga, selleks tõmba poole kaare peale üks horisontaalne abijoon ja loe ära, mitu rida selleni oleks vaja kududa ja mitu silmust kahandada. Siis saad kahandatavate silmuste arvu täpselt teada. Pärast kavanda samamoodi varrukakaare ülemise poole kahandused.
Varrukakaare kuju on üldiselt selline, et esmalt tuleb maha kududa kõige suurem portsuke silmuseid ja kahandatavate silmuste arvu vähendada iga reaga. Et ei tekiks järske nõkse, on tark tagasireal kaks viimast silmust kokku kududa. Minu kahanduse skeem sai selline – minnes 7 silmust maha kududa, tagasitulles 2 viimast kokku ehk -1. kolmandal real 3 maha kududa jne. Kui varrukakaar on umbes 45 kraadise nurga all, siis on tõenäone, et sobib kahandada igal edasireal üks silmus. Äärmiselt tark on oma kahandamise rütm varrukalõikele üles märkida. Nii säilib mingigi lootus, et teine varrukas tuleb samasugune :).
Ja nii need varrukad valmis saavadki!
Juba järgmisel nädalal ootavad meid hõlmad 🙂
http://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.png00Anu Pinkhttp://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.pngAnu Pink2019-11-16 17:58:442019-11-16 17:58:44Saara sügisene järjejutt “Kuidas sünnitada Saaremaa kampsunit” – osa nr 6
Me kujutame elavalt ette, et kusagil Eestimaa diivanil istub keegi, kellel on käes vardad ja tumesinine lõng ja ta on murdumas… Suure vihaga paiskaks ta välja järgmisi lauseid, kui ainult leiduks keegi, kes teda mõistaks. See kõlaks umbes nii:
Pekki, see läheb nii aeglaselt!
Seda hullu keerdsilmustega kudet on eriti nõme kududa!
Ega mul mingid kullisilmad ei ole, et seda tumesinist lõnga poolpimedas kududa (eriti Võrus)!
Ehh, pidin ma seda üldse tegema hakkama!
Ja meie võime teid kõiki lohutada, see edeneb lõpuks kiireminigi, kui sa arvad!
Ja keerdsilmustega kude ei tundugi teise varruka tegemisel enam nii jube… Ja üldse kerime enda jalad teki sisse ja naudime seda sügisest kudumise asja, mis siis, et algul läheb aeglaselt, küll see ükskord ikka valmis saab. Ja kui vanasti saarlased said, siis miks ei peaks meie saama?
Ja nüüd veel üks väike näpunäide ka usinatele varrukakudujatele.
Keerdsilmustega kude kipub mõnikord viltu kiskuma. Sel juhul võiks soovitada juurdetehtavad silmused teha tasakaaluks kõik ühele poolele keskjoont ja kahekaupa korraga. Kui kude veab ennast vasakule, siis tee varruka all silmused kõik juurde varda algusesse. Selleks tõsta varda algusest üles kahe silmuse vaheline lõng ja koo sellest esmalt välja parempidine keerdilmus ja siis ka pahempidine silmus. Mina tegin kasvatusi varruka all umbes iga 5 cm järel. Aga kui on tegemist kitsama varrukaga, siis ehk peab neid rohkem tegema. See näeb välja umbes nii.
Järgmine osa räägib veelkord varruka kahandamisest.
http://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.png00Anu Pinkhttp://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.pngAnu Pink2019-10-29 20:35:222020-04-10 06:28:32Saara sügisene järjejutt “Kuidas sünnitada Saaremaa kampsunit” – osa nr 5
Tegelikult ma näen isegi läbi helendavate ekraanide, kuidas kõik Saaremaa kampsunihuvilised oma tugitoolides, diivanitel ja laudade taga veidi närviliselt istuvad ja tühjade näppudega trummeldavad. Lõngad on rivis, vardad ihutud, lõige testitud, tööproov kujutud – no kaua peab kannatama, millal ometi see kudumine algab?
Jah, fanfaarid ja trummid – NÜÜD SEE ALGAB!
Varrukas
Me alustame selle kampsuni sünnitustegevust varrukast. Sest esmalt varruka lõngakerast väljutamine on tulevase kampsuni tervisele ja suurusele kõige parem. Nimelt on just varrukas (loe varrukad) see osa kampsunist, mille puhul pole nii hirmus oluline, kui täpselt see lõike järgi tuleb. Neil kampsunitel võisid varrukad olla kas veidi rohkem või vähem ümber käe. Seega saab varrukatest suurepärane täiendava mõõtmise allikas ehk siis ülisuur tööproov, millega veelkord täpsustada, kui suure selle kereosa tegema peaks. Teisalt on varrukate kudumine suuremalt jaolt ringne, mis on veidi mugavam ja kolmandaks on need kampsuni kõige suuremad osad (kui teil ei juhtu olema just hirmus lühikesed käed), seega on varrukate valmimisega juba ekvaator ületatud.
Varruka algus kooti umbes 9–10 cm edasi-tagasi, nii tekkis varrukale lõhik ja varrukasuu sai hiljem kena nööbiga kinnise. Varrukasuus on umbes 4 cm veidi teistugust soonikut ehk siis 2 parempidist keerdilsmust / 1 pahempidine silmus. See hoiab varrukasuu veidi veel vähem väljaveniva.
Pärast seda nn varrukavärvlit kooti üks keerukord, mis toredasti varjas ära juurdetehtavate silmuste kasvatuskohad ja selle, et soonikutriibud kokku ei lähe (nagu näete, saarlased ei jätnud midagi juhuse hooleks). Kohe pärast keerukorda tehti ühel real silmuseid rohkelt juurde. Kärla originaalil lausa iga silmuse vahele üks juurde ehk siis silmuseid kahekordistati. Piltidelt võib näha aga ka veidi kitsamaid varrukaid, mille korral võiks ühe silmuse juurde teha üle kahe silmuse.
Kuidas siis kasvatamise tihedus määrata?
Kui tahad vahel kampsuni ka rahvarõivasärgi peale panna, siis võiks valida laiemad varrukad, mahub särk paremini alla. Aga muidu on see pigem lihtsalt meeldimise küsimus. Laiemate varrukate puhul pole vaja pärast jällegi niipalju silmuseid juurde teha. Näitan siin nüüd enda käes kahte varrukat, vasakpoolsel on silmuseid juurde tehtud iga silmuse järel, parempoolsel üle kahe silmuse. Otsustamine jääb kudujale.
Laiem ja kitsam varrukas. Veidi võib siit näha ka lõngade erinevust, vasakpoolne varrukas on kootud Norrast pärit vanamoelisest lõngast, parempoolne 8/2 Aade lõngast.
Kui kampsun on valmis kootud, siis heegeldame veel kaunistused külge ja varrukasuu hakkab välja nägema nii.
Kududes on hea oma varrukat mõõta tehtud lõikel. Siis on ka kohe näha, kui palju võiks veel silmuseid hiljem juurde kasvatada ja kust alustada varrukakaarega.
Lõpetuseks siis varruka alustamise juhend ka skeemina. Alusta skeemi lugemist alt. Keerukorra kudumiseks võta üks samasugune sinine lõngajupp (umbes 1 m pikk) lisaks ja koo see rida töö paremal poolel pahempidi nii, et mõlemad lõngad on töö ees ja vahetad neid iga silmuse järel ühtepidi keerates.
Ps. skeemil on silmused antud nii, nagu need paistavad töö paremalt poolelt. Kuidas keerdsilmust tagasiridadel kududa, seda vaata järjejutu
eelmisest osast.
Nüüd varuge vardad ja varrukat kuduma!
http://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.png00Anu Pinkhttp://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.pngAnu Pink2019-10-10 10:23:452020-04-10 06:28:58Saara sügisene järjejutt “kuidas sünnitada Saaremaa kampsunit” – osa nr 4
Nüüd on küll kõigil lõiked tehtud ja testitud. Kuulu järele on mõned arvukatest kudujatest toonud taaskasutusest koju juba mitu meestekampsunit, millest lõikeid meisterdada. Aga võta näpust – kampsunid on neilt sihipärase kandmise eesmärgil käest ära võetud ja lõike tegemine jälle edasi lükatud.
Keerdsilmuseline soonik ehk saarlaste keertud silmadega kude
Igaljuhul alustame täna kudumisharjutusega :). Terve see kampsun, kui välja arvata õlarihmad ja saba, on kootud kenas tihedas keerdsilmuselises soonikus. Ikka nii, et parempidine silmus on keerdsilmus ja pahempidine on tavaline. Kui kududa ringselt, siis on seda kudet ju täiesti lihtne teha, aga vaat siin on üks konks ka – sellel kampsunil saab ringselt kududa ainult valdava enamuse varrukast (all on ju lõhik ja üleval varrukakaar, mida tuleb ka edasi-tagasi kududa). Ja sellesinase keerdsilmuse pahempidi kudumine ei ole just kõige mugavam töö.
Ma juba kuulen, kuidas mõnel nüüd kukub varras kolksti peost lausega – ei mina viitsi siin pusserdada…
Aga Saarlane oli visa, tema kujus terve kampsuni kenasti keertud silmadega ja hästi tegi, sest keerdsilmuseline soonik on ju väga tore. Istub ilusti ja ei veni välja. Ja ma võin kinnitada, et kui natuke harjutada, siis läheb see keerdsilmuste kudumine ka töö pahemalt poolelt üsna jõudsasti. Inimene harjub ju kõigega!
Pealegi on mul üks saladus. Need, kes koovad pahempidist silmust vähe teistmoodi (ehk siis kui olete kuulnud, et keegi ütleb, et koote keerdsilmustega), siis teie jaoks on selle kampsuni koe puhul oma süsteem ja te ei peagi asja ümber õppima.
Harjutus
Haarake nüüd vardad ja tehke täna-homme mõned koeharjutused. Meie esimene pisike koduvideo on neile, kes koovad igati tavapärasel moel ja teist videot tohivad vaadata ainult need, kes pahempidist silmust teistmoodi koovad (Venemaal nimetatakse seda näiteks babuška stiiliks).
Kuidas see kude paistma jääb? Ilus sooniline. 8/2 lõngast tuleb see pisut karvasem ja paksem, kui Saara poest ostetud vanamoelisest lõngast. Mõnusa otsaga metallvardad teevad selle keerdsilmuse kudumise veidi mugavamaks.
Kui teil on juba olemas lõng, mis kampsuni tarvis varutud, siis tehke sellest üks harjutusproov. Peske see läbi ka ja mõõtke mõlemat pidi enne ja pärast pesemist. Kõigile neile, kes on Saarast endale vanamoelise lõnga tellinud, jõuavad need lõngad ka kohe kohale :).
Kohe peagi alustame päriselt kampsuniga 🙂
http://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.png00Anu Pinkhttp://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.pngAnu Pink2019-10-03 03:42:502020-04-10 06:29:59Saara sügisene järjejutt “Kuidas sünnitada Saaremaa kampsunit?” nr 3
See kampsun on üsna lühike, kuid eest siiski pisut pikem kui külgedelt ja natuke veel pikem seljatagant. Kampsuni seljaosa kootakse kahes suunas, esmalt vööjoonelt ülespoole ning pärast kootakse vööjoonelt allapoole laienev ja veidi kolmnurkne sabaosa. Selle kõige kohta tulevad järgmistes järjejutu osades skeemid ja õpetused. Rinnust on kampsun ümber ja eest peaaegu ülekäiguta nööbitav.
Mõõdud
Nüüd see mõõtmine algab – ükskõik kas sinu suurus tundub sulle sobiv olevat või mitte, mõõtmiseta nüüd ei pääse. Ja see ei ole siin kaalujälgimine ega Fitlap, kuhu tuleks sisestada soovkaal ja soovmõõdud, siin tuleb ilma igasuguse häbitundeta mõõta nii, nagu asi on.
Lõige on vajalik!
Võta mõõte mõne õhukese rõiva pealt (näiteks T-särk).
Haara mõõdulint ja pane kirja järgmised mõõdud:
1. Rinnaümbermõõt 2. Vöökoha ümbermõõt (siin pole mõtet oma vöökohta kuhugi kõhu alla langetada. Vöökoht on seal, kuhu sa kavatsed rahvariietel kirivöö ümber kerida. Õigupoolest võibki seda teha ja mõõta siis vöö pealt). Mõõda vööümbermõõt nii nagu see on, pole tark kõhtu sisse tõmmata, kui sa ei kavatse seda just hiljem kogu aeg teha. 3. Eestlaius (see on rinnast ülevalt poolt ühest varrukaõmblusest teiseni). 4. Seljalaius. 5. Seljapikkus seitsmendast kaelalülist vööjooneni (see seitsmes kaelalüli on kaela ja selja kohtumise kohal olev väike küngas). 6. Varrukapikkus (õlanukist kuni randmeni ja siin pole vaja kätt kõverdada nagu õmblustöö mõõtmiste juures). 7. Randme ümbermõõt. 8. Käsivarre ümbermõõt kõige laiemast kohast.
Edasi tuleks leida üks paras jupp paberit, kuhu lõiked ära mahuksid. Siinkohal võiks olla loovalt keskkonnasõbralik ja anda mõnele paberile teise elu võimaluse. Ehk on sul tapeeti järele jäänud? Või on keegi sulle midagi paberi sees kinkinud? Isegi ajaleht on kõlbulik, kuigi sinna on raskem märkmeid teha. Kui sinu paber on kortsus või hoiab hullusti rulli, siis triigi see lihtsalt ära.
Alljärgnevad lõike valemid arvestavad sellega, et kampsun venib, seetõttu on see rinnust veidi rinnaümbermõõdust väiksem (istub ilusti ümber rinna), kuid vööjoonelt on võrdne ümbermõõduga, puusast on kampsun laienev. Varrukad on veidi lühemad kätest, sest kude venitab oma raskusega varruka pikemaks. Kampsunil ei ole sisuliselt ees ülekäiku (on toredad palmitsetud aasnööpaugud).
Nüüd algab septembrikuu matemaatika ja joonestustund.
Seljatüki lõige
1. Murra paber pikuti pooleks ja kanna paberile kõik joonisel toodud mõõdud.
2. Joonista seljaosa välja. Õlgadele lisandub pärast 3 cm laiune nn õlarihm. Varrukaava sügavus on siin 20 cm (sellele lisandub pärast veel 3 cm laiune õlarihm. Kellel on peenike käsi võiks selle sügavuse teha ka väiksema, näiteks 16–20. See sõltub ka sellest, kas kampsuni all tahetakse hiljem kanda laiema varrukaga rahvarõivasärki.
Seljaosa lõike joonistamine
Kui sulle ei anna rahu, miks tuleb rinnaümbermõõt korrutada 0,22, siis arvutuskäik on selline – Rü x 0,95 (et kampsun liibuks ümber rinna ehk siis oleks 5% rinnast väiksem) : 4 (sest see on neljandik kampsuni ümbermõõdust) : 1,1 (sest seljatüki teeme esitükist kitsama, esitükil jällegi korrutame 1,1 eeldusel, et eest on emane inimene laiem, sest seal on üldjoontes rind). Samasugused tehted saab kirjutada iga mõõdu leidmiseks, aga kuna korrutis-jagatis ei sõltu korrutatavate järjekorrast, on siin kõik juba ära korrutatud-jagatud ja saadud üks konstant, millega korrutades asi klapib.
Kui sul ei ole malli, siis prindi see internetist välja, mina tegin ka nii :).
Hõlma lõige
Hõlma lõige
Varruka lõige
Varruka ümbermõõdu võid leida ka nii, et paned mõddulindi just nii lõdvalt ümber muskliosa, kui sa tahad, et varrukas pärast oleks. Saadud tulemus jaga siis lõike jaoks kahega. Eriti soovitav on see nende jaoks, kellel on väga peenike käsi, aga sooviks ikkagi laiemat varrukat.
Kui varrukalõige on valmis, siis kontrolli, kas varrukakaar on sobitub käeagukaarele (lõikel peab varrukakaare pikkus olema käeava pikkus + 3 cm (õlarihma ja lõtvuse jaoks :)).
varrukalõige
Seda lõiget tuleb testida!
Selle Saaremaa kampsuni kudumine on piisavalt pikk töö, et äärmiselt tark on enne alustamist olla täiesti veendunud, et see tuleb just selline nagu vaja. Selleks ava oma riidekapi uksed ja vaata üle, ega seal pole näiteks mõni väga tarbetu meesterahvakampsun, mis isegi kartulivõtul ei sobi selga panna. Kui kapis suuri meestekampsuneid ei leidu (pisikesest naisterahva ürbist ei tule see asi välja), siis mine külasta kohalikku teiseringipoodi ja osta sealt kõige odavam-suurem-mõttetum kampsun, mis poleks liiga paks ega liiga veniv.
Nüüd lõika sellest vanast kampsunist oma lõigete järgi tükid välja (lisa 0,5 cm õmblusvaru) seljaosa vööjoonele tee kindlasti õmblus ja tee õmblus ka saba keskjoonele ning anna sabaõmblusest veidi laiust juurde (see juhtub ka hiljem kampsunit kududes). Õlaõmbluse jaoks lõika teistpidi (otseriidest) välja 2 riba, mille laius koos õmblusvaruga on 4 cm. Need on Saaremaa kampsuni õlarihmad, mis kootakse hiljem väga põnevalt ja mis aitavad vältida õla väljavenimist. Testkampsuni võid kokku õmmelda masinaga :).
Testkampsun
Sabaosale ja seljaosa vööjoonele tee õmblus.
Testkampsunile õmble esi ja seljatüki vahele õlarihm (valmislaius 3 cm).
Pane nüüd see testkampsun selga. Eest peavad hõlmad üksteist katma kõigest 1 cm. Vaata ennast eest ja tagant. Kui miski ei meeldi, tee lõikel muudatusi või alusta näiteks hommikuste kõnniringidega :).
Kampsuni testimine
Järjejutt jätkub…
http://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.png00Anu Pinkhttp://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.pngAnu Pink2019-09-25 14:35:162020-04-10 06:30:21Saara sügisene järjejutt “Kuidas sünnitada Saaremaa kampsunit” nr 2
Ütleme kohe ette, et see ei saa olema üks kerge sünnitus, aga me võime pingutada koos 🙂
Teie isiklikuks ämmaemandaks hakkab olema Anu Pink, aga kohale ta Teie juurde siiski ei sõida, kõik näpunäited saab kätte sellest ilmuma hakkavast järjejutust.
Osa nr 1 – hoovõtt
Ma ei tea, kas te olete kunagi mõelnud, et tore oleks rahvarõivaste juurde kanda kootud kampsunit. Sellist, mis passiks kokku triibuseelikuga, oleks iga ilmaga mugav selga panna ning võimaldaks kasvõi kätega vehkida või isegi ühe liigse koogitüki süüa – küll ta siis venib :).
Saaremaal on kirjelduste järgi üsna igas kihelkonnas sääraseid kehakatteid emastele inimsetele kootud (väga vanasti oli saarlaste kõnepruugis emane ja isane inimene täiesti tavaline ja seda ilma igasuguse halvustava toonita). Kahjuks pole saarlaste kootud kampsuneid vanast ajast rohkem järel kui üksainumas tumesinine eksemplar Soome Muuseumis ja see on kootud Kärla kihelkonnas. Kärla on muidugi tore kant, aga kirjalikud ülestähendused ja ka mõned fotod näitavad, et üsna samasugused nägid Saaremaa kampsunid välja ka mujal. Mistõttu pole mingi patt Selle Kärla kampsuni järgi omale ihusoojendaja kududa ka näiteks Kihelkonna, Kaarma või Püha vm kiutkuue (loe triibuseeliku) kõrvale. Ja üleüldse pole ju keelatud seda ka niisama teksapükste või mistahes muu rõivaga koos kanda :).
Mustjalas oli varrastega kootud kampsuni lõng potisinistest villadest. Mustjala
Kiutude kuubedega kanti potisiniseid varrastega kootud kampsoneid ja sitsipluuse. Mustjala
Pühas kanti kiute kuubi punase-sinise-musta-rohelised kiudud mustal põhjal. Sarnase kuuega kanti pluusi ja vardakampsuni. EA 48
Kampsun on juba aasta 30 eest (kirjutatud 1926) tarvituselt ärajäänud. Tema nime on pärinud villane varrastega kujutud potisinine kampson. Karja , EA 12
Suvel kanti jaki all pluusi, talvel varrastega kootud kampsuni. Kihelkonna, EA 50
Emal oli lammaskarva hall varrastega kujutud kampun, see oli pika käistega, mahapööratud väikese kraega, eest nööbitav. Kanti ka kirikus. Kaarma, EA 69
Emal kampsun oli näpuga kootud. Kaarma, EA 69
Kampson kooti varrastel villasest lõngast. Kampsunid olid ühevärvilised – punased (värviti madaraga), rohelised (värviti kaselehtedega), mustad (värviti lepakoore ja sinikiviga), pruunid (värviti kivisamblaga). Lõikelt oli ta sirge, varrukas samuti, varruka suu kooti kitsamaks. Püstkrae oli kootud. Eest kinnitati nööpidega. Kihelkonna, EA125
Sellel Axel Olai Heikeli fotol, mis on tehtud aastal 1901, lähevad kaks Kihelkonna naist pruudiande korjama. Enne pulmi käidi mööda küla veimede valmistamiseks villu ja ka esemeid korjamas. Suuremasse kotti pandi annid ja väiksemast, uhkelt kaunistatud tubakakotist anti siis tänutäheks näpuotsaga ninatubakat :). Naistel on seljas kenad tumedad kujutud kampsunid ja kurduskuued.
ERM Fk 127:2
Nüüd siis asja juurde
Soome Muuseumis asuv Axel Olai Heikeli kogutud Kärla kampsun kannab numbrit SU4002:440 ja märget “Keertud silmadega kujutud. Kanti koos kurduskuuega”.
Kärla kampsun SU4002:440
Kampsunil on taljesse hoitud joon, üsna lahedad varrukad ja kaunilt kasvatatud sabaosa. Õlgadel on vikeldatud õlarihmad ja sees linasest kangast tugiribad. Kampsun on kootud keerdsilmuselise soonikuna tihedalt ja üsna peenikesest lõngast.
Kui sinu soov on nüüd kindel, et sina sellist kampsunit tahad sünnitama hakata, siis mida selleks vaja oleks?
1. Villast lõnga, mida kulub 500-650 grammi olenevalt kandja mõõtudest (ehk siis 10–13 tokki, mis on 50g). Millist lõnga parimaks pidada, on maitse küsimus. Lõng ei tohiks olla eriti jäme. Meie valisime näidiskampsuniks tumesinise Norra päritolu täisvillase lõnga “Hea vanamoeline lõng”, sellest jääb kude ilus tihe, naturaalse moega ja pärast psesmist ka parasjagu pehme (saadaval Saara veebipoes) Kududa võiks ka kodumaisest lõngast jämedusega 8/2, aga kindlasti võiks enne proovida värvikindlust. Kes eriti peent kudet tahab, võiks valida ka lõnga jämedusega 10/2. Seda kulub kaaluliselt kindlasti veidi vähem.
2. Vardaid nr 2. Kasutada võiks metallvardaid (ka vanasti kooti metallvarrastega). Meie absoluutne lemmik selle töö jaoks on Addi metallist ringvardad nr 2 (kereosad) ja Addi metallist sukavardad nr 2 (varrukad). (on ka saadaval Saara veebipoes). Kui neid asju seal veebipoes enam müügil pole, kirjuta oma soovist meie müügikorraldajale mariliis@saara.ee
3. 13 ilusat ümarat nööpi.
4. Jupike ruudulist (või mõnda muud toredat) villast riiet püstkrae jaoks ja natuke linast riiet sisemisteks tugevdusteks.
Järgmine osa meie järjejutust räägib sellest, kuidas endale maailma parim Saaremaa kampsuni lõige meisterdada.
http://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.png00Anu Pinkhttp://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.pngAnu Pink2019-09-18 11:26:572021-03-15 08:23:31Kohe algab Saara sügisene järjejutt “Kuidas sünnitada Saaremaa kampsunit?”
Vahel juhtub nii, et teed mõne toreda avastuse täiesti ootamatult ja ettekavatsematult, umbes nii nagu pime kana leiab ka tera. Minuga juhtus see päeval, kui uurisin ERMis Ruhnu kudumeid ja sel imelühikesel teekonnal oma laua juurest kartoteegikastini püüdsin silmanurgast kinni miskit ootamatut, ehk siis üks tore inimene uuris parasjagu Jõelähtme käiste tikandeid. Ja tikandi all, oh üllatust, oli varrastel kootud pits! Käiste all pitsi näha pole muidugi ootamatu, kuid enamjaolt on pits siiski nipeldatud. Varrastega kootud pitsi kohtasin käiste alumisel serval tõesti esmakordselt ja kui ma oleksin seda kohanud varem, oleks see pits kindlasti leidnud oma auväärse koha silmuskudumise raamatus.
Ilmselt võiks seda lugeda üheks vanimatest säilinud talurahva varraspitsidest. Kuigi ka näiteks Haapsalu rätikute ajalugu ulatub ju vähemalt samakaugele ja kaugemalegi, pole säilinud siiski ühtegi nii vana rätti.
Jõelähtme käised ERM 4672
Jõelähtme käised ERM 4672
Legend ütleb, et käised on tehtud kodus umbes aastal 1842, muuseumile on need andnud Anna Piilberg ja pärit on need Jõelähtme kihelkonna Mardu valla Tammneeme küla Kuuse talust.
Ilusatel punase ja pruuni villase lõngaga tikitud käistel on peenikesest linasest niidist kootud pits, mille laius üksnes 3 cm. Kuna pits on tugevasti rebenenud, siis pole selle ilu ehk keegi märganudki. Samas on see kootud pits ehk õnnistuseks kellelegi, kel Jõelähtme käiste valmistamine just plaanis, aga pole tahtmist rinda pista niplispitsiga :).
Seega võtsin pitsimustri maha ja pakun seda teilegi. Kudusin linasest niidist varrastega nr 1,5. Pits on läbinisti ripsiline ja kootud nö viltu ridadena. Üleval ääres on mõlemalt tööpoolelt kootav nö nõiaredel, mille sarnast võib leida Saaremaa pitsilistelt pulmakinnastelt ja ka mõnelt Kihnu sõrmkinda väikeselt sõrmelt. Pits on käiste külge õmmeldud nõiaredelit meenutava lõdva aedpistega.
Loomulikult võib seda tehnoloogiliselt üsna eriilmelist pitsi tarvitada ka mujal :).
Head pitsikudumist!
https://saara.ee/wp-content/uploads/2019/08/Jõelähtme-kootud-pitsiga-käised-ERM-4672-15-scaled.jpg25601920Anu Pinkhttp://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.pngAnu Pink2019-08-11 11:51:562019-08-11 12:09:44Üks vana pits, mis võinuks olla raamatus “Silmuskudumine1.”
Eile oli meie majas paras ports külalisi, sest kutsusime oma kliendid uudistama uut fotostuudiot. Jah, Saara laienes sõna otses mõttes puukuuri. Ja kui te küsite, kus me õnnetukesed nüüd oma ahjupuid hoiame, siis võime rõõmsalt hüüda – meil on nüüd radiaatorid! Ilmselt peame sisse viima kohustusliku tootmisvõimlemise, et hoolitseda kujundajate kauni rühi ja hea tervise eest, sest enne olid kõik töötajad sunnitud vähemalt kord tunni jooksul end liigutama ja kaminasse puid viskama. No ega me kaminaid nüüdki ära kaotanud, saame nendesse ilutuld teha :).
Ja nüüd, kui oleme juba järgmise raamatu jagu pilte uues stuudios ära teinud, tundub üsna imelik, kuidas me möödunud 17 aasta jooksul kõik need tuhanded-tuhanded fotod oma raamatutesse tegime. Tahate näha? Otsisime eilse päeva jaoks mõned pildiklõpsud, mis tehtud pildistamise protsessist ja olgem ausad, mõned neist on eriti tagantjärele väga naljakad.
Stiilinäide nr 1 õpikust “Kodundus. 7.-9. kl.”
Kuidas pildistada Karjala pirukaid?
Asetage pirukad koos lõikelaua, linase rätiku ja muuga müügikorraldaja lauaservakesele ja pildistage nii, et ta oma augurauaga peale ei jääks 🙂
Stiilinäide nr 2 raamatust “Siiri rätid”
Kuidas teha koopiapilt mõisaprouast? Laud tuleb lükata peaaegu vastu sobivat kappi (muidu pole pildistamiseks distantsi), kirjastuse juhataja Anneli ronib kribinal-krabinal laudlinale ja sirutab välja käe kujundaja kodust toodud lambiga. Pilt on ilus ju!
Stiilinäide nr 3 raamatust “Kodundus 4.-6. kl”
Kuidas pildistada aedvilja?
Lükake pakkimislaual kõrvale kõik klientidele minevad pakid, pakkepaber ja muu. Asetage alla valge taust ja laotage oma aedviljad pakkimislauale. Pakkimist saate jätkata, kui aedviljad on söödud 🙂
Stiilinäide nr 4
Kuidas pildistada inimesi küllalt pimedas kontoris?
See on kollektiivis meeskonnatöö harjutus. Kaks inimest hoiavad lampe, üks teeb A3 paberiga reflektorit ja fotograaf ronib jalgupidi tugitooli, mis on nihutatud uksevahele :). Kõik saavad jagada soovitusi, millist nägu teha tuleb. Pilt on kenasti meie kodulehel!
Stiilinäide nr 5 raamatust “Eesti silmuskudumine 2. Sukad ja sokid”
Kuidas pildistada Kihnu poolsukki partidega?
Oota, kuni tuleb läbisõidul kohvi jooma keegi, kes on ostnud endale Viljandist pardipojad ja sõidab nendega Tallinna poole. Niikaua, kui ta kohvi joob, tõsta vastu valget kirjastuse seina kolm eriti vettinud euroalust ja lase pardid vastloodud aedikusse. Pildista nii, et valge majasein peale ei jääks.
Stiilinäide nr 6 raamatust “Meite Muhu mustrid”
Kuidas pildistada rahvakunsti?
Oota, kuni ilm ilusaks läheb, saada raamatu autor koos vana tekiga õue ja las ta hoiab seda laiali nii, et ise välja ei paistaks. Seelikut hoia näpuotstega paigal.
jne…
Aga nüüd, hopsassaa! Meil on päris stuudio koos stuudiovälkude, valgustite, vahetatavate taustade ja muu vajalikuga.
Avamise puhul viisime läbi avaliku näidisfotosessiooni. Modell oli muidugi väga tasemel, flirtis Toskana nööpnõelaga ja teiste tootefoto objektidega, samuti lasi endast teha erinevaid puhkusepilte!
Imemaitsvat toitu pakkus kirjastuse sõber Ester ja kõik olid rõõmsad!
Alates tänasest võib meie juures pildistada lasta nii asju kui inimesi. Lepi aga aeg kokku ja tule. Nagu näed, on meil pikaajalised kogemused isegi ilmvõimatutes tingimustes pildistamiseks, aga nüüd on meil ju stuudio.
http://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.png00Anu Pinkhttp://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.pngAnu Pink2019-05-30 19:30:292019-05-31 05:46:15Kuidas me ometigi enne neid fotosid tegime!
Vahel ikka juhtub nii, et teed suvalisest kohast lahti äsjailmunud raamatu ja esimese asjana märkad puuduvat punkti. Kusjuures enne trükkimist on mitmed inimesed seda lehekülge usinalt uurinud ja pole märganud. Seda puuduvat. Aga mõnikord võib juhtuda ka nii, et uurid mitu aastat järjest vanu kudumeid, koostad mitmeid aastaid sellest raamatut ja just siis, kui raamat on ilmunud, leiad muuseumist midagi, mida oleksid kindlasti tahtnud raamatusse panna. Nii juhtus mütsidega raamatus “Eesti silmuskudumine 1. Tavad ja tehnikad” Tõsi küll, veidi hiljem ilmunud inglise keelses versioonis on see tore müts sees, aga eesti kudujatele pajatan sellest mütsist nüüd siin.
Saarlased olid omal ajal väga usinad mütsikudujad. Kooti mitmesuguseid tuttmütse ehk nolkmütse, mille kuju sõltus enamasti kudumispaigast ning mis kunagi polnud nii suured, et neid saaks võrrelda kõrvu katva suusamütsiga. Ida-Saaremaal (Karja, Pöide, Jaani kihelkonnas) aga kooti lausa nii väikeseid nippmütse, et need enamasti käelabast suuremad ei olnudki. Selline pisike, tanu asendav müts oli ohtralt kaunistatud tikandiga, lisaks oli mütsi pealael umbes pöidla jämedune väike mütsisopp, mis lõppes pärlitega kaunistatud kolmnurkse riidelapiga. See mütsi külge õmmelud lapike imiteeris tegelikult tutti.
Karja ketasmüts ERM A 509:4184
Et tookord oli muis.ee lehel mütsipilte üsna napilt, otsustasin minna Karja kihlekonna nipp- ehk ketasmütse lähemalt vaatama (siis oli ERM veel vanas majas). Tellisin uurimiseks kaks mütsi arvestades nende vanust (ehk siis valisin kataloogist kõige vanemad). Minu üllatus oli suur, kui pisikeste kaunistatud ketasmütside asemel paistis siidipaberi vahelt välja kaks baretimõõdus tumesinist mütsi, ripskoelise kirjatud serva ja hästi uhutud pinnaga. Väga ilusad ja eht-saarlaslikult tumesinised. Hoopis teise pilguga märkasin siis ka 1850ndatel tehtud Sterni litot Karja naisest, kellel just selline müts peas on.
Naine Karja kihelkonnast. Sigismund Friedrich Stern.
Ja kui vaadata Saaremaa rahvarõivaid 1842. aastal ilmunud Friedrich Kruse raamatust, siis peab mainima, et ka siin on kõige vasakul oleval Karja kihelkonna naisel peas sarnase joonega ketasmüts.
Saaremaa rahvarõivad 1842
ERMi kogus olevad mütsid näevad välja nii:
ERM 16830 on muuseumisse saadud aastal 1914 Karja kihelkonna Viira küla Lühi talust. Mütsi andis Liisu Aus (sündinud 1865. aastal). Müts olnud siis 100 aastat vana. Seda kanti rätiku all nii suvel kui talvel.
Ketasmütsi mõõtmistulemused: Läbimõõt 20 cm, augu läbimõõt 13 cm, alumise serva ümbermõõt 48 cm. Mütsi mõõdud näitavad, et seda kanti tanuna peanupu otsas ehk korralikult pähe ei saanudki seda tõmmata. Nii paistab see ka üleval oleval Sterni pildil. Punased träpsud mütsi servas on kootud muide pruunikat tooni madarapunasega, aga hiljem erksama punasega üle tikitud. (Tikkimine on toimunud ilmselt väga palju aastaid hiljem).
Karja ERM 16830
ERM A292:96 on õige pisut eelmisest mütsist suurem, kuid näeb välja väga sarnane.
Karja ERM A 292:96
Kudujana pole võimalik selliseid asjakesi kauaks uurima-imetlema jääda, tahaks ju kohe kududa, eks? Nii see juhtuski. Proovisin mütsi kududa võimalikult sarnase originaaliga, kasutasin ise värvitud Aade lõnga jämedusega 8/2 ning vardaid nr 2. Enne vanutamist oli müts märksa suurem ja sobis kanda täiesti tänapäevase baretina. Peas nägi see välja selline :
Vanutamata barett. Kudus Anu Pink
Aga et 19. sajandi algusest pärinev müts on üldse üks vanimaid mütse, mida rahvarõivaste juurde kanda, siis vanutasin selle loomulikult ära. Tõsi, kasutasin selleks hirmusmoodsat riistapuud ehk pesumasinat. Müts võttis originaalmütsiga täpselt sarnase suuruse ja kuju, muutus tihedamaks ja toekamaks. Niiviisi on see valmis kandmiseks kesk-Saaremaa rahvarõivastega, kas siniruudulise Saaremaa rätiga või ilma. Välja näeb see nii:
Kui teil tekkis nüüd vastupandamatu huvi endale selline mütsike kududa, kas siis niisama kandmiseks või Karja-Valjala rahvarõivaste juurde, siis panen siia lõppu ka originaalilt võetud ja läbi katsetatud mustri.
Materjal: 50 g tumesinist villast kraaslõnga, mida saab hiljem vanutada (sobivad lõngad 8/2, 7/2 ja vanamoeline lõng), näpuotsaga madarapunast, hallikas-sinist, valget ja rohelist villast lõnga.
Vardad: nr 2
Kudumine:
Loo üles 164 silmust. Ripskoes servamustri võid kududa ka kahe vardaga edasi-tagasiridadena, siis saab kududa kogu aeg parempidi. Pärast tuleb siis serv ringiks kokku õmmelda.
Kui ripskoeline serv on valmis, siis tee tumesinisel parempidisel ringil iga 5 silmuse järel üks silmus juurde (+ kuhugi veel 2 silmust). Selleks tõsta vardale kahe silmuse vahel olev lõng ja koo see keerdsilmusena läbi. Silmuseid peaks kokku olema nüüd 198.
Koo nüüd ringselt parempidi hallikassinised kolmnurgad (ringil on 18 mustrikorda). Edasi jätkub kudumine sinise lõngaga. Kuna kudumistihedus pole kõigil inimestel ühesugune, võib juhtuda, et pead kasvatama või kahandama tihedamalt või hõredamalt. Oluline on, et tulemuseks on barett, millel on ketta kuju ja mis ei kisu ega laineta.
Karja ketasmüts. Skeemi tegi Anu Pink
Viimistlemine: Peida lõngaotsad ja pese barett tugevasti läbi. Vastavalt sellele, kui väikeseks soovid mütsi teha, võid seda pesta pesumasinas villaprogrammiga või ka mõne intensiivsema programmiga. Valmis mütsi võib tõmmata ka papist kettale vormi venima.
Head väga vana mütsi kudumist!
Tekst, fotod ja skeem: Anu Pink
Modell: Tiina Kull
http://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.png00Anu Pinkhttp://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.pngAnu Pink2019-03-25 16:40:102019-03-26 08:08:45Ühe ilusa mütsi lugu
Saara Kirjastus on väike ja raamatuid ei ilmu meil just igapäev. Kui aga mõni suur töö kaante vahele saab, siis on see meie jaoks sündmus, mida tahame esitlusega tähistada. Ja alati on leidunud ka neid, kes meiega koos rõõmustavad ning esitlustele kohale tulevad.
Enne Eesti sajandat sünnipäeva lennutasime trükikoja poole raamatu, mille valmimist ootasid pikalt paljud kudujad ja loomulikult ka me ise. Vastu tulles lugejate või ehk siis pigem kudujate soovile juhtus aga nii, et esitlusnädalasse mahtus seekord tervelt viis esitlust. Oleme ikka olnud seda meelt, et kuu aega pärast ilmumist pole ju mõtet raamatut esitleda, huvilised on seda juba niigi näinud. Seega sai teoks ainuvõimalik variant – me pidime sõitma nö tuurile.
Tegelikult polegi uurinud, kas näiteks Trad.Attack sõidab igal õhtul koju tagasi või kulgetakse sujuvalt järjest ühest paigast teise, aga meil polnud selles osas mingeid valikuid. Tuuriautol, millele vahepeal juba mõtlesime sokirivi peale kleepida, tuli igaks õhtuks Türile tagasi vurada, sest meie kohustusliku varustuse hulka kuulus auto tagaotsa sündsusetult maanivajutav raamatukoorem.
Esmaesitlus toimus ERMi raamatukogus. Oleks me aimanud, et armsaid sokisõpru nii palju kohale tuleb, oleksime ürituse jaoks palunud suuremat saali. Aga tore oli ikkagi. Alustuseks panime kokku kaks märtsitkuist sündmust – raamatute ettelugemise päeva ja Eesti laulu ning nii lauliski kirjastuse juhataja Anneli mõned tähtsamad osad raamatust ette.
Pärast järgnes ettelaulmisele ka ettetantsimine raamatu leheküljelt nr 38, kus asub pealkiri “Kand ja varvas – üks, kaks, kolm”
Loomulikult ei jäänud ära ettelubatud loeng teemal “Eesti kannad ja kannatused”. Kohaletulnud said küll väikese ülevaate nii kandadest kui kannatustest, aga kuidas täpsemalt kannatada või kannatust proovile panna, seda peab siiski lugema raamatust. Üksnes mõned eriti tähtsad punktid, nagu näiteks kannalakale õige pikkuse leidmine, said selgeks ka loengu käigus.
Üritus jätkus väikese tasemetööga sukateadmiste vallas, milleks tuli välja võtta telefon ja valida igale küsimusele õige vastus. Olgu siinkohal etteruttavalt öeldud, et kõik olid väga tublid vastajad, kuid ühelgi esitlusel ei leidunud inimest, kes oleks õigesti vastanud kõikidele küsimustele. Seega loeme ilmunud teose siiski vajalike kilda.
Sukakuduja tasemetöö Haapsalu esitlusel.
Et lisaks raamatule oleks esitlusel võimalik sokke-sukki ka päriselt näha, selleks lõksutasime nöörile kõik raamatusse pääsenud säärevarjud ning meie tänud kuuluvad jätkuvalt neile, kes neid sukki kududa aitasid, sest kui autor oleks pidanud need kõik päris üksi kuduma, siis oleks saanud seda raamatut veel aastakese oodata.
Aitäh, armsad sokihuvilised kõigi nende ilusate lillede, kommide ja kinkide eest. Elame siin kirjastuses nüüd justkui linnukesed lillepõõsas ja paksuks sööme ennast niikuinii 🙂
Ja siis see kõik jätkus. Raamatud, sokid-sukad, kommid, mahlad jne autosse, kleidid kaasa (sest kuna meil tuuril transamehi kaasas ei olnud, siis kasutasime vähemalt transariietust).
Tuuribuss ja transanaised
Ja siis jälle – hops, viisakamad riided selga 🙂
Eks me ikka asja käigus õppisime ka – kolmandaks esitluseks sai autogrammid juba kirjastuses raamatutesse kirjutatud, sest nii sai vältida pika saba tekkimist esitlusel. Kuna esitlusbändi ei saanud terveks nädalaks oma põhitöölt eemaldada, siis tõmbas kirjastuse juhataja ise kandle välja ja laulis ilma suurema saatebändita :).
Enne neljandat esitlust jäi autor liiga pikaks ajaks lõunaunne, nii et väljasõit toimus jooksujalu ning pisimeigiks tuli autos peegli puudumisel kasutada telefoni selfipildistusrežiimi. Viljandi esitlus lõppes väikese pettumusega, sest kultuurilinna Selveris puudusid sushirullid, mida me pärast esitlust tagasiteel kindla kavatsusega nosida olime kavatsenud.
Esitlus Lossisaalis
Esimene üksik sokk
Rõõmsad külalised
Värviliste sukkadega külalised
Sokki võib nüüd koguaeg kaelas kanda. Ilus!
Haapsalu esitlusel üllatas Siiri Reimann koos Tallinna naistega meid oma uhkete kootud Eesti tanumütsikestega, mida nad olid esitluseni mitmeid aastaid salajas hoidnud.
Omandasime täieliku osavuse pesunööride kiirpaigaldamises ümber postide, ümber käärpuude, ümber aknakardinakinnituste, ümber kõige…, et ikka sokid rippu saaksid.
Kannad pühas paistes 🙂
Lõpetuseks me soovime kõigile toredat-toredat Eesti sukkade ja sokkide kudumist ja loodame, et see raamat saab teile sel teel abiks olla. Teatepulga andsime Viljandis pidulikult üle Kristi Jõestele ja lubame siinkohal, et järgneva kümne aasta jooksul ilmub see kindaraamat niikuinii.
Täna kirjutan ühest ilusast, aga kummalisest fantoompõllest, mis ilmub välja tõesti nagu kummitus ühteäkki nii siin kui sealpool Eestimaa nurgas.
Juba ammu on mu silm kõikvõimalikel rahvarõivaste esitlemise üritustel (au ja kiitus siinkohal kõigile tublidele meistritele, kes endale rahvarõivad õmmelnud) tabanud rõivastuse juurde kuuluva üsna ühesuguse moega rohelise põlle. Sel kenal rohelisel põllel on kaunistuseks kardpaelad ja punased ribad. Piisab, kui uurida Kuusalu vanemat rõivastust ja te kohtate seda põlle. Või esitletakse vanemat Põltsamaa või Pilistvere rahvarõivakomplekti – ees ikka seesama põll. Avad Voolma-Kaarma rahvarõivaraamatu ja märkad, et seda põlle pakutakse küll Järva, küll Virumaale.
Et mis siis selles nii erilist on?
Eriline on nimelt see, et selliseid rohelisi põllekesi on Eestis säilinud täpselt 3 tükki, need kõik on kirjelduse kohaselt väga vanad, aga … kaks neist on pärit Kihnust ja üks Muhust! Millegipärast ei taheta sageli rahvarõivakomlekti juures eeskujupõllede tegelikku päritolu mainida ja nii ongi kinnistunud arvamus, et tegemist on Põltsamaa või Kuusalu võimisiganes põllega. Ehk see fantoompõll vupsab välja justkui seal, kus parasjagu just kena põlle näikse vaja olevat :).
Kolm rohelist põlle Eesti Rahva Muuseumi kogust. Muhu ERM A 681:114, Kihnu ERM A 291:119, Kihnu A 290:410
Põlled ka suuremalt
Muhu põll. ERM A 681:114. Tusti küla Aadu talu. “Vanaema rääkis, et see on väga vana põll. M. Toom pole selle põlle kandmist näinud.”
Kihnu põll. A 290:410 Kihnu saar, Tapu talu.
Kihnu põll. ERM A 291:119
Ja kui eelmisel aastal istusin Viljandi Kultuuriakadeemia lõputööde kaitsmisel, ilmus fantoompõll jällegi välja. Triin Kuusi töö “Põhja-Viljandimaa nelja kihelkonna – Põltsamaa, Pilistvere, Kolga-Jaani, Suure-Jaani põlled ja tanud”, mis on loetav siit, toob lugejani taas Kihnust pärit rohelise põlle kui Põltsamaa põlle ja kahjuks pole kusagil mainitud, et kogu jutt on tegelikult Kihnu põllest ja millised on põhjused tema Põltsamaa komplekti kuulumiseks.
Püüan leida loogilisi põhjuseid, miks see põll sellist kummituslikku elu elab, sest muide ei Muhu ega Kihnu rõivaste juurde taheta seda nagu pakkuda, kuigi minu meelest võiks just seal ta oma täies ilus särada. Kes iganes on kunagi rahvarõivaste valmistamise või uurimisega tegelenud, see arvatavasti teab, et mitte igast kihelkonnast pole muuseumites alles igat liiki esemeid. Mõnest piirkonnast pole alles ühtegi särki, teisest jälle pole tanu jne. Kõige paremini on muuseumite varariiulitel muidugi esindatud keskmisest ehk kirevamad saarte rõivad. Peamiseks põhjuseks muidugi see, et saartel lihtsalt kanti paikkondliku moe järgi rõivaid kõige kauem ja seetõttu oli vanavarakorjajatel sealt rohkem korjata. Teisalt läksid korjajal ilmselt näiteks Muhu värvilisi toredusi nähes silmad pahupidi ja ta pigem korjas neid üliuhkeid asju kui kusagilt keskmaalt pärit tagasihoidlikke töörõivaid.
Aga kui tänapäeva inimene tahab endale rahvarõivaid teha, siis üsna loomulik on probleem, kuidas valmistada need esemed, mida vanast ajast säilinud ei ole. Siin tulevad tavaliselt appi rahvarõivauurijad, kes pakuvad enamasti asenduseks välja mõne kõrvalkihelkonna eseme. Et aga selliste “laenusoovitustega” ei kaasne alati konkreetset selgitust, et ese on tegelikult pärit siit või sealt (või on päritolu kuidagi märkamatu), siis korduvad raamatust-raamatusse ja tegijalt-tegijale juba nagu mällusööbivad variandid näiteks “Kuusalu rohelisest kardpaeltega põllest”.
Mind aga hakkas huvitama nende põllede tegelik lugu ja see, miks neid siiski igale poole komplektide juurde pakutakse. Kihnut ei saa ju kuidagi pidada Kuusalu naaberkihelkonnaks?
Üks konkreetne põhjus võib olla Friedrich Wilhelm von Bergholzi 1740. aastast pärinev akvarell, kus on kujutatud väidetavalt Tartumaa rõivaid (Pilt asub Stockholmi Rahvusmuuseumis ja on Toodud Gustav Ränga 1962. aastal ilmunud teoses “Estniska folkdräkter fran 1700 – talets första hälft. Selles raamatus olnud joonis on omakorda Reet Piiri raamatus” Vana Tartumaa rahvarõivad”). Ja tõesti, pildil on näha üsna samasugune põll. Tahaksin tegelikult väga näha selle akvarelli originaali, kahjuks pole see veel digitaalselt võimalik.
Friedrich Wilhelm von Bergholzi 1740. aastast pärinev akvarell (Allikas Reet Piiri ” Vana-Tartumaa rahvarõivad.
2. Ilmari Mannineni “Eesti rahvarõivaste ajalugu” näitab lk 262 J. G. Georgi järgi tehtud joonist, millel on kujutatud Eestimaa naine rohelise põllega. Kuna naine kannab käiseid, siis on tegemist ilmselt just Põhja-Eesti naisega.
3. 1842. aastal Kreutzwaldi koostatud Alutaguse rahvariiete kirjelduse juurde kuulub joonis, kus on näha lihtne roheline põll. ERM EJ 79-1
4. Rohkem vanu joonistusi või maale, millel oleks just taoline põll, pole kohanud. Kuigi joonistusi on nii Põltsamaa kandist kui mujalt ju mitmeid ja mitmeid. Kõigil naistel on ees küll valged, küll muusugused põlled.
5. Hupeli tekstidest pole leidnud viiteid rohelistele põlledele (see ei välista muidugi, et kusagil ei või olla).
6. Kaarma-Voolma raamat ” Eesti rahvarõivad” pakub roheliste põlledega välja mitu rõivakomplekti. Kihnu põll on tõstetud Kuusalu naise ette lausega “Põll 18. saj. eesti talunaistel hinnatud rohelisest poevillasest riidest kard- ja punase paelkaunistusega.” Ka Põhja-Tartumaa rahvarõivaste ees on sarnane põll sama tekstiga. Ka Järvamaa-Virumaa naisele on ette joonistatud roheline kardpaeltega põll, millel ei ole ära toodud numbrilist eeskuju, on vaid lause “Ülikonna pidulikkust rõhutab roheline poevillane kardpaeltega kaunistatud põll”. Uskumatul kombel on ka Haljala komplekti ette joonistatud mitte küll roheline, aga sinine Kihnust pärit väga kaunis põll.
Kuusalu rahvarõivad. Melanie Kaarma, Aino Voolmaa “Eesti rahvarõivad” 1981. Põll Kihnu A 290:410
Põhja-Tartumaa ja Kodavere rahvarõivad. Melanie Kaarma, Aino Voolmaa “Eesti rahvarõivad” 1981.
Ida-Järvamaa või Lääne-Virumaa naise rõivad. Melanie Kaarma, Aino Voolmaa “Eesti rahvarõivad” 1981.
Alutaguse. Haljala rahvarõivad. Melanie Kaarma, Aino Voolmaa “Eesti rahvarõivad” 1981. Põll Kihnu A 316:63.
Kokkuvõtteks võiks öelda, et mõned allikad ju tõesti viitavad rohelistele põlledele näiteks Põhja-Eestis (ka Tartumaal), aga Kihnu ja Muhu põllede niivõrd massiline pakkumine erinevate rahvarõivakomplektide juurde ei näi siiski põhjendatud olevat. ERMi eelmisel püsinäitusel ilutses Muhu roheline põll Peetri Naise ees, ka uue ERMi näitusel on fantoompõlled Järvamaa rõivaste ees :).
Peetri rahvarõivad Muhu põllega. ERMi eelmine püsinäitus.
Aga vaadates asjale tehnilisest küljest. Kõik kolm säilinud põlle on rohelisest poeriidest, kaks isegi väga sarnasest riidest. Kõigil on kaunistuseks poepaelad – üsna sarnased kardpaelad. Vägisi tekib mõte, et ehk neid ei tehtudki ise, vaid soetati hoopis valmispõllena. Mingit kinnitust sellele küll pole, eriti kui vaadata põllepaelu. Võib-olla tooks selgust Kihnu-Muhu põllede võrdlev tehnoloogiline uurimine. Aga seda ei saa kahjuks praegu teostada. Kuna Muhust ja Kihnust kogutud põlled on sedavõrd sarnased ja siiski ka mõnelt 18. sajandi pildimaterjalilt sarnase leiab, otsustasin uurida, kas ehk sellised põlled ka Eestist kaugemal moes ei olnud. Paljude maade kohta polnud võtta materjali, kuid Rootsist leidsin tõesti ühe piirkonna, kus rahvarõivaste juurde just roheline kardpaeltega põll kuulub. Tegemist on Södermanlandi piirkonnaga. Lisan ka mõned pildid.
Södermanland
Kui keegi omab mõnda huvitavat allikat või teavet nende põllede kohta, siis võiks seda meiegagi jagada. Võib-olla saab selgemaks kummituspõllede mõistatus.
Tajun selle pealkirja juures väikest hingevärinat ja vastutust, sest vaatamata sellele, et esimene osa on juba meie laual, tähendab sõna – sari – ikkagi seda, et ilmunud raamat ei jää viimaseks. Nii et tööd meil siin jätkub :).
Aga nüüd asja juurde:
Mitmed Saara raamatute andunud fännid on kirjeldanud, kuidas käib näiteks suure ja paksu Muhu raamatu kasutamine – laud puhtaks, söögid ära, lapsed eemale… Kõike seda ette kujutades tuli meil ühteäkki mõte, kas suurte ja põhjalike kõrval poleks ehk vaja ka “torkan kotti-võtan kaasa” õpetusraamatuid. Selliseid, mida saaks kasutada rongis, rannas või kohvikus, mis mahuksid igasse käekotti, ei teeks kohvrit raskeks ega rahakotti kergeks ning mis oleksid üdini praktilised, keskendudes vaid ühe asja lihtsalt ja samas põhjalikult selgeks tegemisele. Nii hakkas sündima sari, mis kannab nimetust SAARA KÄSITÖÖKOOL.
Mahub igasse kotti 🙂
Selle sarja esimese osa “Koome Haapsalu salli” autor on Siiri Reimann. Kuulen nüüd juba õhus küsimust, kas uus raamat on lühendatud väljaanne suure raamatu “Haapsalu sall” tehnoloogiaosast. Kohe vastan – ei ole, pigem on see veelgi täpsemaks lihvitud, täiendatud ja väga konkreetselt kirja pandud praktiline õpetus.
Kuna sellele raamatukesele eraldi esitlust ei tule, siis saadame siinkohal kõige suuremad tervitused ja pika aplausi autor Siirile, sest arvame, et sellest raamatust on paljudele abi.
Esimese osa autor on Siiri Reimann
Raamtukest saab soetada meie veebipoest ja otseloomulikult pühapäeval toimuvalt Haapsalu Pitsipäevalt!
https://saara.ee/wp-content/uploads/2016/08/Koome_Haapsalu_salli_kaaned.jpg813591Anu Pinkhttp://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.pngAnu Pink2016-08-18 12:22:392016-08-18 12:22:39Täna ilmus uue sarja esimene osa!
Kui aus olla, siis nii isemoodi esitlust pole meil veel kunagi olnud. Kui uudis Estonian Knitting 1 lähenevast ilmumisest liikvele läks, küsis keegi, et kas esitlus ka tuleb. Sellisele küsimusele ei osanud hoobilt kohe vastatagi, sest keda siis esitlusele kutsuda, kui kõik armsad kudujad, kellele see raamat mõeldud on, mööda ilma laiali. Siis mõtlesimegi, et teeme sedakorda esitluse ainult iseendile ja lühikese videoklipi sellest kaugetele kudumissõpradele.
Meie suur tänu kuulub tõlkidele ja tõlke toimetajatele. Kait Lubja, Maret Tamjärv, Daniel Edward Allen ja Nancy Bush on need neli toredat inimest, kelle abiga see keeruline kudumise tekst inglise keelseks muutus.
Eesti asjale kohaselt sõime kiluleiba ja karaskit, pidutorti ikka ka :).
Vaata väikest filmijuppi.
Raamatu kudumisõpetuste osa tõlkis Kait Lubja, kes ka ise väga hästi kududa oskab.
Keeletoimetaja Daniel Edward Allen lihvis inglise keele ilusaks.
Autorid Siiri Reimann, Anu Pink ja Kristi Jõeste on rõõmsad, et Eesti kudumisoskused nüüd veelgi rohkem levida saavad.
Kujundajad Marek Lillemaa ja Mariann Einmaa
Kujundaja Annamari Kenk, kel tagataskus filmialane haridus, võttis kogu esitluse linti.
Ikka karaskit ja kiluleiba…
Kirjastuse juhataja Anneli Kenk arvab, et nüüd saab maailmas olema natukene rohkem Eestit.
Tore oli olla.
Need kindad ootavad pääsemist raamatu kolmandasse osasse:).
Kui Saara Kirjastuse juhataja Anneli aastavahetusel kaugele-kaugele puhkusematkale läks, sai ta kaasa vaid ühe soovi. Ära midagi muud too, aga palun too Taquile saarelt kaasa üks tore pilt kuduvatest meestest. Ja kui saad, siis pildista kohe hästi lähedalt ka. Et me ikka pärast näeksime, mis töövõtteid tarvitatakse, kuda pidi, millega ja millest kootakse.
Ja kui siis pruuniks päevitunud reisisell oma Peruu-matkalt lõpuks tööle tagasi jõudis, sain tõelise üllatuse osaliseks. Kingikotist tuli välja ehtne Taquile saare meestemüts. See kuulus imetihe kudum, mis on sealsete meeste elu lahutamatu osa.
No nii käituvad ikka väga head sõbrad, et kui palud pilti, siis otsustavad tuua päris asja. Ja muide, ta polnud endale võtnud kerget ülesannet. Sest kuigi kohalikel meestel kõigil uhked mütsid peas olid, olnud turul müügil vaid nende lahjad varjud – jämedalt kootud ja üldse mitte õiged.
Mida teeb sellisel juhul vapper Eesti naine? Otsutab otsejoones ära osta mütsi mõne mehe peast. Esmalt valib välja kõige kenama mütsiga mehe ja siis läheneb… Ma ei tea, kui kaua kestis kauplemine, aga mees polnud mitte mingil juhul tahtnud mütsi ära anda ja naised tema ümber olid kõvasti naeru kõhistanud. Lõpuks suutis kindlameelne Eesti naine ikkagi mütsi kätte saada, isegi mütsiomanikust veel pildi teha ja kuulda, et sellist mütsi koob mees kuu aega. Mis on ilmselgelt tõsi, sest ringi peal on ühtekokkuniipalju silmuseid, et Muhulased oma tihedate kinnastega jäävad Taquile meestele kindlalt alla.
Aga kui ma siis kirjastuse pikast raamaturiiulist ühe vastava teose lahti lõin ja sealt valjult deklameerisin: “Kui mõni naine saab mehe peast mütsi kätte, siis see on läheneva kihluse märgiks….” Ahaaaa. Nüüd me siis ootame seda tõmmut meest sealt alpakademaalt, et kas tuleb valget naist otsima või mitte.
Siin on Samuel veel mütsiga 🙂
… ja siin juba ilma mütsita.
Sealne mütsikultuur näeb ette, et kui sünnib poiss, siis isa koob talle kohe mütsi ja nii kui poiss vähegi vanemaks saab, õpetab isa ta mütsi kuduma. Müts on ühtlasi sotsiaalne märk. Näiteks kui mütsi ülemine osa on valge, siis on mees vallaline. Mütsi kootakse pahempidiste silmustega seest poolt, sest sealne kätehoid kudumisel (pöidlalt kudumine) teeb just pahempidise silmuse kudumise lihtsamaks.
Naiste müts
Tähtsamate meeste müts on kõrvadega.
Niis see kudumine käib, Üks lõng tuleb kaela tagant ühte pidi, teine teistpidi.
https://saara.ee/wp-content/uploads/2016/02/Peruu.jpg13611000Anu Pinkhttp://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.pngAnu Pink2016-02-10 16:27:522016-02-10 16:27:52Me nüüd ootame kosilast ehk sõbrad ikka täidavad su soovi…
Iga kindakuduja seisab silmitsi mitmete “numeroloogia” küsimustega – kas luua vardale 18 või 24 silmust? Kas võtta lõng jämedusega 8/2 või 12/2? Kas võtta vardad 1,25 või 1, 75? Kas alustada kudumist hommikul kell 6 või õhtul kell 12? Mitu silmust on lõngajooksu viimane piir või mitu korda on mõistlik ühte kinnast harutada?
Ja enamikule küsimustele ei saa te mingit tarka vastust, küsige kelle käest iganes. Sest iga inimene koob natuke erineva tugevusega, iga käsi on tegelikult erineva suurusega ja kinda tiheduski pole alati sama. Lõplik tõde numbrites orienteerumiseks selgub igal ühel isiklikult kududes, kududes ja veel kord kududes.
Aga minu Nõo Reaalgümnaasiumist saadud matemaatiline haridus vist tekitas soovi siiski teile mõned orienteeruvad numbrid soovitada.
Eesti etnograafiline kinnas, sukk ja sokk on alati olnud tihedalt kootud. Et oleks ilus ja oleks soe ning kuluks vähe.
Kirjatud kude ja vikeldatud kude tõmbavad tavaliselt kinda kitsamaks kui parempidine kude.
Pitsiline kude teeb kinda alati laiemaks kui parempidine kude.
Vikeldada ja pitsi kududa pole võimalik ülivägatihedas koes (lihtsalt see on väga tülikas).
Järgnev tabel annab siiski mingi orientiiri, kuidas silmuste arv ja lõnga jämedus ühel keskmisel naistekindal sobituda võiksid. Muidugi saab nasitekinda kududa ka 12/2 lõngast 14 silmusega vardal, aga fakt jääb faktiks, et tulemus on lootusetult hõre ja kinnas ei sarnane Eesti rahvusliku kindaga miskist otsast. Tabel eeldab, et kinnas kootakse peenikeste metallvarrastega (väiksema silmustearvu korral vardad nr 1,5 või 1,75, suurema silmustearvu korral vardad nr 1,25).
Vali oma mustrile sobiv lõng ja sobivad vardad.
8/2, 10/2 ja 12/2 maalähedase olekuga lõngad ja head peenikesed metallvardad on leitavad meie veebipoest.
Vali vardad ja lõng vastavalt soovitud silmuste arvule. Vasakul Helme ämblikukiri, 20 silmust vardal, lõng 8/2 ja vardad 1,5. Paremal Muhu kindad, 30 silmust vardal, lõng 12/2 ja vardad 1,25.
http://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.png00Anu Pinkhttp://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.pngAnu Pink2015-09-20 10:26:292015-09-20 17:27:54Numbrite küsimus
Paljud meist on üle elanud hetke, kus me arvame, et oskame kududa. Ja ühel ilusal päeval avastme, et tegelikult on ikka väga palju asju, mida me ei oska ega tea. Ja selles kohas algab võitlus mitmepealise lohega – hakkad just midagi oskama ja kohe avastad miskit põnevat, mida sa ikkagi veel ei oska. Kui seda üldse lohevõitluseks nimetada, siis on see igal juhul üks väga meeldiv võitlus. Nii sündis ka mullu ilmunud raamat SILMUSKUDUMINE 1. Tavad ja tehnikad – ikka lõputust soovist veel midagi osata, mida oskasid meie esiemad.
Eesti silmuskudumine 1. Tavad ja tehnikad
Vanu kindaid, sukki ja kampsuneid imetledes tabab paljusid siiras imestus – kuidas küll meie esivanemad oma hämarates kambrites nii peent kudumistööd teha oskasid. Ilusad värvimängud ja uhked mustrikombinatsioonid. Vaatad veel natuke ja peas hakkab keerlema mõte – kas mina siis ei suudaks? Nii kududa. 30 silmust vardal. Haarad 1,25 number vardad, peenikese lõnga ja unustad selle, et kinnas peab valmima kähku. See töö on ju nii tore, seda võib jätkuda kauemakski. Ja valminud kindad on imelised, nagu muuseumist, ehk ei julge neid kättegi panna 🙂
Septembrikingituseks saad Saaralt imeilusa Ruhnu kinnaste mustri, mis tehtud Eesti Rahva Muuseumis olevate vanade kinnaste järgi. Kudumine on maailma parim hobi! Ruhnu kindad
September on kohe käes ja toob koolimõtted pähe neilegi, kes kooliga enam väga seotud pole. Meie töölaual on praegu käsitööõpikute kordustrükid, kuid mõne õpetuse, mida lastega koos teha võiks, oleme ilmutanud ka näiteks sellises toredas ajakirjas nagu “Maale”. Lisaks sellele, et ajakiri meie majas oma näo ehk kujunduse saab, oleme mitmesse numbrisse teinud ka käsitöökooli rubriigi. Uus ajakiri on trükikojas ja seda saab peagi poest, aga kuna meie meelest pole käsitööõpetused kuidagi vananevad, siis pakume teile siin üht pillituti meisterdamise lugu, mis ilmunud juba aastakese eest ja seetõttu ammugi müügilt kadunud.
Meisterdage enne kooliaasta algust lapsega koos üks vahva tutt!
Eile hommikul saabus meie lattu taas kastitäis lõngu. Teadupärast oleme me siin hirmus uudishimulikud inimesed ja seetõttu tellime ikka alati ka mõne uue värvi. Aga see toob meie kollektiivis kaasa pisikese toreda vahepausi ehk mis siis ikkagi lapsele nimeks panna. Ei saa ju olla, et pakume kudujatele Haapsalu salli lõnga nr 754 ja 197. See oleks lihtsalt jabur. Aga kuna lõngavabrik pole oma lõngadele enamasti nimesid andnud, siis teeme seda ise. Vahest vaatame aknast välja ja kohe hops teame, et see lõng on kadakaroheline või et too teine on rebasepunane. Aga Haapsalu salli lõngadele ei saa ju ometigi selliseid maalähedasi nimesid panna nagu karupruun või muud sarnast, need peaksid ikka pisut pidulikumad olema.
Ja nii me siis eile istusime ja vaatasime tõtt kena kollase keraga. Olime selle lõnga tellinud kõigi nende jaoks, kes armastavad sama toredaid värve nagu üks meie lemmik rõivadisainer Gudrun Sjöden. Nüüd siis seisis kollane kera meie ees laual ja keegi ei osanud öelda, mis selle värvi nimi on. Kuna meie hulgas on üks värske noor ema ja ka vanaema, siis esimesena ei tulnudki muud värvi, kui et eks ta selline titesitakarva ole. Aga kududa Haapsalu pitsi mingist kakakarva lõngast – see ei lähe mitte. Järgmine pakkumine oli sinepikollane, aga kuna selle nime olime juba andnud pisut teist värvi lõngale, langes ära seegi. Püüdsime leida lilli, mis oleksid seda värvi, aga päris õiget ei tulnud kellelgi pähe.
Lõpuks vaatasime lihtsalt tühja pilguga kontoris ringi ja avastasime – see on ju täpselt Aasa salliraamatu kollane. Ja kuna tegemist on ikkagi Haapsalu salli lõngaga, siis võib kirjastus ju lõnga ometigi raamatu järgi nimetada. See lõng ongi nüüd Aasa kollane. Vähemalt on igal ühel nüüd kodus raamaturiiulist võimalik kontrollida, kas ta tahab seda värvi lõnga või ei.
Aga kuidas sai Aasa raamat kollaseks? Eks igal asjal on alati ka oma nähtamatu lugu. Aasa arvas, et ehk võiks raamat olla kollane. Kollane meeldis meilegi, aga esimese hooga ei leidnud me kusagilt sellist kollast kangast, millel oleks nö iseloomu. Salliraamatu “kaanemodell” kollase taustakanga näol leidus aga hoopis vanade asjade kapis ja on omaette väärtuslik ese – 1960. aastate lõpul või 1970. aastate algul tikitud linane laulupeole mineku kleit, mille valmistas toimetaja Anu koorijuhist ema. Järelikult tuleb meil veelkord tõdeda, et vanu asju ei tasu mitte ära vista, sest neid võib tõepoolest ikka hiljem vaja minna. Sellel pildil on nüüd need kolm asja, mida seob see tore kollane värv.
Meie eilse nimepaneku lõpetas aga punane lõng. Ei sobinud ei lipupunane, erepunane, tulipunane ega leekivpunane. Õige nime ütles hoopis kujundaja Marek, kes arvas, et eks see ikka selline kirepunane ole. Nii et naised, kui te nüüd meie e-poest kirgliku punase lõnga ostate, siis teadke, et sellel on meesterahva poolt antud garantii 🙂
http://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.png00Anu Pinkhttp://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.pngAnu Pink2015-08-07 07:47:372016-04-18 11:53:42Kuidas me lõngadele nimesid panime
Või viis Läti mees Muhust oma pruudile kingitusi, või oli see vastupidi?
Tegelikult ma teadsin küll, et Lätis on ka kootud sarnaseid kampsuneid nagu need toredad Muhu nipiga vatid, aga nädal Läti läänerannikul suutis mind ikkagi üllatada. Ehmatavalt sarnased on ka selle kampsuni juurde kantud seelikud.
Jutt käib Liepaja külje alla olevast Nica piirkonnast. Kohaliku i-punkti teisel korrusel on pisikene muuseumituba, kus esimese asjana kargas silma justkui Muhu koldnepunane siilik. No aia asemel oli allääres küll rullpalisus, aga ikkagi… (Pildil vasakpoolne seelik asub Nica i-punkti kohal olevas väikeses muuseumis, parempoolne Muhu Muuseumis).
Seeliku värvi kohta sai toredat legendi lugeda Liepaja lähedal asuval matkarajal, kus teemakohased puukujudki puhkajaid rõõmustasid.
Kord ilmunud kurat Nica randa suure värvipotiga, teinud tule alla ning hakanud seda seal keetma. Kohalikud Nica naised märkasid seda ja tulid joostes oma äsjakootud seelikutega ning tahtsid, et kurat värviks ära seelikute alumised ääred. Kurat viskaski seelikud potti, aga kõrvetas ära oma küüned, mispeale seelikud tervenisti potti kukkusid. Kui seelikud välja võeti, olid Nica naised väga vaimustatud ja tänulikud ning jooksid oma leekivpunaste seelikutega kodudesse. Sellest kuulsid Barta naised ja kiirustasid ka mereranda kuradi värvipoti juurde. Kuid värvi oli üsna vähe järgi jäänud, mistõttu kurat sai nende seelikutel värvida üksnes alumised ääred. Siis tulid kohale Rucava naised, kuulsid kuradi punase värvi kirevusest ja kiirustasid nii jala kui vankritel kauge Nica merekaldale. Kuradi potis oli aga värvi väga vähe alles, nii said Rucava naised seelikutele vaid näpujagu punast pooka.
Ja kui siis selgus, et selle seeliku juurde võis kanda musta kampsunit, mis oli kena tikitud rinnaesise ja varrukasuudega ning kootud – üllatus-üllatus – nupilises koes, siis no lihtsalt hakkad arvama, et ülemöödund sajandil läks üks Muhu nänn vist Lätti. Õieti peaks uurima nende kahe koha naiste hingekangust, aga raske on uskuda, et kanged Muhu naised Lätlastelt miskit üle võtsid. Või siiski?
Elusuuruses musta kampsunit polnud võimalik näha kahjuks ei Nicas ega Liepaja Muuseumis, küll aga hulgaliselt fotosid. Panen siia tõestuseks ühe vana foto ja ühe uuema, mis pärit Läti rahvarõivaraamatust “LATVIEŠU TAUTAS TERPI II. Kurzeme”
Ja kui otsida Muhu ja Nica naiserõivastusest veel sarnasusi, siis peab ütlema, et ühtmoodi meeldisid neile ka uhked kingad ning värvikad kindad.
Ülemised kingad on Liepaja Muuseumis, alumised Muhu Muuseumis. Hämmastavalt sarnased kontsad ja raudaugukestega kaunistused!
Kindad Liepaja Muuseumis
Aga lisaks sarnasustele on siiski ka suur hulk üsna olulisi erinevusi, mida ei hakka ma siinkohal üles lugema.
Lõpetuseks lehvitan siin Kurzeme pulmatutti, mis koosneb suleotstest ja riidetükikestest ja millega pulmas tantsiti-lauldi. Soovitan kõigil, kes sinnakanti satuvad, külastada Liepaja Muuseumit, kasvõi juba ülitoreda, 1931. aastal vändatud Nica pulmakombeid tutvustava filmi pärast, mida muuseumis näha saab.
Arvatavasti jääb igaveseks saladuseks, kas tõesti Muhu nänn läks Lätti või oli see vastupidi.
Tänud Nica ja Liepaja muuseumi töötajatele, kes lubasid pilti teha.
https://saara.ee/wp-content/uploads/2015/07/Nica-ipunkti-muuseum-1.jpg17721181Anu Pinkhttp://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.pngAnu Pink2015-07-17 19:17:422015-07-17 19:24:06Meie kandi Muhu nänn läks ükskord ammu Lätti?
Kõllane elissäb, teeb kõhe eledäss, ku tõesse lõngade ulgan, üks annab tõesele ilo juure. (Eesti murrete sõnaraamat)
No näed, juba ammu oskas talunaine seletada, et lõnga värvid üksteist mõjutavad. Jah, mitte et ta lihtsalt tunde järgi hästi värve kokku sobitas, aga kohe täpselt öeldud – kollane elissäb – näitab asjale üsna teadlikku lähenemist.
Oma lapsepõlvest mäletan siiski aega, mil enamasti võeti just see lõng, mis kapis oli ja sageli oli suhtumine värvidesse väga konkreetne. Öeldi, et rohline ja sinine kokku ei sobi. Ja see kõlas kui lõplik tõde – keegi ei küsinud, milline roheline, milline sinine?
Üles kasvanud Muhu värvipiirkonnas, pole ei erksad värvid ega ebatraditsioonilised värvikooslused mind siiski kohutanud, aga väga teadlikult ei ole ma käsitööd tehes värve tavaliselt siiski valinud. Enamasti pole isegi juurelnud, miks just nii- või naasuguse valiku olen enda jaoks meeldivaks mõelnud. Pean tunnistama, et pisikeste värvinüansside üle on mind kindlasti rohkem mõtlema mõjutanud Kristi Jõeste oma tundliku lõngakasutusega.
Mustritegemise töö tõttu olen vanade esemete värve hakanud veel täpsemalt ja ka digitaalselt uurima ja võin öelda, et sageli on kasutatud lõnga värv siiski üsna erinev sellest, mis esemele peale vaadates tundub. Sest kõik värvid mõjutavad üksteist rohkem kui me tavaliselt eeldame. Laia lahmimisega, et võtan sinise, punase ja rohelise, võib ka täiesti puusse panna või saada lõpptulemuseks midagi, mis üldse meelejärele ei ole.
Kui sinine on siis sinine?
Siin on koopia ühest vanast Suure-Jaani sokist. Paistab justkui punane-sinine-roheline ja kollane.
Aga siin üks sinine ja selle soki sinine
Üks roheline ja selle soki roheline
Üks kollane ja selle soki kollane
Üks punane ja selle soki punane.
Kõik kasutatud värvid on suhteliselt kaamed, aga sokk ise tundub ju üsna kena ergas, eks? Ja nüüd kujutage seda sokki ette nende teiste värvidega… Kole? Vähemalt hoopis teistsugune. Kui me endale teadvustame, et on sadu erinevaid siniseid (või rohelisi…), siis kerib silme ees end lahti ka lõputute värvikombinatsioonide võimalus ja alatine küsimus, milline on mu silmale parasjagu parim.
Minu digitaalse värvianalüüsi kogemused näitavad, et kõige rohkem kipub silm eksima rohelistega. Enamik vanadel kinnastel-sukkadel olevaid rohelisi on tegelikult märgatavalt hallikamad ja soojema tooniga, kui need näiteks punase kinda sees paistavad.
Eesti Rahva Muuseumi kogus olev Paistu sõrmkinnas ERM 3444 ja sellest välja võetud värvid. Kinnast vaadates tundub silmale, et kasutatud on üsna erksat rohelist, aga tegelik toon on pigem oliivilähedane.
Lõpetuseks võiks soovida toredat matkamist värvimaastikel, vahet pole, kas valida värvilisi lõngu või digitaalseid objekte.
Kord õige ammu, kullapai, kui maailm alles valmis sai, ta oli värvimata. Kõik oli tehtud justkui veest ning ilmetu näis pealt ja seest. Kuis hoida lahus tinti teest või mahla piimast, liimi meest, kui kõik on värvimata?
…
(Ellen Niit “Suur maalritöö”)
https://saara.ee/wp-content/uploads/2015/06/sinine.jpg6991000Anu Pinkhttp://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.pngAnu Pink2015-06-15 14:30:432015-06-15 14:38:59Kui sinine on sinine?
Mitmeid aastaid kerib õhus küsimus, millest kududa eriti peenelt kootavaid Eesti kindaid või sukki. Käsitööliste “rikutus” selles osas süveneb ajaga… Neli-viis aastat tagasi Muhu raamatut koostades me vaid imetlesime, kui peenelt, kui tihedalt ja kui ühtlaselt siinmail ikka vanasti kooti. Esmalt ei tekkinudki tunnet, et tänapäeva eestlane imetlemisest kaugemale jõuaks ja tahaks seda päriselt ise proovida. See tundus olevat väga üksikute friikide mure, kust leida sobivat lõnga.
Aastad läksid, inimesi võlusid Kristi Jõeste kootud kaunid kindad, Eesti Rahva Muuseum laotas muis.ee lehel meile kõigile vaatamiseks välja imelise kindavaramu ja järjest rohkem leidsid kudujad, et tahaks kududa ka neid mustreid, mis jämedast lõngast kootuna kindale ära ei tahtnud mahtuda.
Täna koolitusi tehes tuleb meil iga kord vastata küsimusele – aga kust me ikkagi lõnga saaksime? Mis me oleme osanud öelda? Kahju, aga Eestis pole seni leidunud tootjat, kes pakuks villast maalähedast lõnga, mis oleks peenem kui 8/2.
Saara on haaranud härjal sarvist. Mõeldes enda, kursustel osalejate ja kõigi teiste kudujate peale, kel mõlguvad mõttes sama peenelt kootud kindad nagu muuseumis, oleme sõlminud kokkuleppe kahe toreda partneriga Norrast ja Taanist. Hakkame sisse tooma peenemat sorti kraaslõnga, mis oma olemiselt sarnaneb väga meie omamaise nn “maavillasega”, aga on sellest peenem.
Eriti vajalik on peenema lõnga olemasolu etnograafiliste koekirjaliste kinnaste kudumiseks, sest kui kirjates annab kududa ka ülithedalt, siis koekirjade kudumine nii tihedalt silmuseid ümber varda tehes kahjuks võimalik ei ole.
Kihelkonnalt pärit vana kalaroolise kinda koopia.Vaskul Raasiku 8/2 lõng ei võimalda seda kahjuks parajana kududa, paremal Norra lõng
Naudime oma töölaual seda armsat lõngakuhja ja ootame suurema hulga lõnga saabumist.
Kõik on uus meil märtsikuus!
Siis jõuavad kohale lõngapartiid ja avame pidulikult uue e-poega kodulehe. Meie lõngavalik hakkab sisaldama kõike seda, mida oma raamatutes soovitame!
Õigupoolest me tellisime pilti Ameerikast, Inglismaalt, Saksamaalt, Itaaliast… Arvatavasti raamatu lugeja tavaliselt ei mõtle (ei peagi mõtlema), kust sai pilt raamatusse. Meie jaoks siin on see aga igapäevane töö.
Enamasti saab pilt meie raamatusse nii, et keegi võtab fotopauna ja statiivi, lepib kellegagi pildistamise kokku ja läheb fotoretkele. Kõige lihtsam on kokkuleppe saavutamine elutute asjadega. Nagu näiteks lõngakera või vana sõrmkübar. Märksa keerulisem on kokku leppida ilmataadiga, kui peaks juhtumisi olema vaja pilti lumesajust, vikerkaarest või päikesejänkudest tulbipeenras. Inimestega on ka mitut moodi, mõnele meeldib hirmsasti pildi peale jääda, mõnel on üsna ükskõik ja mõnda peab millgagi meelitama.
Üsna sageli on meil vaja pilte sellistest põnevatest “salajastest” esemetest või kohtadest, kus me ise pildistada ei tohi. Näiteks toredatest vanadest asjadest ERM-i fondiriiulil. Siis me lihtsalt tellime pildi, maksame selle eest ja jääme ootama, kunas pilt meieni jõuab.
Aga vahel on meie plaanid õige suurejoonelised. Nagu näiteks praegu selle valmiva kudumise raamatuga. Ei saa ju kohe otsejoones Eesti kudumise ajaloo juurde asuda, kui pole mingit ülevaadet, kuidas see kudumiseoskus on maailmas kanda kinnitanud.
Ja siis algab uurimistöö. Tahaks raamatusse panna pildi Eleonora di Toledo punastest sukkadest, mis kuuluvad vanimate seni maailmas leitud koekirjaliste esemete hulka. Mõnes väljamaises raamatus on küllalt udune pilt neist, aga kus need sukad üldse asuvad? Väike uurimistöö ja selgub, et sukad on hoiul Palazzo Pitti-s Firenzes. Aga uskumatu, loss-muuseumi kodulehel pole ühtegi kontakti. Mitmetunnise surfamise järel teeme kindlaks, et Firenze muuseumid on ühtse juhtimise all. Lõpuks leiame fotode tellimise süsteemi, mille täidame suhteliselt tundejärgselt, sest keegi meist ei valda itaalia keelt. Ja saame pika ja nelja erinevat lepingut sisaldava vastuse, ikka itaalia keeles. Püüame lugeda, kõlab nii ilusasti nagu ooperis, aga aru ei saa. Mis teha, pöördume itaalia keelt valdava tuttava poole. Vahepeal on Firenzes siiski otsustatud, et eestlased ei saa ilmselt itaalia keelest aru ja meile saadetakse need neli pikka lepingut inglise keelde tõlgituna. Valime lepingutest sobiva ja saadame täidetult ja skanneeritult tagasi. Jääme ootama. Lõpuks saabub arve, jälle itaalia keelne. Õnneks on numbrid eesti keeles, teeme rahvusvahelise makse – 110 eurot ja jääme punaseid sukki ootama. Kui te kunagi selles raamatus märkate umbes kuue sentimeetrikese pikkust pilti Eleonora sukkadest, siis te juba teate, kuidas see pilt sinna sai.
https://saara.ee/wp-content/uploads/2015/03/bronzino_eleonora_toledo.jpg800594Marekhttp://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.pngMarek2014-02-17 15:08:282015-03-23 15:10:20Kuidas me Itaaliast pilti tellisime
Meil on hea meel, et Eesti Vabaõhumuuseum oma suvemõisaid tutvustava raamatu tegemiseks just Saara Kirjastuse valis. Kujundaja Marianni ja toimetaja Mareti koostöö oli lihtsalt suurepärane. Ja mis saab olla veel toredam, kui sattuda kena raamatu kenale esitlusele ehk suvehooaja pidulikule lõpetamisele.
Nii tuli sügis suvemõisa ja ühtlasi ka raamat suvemõisatest.
Hulganisti pitsihuvilisi, suvesoe ilm ja rõõmsad näod – selline oli eilne päev Haapsalus. Polegi olemas paremat päeva ühe pitsiraamatu esitluseks.
Pealegi sai raamatu “Helga Rüütli sallid” esitlus avaürituseks tulevases Haapsalu pitsikeskuses.
https://saara.ee/wp-content/uploads/2015/03/esitlus-Haapsalus-2.jpg426640Marekhttp://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.pngMarek2013-08-26 15:32:072018-05-08 12:04:34Pitsilinna päev
25. augustil näeb ilmavalgust uus raamat “Helga Rüütli sallid”. Kuigi raamat on sama suur kui “Haapsalu sall” ja “Haapsalu rätt” ning näeb ehk pealtnäha ka sarnane välja, on tegemist siiski natuke teistlaadi raamatuga. See ei sisalda sallikudumise õpetusi, vaid on ülevaade ühe sallimeistri aastakümnetega sündinud mustriloomingust. Pole võimatu, et sellele raamatule on mõne teise meistri sallide näol kunagi ka järge oodata.
Et paljud raamatus olevad Helga Rüütli sallid on kootud ja pildistatud juba aastate eest, on raamat must-valge (õieti küll pruun-valge).
Raamatus on 75 sallikirja, mille mustrid on korrastanud ja digitaliseerinud Siiri Reimann.
Piilume nüüd sisse ka:)
https://saara.ee/wp-content/uploads/2015/03/Helga-rüütli-sallid.jpg320241Marekhttp://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.pngMarek2013-08-17 15:41:582018-05-08 12:04:34Piilume veel olematusse raamatusse
Tänane pärastlõuna Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas andis esimese võimaluse piiluda meie uude raamatusse “Eesti kirivööd”. Oli palju käsitöösõpru, kes rõõmustasid koos meiega, oli veini, kooki ja lilli.
Sellel aastal oli suvepuhkusele minemise päeval Saara akna taga järve kohal kaks vikerkaart. “Vöö kui vihma vikerkaar” – laulis Triskele paar kuud tagasi raamatu “Lapilised vööd” ilmumisel. Nüüd on siis kahe vikerkaare asemel kaks vööraamatut.
Meil on hea meel, et Eesti Rahva Muuseum vööraamatu sünnile kaasa aitas, et raamatu autor Piia Rand selle suure vööjoonistamise töö ette võttis ja kujundaja Mariann Einmaa selle kõik nii kauniks kujundas.
https://saara.ee/wp-content/uploads/2015/03/saara_näitus_Tallinn.jpg640453Marekhttp://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.pngMarek2013-01-31 15:46:392015-03-23 15:48:12Meie autorite näitus Tallinnas
Just nii laulis Triskele 7. novembril ERM-i näitusemajas lapiliste vööde raamatu valminuks. Autorid Merike Freienthal ja Veinika Västrik rääkisid lapilistest vöödest ja raamatu sünniloost. Kõik olid rõõmsad ja loodetavasti võib peagi pihtade ümber rohkem lapilisi vöid märgata, sest vöökudumine on ju nakkav. Täname kõiki, kes raamatu valmimisele kaasa aitasid, eriti pika kummarduse teeme ERM-i ees, tänu kellele vanad lapiliste vööde kirjad nüüd kaante vahel on.
Meenutuseks pilte esitluselt.
https://saara.ee/wp-content/uploads/2015/03/esitlus-052.jpg426640Marekhttp://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.pngMarek2012-11-25 13:32:182018-05-08 12:04:35Vöö kui vihma vikerkaar …
Siidiniit ja hõbevardad – nii läks Saara 10 aastat tagasi “merele”…
Kümne aasta sisse jääb mitmeid ja mitmeid toredaid käsitööraamatuid, pikki pildistamisi, unetuid öid arvutite taga, lõppematuid telefonikõnesid, keele korrigeerimist ja kujunduste katsetamist, ärevaid ilmumiseelseid päevi ja trükikuradi taltsutamist. Seda kõike on saanud kogeda kogu kirjastusepere ja loomulikult raamatute autorid.
Ja ükski neist raamatutest poleks sündinud ilma autoriteta. Meie autoritel on üks ühine omadus, nende hing on kokku kasvanud käsitööga.
Nad on parimatest parimad, nad on kirjastuse siidiniit ja hõbevardad …
https://saara.ee/wp-content/uploads/2015/03/kohvik-159.jpg414600Marekhttp://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.pngMarek2012-09-23 13:38:442018-05-08 12:04:35Saara sünnipäevanädal lõppes näituse avamise ja autorite peoga
Hip-hip hurraa! Vaatame tagasi ja vaatame edasi. Ja oleme rõõmsad, et meil on nii häid koostööpartnereid, et meil on terve hulk toredaid autoreid, kellega pikalt pildistatud, istutud arvuti taga päevi ja ka öid. Jah, kellega veel läheks kirjastus luurele – eks ikka oma andekate autoritega.
Laupäeval kell 13 avame meie autorite loomingu näituse Türi Kultuurimaja teisel korrusel. Tulge aga uudistama, näitus jääb avatuks kuni 6. oktoobrini.
Veel kaks päeva on avatud kirjastuse kõrval olev Saara kohvituba. Kauemaks ei saa kirjastus oma töötajaid paraku kohviku leti taha lubada, nii et kiirustage!
https://saara.ee/wp-content/uploads/2015/03/saara_naitus.jpg640453Marekhttp://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.pngMarek2012-09-19 13:44:522015-03-24 13:47:52Saara kirjastus on 10-aastane!
Autorid Kristi Jõeste ja Kristiina Ehin tutvustasid raamatut ja jagasid soovijatele autogramme.
Eile Eesti Käsitöö Majas toimunud esitlusega jõudis lugejateni ka raamatu “Kirjatud teekond” inglise keelne versioon “Ornamented Journey”. Loodame, et “Kirjatud teekond” lugejaid puudutab ja kutsub kaasa värvikasse kindamaailma.
Kirjastus teeb pika kummarduse autorite Kristi Jõeste ja Kristiina Ehini ees ning tänab kõiki, kes raamatu valmimisele kaasa aitasid:
kujundaja Mariann Einmaa
kindafotode autor Grete Ojamaa
tõlkijad Ilmar Lehtpere ja Maret Tamjärv
keeletoimetajad Ly Ehin, Janika Oras, Ilmar Lehtpere ja Nancy Bush
Raamatu kaanehinda aitas vähendada Eesti Kultuurkapital.
“Kirjatud teekond” hakkab nüüd oma elu elama lugejate kodudes ning Saara Kirjastus sukeldub uutesse, veel olematutesse raamatutesse.
https://saara.ee/wp-content/uploads/2015/03/esitlus-20-aprill-2.jpg486640Marekhttp://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.pngMarek2012-04-21 13:48:242015-03-24 13:52:54Raamatuesitlus Eesti Käsitöö Majas
Kuigi “Kirjatud teekond” on juba jõudnud kauplustesse, on järgmisel reedel ees ootamas esitlus Tallinnas. Just selleks päevaks saab raamat valmis ka inglise keelsena. Ootame käsitöö ja kirjandushuvilisi autoritega kohtuma ja raamatuga tutvuma. Kohapeal saab ka raamatut osta ja autorid on lahkesti nõus autogramme jagama.
https://saara.ee/wp-content/uploads/2015/03/Raamatuesitlus-Tallinn_KUTSE.jpg400400Marekhttp://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.pngMarek2012-04-12 13:53:402015-03-24 13:54:53Esitlus Tallinnas
Nüüd on võimalik värsket raamatut “Kirjatud teekond” osta juba päris mitmetest poodidest. Paari päeva jooksul jõuab raamat ehk ka ülejäänud kauplustesse.
Hetkel müügil:
Brigitta äris Viljandis
Lõngastuudio poes Pärnus
Haapsalu Disainipoes
ERM-i raamatuletis
Tartu Ülikooli Raamatupoes
Eesti Vabaõhumuuseumi poes
Lexika raamatupoes Võrus
Rapla Raamatupoes
Solarise keskuse Apollo raamatupoes
Kristiine keskuse Apollo raamatupoes
Rocca al Mare keskuse Rahva Raamatu poes
Viru Keksuse Rahva Raamatu poes
Rahva Raamatu Pärnu mnt raamatupoes
Raamatut saab tellida ka kirjastuse kodulehelt www.saara.ee
20. aprillil ilmub raamatu inglise keelne versioon. Parim ostuvõimalus välismaalt ostmiseks on võtta kontakti meie välismüügijuhi Katrin Vreimanniga sales@saara.ee
https://saara.ee/wp-content/uploads/2015/03/kirjatud-teekond.png450450Marekhttp://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.pngMarek2012-04-11 13:56:412015-03-24 13:58:38“Kirjatud teekond ” jõudis kauplustesse
Täna ilmus raamat. See on ilus lause – ilmus nagu ilmutus. Tegelikult ilmus ta tänu mitmete kenade inimeste loomingule ja tööle.
See ei ole päris tavaline käsitööraamat, selles raamatus saavad kokku kunst ja kirjandus. Kristi Jõeste kaunid kirjatud kindad moodustavad ühtse tundelise terviku Kristiina Ehini kirjutataud lugudega.
https://saara.ee/wp-content/uploads/2015/03/Kirjatud-teekond-esitlus-022.jpg422640Marekhttp://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.pngMarek2012-04-05 13:58:442018-05-08 12:04:35“Kirjatud teekond” on ilmunud
Ikka räägitakse trükikuradist, kui raamatus juhtub mõni viga olema. Kuigi enamasti teevad vigu siiski inimesed, sest see on nii inimlik. Kui aga viga on mustris – eks siis võib vist mustrikuradist rääkida. Paraku on see kuri sarviline tegelane ka rätiraamatus jälje maha jätnud. Autorid on leidnud kolm mustriviga, mis vilunud kudujaid vast ära ei eksitagi, aga algaja rätikuduja kindlasti segadusse võivad ajada.
Toome siinkohal ära nende mustrite ÕIGED algusread.
Eile tegime väikese hingetõmbe, et pidutseda – põhjuseks ilmavalgust näinud raamat “Haapsalu rätt. The Haapsalu Scarf”. Imekauni vaatega Promenaadi Hotelli restoranis olid rätimeistrid, oli suur hulk toredaid pitsihuvilisi, oli natuke laulu ja filmi, palju lilli ja häid soove. Olgu siingi öeldud meie siirad tänusõnad kõigile, kes selle pooleteise aasta jooksul rätiraamatu valmimisele kaasa aitasid, eriti pika kummarduse teeme aga autoritele Siirile ja Aimele ning loodame, et valminud raamatust on rõõmu paljudele käsitööhuvilistele.
Selle suure ja roosa raamatu ning pisitillukese taskukalendriga kuulutab Saara Kirjastus järgneva 2012. aasta rätikudumise aastaks.
Raamatut saab osta kohe-kohe kõigist Eestimaa raamatupoodidest ning alates laupäevast ka Saara Kirjastuse kodulehelt.
Ja seal nad ootasid esmakordset avamist – suured ja roosad.
Raamatu “Haapsalu rätt” trükk on alanud. Ootame ja soovime trükikuraditele rahulikku und, et nad pitsiraamatut kimbutama ei pääseks. Kõik armsad käsitööhuvilised on oodatud raamatu esitlusele, kus on ka võimalik raamatut esitlushinnaga osta.
Siinkohal lubame natukene piiluda uue raamatu sissejuhatust ja sisukorda.
https://saara.ee/wp-content/uploads/2015/03/KUTSE.jpg311640Marekhttp://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.pngMarek2011-10-07 14:15:132018-05-08 12:04:35Haapsalu rätt läks trükimasinasse
Ikka ja jälle on meie käest küsitud, miks Saara kirjastus oma lähiümbruse näputööd ei tutvusta. Miks pole ühtegi raamatut Järvamaa käsitööst? Mis seal salata, pole siin ju miskit, mis oleks sama õrn kui Haapsalu sall või sama värvipöörane kui Muhu mustrid. Nüüd oleme siiski end veidi parandanud ja huvilisteni toonud Türi kihelkonna vanad kindad ja sukad. Siinkohal suur tänu Imbi Karule ja Kesk-Eesti Käsitööseltsile, sest ilma nende organiseerimistööta poleks seda raamatut sündinud.
Nende kaante vahel on fotod praktiliselt kõigist Eestimaa muuseumites säilinud Türi kandi kinnastest ja sukkadest ning lisaks veel üks tore kinnas ja sukk Järvamaa Muuseumi kogust, mille kohta täpsemad kohaandmed puuduvad.
Kust seda raamatut saab?
Raamatust on tehtud kaks trükki. Üks neist on rahastatud projektidest ning need raamatud pole müüdavad. Saada võib neid Kesk-Eesti Käsitööseltsist. Et aga katta kõiki raamatuga seotud kulutusi ja pakkuda seda brošüüri ka Türilt kaugemal elavatele käsitööhuvilistele, on Saara kirjastus lasknud trükkida teise, väiksema koguse raamatuid, mis on müügil raamatupoodides ning kohe ka kirjastuse kodulehel.
https://saara.ee/wp-content/uploads/2015/03/tyri-kinnas.jpg400260Marekhttp://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.pngMarek2011-10-06 14:18:452015-03-24 14:19:50Türi kindad ja sukad kaante vahel
Meil on praegu just see tunne nagu Karupoeg Puhhil enne mee juurde asumist ehk siis veel natuke ja valmis saab üks ilus ja suur raamat. Tehtud on seda kaua ja usinalt ning pingutanud on selle nimel mitmed ja mitmed toredad inimesed. Ühesõnaga öeldes – peagi ilmub raamat “HAAPSALU RÄTT”. Sama suur nagu “Haapsalu sall”, aga mahukam. Ei suutnud me kõiki neid ilusaid Pitsilinna kandilisi ja kolmnurkseid rätte vähema kui 272 lehekülje peale ära mahutada ja kõrvale visata lihtsalt ei raatsinud.
Sedakorda on raamat kohe kahes keeles ja me loodame väga, et see rätikudujaid segama ei hakka, kuna valdav osa sellest raamatust on ju mustrid.
Haapsalu rätt autorid Siiri Reimann ja Aime Edasi
Mis siis uuest raamatust leida võib?
Rätikudumise ajaloost Haapsalus
Erinevate rättide kudumise õpetused (nelinurksed rätid ja kolme sorti kolmnurksed rätid, mida Haapsalus kootud on)
12 rätimustrit muuseumis hoitavatelt rättidelt
12 rätti UKU varamust
36 Haapsalu meistrite loodud nelinurkse räti kirja ning 26 kolmnurkse räti kirja
18 uut äärepitsikirja
Igas vanuses ilusaid Haapsalu naisi, kes rätte kannavad
Rättidel olevad mustrid ei korda salliraamatus avaldatud mustreid, kui välja arvata mõned ükiskud klassikalised kirjad, mis on nüüd rättidele paigutatud. Rätimustri kokku panemine nii, et mustrid omavahel täpselt klappima hakkaksid, on märksa keerukam, kui sallile mustri kavandamine, seetõttu on rätiraamatus nö valmis mustrid. Mustris on ära toodud räti kõik neli nurka ja täpselt näidatud, mida ja kui palju tuleb vahepeal korrata.
Me loodame, et rätikudumine võtab hoogu…
Millal siis raamat Saara kirjastuse seinte vahelt välja saab?
Usume, et see juhtub oktoobris. Kui kuupäev paigas, eks me anname siin teada ja kutsume kõiki huvilisi esitlusele.
https://saara.ee/wp-content/uploads/2015/03/Haapsalu_ratt_A4_reklaam.jpg640452Marekhttp://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.pngMarek2011-09-03 14:20:282015-03-24 14:22:19Ootamine on põnev!
Teisipäeval, 21. juunil kel 16 esitleme Muhus Liiva käsitööpoes korraga kohe kolme mustrikogu. Sari “Meite Muhu meistrite mustrid” on kummardus Muhu eredatele tikandiloojatele. Anu Kabur on kokku pannud ja üles joonistanud Jaagutoa Riina, Palmi Eevi ja Mihkli Linda kaunid tikkimismustrid. Tikkimine on tore. Ootame käsitööhuvilisi kaema ja ostma!
Tore on lugeda, et Muhu mustrite raamat inimestele meeldib, aga eriti tore on lugeda seda muhu keeles. Siinkohal toome Teilegi lugeda ajalehes Saarte Hääl ilmunud Irena Tarvise kirjutise.
Neh, mineva teesibe õhta ma köisi koa Liiva koolimajas, kus seda uut roamatut tudvustati. Nüid oo välja tuln sõuke mailmatuma suur roamat “Meite Muhu mustrid” täis tarkust ja kenadust. Ja muidugist muhu noorikute tüökust. Roamatu kõik kolm tegijad Anu Pink, Anu Kabur ja Mai Meriste reakisid kõik kenad pitkad jutud sest, et mesmoodi seda roamatud tehti. Et põle aega oln süia ja magada koa mette. Ja Saara kirjastuse esindaja reakis koa selle roamatu tegust. No eks sie olli ikka üks suur tüö koa. Roamat oo ise ju koa suur. Ja ega põle paljast üks umbest kirjutat jutt. Ikka palju oo taris oln asju uurida ja täpsest järge küsida. Neh, et mis roamat sie sõuke siis üldsegid oo? Kohe roamatu alguses oo Laasu Kadri jutt sest, et muhu naesed ja noorikud oo eluaa paljast igaspool vihtun käsitüöd tiha.Ja kohe siitsammast algusest tuleb sie koa välja, et Muhus põle eluaegas kahte sammatsugust asja tehtudkid mette. Kellel põle just kahte vassakud kätt külge juhtun, sie katsub omad asjad ikka jälle teestest paramini tiha. Ja omadmoodi oo nie Muhu asjad oln küll. Sii roamatu sihes õppeb mitudsorti muhu luodust ja kahandamist ja kannategu. Just nõnna kut ennemalt ikka Muhus tehti. Ja nie värvimoed oo koa puhas ää õpetat, et mõuke oo miinikollane ja mõuke kiperoosa. Et kust nie tuln oo ja puhas.
Ja igatsugu suka ja kinda mustrid ja üleväätud sukki oo mitmed sorti ja särgi lappa ja nipiga vatta ja roosit tekka ja abuvesta ja siilikuid ja ümbrikke ja lankimist ja keerukorda ja roosimist ja pätitegu ja eegeldamist ja… uijeekist, ega map jõvagid kõiki asju ette lugeda, mis sial neljasaa lehekülje pial puhas oo. Sõuke asi oo nüid küll juhtun, et nie, kis selle roamatu juba omale oo soan, ädaldavad üheteese järges, et änam põle aiga ööse magada koa mette.Paljast uuriks ja vahiks ja ühtevalu oo sõuke tahtmine, et võtaks vardad ja kojoks just otsemattied midagid valmis või kukuks keskööaegus roosima või katsuks ühe kõlaüö enne omingud valmis soaja. Nüid ma ole teitele muidugid kihu piale aan, et kust sõukse roamatu soab. Juu neid akatse nüid igaspool ikka varsi müima ähk. Talinas mardilaadal olli juba oln.
Olga mis tahes, sie oo sur kange roamat. Ja ma arva just sedasammati, kut üks muhu noorik mineva teesibe õhta ütles – iidlastele tegime ää. Neh, muidugid tegime, ja soarlastele koa.
Olge siis munuksed!
https://saara.ee/wp-content/uploads/2015/03/Meite-Muhu-mustrid.png321450Marekhttp://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.pngMarek2010-11-19 14:44:182015-03-24 14:45:26Seda raamatut saab osta…
Oli värvikat tantsu, sooje sõnu, rõõmsaid nägusid ja palju kenasid inimesi. Muhu Põhikooli ilusas saalis oli vaatamata hirmus hullule ilmale üsna suur hulk muhulasi, kes olid tulnud uut raamatut kaema ja ka ostma.
https://saara.ee/wp-content/uploads/2015/03/esitlus1.jpg403640Marekhttp://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.pngMarek2010-11-11 14:46:532018-05-08 12:04:36Raamatu Meite Muhu mustrid esitlus on toimunud!
Nüüd on see raamat trükikojas. Kaua tehtud kaunikene – nelisada lehekülge Muhu ilu ja elu. Loodame, et sellest saab ihaldusväärne kingitus paljude päkapikkude kingikotis, kes Eestimaal käsitöötegijaid külastavad. Raamat on sama suur nagu “Haapsalu sall”, aga lehekülgi on selles pea kaks ja pool korda rohkem.
Kirjastuse siiras tänu kuulub Muhu Muuseumile ja rohkem kui viiekümnele muhulastele, kes on selle raamatu valmimisele kaasa aidanud, jaganud oma mälestusi, näidanud töövõtteid, lubanud pildistada oma rõivakirstudes olevat vara, andnud raamatusse ilusaid vanu fotosid ja jutustanud vanu lugusid. Sellist raamatut ei saagi teha mujal kui Muhus ja koos muhulastega.
Raamatut on esmakordselt võimalik näha saada 9. novembril kell 18 Muhu Põhikoolis toimuval esitlusel.
Raamatut tutvustame ka Mardilaada käsitöö-ööl 12. novembri õhtul kella seitsme paiku.
Milliseks kujunevad raamatu poehinnad, seda kahjuks täna veel öelda ei oska, kirjastuse kodulehelt http://saara.ee/ saab raamatu tellida 579.- krooni eest.
Õiged Muhu rõivad on oma mustrites ja värvidemängus kordumatud. Põhimõte teha sama ilusasti kui oma küla kõige ilusam rõivas ja veel natuke ilusamini ongi põhjuseks, miks Muhu rahvarõivaste uurimisel saab avastada ammendamatu rikkuse.
Raamat toob lugeja silme ette muhulaste ilutunde kogu oma ehedas kirevuses. Siit on võimalik saada vastuseid Muhu rõivaste, kaunistuste ja tekstiilide valmistamise ja kandmise juures tähtsateks osutunud põhimõtete kohta ning lisaks leida terve kuhja väärtuslikke õpetusi ja mustreid nii kudumiseks, heegeldamiseks kui ka tikkimiseks.
Autoritest
Anu Kabur
Anu Kabur sündis põliste muhulaste lapsena 1963. aastal Tallinnas. Lõpetas 1988 kiitusega Tallinna Pedagoogilise Instituudi joonistamise, joonestamise ja tööõpetuse erialal. 1994. aastast elab Anu oma esivanemate talus Linnuse Uieniidil ning töötab kunstiõpetajana Muhu Põhikoolis. Loomingulise ning vilunud tikkija ja kudujana on ta viimased 10 aastat teinud käsitööd ka müügiks. Terane silm ja põhjalik huvi Muhu tikandi vastu on Anust teinud spetsialisti, kes oskab hinnata ja eristada Muhu tikkijate pärandit.
2008.-2009. aastal oli ta rahvusvahelise tootearendusprojekti INEXTEX Muhu Muuseumi poolse testgrupi kursuse juhendaja ja tekstiiliekspert.
Anu on abielus, kahe lapse ema.
Raamatu põhiautorina on ta oskuslikult ja talle omase mahlaka ütlemisega osanud ühtseks tervikuks siduda muhulaste käsitööalased nipid ning Muhu saare inimeste lood ja tegemised.
Anu Pink
Anu Pink sündis 1964. aastal Orissaares.
Kuigi Anu esimeseks, veel enne kooli tehtud käsitööalaseks katsetuseks oli Muhu tikandi moodi asi, on ta Muhu saart siiski enamasti üle mere kaenud, sest tema sünnikodu jäi Muhust tervelt 3 kilomeetri kaugusele. 1986 lõpetas ta Tallinna Pedagoogilise Instituudi üldtehniliste distsipliinide ja tööõpetuse erialal.
Nüüd elab Anu juba paarkümmend aastat Türil, kus peab käsitööõpetaja ametit ning on selle kõrvalt kirjutanud koolides kasutusel olevaid käsitööõpikuid. Vanu asju ja põnevaid ideid armastava inimesena on ta mitme Saara kirjastuse raamatuprojekti algataja.
Anu on abielus, kolme lapse ema ja kolme lapse vanaema.
Raamatu idee autorina on ta olnud ühendavaks lüliks kogu selle valmimisprotsessis ning enamiku kauneid esemeid pildile püüdnud. Andunud käsitööinimesena on Anu pidanud vajalikuks igale esemele ka seestpoolt läheneda ning avastatut raamatus olevate õpetuste näol jagada.
Mai Meriste
Mai Meriste sündis 1977. aastal Tartumaal Tähtvere vallas. Mai põhjalik haridustee on seotud tekstiiliga. 1997 lõpetas ta kiitusega Tartu Ehitus- ja Kergetööstuskooli individuaalõmbluse eriala, kolm aastat hiljem kiitusega Tallinna Kergetööstustehnikumi rõivaste konstrueerimise ja modelleerimise eriala ning 2004 Eesti Kunstiakadeemia moe eriala. Tema bakalaureusetööks oli Seto ja Muhu rahvusliku käsitöö elementidega linane rõivakollektsioon.
Paar aastat tagasi kolis Mai koos saarlasest mehega elama Orissaarde ning 2009. aasta sügisest on ta ametis Muhu Muuseumis. Oma armsate looduslähedaste käsitööde, hea huumorisoone ning leidliku sõnakasutusega on tema käsitööblogi saanud populaarseks, seda näitab tiitel Aasta Isetegija 2010.
Mai kasvatab koos mehega kahte last.
Raamatus on terve hulk Mai tehtud mustritöid, ta on olnud heaks sidemeks muuseumiga ning kirja pannud ja testinud mitmeid raamatu osasid.
https://saara.ee/wp-content/uploads/2015/03/Meite-Muhu-mustrid.png321450Marekhttp://saara.ee/wp-content/uploads/2016/05/saara_mv1.pngMarek2010-09-20 14:50:352015-03-24 14:59:34Meite Muhu Mustrid
Salapärase Alma Ruhnu pulma lugu
Kirjutas Anu Pink
Täna on Eestis uudishimupäev
Ja sobib suurepäraselt ühe loo jutustamiseks, mille käivitas ilmselgelt uudishimu. Täpselt pool aastat on möödunud päevast, mil ilmus raamat “RUHNU. Kirjad kudujate saarelt”. Ma olin ei vähem ega rohkem kui 10 aastat uurinud Ruhnu kudumeid, et see raamat lõpuks sündida saaks. Teadupoolest on kauneid Ruhnu esemeid paljudes muuseumites ning muidugi soovisin ma neid kõiki uurida. Eelkõige muidugi nende kudumite tehnilist poolt, et kuidas kunagi keegi Ruhnu naine või tüdruk need kudunud oli. Aga minu uudishimu oli tegelikult laiem, tahtsin ka teada saada, kuidas ja miks need Ruhnu esemed olid kuhugi Muuseumi kogudesse üldse sattunud? Kes oli need sinna viinud ja mis seos oli andjatel olnud Ruhnuga? Nii rullusidki mu ees lahti mitmed lood Ruhnu saart külastanud etnoloogidest, kusntiajaloolastest jt. Kuni lõpuks tekkis tupikseis. Rootsis Västergötlandi muuseumis leidus paar sukki ja poolkindaid, mille oli 1913. aastal andnud muuseumile keegi Alma Zetterqvist.
Link neile sukkadele Rootsi muuseumite veebisüsteemis.
Sukad Västergötlandi muuseumis
Kes oli Alma Zetterqvist?
Tundus lihtne ja ülimalt loogiline mõte, et Alma oli Ruhnu pastori August Zetterqvisti naine. Aastatel 1907– 1914 oli pastorina Ruhnus ametis August Zetterqvist, kelle tegutsemise ajal ehitati ja 1912. ka avati Ruhnu uus kirik. Aga kuidas seda tõestada, et just Alma tema naine oli? Äkki oli Alma hoopis tütar? või ema?
Üheski Ruhnu kohta ilmunud raamatus pastori naise nime kahjuks polnud. Lappasin läbi kümneid ja kümneid internetiallikaid, alates toonastest ajaleheartiklitest kuni Rootsi pastorite elulugudeni. Tulemusi ei andnud ka otsingud geni.com lehel. Sellenimelisi rootslasi näis olevat uskumatult palju. Pika uurimistöö tulemusena leidsin ühe vana kirjutise, kus oli kirjas, et Ruhnu kirikuehitusel miski viibis, kuna pastor oli oma prouaga reisil Šveitsis. See ei tõendanud küll rohkemat, kui et pastoril oli olemas proua 🙂 1912. aastal ilmunud artiklist, mis kirjeldas uue kiriku avamist, sai lugeda, et pastor koos oma prouaga andis õhtusöögi suurele hulgale kiriku avamisele saabunud külalistele. Taas polnud artiklis vihjet, mis oli pastoriproua nimi.
Aeg aga kulges oma rada ja raamatu trükiaeg jõudis kätte. Nii paningi raamatusse lause, mis Alma Zetterqvisti kohta kõik otsad lahti jättis…
Kes on Alma?
Aga kui sul on uudishimu, ega sa siis ju ei jäta? Justkui inertsist püüdsin ikkagi edasi uurida, kes see Alma oli. Ja mingil seletamatul põhjusel andis lõpuks üks otsing ka tulemusi. Leidsin internetist 1932. aastal ilmunud Nordiska Museeti aastaraamatu, milles juttu peaasjalikult Rootsi pulmalauludest. Ja leheküljel 31 vaatas mulle vastu koos nootidega Ruhnu pulma rahakogumise tervitus- ehk toostilaul, mille all lühike kirjeldus, kuidas seda laulu lauldi… Laul ja kirjeldus olid ilusasti viidatud – Alma Zetterqvist 1907, ajaleht Idun.
Kas teate seda tunnet, kui oled leidnud niidiotsa?…
Edasi toimus Saara Kirjastuses väike muusikatund. Sest loomulikult tuli mulle kui Ruhnu muusika kuulajale see lauluke tuttav ette. Kuula plaadilt “Ruhnu saarel mitu otsa” lugu “Joogem pruutpaari terviseks”. Karoliina Kreintaal, Lee Taul ning Sänni Noormets on selle plaadi algmaterjalina kasutanud 1938. aastal salvestatud Ruhnu pillimehe Elias Schönbergi (s 1861) viiulimängu ja laulu. Õnneks töötab Saara Kirjastuses hästi nooti tundev Mariliis, kes kohe Alma 1907. aastal ülesmärgitud noodi järgi laulu üles võttis ja me leidsime sellel olevat väikseid erinevusi tänasel plaadil kõlavaga.
Aga mina jätkasin nüüd juba sihipäraseid otsinguid, et leida 1907. aasta naisteleht Idun. Minust sai peaaegu toonaste naistelehtede lugeja – sadade kaupa. Kuni leidsin ka soovitud numbri, mis paraku kohe ei avanenud, pdf oli justkui vigane. Siiski oli teisel päeval õnne rohkem ja minu ees seisis 1907. aasta Rootsi naisteleht, kus viiendal leheküljel esmalt väike nupuke, et selles numbris on pikem kirjutis Ruhnu saare pastoriproualt Alma Zetterqvistilt, kes kirjeldab Ruhnu pulma. Nupukese juures oli ka kenasti pilt pastorist ja tema prouast. Lahendus oli leitud – Alma Zetterqvist oligi August Zetterqvisti naine. Kui erilise uudishimuga siis lehte edasi uurisin, jõudsin aga Alma kirjutiseni, mis osutus ülihuvitavaks ja peab ütlema, et ka väga mahlakalt kirjapanduks.
August ja Alma Zetterqvist
Mida siis pastoriproua Ruhnu pulmast kirjutab? Siinkohal suur tänu heale sõbrale Peeter Särjele, kes Rootsis sündinud Eesti mehena aitas mul 1907. aastal kirjapandust paremini aru saada.
Ett bröllop i Steffensgården på Runö.
Alma Zetterqvist, 1907
Pulmad Steffensi talus Ruhnu saarel
Läbi küla kostab kisa: pruutpaat on siin! Teravad püssilasud rannast annavad märku suursündmusest. Kõik jaalad on juba nädal aega hülgejahilt kodus olnud, puudu on vaid üks paat – see, mille pardal oli Ulrik Steffens. Ta sõitis Vormsi saarele järele oma pruudile. Ja jaala koos pruudiga on nüüd siia jõudnud. Siiamaani on kõik hästi ja te võite loota kesksuvistele pulmadele Steffensi talus.
Muud jututeemat Ruhnus hetkel pole: Keda kutsutakse pulmakokkadeks? Kas “sai, juuretiseta sai (kakobröd – sisaldas ka odrajahu) ja magushapu leib” ikka õnnestuvad, kas pärm käärib ja tuleb hea õlu? Kohutav põnevus! Veel üks uudis! Steffens on kinni püüdnud ühe oma mööda saart ringi jooksvast 20 seast, et teda peo jaoks nuumata ja värskest lihast süüa teha.
Pruutneitsideks saavad Malla Berens ja Elisabeth Kokas. Keegi ei suuda mõista, kuidas see saladus ilmsiks sai tulla. Ruhnu oma külakeeles väljendatud ootus peatsele rõõmule kõlaks nii: “Misommar ska’ bulupi kuma, tua ska vi ita kæta, drik klimskin, ita kling upa hoitbre, kouk hus brufolki kuma uter kirki“. (Jaanipäeval tulevad pulmad, siis sööme liha, rüüpame klimbisuppi, sööme võiga nisuleiba ja vaatame, kuidas pulmalised kirikust välja tulevad.)
Ühel päeval siseneb pastori kööki higist tilkuv Ulrik, tema järel värisev pruut, kes räägib ainult Vormsi keelt ja kardab nüüd, et teda hakatakse katekismuses üle kuulama. Pastoraadi köögilaua tagant vaatavad Hans Pärs ja neiu Dorotea Mickos eemal seisvaid vaeseid noori varjamatu uudishimuga. Keegi ei räägi. Lõpuks ajab Ulrik end sirgu, annab kihlatule müksu ja siis astuvad nad pastori kabinetti.
On õhtu enne pulmapäeva. Istume trepil ja naudime vaikust. Õhtu on niiske ja soe. Kusagilt kaugelt kostab lõokese lõõritamist. Niidulillede lõhn. Meri magab ja meid ümbritseb suveöö hele pimedus. Kuulake! Pulmatalus laulavad noored hääled armsat koraali. Üks psalm järgneb teisele. Noodid täidavad vaikuse, levivad ümber oru, kogunevad uuesti ja kõiguvad ülespoole, millele järgnevad uued juubeldavad rahvahulgad, kes ülistavad Jumalat kõrgel taevas. See on Ulrik Steffensi poissmeesteõhtu. Nii valmistub noor Ruhnu talunik koos lapsepõlvesõpradega oma elu suurpäevaks.
Pulmapäeval hommikul kell viis toimub ühine palvus, mille järel pruut riietatakse mitmete selleks kohale kutsutud inimese juuresolekul, kes istuvad kõik ümber seinte ja vaatavad.
Mustas taluköögis (suitsukojas) tunnete kohe, et toimub midagi ebatavalist. Lõkete kohal on tohutud raudpotid ning suitsuses ja hämaras ruumis liiguvad vanad küürus naised, meetripikkused kulbid käes. Paratamatult mõtled judinaga tagasi lapsepõlves kuuldud muinasjuttudele, kus nõiad pakse lapsi praadisid.
Siseneme linade ja tekstiilidega kaetud rehetuppa psalmi viimaste nootide ajal. Pulmarahvas seisab pikkade laudade ümber. Küünlad põlevad, kuigi jaanihommikul paistab päike nii selgelt. Milline karjuvate värvide ja naiivse maitsetuse liit meie silme ees avaneb! Pruudi kroon meenutab ümberpööratud potti, mis on tihedalt kaetud värviliste paberlilledega igas värvitoonis, mida inimkond on suutnud välja mõelda. Katkiste lühtrite prismad, vahahelmed ja jõulupuu kard ripuvad üle pruudi otsaesise ja kõrvade. “Pruudi emad”, auvahtkond mõlemal pool pruuti, näevad välja peaaegu samasugused. Pruutneitsid kannavad sama liiki ja põrguliku värvikombinatsiooniga pärgi nagu pruudil. Kõigil lehvib seljal terve mets kirjusid siidipaelu, mis on kinnitatud kroonide ja pärgade külge. Paljud neist lintidest on mitusada aastat vanad, kootud kuld- ja hõbeniitidega ning neid hoitakse põlvkondade kaupa reliikviatena alles. Kõigil neil peategelastel on lõpuks igaühel kaelas oma 20–30 helmekeed; kiire pilguga arvate, et näete valel küljel küüru. Ülejäänud riietus on samasugune kui Ruhnu naise kirikurõivastus.
Teise pika laua taga näeme peigmeest valge ja sinisetriibulise vestiga, mille alt paistavad rinnal hõbedase preesiga kinnitatud särgi varrukad. Peigmees on ümbritsetud peiupoistest.
Kogu selles inimeste, värvide, päikesepaiste, süüdatud küünalde ja paksu tolmu segaduses köitis meie tähelepanu kaks valget õhulist paberist krooni pruutpaari istmete kohal. Noored teevad üksteise jaoks peenikese sulenoaga neid kunstiteoseid, mis meenutavad peaaegu peent pitsi. Krooni külgedel olevates medaljonides on näha täispurje all olevat kuunarit, mille varustus on peen nagu ämblikuvõrk. Vanikud, nimetähed, fantaasiakaunistused moodustavad nii peene ja õrna terviku, et on võimatu aru saada, kuidas karmid töökäed niisuguse asjaga üldse hakkama saavad. Selle tegemine nõuab mitu nädalat hoolsat tööd.
Meid kostitatakse koduõlle ja võileibadega. Laulatuseaeg läheneb. Tekib teatav mure. Peiupoisid tõusevad, võtavad peigmehe kaasa ja viivad ta kirikusse. Uus ootus ja ärevus. Ruumis kostab lärm ja uksele ilmuvad kaks kuldribadega kaunistatud mütsiga noormeest. Keegi ei julge hingata ja kõigi pilgud on suunatud pruudi poole. Viimased kummardavad tema ees ja ütlevad: “Kas pruut oleks nii hea ja tuleks meiega kaasa kirikusse?” Need lunastavad sõnad on lahkumise signaaliks. Pruut noogutab ja tänab. Tugevasti kätest haarates, lohistavad nad pikkade sammudega nende vahel kuldrihmadega kaunistatud pruuti kiriku poole ja kellad hakkavad helisema. Kõik me järgneme neile hoogsal sammul. Abielutseremoonia sarnaneb Rootsi omaga. Pälli (pällen) hoiavad noorpaari pea kohal neli abielus meest (see on midagi väikese baldahiini sarnast – A.P.). Pruutneitsid liiguvad edasi, laulavad noorpaarile ning pöörduvad uuesti tagasi. Neile järgneb pruut, nüüd juhivad kaks vanameest.
Kodus on kokad pottides valmis saanud ja suurtesse savinõudesse kühveldanud keedetud hanesid, sinke, liha ja kartuleid ning klimbisuppi, mis meid ootavad. Preestrirahvale pakutakse söömiseks taldrikud, noad ja kahvlid, kõik teised söövad kokkupandava noa ja puulusikatega viie-kuuekaupa ühest savinõust.
Kuumus tõuseb põhjendamatult. Suits, jutuvadin, rasvased toiduaurud ja suur isu annavad kõikidele nägudele särava värvi. Taimetoitlane minestaks siin õudusest. Rootsi lihasöömise loendus on jõudnud Ruhnus haripunkti. Iga majapidamine sööb aastas oma 20 või 25 siga, sama palju lambaid ja topelt hanesid, lisaks palju veiseliha ja kala. Mehed nööbivad vestid lahti ja nende juuksed kleepuvad palavuse käes. Ohh! Lõpuks on see läbi ja me saame pisut värsket õhku kaunite varjuliste puude all, mis ümbritsevad kõiki Ruhnu talusid.
Tunned end nende lihtsate looduslaste seltsis õnnelikuna. Vestlus on lõbus ja ilustamata ilma kisa ja kärata, sest jooke pole. Sugulus meie keeles ja põlvnemises seob meid tihedalt üksteisega. Rootsit mainitakse sageli ja paljud väljendavad igatsust enne surma kodumaad näha.
Nüüd on üles seatud pulmakamber ja sel ajal, kui me istume gruppidena murul ja juttu ajame, väljub neli lauljat, kellele järgneb pruut, kelle nad “välja laulavad”. Noorpaar saab nüüd kingitusi oma väikeses toas. Iga kinkija saab pruudilt tänutäheks nisuleiva, mille ta hetkeks kõrguse poole tõstab — see on ruhnlase viis oma tunnustust näidata. Peig istub suitsetades kirstuserval ja vaatab vargsi, mis majas toimub, noored aga jäävad sisse, räägivad ja vaatavad seitsme kirju padjaga tehtud pruutvoodit. Õuest kostab, klõps, klõps, klõps… Lapsed karjuvad, koerad hauguvad ja vintpüssi kuked on vinna tõmmatud. Õhtusöök on valmis ning aida ja rehetoa vahelisele teele on rivistatud kaheksa laskurit, neli kummalgi küljel, püssitorud risti ülespoole. Selle saatel läheme me kõik sisse, samal ajal kui püssid klõbisevad.
Siit tuleb episood, mis on väärt oma lugu. Teatav uimasus ja põhjendamatu küllastus halvab kõik meeled. Siis ilmuvad neli lauljat, kausid käes. Võõrustajad täidavad jooginõusid – noorpaarile hakatakse raha koguma, samal ajal kui lauljad alustavad rehetoas laulu. Majaisa loeb ette mitu lauapalvet, milles kõik on ühel meelel, viimasena Meie Isa ja Õnnistus. Alusatavad 4 lauljat, kel kausid käes:
Rahakogumise laul
Selle peale viskab keegi kaussi rubla. Aitäh, aitäh, aitäh, aitäh, hüüavad lauljad keset laulu. Need aitähid (tack-tack-tack), välgukiirusel üheskoos lausutud, kõlavad nagu kana kaagutamine ja tekitavad tormilist rõõmu. Nii jätkub laul samalt noodilt, kus see pooleli jäi, kuni kukub veel üks sent ja tänukõne algab uuesti. Mõnikord kestab see laul mitu tundi.
Kuid juba on lähenemas südaöö ja mu abikaasa katkestab mõne aja pärast mängu, et anda noortele mälestussõnad järgmisteks päevadeks. Tõuseme lõpuks püsti ja laulame koos oma kalli rootsikeelse pastori Nilssoni psalmi:
Tagen Herren med på vägen
Alla Dagar, alla år!
Han vill lätta hvarje börda,
Han vill torka hvarje tår.
„Võtke Issand teele kaasa. Iga päev, igal aastal ! Ta tahab iga koormat kergendada,…
Kes olid need noored, kelle pulma Alma nii täpselt kirjeldas?
Peigmees oli Ulrich Johansson Österman (Ullis) (1878–1962). Kuigi Ulrich sündis Ruhnu saarel, olid tema mõlemad vanemad juba täisealistena Ruhnu sisse rännanud Noarootsist ja abiellusid 1869. aastal Ruhnus.
Ulrich oli üles kasvanud Ullise talus ja 1901. aastal abiellunud 18-aastase Magdaleenaga, kes oli pärit Steffensi talust (Ruhnu mälestuste raamatute autori Jakob Steffensoni tädi). Noored jäid elama Steffensi tallu. Kahjuks 1905. aastal Magdaleena suri. Nii ongi 1907. aastal kirjeldatud pulma, mil noorelt leseks jäänud Ulrich võttis tegelikult teise naise.
Pruut Maria Österman (Ahlberg) (1880–1960) oli pärit Vormsi saarelt Diby küla Jakase talust.
Nagu pea kõigi Ruhnu inimestega, jätsid Maria, Ulrich ja nende 1910. aastal sündinud poeg Isak 1944. aastal kodusaare ja asusid Rootsi.
Kas sellega on see uudishimu lugu lõppenud?
Ei, kummalisel kombel on selles samas naistelehes vihje, et Alma Zetterqvist on ühe reisikirja Ruhnu saarest kirjutanud ka juba 1906. aasta Idesuni numbrisse. Otsingute tulemusena selgub, et lugu räägib ühelt poolt Ruhnust, aga teisalt hoopis Saaremaast. Aga sellest juba järgmises postituses…
Lisan selle loo lõppu mõned pildid Ruhnu pulmadest. Ja ühtlasi ka Theodor Lutsu 1931. aastast pärineva filmilõigu, kus Ruhnu pulma näha võib. (Üks selles filmis olevatest Ruhnu sõdurpoistest on muide Ulriku ja Maria poeg Isak).
Vaata filmi
Ruhnu Noorpaar 1902, Axel Olai Heikeli foto Soome Rahvusmuuseumis SUK15:108
Võta meil nööbist kinni – sõna otseses mõttes
Uurisid Tiina Kull ja Anu Pink
Millest küll on tehtud need nööbid?
Sellest on möödas juba üle nelja aasta, kui siit samast blogist sai lugeda 12-jaolist järjejuttu “Kuidas sünnitada Saaremaa kampsunit”. See põhjalik kampsuni kudumise õpetus on praegugi blogi arhiivist leitav, kellal vaja läheb. Kampsuni eeskujuks oli Axel Olai Heikeli 1901. aastal Kärla kihelkonnast kogutud ilus tumesinine keerdsilmustega soonikkoes kampsun, mis asub Soome rahvusmuuseumi kogus, SU 4002:440. Kudumine jõudis õnneliku lõpuni, aga juba siis sai arutletud teemal, mis nööbid sel kampsunil ees on?
Kärla kampsun SU4002:440
Originaalkampsunil on ees mingid kollakad nööbid, mis ei tundunud olevat puust, pigem nagu bakeliidist vms. Uurimisel aga selgus, et bakeliit kui esimene sünteetiline plast töötati välja alles aastal 1907. Ehk siis kindlasti ei saa need olla bakeliidist nööbid, sest kampsunit oli kantud rahvarõivaseelikuga ilmselt 19. sajandi lõpupoole. Panin siis kampsunile ette nii enamvähem sobilikud metallnööbid ja sinnapaika see nööbimure esialgu jäi.
Nööbimure tõusis uuesti päevakorda
Olin juba peaaegu unustanud oma nööbiotsingud, kuni Vooremaa rahvarõiva nõuandekoja perenaine Tiina Kull (kellega mul juhtub olema ka isiklik sugulusside) hakkas otsima nööpe 19. sajandi lõpuveerandist pärinevale Torma naiste jakile (ERM 3947). Ka sellel jakil on ees üsna sarnased kollakad nööbid. Kohe trügis ka kampsuni nööbimure jälle esile ja lahenes ootamatult edukalt. Tiina tegi kiire uuringu ja avastas, et 19. sajandi viimasel veerandil toodeti selliseid nööpe tagua pähkli koorest, mida kutsutakse ka taimseks elevandiluuks. Veelgi enam, meil õnnestus selliseid ajaloolisi nööpe üks kotikesetäis kaugelt väljamaalt isegi tellida :).
Nüüd kus nööbikesed on juba kohal, tegime veel veidi taustauuringuid.
Selliseid nööpe oli kasutatud ka sõjaväevormidel ning selles kontekstis oli nende nimetus Eestis kivipähkli nööbid. Selgus, et eestikeelne nimetus tuleb otse saksa keelest, kus neid nööpe nimetatakse steinnuss knöpfe. Otsingu niidid viisid Saksamaa linna Schmölln, kus asub lausa nööbivalmistamise muuseum. Külastage, kui te peaksite sinna Dresdeni lähedal asuvasse linna sattuma 🙂
Lühike kivipähkli nööpide ajalugu
See oli aastal 1863, kui pärlmutri töötleja Hermann Donath kolis Schmöllni linna ja registreeris seal nööpide valmistamise töökoja. Aasta pärast seda saatis ta oma venna Valentini Berliini, et ta uuriks seal kivipähkli kasutamise võimalusi. Berliinis sai odavalt osta eriti kõva koorega pähkleid, mida puutöömeistrid olid püüdnud kasutada. Lõuna- Ameerikast laaditi Saksamaale naasvatele tühjadele laevadele lastiks neid pähkleid, mis siis Saksamaal odavalt maha müüdi. Valentin tuli tagasi Schmöllni ja juba 1867. aastal hakkasid vennad tootma corozo nööpe ehk kivipähkli nööpe. Järgnvatel aastatel tekkis Schmöllni linnas veel hulgaliselt väikseid tehaseid, kus valmistati sellest eriti vastupidavast ja samas hästi värvitavast looduslikust materjalist nööpe. Sajandivahetusel tehti väga suur protsent nööpe just neist pähklitest. Lõpuks tõrjus plastmassi leiutamine pähklite kasutamise välja.
Mis pähkel see on
Tagua pähklid pärinevad palmide perekonna Phytelephas (otsetõlkes elevanttaim, eesti keeles kasutatud ka nimetust vandlipalm) erinevatelt liikidelt, mis kasvavad kas Lõuna-Ameerikas, põhja Aafrikas, Saalomoni saartel jm.
Palmi juskui ogaline vili kukub pärast valmimist alla. Kõva, elevandiluud meenutav materjal ei ole mitte pähkli koor, vaid hoopis selle kuivades eriti kõvaks muutuv sisu. See on sõna otses mõttes kõva kui kivi, mistõttu pole võimalik seda näiteks noaga lõigata, aga võib saagida rauasaega :). Kuna palm kasvatab igal aastal uued viljad, on see vägagi loodustsäästev materjal. Vähesel määral toodetakse sellest “taimsest elevandiluust” nööpe, ehteid jm ka tänapäeval. Kuna erinevalt plastmassist on need ka lõpuks looduses lagunevad, siis võib selliseid nööpe leida näiteks mõne ökopoes pakutava särgi eest. Materjal on ka suurepäraselt värvitav, mistõttu pole alati üldse lihtne aru saada, millest need esemed valmistatud on.
Loe rohkem:
Vegetable ivory, Phytelephas, tagua palm, tagua nut, tagua pähkel, vandlipalm, kivipähkel…
Tagasi rahvarõivanööpide juurde
Kõige rohkem leiab meie rahvarõivastelt loomulikult käsitsi valmistatud linasest niidist nööpe, mille iga rõivavalmistaja asja käigus ise tegi. Lisaks sellele on leida erinevaid metallnööpe ja hilisemast perioodist ka kangaga kaetud ostunööpe. Kõige muu kõrval võime siis öelda, et 19. sajandi viimasel kolmandikul võidi rõiva ette õmmelda ka kivipähklinööpe, mis arvatavasti olid Eestisse sisse toodud ja mida osteti kas harjuskilt või poest. Kummalisel kombel on 19. sajandi lõpul kantud Saaremaa kampsunil (asub Suomen Kansallismuseo kogus) ja Torma kihelkonnast kogutud naiste jakil ERM 3947 (https://www.muis.ee/museaalview/565805) üsna ühesugused nööbid, mille keskel sügavas augus on kaks üksteisele hästi lähedal olevat nööbiauku.
Eesti Postimees ehk Näddalaleht ma- ja linnarahwale kuulutab oma 1880 aasta 9. jaanuari numbris, et Tartus, Inglise magasinis saab osta kookuse nööpe :). Tegelikult pole teada, kas nimetus kookus nööbid tähistas päriselt kookospähkli koorest tehtud nööpe või peeti silmas hoopis neid samu tagua palmi pähkli nööpe.
Samast Postimehest saab muuhulgas lugeda, et lahkesti pakutakse müügiks ka pruuditanusid ning siidilinta pruuditanudele:
1920ndatel aastatel avati Eestis mitmeid nööbivabrikuid, kus hakati tootma galaliidist nööpe ehk nn kunstsarvenööpe (kaseiinnööpe), mille tooraineks oli piimavalk ehk kaseiin, aga selleks ajaks oli rahvarõivaste kandmine juba ajalooks saanud (va näiteks Kihnus ja Muhus). 1924. aasta Postimehest saab lugeda, et pakutakse galaliidist nööpe, mis on tugevamad ja odavamad kui kookus nööbid. Kas need ka tugevamad olid, seda just ei tea, aga kuna neid toodeti Eestis kodumaisest piimast, siis odavamad kindlasti. Ja samuti pole teada, kas kookusnööpide all mõeldi päriselt kookospähkli koorest tehtud nööpe või nimetati nii ka taguapalmi pähklist nööpe. Kookospähkli koorest tehtud nööpe võib tänapäeval soetada ka Eesti käsitööpoodidest.
1921. aastal kirjutab Tallinna Teataja, et Eestis pole enam nööbipuudust:
Uskumatu on aga see, et internetiavarustest oli võimalus leida vanu, üsna samasuguseid tagua pähklist nööpe, nagu need vanal kampsunil ja jakil olid. Võib-olla ehk vähekese on nööbid heledamad ja ka pisut lamedamad. Nüüd siis uhkeldab järelekootud kampsun ehtsate nööpidega 🙂
Uus kampsun, millel on nüüd ees vanad kivipähklinööbid.
Uus kampsun, vanad nööbid (kuigi säilitatud kasutamata)
Täna räägime Triinust
Uurisid Anu Pink ja Heli Kiverik
Täna räägime Triinust. Sanga Triinust.
See uurimislugu sai alguse ühest Fb Rahvarõivagruppi postitatud fotost. Pildil oli vanem naine Läänemaa rahvarõivastes ja kudus kinnast. Kuigi ma polnud seda fotot varem kusagil näinud, oli minu jaoks asi kohe selge – see on ju Sanga Triinu. Miks ma seda Sanga Triinut siis tean?
Väga harva võib arhiivist leida kirjeldusi, mis räägiksid Eesti kindakudujatest nimeliselt. Oskas ju vanasti Eestimaal kinnast kududa igaüks ja näib, et suurepärased kudumisoskused olid juba igal meheleminekuikka jõudnud tüdrukul. Aga on ka mõned erandid. Lausa mitmest allikast võib lugeda, et Vigala kandis elas kuulus kindakuduja Sanga Triinu. Sageli jagatakse siis ka fakti, et ta elas Sanga saunas ja elatas ennast kinnaste kudumisest. Eriliselt tore on muidugi sealtkandi rahva hulgas levinud ütlus – kirju nagu Sanga Triinu seitsmevärviline kinnas.
Paljudes raamatutest ja ka muis.ee lehelt võib leida foto, kuidas Sanga Triinu kinnast koob. See Rahvarõivagrupi lehel olev uus foto tundus nii sarnane sellele levinud fotole, et olin kohe kindel, et tegemist on sama kindakudujaga. Et asja siiski tõendada, tõstsin fotod kõrvuti ja sellest piisas. Mõlemal fotol on kaelas täpselt samad ehted, suure tõenäosusega ka sama kampsun ja ega näojoonedki erine.
ERMis oleva foto juurest leiab veel järgmise info: Kindakuduja – rahvakunstimeister “Sanga Triinu”, Triinu Mirme (sünd. 1884) 1955, eluk. Vigala khk, Jädivere k, Sanga saun.
Kui siis muisis veelgi otsida, siis selgub, et muuseumis on hoiul ka tema vardakott ERM A 566:456 ja selles leidunud poolik kudumistöö.
Ausalt öeldes, oli see enam-vähem kogu info kindakuduja Sanga Triinust, kuni sattusime Heli Kiverikuga üle veebi koos mõistatusi lahendama. Selline ühine uurimismaraton on muide väga lõbus :). Ja kaks pead on ikkagi kaks pead, uurimisrühma nutikus niiviisi igal juhul kasvab.
Heli leidis Ajaloomuuseumi kogust Vigala fotograafi Hans Reimeri piltide hulgast foto, millel Sauga talu peretütar Triinu Mirme 20. sajandi algul.
Eesti Ajaloomuuseum AM N 18452
Foto: Reimer, Hans (1872-1959)
Triinu Mirme, Sauga talu peretütar tüüpilises 20. saj. rõivastuses.
Kõrvutame fotosid ja oleme veendunud, et fotol on seesama Triinu noorena. Kuigi mängu tulevad ka juba ebatäpsused. Sanga talu asemel on legendis Sauga talu. Kumb on õige? Aga talletame info, et Sanga saunas elanud kindakuduja oli Sanga talu peretütar. Järjest uut informatsiooni otsides leiab Heli, et muis.ee lehel on mitu kindapaari, mille kuduja on keegi tuntud kindakuduja Triinu Reimer. Ikka Vigala kandist. Kindad on Pärnu- Jaagupi kandist kogunud 1987. aastal Reet Piiri ja Virve Tuubel, aga juures on legend:
Kogutud Pärnu-Jaagupist Vahe talust Libatse külast. Asjad andis Leida Markson.
Kindad kootud Vigala, Vati küla, Sanga talu.
Legend: Triinu Reimer oli tuntud kindakuduja. Sama mustriga kindaid oli müüjal kolm paari, kõik aga erineva värvilahendusega. Kindakuduja uppus Vati jõkke u 1940. a lõpus.
Asi muutub kahtlaseks. Jällegi on tuntud kindakuduja Triinu Sanga talust, aga nimi on hoopis Reimer ja elab mitte Jädivere külas, vaid Vati külas.
Edasi tulevad meie pisikesel uurimisrühmal mängu kõikvõimalikud taustainfo kogumise kohad – kirikuraamatud, elanike loend aastast 1939, vanad maakaardid ja ka geni.com.
Mis siis selgub?
Triinu Mirme on kirikuraamatutes kirjas nimega Riino Mirme ning sündinud on ta 1884. aastal Hannus Mirme ja Mai Mirme kolmanda lapsena. Ootamatult pole aga talu nimi Sanga, vaid hoopis Uhja-Uuetoa.
Kirikuraamat näitab, et ainus perepoeg sureb noorelt ning seetõttu jääb tallu vanim tütar Ann, kes abiellub Tõnis Reimeriga. Triinu ei abiellu ja jääb siis elama ilmselt sauna.
1939. aasta elanike nimekiri:
Sellest nimekirjast ongi näha, et Uuetoa talus elavad 1939. aastal Ann oma poja Eduard Reimeri ja tema naise Ilse Reimeriga ning samas elab ka tema õde Triinu Mirme.
Samas jäävad õhku mitmed küsimused – kuidas sai Sanga talust Uuetoa. Ja kas Triinu Reimer võiks siiski olla ekslikult Triinu Mirme? Samas üks elas justkui Jädivere külas, teine Vati külas. Uurimine jätkub maakaartidega. Ning viib esialgu ummikusse. Jädivere ja Vati vahel näib olevat siiski liiga palju maad, asi ei tundu loogiline. Ja siis selgub, et kaartidel on tegelikult kaks Jädiveret.
Vasakpoolne Jädivere tähis kaardil asub Jädivere mõisa juures ning on väga lähedal ka lipukesega märgitud Vati sillale. Veel üks tähelepanek – Vati jõgi kannab erinevatel aegadel erinevaid nimesid. Ning tagatipuks selgub, et talu, mida me otsime, kannab samuti erinevatel aegadel ning erinevates arhiiviallikates lausa kolme nime Sanga – Uuetoa ja Uhja. Erinevatel kaartidel on talul nimi erinev. Ja see asub tõesti Vati jõe lähedal. Ühel alumisel kaardil on talu nimi Sanga, teisel Uuetoa, kõrval sinisega on näidatud Uhja tee.
Vahemärkusena selgub, et samas talus elas mingil ajal ka fotograaf Hans Reimer oma naise ja lapsega, kes oli juhtumisi Triinu õemehe Tõnis Reimeri vend. Kaldume arvama, et kuna selles talus elasid Reimerid, siis tagantjärgi aastakümneid hiljem Läks kellelgi seal Pärnu-Jaagupis lihtsalt asi sassi ja ta ütles, et ka kindakuduja oli Triinu Reimer Sanga saunast. Kuhu me oma pika jutuga siis jõuda tahtsime? Eks ikka sinna, et Sanga saunas elas ainult üks kindakuduja, kelle nimi oli Triinu Mirme ja kelle kootud kindaidki on ERMi kogus olemas.
Viimase kontrolli teeme etnograafilise arhiivi materjalide põhjal, mille käsikirjad on Lehti Konsini 1961. aasta uurimisretkest Vigala kanti. Ja kust pärinebki jutt Vigala kandi kindakudujast. EA 80 lk 243-244. Aitäh Liis Luhamaale ja Jana Hindriksonile, kes meid vajalikul hetkel EA pildistusega abistavad.
Sellest kirjutisest on selge, et Triinu Mirme elas Sanga saunas, mis asus Vati jõe ääres ning et Triinu suri aastal 1951. Ilmselgelt on sel juhul vale fotokogus oleva foto dateering 1955. Ning pisut ebatäpne on ka see, et Triinu uppus Vati jõkke 1940ndate lõpul. Tore, et uurimispäevikus on toodud ka kuulus Vigala ohvrikirstukiri, mida Triinu 7 värviga kudunud olevat.
Lõpetuseks aga on meil võimalus sellist kinnast ERMi kogus ka päriselt näha, sest kudujaks märgitud Triinu Reimer on ilmselgelt Triinu Mirme.
Kuigi Triinul polnud järeltulijaid, siis kui Vigala kandis leidub inimesi, kes võiksid midagi täpsustada või ka ümber lükata, oleme tänulikud, kui meile kirjutate.
Uurimine oli pikk ja põnev, aga Vigala kindad on igaljuhul toredad 🙂 Head kudumist!
Lõpetuseks veel väike labajalavalss “Vati jõgi põleb” Eesti Rahvaluule Arhiivist
lindistus aastast 1929. ERA, Fon. 241 Vigala – Eduard Oja (1929)
Ja ka uuem versioon, mille on lindile mänginud Krista Sildoja ja Raivo Sildoja. Kogumik “Päikseline viiulisuvi”. Allikas: http://eestiviiul.rahvamuusika.ee/Kogumik_Paikseline_viiulisuvi_192.htm
Muhulaste lemmikvärvid – roheline-must-sinine ja Evald Allase fotode saladused
Kirjutas Anu Pink
Kuna olen juba ligi 15 aastat tegelenud üsna igapäevaselt Muhu käsitööpärandi uurimisega, siis tajun seda pealkirja kirjutades teie nägudel siirast imestust. Jah, üsna samasuguse imestuse osaliseks sain ka ise, kui paari kuu eest selle tõdemuseni jõudsin.
Ammuelanud muhulased, te suudate meid jätkuvalt üllatada 🙂
See lugu sai alguse juulis, kui kirjutasin Saarte Häälele arvamusloo “Hoidkem oma värvilist varandust – rahvarõivaid”. Pärast seda pöördus minu poole üks tore Saaremaal elav vanaproua, et temal on alles kaks Muhust pärit vanaema seelikutükki. Ajasin siis autole hääled sisse ja sõitsin külla minu lapsepõlvekodust üksnes 6 km kaugusel elava Luule juurde. Minu ees rullus lahti lugu ühest Muhu perest, kes rohkem kui 110 aastat tagasi Saaremaale Saikla külla talu ostsid.
Võtsin siis nõuks ilusti alles hoitud siilikukangaid uurida ja seejärel need muuseumisse toimetada. Tänaseks ongi need Muhu Muuseumile üle antud ja pärandina jätkuvalt hoitud. Aitäh-aitäh Luulele!
Ühe Muhu pere lugu
Need kaks lahtiharutatud siilikut olid kuulunud Ekaterina (Kadri) Nõule.
See oli rohkem kui 110 aastat tagasi, täpsemalt 1908. aasta juulikuus, kui Linnuse Neo perepoeg Timofei (Tõnu) omale naise võttis. Tema pruut oli Ridasi Tõniselt pärit Ekaterina (Kadri) Abe (1888–1971). Sellel Linnuse Neo talus tehtud pulmapildil kannab ta siilikut, mis osadena nüüd muuseumisse jõudis. Kahjuks pole siilik üldse pildilt näha, aga sellised teadmised jooksevad ka mööda suulist pärimust. Seda olla rääkinud Kadri ise.
Timofei ja Ekaterina pulmapilt Linnuse Neo talu õuel, juuli 1908. Foto: JSM F305:5F, originaal asub Rootsis kirjanik Enn Nõu pere pildikogus.
Selline oli Kadri seelik.
Siilikukangal on kaks liiki, mis vaheldumisi korduvad. Siilik on lahti harutatud, kuid alles on ka allääres olnud kõlapook. Siilik on olnud tagant 5 cm pikem kui eest (see on tavapärane tolleaegsetele Muhu seelikutele).
Korraks põikame ajas veelgi tagasi. Seelikute uurimise käigus tuli internetist ilmsiks vana pilt, mis samuti tehtud Linnuse Neo õuel, juures aastanumber 1884. Selgus, et tegemist on Evald Allase 1895. aastal tehtud fotoga, mida on paljud Muhu ajaloo ja kultuuri huvilised varemgi silmitsenud, aga Eesti Rahva Muuseumis pole pildi juures mingit legendi, kes või kus on pildil. Püüdsin seda Linnuse Neo õuel tehtud pilti delikaatselt ka veidi puhastada ja parandada. Järgnevad “isikutuvastused” on osaliselt kindlad ja osaliselt oletuslikud, lähtudes Neo pererahva sünniaastatest ja uuritud arhiivimaterjalidest, teistest fotodest ja tuvastamiseni viinud pisidetailidest fotol.
Eduard Allase foto aastast 1895. ERM Fk187:6. Linnuse Neo pere: Keskel on pereisa Maksim (Madis) Nõu (1857–1935), tema naine Irina (Riste) (1860–1950) Nõu on tema kõrval. Nende ümber lapsed. Isa taga seisab ilmselt 12-aastane Timofei, kes ülemisel pildil pulmi pidas. Timofeist paremal on arvatavasti tema 8-aastane vend Mihail (Mihkel) ja tema kõrval 10-aastane õde Julia. Ees tumeda kleidiga on oletatavalt äsja 5-aastaseks saanud Kirill (Kaarel) ja ema põlle juures 2-aastane Aleksei. Ülejäänud lapsed polnud selleks ajaks veel sündinud ja 2 lapukest olid juba surnud). Irina (Riste) kõrval istub Maksimi isa Aleksei (Ado) Nõu (1830–1899). On arvatud, et taga seisab Maksimi noorem vend Aleksei (s 1863), kes lõpetas Tartu õpetajate seminari, oli hiljem Otepää ja Nõo kihelkonnakooli õpetaja ja Tallinnas pangajuht. Aga pärast täiendavat fotode uurimist ja näojoonte tuvastamist võib pigem väita, et see mees on Maksimi noorem vend Vassili (Villem) (1868–1938), kes elas algul oma noore naisega Linnuse Neol ja alles 1895. aastal sai valmis tema elumaja Linnuse Arul. Tõenduseks, et mees ei ole selleks ajaks juba ligi paarkümmend aastat mandril elanud Aleksei, on seegi, et ta kannab värvilist kaelarätti, Muhu kirjut vatti ja kuube, mis on tehtud sama rätsepa poolt, kui vend Maksimil (nööbid, lõige ja õmblused samad). Pildil uduseks jäänud naine on ilmselt Vassili 23-aastane naine (naine pildil ei saa olla vana, tal on väga noored käed :)) ja väike poeg Ivan. Kudumishuvilised võiksid siin märgata vasakul oleva naise seljas valget nupilises koes vatti ja tähelepanelikul vaatlusel selgub, et seisval mehel on kuue all oranži-mustakirju vatt 🙂
Rahvarõivahuvilistele peab siinkohal märkima, et kui kodusaarel kandsid muhulased ikka oma ilusaid rõivaid, siis kõigil olid kapis olemas ka nn pitkad riided, mis pandi sageli selga siis, kui mandrile asja oli. Selle kinnituseks olgu siia lisatud ülemisest perepildist kindlasti varasem foto keskel istuvatest Madisest ja Ristest, kes abiellusid aastal 1880.
Maksim (Madis) ja Irina (Riste) Nõu linnariides. Foto on tehtud ilmselt 1880. ja 1890. aasta vahel.
Mitu paari silmi avastavad saladusi paremini
Edasine arutlus Evald Allase fotode üle saab toimuma tänu Muhu Muuseumi tekstiilikoguhoidjale ja suure Muhu raamatu kaasautorile Mai Meristele. Just tema märkas, et tüdruk Nõu perepildil (vaata ülespoole) on väga sarnane tüdrukuga Allase tuntud fotol “Abielupaar tütrega”.
Mis seal salata, kahtlust tõesti pole, tüdruk on pildistamiseks pähe pannud kikk-kõru mütsi ja selga vammuse, aga selle kaelusest paistab sama sitsijakk ning täpselt samuti kaela seotud lõkad. Kui muidu ei usu, siis isegi selja taga rippuvad püksid on täpselt samas asetuses. Nüüd võime tänu Mai leiule öelda, et ka see tuntud Evald Allase foto on tehtud Linnuse Neol. Kes aga on mees ja naine pildil, jääb esialgu saladuseks. Ülemisel Nõu pere pildil neid pole. Tol ajal elas taluperes palju rahvast ja ilmselt pole tegemist ka abielupaariga. Mees pildil tundub naise jaoks liiga vana ning laps on usutavasti hoopis Madise ja Riste tütar Julia. Üks võimalik oletus on, et vanamees on vanaperemees Aleksei noorem vend Maksim (Madis) Nõu (1843–1909), kes oli nekrutiks võtmisel nõrgamõistuslikuks tunnistatud ja elas pildi tegemise ajal vanapoisina Linnuse Neol.
Kuna Allas käis 1895. aasta pildistusreisil pildistamas just rahvariideid (lisaks Muhule ka Saaremaal), siis juba nende fotode järgi võib öelda, et ta sättis inimesi pildile riiete järgi ja riideid ka vahetati, lisati juurde (tüdruk ilma vammuseta ja teisel pildil vammusega).
Siinkohal detektiivitöö ei lõppenud. Allas on meest-naist ja tüdrukut pildistanud kahe taustaga ja ootamatult avastasin, et vasakul aia ääres olevad asjad ja aia peal olevad oksaraod on täpselt samas asetuses ka veel teisel pildil, mis kujutab vanemates Muhu pruudiriietes naist. Seega saab nüüd öelda, et ka see foto on tehtud Linnuse Neol.
On üsna tõenäone, et pildil võib olla sama naine, kes Neo perepildil on vasakul uduselt. Sellele viitavad särgivarruka servas olevad suured tagid (ehk vingupael), samuti lõua ja suujoon. Kes see naine Neo pereliikmetest on, sellele küsimusele vastust esialgu pole :). Ehk mõni muhulane oskab arvata? Igal juhul on see tore foto vanematest Muhu rõivastest, kus lisaks mustale ümbrikule, kapetatele-sääristele näha ka Muhu kõlavöö, mis kooti väga-väga pikk ja mitmeid-mitemeid kordi ümber kere mähiti.
Evald Allase foto aastast 1895. Pilt on tehtud Linnuse Neol. ERM Fk 187:3
Nüüd jääb veel üle mõtiskleda selle üle, et ega samal ajal tehtud tuntud pilt “Muhu naine vikati ja rehaga” ometigi Linnuse Neol pildistatud pole. Aga see jääb ilmselt igaveseks saladuseks.
Mis sai Neo pererahvast edasi?
Tuleme nüüd tagasi Neo perepoja Timofei (Tõnu) juurde, kes ülemisel pildil Ekaterina (Kadriga) pulmi pidas. Mis sai neist pärast pulmi? Tõnu oli noorena töötanud Vladivastokis ja sealt teenitud rahaga ostsid nad 1913. aastal koos isa Madis Nõuga (1857–1935) Saaremaale Saiklasse Kägi talu. 1920.–1930. aastatel oli talu väga heal järjel, saanud mitu tunnustust ja sinna korraldati ka väljasõite, mistõttu on pilte ja andmeid säilinud nii ERMis kui ka Põllumajandusmuuseumis.
Timofei (Tõnu) Nõu teenis enne Ekaterinaga abiellumist raha Vladivastokis töötades. Tema nooruspõlve päevikutest on saanud inspiratsiooni Enn Nõu ja kirjutanud raamatu “Mõtusekuke viimane kogupauk” (2005).
Foto on tehtud 1920ndatel aastatel Saiklas Kägi talus. Esimeses reas Tõnu Nõu, Kadri Nõu ja Tõnu vanemad Riste Nõu ja Madis Nõu. Taga seisavad vasakult esimene peretütar Salme Nõu (s 1909) ja neljas Linda Nõu (s 1911).
Mitmeid pilte Kägi talust leidub Eesti Põllumajandusmuuseumi kogus. Nagu piltidelt näha, siis vähemalt vanaperenaine Riste jätkas ka Saiklas Muhu riiete kandmist. Kuigi pildid tehtud erinevatel aastatel, ei puudu neilt kunagi koer :).
Saiklas asuva Kägi talu õu aastal 1930. Talu pidavad muhulased kandsid jätkuvalt Muhu riideid (uksel naine siiliku ja tanuga).
Kartulivõtt Kägi talus 1928. aastal, ees paremal valge rätiga perenaine Kadri Nõu, taga seisab peremees Tõnu Nõu. Foto Eesti Põllumajandusmuuseumis EPM FP 219:37
Vähetuntud Muhu seelikud
Kui jutt läheb Muhu seelikutele, siis enamasti räägitakse kolme tüüpi seelikutest – kõige vanem on neist must ümbrik, siis oranž seelik ja lõpuks kollane. Märksa vähem tähelepanu on saanud kandmisajalt musta ümbriku ja oranži siiliku vahele jäävad nn punased siilikud. Üheks põhjuseks kindlasti see, et neid on vähem alles. Seoses sellega, et Luule antud vanadest lahtiharutatud seelikutest on üks just selline punane seelik olnud, otsustasin neid pisut rohkem uurida. Esmalt siis ülevaade tänaseks Muhu Muuseumi kogusse jõudnud lahtiharutatud siilikust.
Muhu punane lahtiharutatud siilik
Punane siilik on kuulunud Ekaterina (Kadri) Nõule. Nüüd asub Muhu Muuseumis.
Seeliku andja Luule mäletab, et punast siilikut oli vanaema Kadri kandnud vahel alusseelikuna. Vanaema Kadri Nõu olla öelnud, et sai siiliku tädilt. Kahjuks pole teada, milliselt tädilt.
Ekaterinal (Kadril) oli isa poolt 4 tädi, kellest 2 said täiskasvanuks:
Rässa Tõnisel sündinud Elena Abe (1856–1920) ja Raissa Abe (1862–…)
Ema poolt oli Kadril 3 tädi, kellest ainult 1 elas täiskasvanuks – Vahtraste Matsil sündinud Ekaterina Umal, pärast abiellumist Aav (1844–1922).
Oletatavalt võiks siis arvata, et siilik on algselt pärit kas Rässa Tõniselt või Vahtraste Matsilt.
Seeliku omadused:
Pikkus: 65-67 cm, pöörde koht on näha. Siilik võis seega kuuluda algselt suuremale lapsele.
Laius: 152 cm
Kangas on kootud koeripsina, Z-keeruga ühekordsetest küllalt pehmetest villastest lõngadest, millest vähemalt osa on värvitud keemiliste värvidega. Lõimeks peenike ühekordne Z-keeruga linane, mis on siilikus värvunud veidi roosakaks. Siilikuriidel on 2 erinevat liiki, laiusega 25 ja 21 cm, liigivahedes on tume triip, värvidega kirsipunane-leheroheline-must-sinakaslilla-kirsipunane. Kumbagi liiki on 3, ehk siis 6 liiki.
Koetihedus – keskmiselt 25 koelõnga ühel sentimeetril. 56 lõime 10 sentimeetri kohta.
Teised punased siilikud
Kui vaadata kõiki säilinud punaseid lihttriibulisi Muhu siilikuid, siis nende arv pole suur. Kaks kõige tumedamat ja laiemate triipudega seelikut asuvad Eesti Rahva Muuseumis, üks neist on tagasi tulnud Nordiska Museeti kogust (ERM A 1020:171). Lisaks on ERMis veel kaks veidi kitsamate triipudega ja veidi heledama punasega siilikut. Kaks punast seelikut asuvad Soome Rahvusmuuseumi kogus, need on Muhust 20 saj. algul kogunud etnograaf A. O. Heikel. Üks selline lihttriibuline seelik on ka Muhu muuseumi kogus. Pisut hilisemaid, kus oranžid triibud juba veelgi laiemaks ja tumedamad triibud kitsamaks muutunud, leidub Ka Saaremaa Muuseumis Ja Eesti Vabaõhumuuseumis.
Kõigil siilikutel on enamik lõngu värvitud keemiliste värvidega, mistõttu jääb nende tegemise aeg 19. sajandi viimasesse veerandisse ja enne oranžide siilikute moodi tulekut, mis toimus ilmselt kohe pärast sajandivahetust või ka pisut enne. Mõnelt vanalt fotolt on siiski näha, et sellist tumedamat, lihttriibulist siilikut on kandnud hiljem lapsed. Suure tõenäosusega olid ka veel 20. sajandi algul lihttriibulised punased siilikud kasutusel nn kodu- või töösiilikuna, ka võidi neid alusseelikuna kanda teiste seelikute al.
Seeliku ERM A 291:171 legend: “Seelik tuli tarvitusele “ümbriku” asemele. Ümbriku, seeliku ja pika särgi peale mässitakse vöö (“öö”). Vöö otsas on “tutt”, selle järele “seotis” (mähitud), siis “naritsetud vöö ots” (lai kord), siis “öö”.
Ümbriku 291:169 legendist: 1870. aasta paiku hakkas sarnane “ümbrik” kaduma ja tema asemele tuli “seelik”.
Võrreldes hilisemate oranžide siilikutega on need kitsamad, seelikute alumise serva ümbermõõt jääb vahemikku 2–2,6 m, seeliku allääres on kõlapook ja tundub, et üksnes hilisematel on kaunistuseks ka mõned vingupaelad (siksakpaelad). Ülevalt on seelikud kõik volditud väikeste voltidena laia värvli vahele, umbes pooltel on voldid lahtised ja pooltel kinnitatud. Tagant on seelikud pikemad (umbes 5 cm).
Kui tahad kududa tolle aja Muhu siilikukangast, siis sellest triibust loobuda ei saa! Me ei saa kunagi teada, kas see värvikooslus omas vanasti ka mingit tähendust, aga kui ajas veelgi tagasi minna, leiab üllatavalt sellise triiburütmi ka enamikult vanadelt ümbrikutelt ja samuti põllekangastelt.
Kuna Muhu punased, lihttriibulised siilikud on saanud seni liiga vähe tähelepanu, siis kutsun muhulasi ja Muhu sõpru ka endale sellist siilikukangast kuduma ja olgu liigivaheks ikka roheline-must-sinine.
Selle loo kirjapanekuks ja faktide kõrvutamiseks kasutasin Luule Vikati meenutusi, muuseumiesemete legende, vanu fotosid, kirikuraamatuid, hingeloendeid, rahvaloenduse andmeid, koduloolist lehekülge Rehepapp ja andmeid geni.com lehelt, Riste Nõu eluaastaid vaatasin Saikla-Nõmme surnuaial olevalt hauakivilt.
Mõnuvere mehe mütsi lugu
Kirjutas Anu Pink
See juhtus ühel toredal suvelõpupäeval, kui lastelastega Paides uut Wittensteini tegevusmuuseumit külastasin (Järvamaa muuseum on nüüd uue nimega, uues vormis ja ka uues asukohas). Muuseumi käsitöökojas märkasin läbi kapi klaasukse seda mütsi. See lebas seal ilma igasuguse infota, lihtsalt teiste asjade vahel. Aga minus lõi kohe lõkkele vanade kudumite kriminaaluurija :). Tundus, et müts on väga vana ja kuna suur osa selliseid kiritriipudega mütse on ju kogutud Saaremaalt, siis näis asi veelgi põnevam.
Et parasjagu möödus meist muuseumi teadusjuht Ründo Mülts, siis ei saanud ma mitte jätta küsimata, et mis müts teil siin kapis on? Ja kas seda saaks veidikene vaadata… No seda, et vanaema on “peast veidi kuduja”, said kogeda ka minu 5 kaasasolevat lapselast, kes ka näitasid mütsiuurimises üles teatavat õhinat :). Suur tänu Ründo Mültsile, kes meile mütsi kapist välja võttis ja ka legendiraamatu vaadata tõi. Uurimine võis alata!
Kuna müts on Järvamaa Muuseumisse saadud aastal 1963 ja inventeeritud aastal 1977, siis ilmselt pole seda keegi eriti vanaks mütsiks pidanud. Seda enam, et see legendist ka ei selgu. Ka muisis on müts ilma pildita https://www.muis.ee/museaalview/1715154
Müts ise näeb välja tore – potisinised villased kirimustrid valgel linasel taustal. Kujult väikese sopiga, mille otsas on sini-valge tutt. Legendi järgi olla seda meestemütsi kantud suvel. Siinkohal ei hakka käsikirjalist legendi täpselt edastama, seda enam, et hilisemal uurimisel leidus seal mitmeid vigu nimedes. Kirjutan siia hoopis oma järgneva uurimistöö tulemused, mis annavad mütsi päritolust märksa täpsema ülevaate.
Uurimiseks kasutan oma metoodikat – kontrollin teadaolevaid andmeid läbi mitme arhiiviallika, kirikuraamatute, koguduste nimeregistrite, valla elanike nimekirjade, ajalooliste maakaartide, geni jt. Selle tulemusel on võimalik esemete legende ja ka oletatavaid tegemise aegu märgatavalt täpsustada. (esmakordselt võtsin suuremas mahus sellise töö ette “Eesti silmuskudumine 3. Labakindad” toimetamisel ja kogesin, kui palju õnnestus andmeid täpsustada).
Nüüd siis selle mütsi lugu
Järva-Madise kihelkonnas, Albu mõisa aladel on pandud veidi muigama panevaid kohanimesid. Nii on Kakerdaja raba ühel serval küla nimega Mõnuvere ja raba teisel serval üksik Noku talu.
Aastal 1814. sündis Mõnuvere külas Jüri ja Madli Erdmannil teine poeg Kustas. Tema ongi selle toreda mütsi omanik. Kui Kustas 1832. aastal Järva-Madise kirikus leeris käis, polnud tema tulevane naine veel sündinudki. Kahjuks pole teada, kas mütsi kudus Kustase ema (1786–1838) või tema naine Kai Erdmann (1834–1867) või oli kudujaks hoopis Kustase ainus täisealiseks elanud tütar Miina (Mina, 1862–1942). Seega võib vaid oletada, et seda mütsi kandis 1885. aastal surnud Kustas Erdmann umbes 19. sajandi keskel.
Mütsi andis 1963. aastal muuseumile Julie Soilts Vetepere külast, kes oli mütsiomaniku tütretütar.
Lõpetuseks
See tore suvine meestemüts on pärit ajast, mil Järvamaa mehed veel igapäevaselt rahvarõivaid kandsid. Ja kuna Järva-Madise kihelkonnast on see ilmselt ainus tollest ajast säilinud meeste peakate, siis oleks ilmatuma tore, kui Albu kandi koorilaulumehed näiteks otsustaksid omale sellised mütsid muretseda :). Analoogseid meestemütse on muuseumitesse kogutud veel Vigalast, Märjamaalt, Tõstamaalt, Rakverest ja Kadrinast, üks ka Amblast.
Et teile näidata, kui tore see müts peas välja näeb, tuli see uuesti kududa.
Kuidas sellist mütsi kududa?
Võtsin maha mustri ja valisin kudumiseks nr 2 vardad, ühe lõimematerjaliks mõeldud linase ja Saara veebipoes müüdava “Vanamoelise” sinise villase. Villase valik oli hea, aga linane oleks võinud olla veidi peenem ja veidi valgem. Kogemata keerasin valet pidi ka keeratud vitsad (mustris on õiget pidi). Originaali alumise serva ümbermõõt on 50 cm, koopial paar cm rohkem. Mütsi pikkus originaalil 28 cm, koopial 30 cm. Sinist villast lõnga kulus (koos tutiga) 40 grammi, valget linast 50 grammi.
Ja kui juhtute Järvamaale sattuma, siis tehke kindlasti üks väike matk ka Kakerdaja rabas, seal Mõnuvere juures 🙂 ning külastage Paides Wittensteini tegevusmuuseumit! Ning nüüd kõik Järvamaa naised Mõnuvere mütsi kuduma!
Lisame siia õpetusvideod vitsalise looduse kudumiseks ja keeratud vitsa kudumiseks.
Kuna Mõnuvere mehe mütsike on tekitanud rohkelt vastukaja, siis kummutan siin arvamuse, et see on midagi täiesti ainulaadset Eesti mehe peas :). Otsisin muis.ee vahendusel kokku kõik vanad Eesti meeste mütsid ja tegin neist järgmise tabeli. Tabelist jäid välja koekirjalised mütsid (Kullamaa, Jõhvi jne) ja ka üsna suur osa kaarma kihelkonna mütse, sest nende puhul on raske kindlaks teha, kas mütsi kandis mees või naine.
Kui neid mütse niiviisi koos vaadelda, siis on näha, et muidu üsna sarnased mütsid on siiski kõik täiesti erinevate kirjadega ning võimalik on seejuures märgata ka piirkondlikke tehnilisi erisusi. Ainult kahel Järvamaalt kogutud mütsil on alumise kiritriibu servas vitsaread ja serv pole kahekorra keeratud. Vigala mütse on kahandatud kindlatest kohtadest (5–6 kohast), mis on viimased kiritriibud muutnud servast nurgeliseks. Saaremaal ja eriti Mustjalas olid kirjad punased. Ja Mustjalas on kõige rohkem mütse, millel olid kõik triibud ühe mustriga.
Kellele kvaliteeti, palun?
Kirjutas Anu Pink
Kas te suudaksite ette kujutada olukorda, et ühel ilusal esmaspäeval otsustab Mercedese tehas Opelitele viimase mudeli Mercedeste märgid külge kleepida ja neid müüma hakata? Andku nüüd mulle andeks kõik armsate Opelite ja kiirete Mersude müüjad, aga kõik te korrutate ühest suust, et selline asi pole ju võimalik…
Aga vaat nüüd räägime sukavarrastest ja tundub, et absoluutselt kõik on võimalik …
Ütlen kohe välja selle hirmsa tõe, et 21. sajandi kolmandaks kümnendiks on maailma metallitööstus kosmoserakettide, kiirete autode, ulmeliste kodumasinate ja kõige muu kõrval jõudnud punkti, kus mitte keegi EI suuda või EI taha toota korralikke metallvardaid. Jah, samasuguseid, millega juba paarsada aastat tagasi meie esiemad imelisi kindaid-sukki kudusid.
Olen viimase pooleteise aasta jooksul uurinud-katsetanud paljusid vardaid ja jagan oma kogemusi nüüd ka teiega.
Milliseid vardaid Saara müüb?
Kui otsustasime Saara veebipoes käsitööraamatute kõrval hakata müüma ka lõngu ja käsitöötarvikuid, oli algusest peale meil sellega üks kindel mõte. Nimelt pakume üksnes neid tooteid, mida meie raamatute autorid (väga suurte kogemustega käsitöötegijad-koolitajad) kõige paremateks peavad. Ehk siis valisime Haapsalu pitsi kudumiseks lõnga, mida Siiri Reimann parimaks peab. Leidsime tootjad, kelle käest tuua maale Eesti kudumite jaoks vajalikku piisavalt peenikest, aga traditsioonilist kahekordset villast lõnga jne.
Nüüd siis varrastest:
Sadu suka- ja sokipaare, aga ka jämedamakoelisi kindaid kududes võisin öelda, et pole paremat, libedamat, parema otsakujuga metallvarrast kui Addi nr 1,75 ja nr 2 (nr 1,5 ma nii heaks ei pidanud, sest need kõverdusid liialt). Nii me neid Addi vardaid siin Saaras müüsimegi, ja ikka väitega, et need on parimad… Kuni ühel hetkel saabus klient, kes kurtis, et tema ostetud Addi varrastel on konarlikud otsad. See tundus suisa võimatu, aga osutus kontrollimisel kahjuks tõeks. Avasime üksteise järel kõik laos olevad pakid ja veendusime ehmatusega, et seni parimatest-parimad olnud vardad on kõik otsast sõrmi kratsivad, ka nende pind on ebaühtlane ning kasutuskogemus ei saa enam ligilähedalegi endistele. Võtsime vardad müügist ja suhtlesime Addi tehasega. Pärast mitmeid vahetatud kirju, fotosid ja ka kohale saadetud vardaid, saime lakoonilise teate – varraste kvaliteet jääb normi piiresse. Nojah, kui nendega mitte kududa, siis võib nende kvaliteet isegi üsna normaalne tunduda, aga meil polnud enam mingit võimalust neid oma klientidele müüa kui parimaid. Enam Saara neid vardaid ei müü. Oleme järgneva aasta jooksul ostnud teistelt müüjatelt mitu kontrollpaari, kvaliteet on ikka kehva. Endise kuldse kvaliteediga on veel üksnes Addi metallotstega ringvardad. Muide vanad head Addi vardad olid pisut kuldsema läikega, ka selle järgi saab sikud lammastest eraldada.
Vasakul vanad, paremal uued Addi nr 2 vardad
Otsustasime siis müüki võtta uuesti HiyaHiya 1,75 ja 2 vardad, mida olime ka varem aegajalt müünud. Ootasime saadetist ja lootsime, et saame nüüd sukakudujatele taas normaalseid vardaid pakkuda, aga kui vardad kohale jõudsid, siis selgus, et HiyaHiya vardad on tundmatuseni muutunud. Neil on nüüd vaatamata nr 2 jämedusele nõelteravad otsad, mida saaks kasutada küll naasklina, aga mugavaks kudumiseks need küll ei sobi. Otsisime välja varasemast partiist pärit vardad, tegime pildid ja saatsime murekirja Euroopa hulgimüüjale Inglismaale. Küll oleks olnud tore kuulda, et ups, meil korraks juhtus nii, aga vastus oli sootuks teistsugune, et meil on nüüd kahte sorti vardaid: teravate otstega ja nüride otstega, aga neid nüride otstega meil pole :(. Neid vardaid me müüki ei pannudki, need on Saara Kirjastuses üks sahtlitäis ja kudumiseks me neid müüa ei kavatse. Kui keegi neid siiski osta sooviks, siis seda saab teha üksnes kohapeal pärast seda, kui olete ise nende teravust kogenud.
HiyaHiya vana ja uus varras – vasakul mugava ja paremal kudumist segava terava otsaga.
Asi muutus paaniliseks, otsisin ja tellisin Ameerikast, Euroopast ja Aasiast … metallvardaid, mida seni Eesti turul müüdud ei ole, ootasin mitu nädalat nende saabumist ja siis selgus, et need kõik on sama teravad kui uued HiyaHiya omad 🙁
Kui keegi teab kedagi, kes teab kusagil olevat mõni tehas, kus suudetaks toota lihtsalt suurepäraseid metallvardaid kudumiseks, siis öelge neile, et see turg on olemas ja see on TÄIESTI tühi, sest ka kõige tuntumad tegijad on otsustanud ilmselt kulude optimeerimise lainel tootma hakata täielikku praaki.
Kas siis üldse leidub häid vardaid nr 1,75 ja 2?
Kui on soov kududa terasvarrastega, siis võib väga häid vardaid leiduda üksnes kudujate sahtlites. Otsige oma vardad välja, vaadake üle ja hoidke neid kui silmaterasid. Ärge andke neid kellelegi millegi urgitsemiseks või mistahes tööks, mis pole kudumine. Sõbrale laenake ka ainult siis, kui olete veendunud, et need tagasi saate :).
Kas siis asendust tõesti pole?
Järgnev arvamus on subjektiivne, kuid ütlen selle siiski välja. KnitPro Karbonz süsinikvardad on küll kerged, aga minu käele veidi liiga vetruvad. Viimane on pigem kogemuse asi, aga hullem on see, et üsna kiiresti hakkavad need kiudu andma ja metallotstega süsinikvarrastel kipub see metallosa siiski niipalju logisema, et üsna kiiresti tekib metalli ja süsinikosa vahele väike pragu, kuhu lõng kinni jääma hakkab.
Minu katsetuste järgi pean ütlema, et häid 1,75 vardaid praegu müügilt ei leia. Nr 2 on olukord veidi parem. Kui ei ole vaja väga tihedalt kududa, siis võiks soovitada KnitPro puuvardaid Symfonie või Ginger, aga rahvuslike kudumite jaoks need siiski eriti ei sobi. Sel juhul võiks soovitada proovida vardaid KnitPro Zing, nendega oli päris hea kududa, kuigi kapis leiduvaid Addisid need muidugi ei asenda. Õnnetuseks neid aga peenemaid kui nr 2 ei tehta, nii et 1,75 kui varrast ei leiagi kusagilt.
Aga 1,25 ja 1,5?
Need on vardanumbrid, millega saab kududa tihedaid Eesti kindaid-sukki. Soovitan valida firma Prym vardad, sest kõik ülejäänud (eriti Pony) kipuvad minema ülikergesti väga kõveraks. Aga ka Prym varrastega on olnud mõnikord probleeme. Just praegu on see hetk, kui korjasime müügilt ära kõik 1,25 vardad, sest terve partii oli ebaühtlase pinna ja sõrmi kratsivate otstega. Loodevasti on Prymi puhul selline asi ajutine ja peagi saabuvad müügile jällegi kvaliteetsed peenikesed terasvardad. HEA uudis on ka – täiesti saadaval on suurepärased nr 1,5 vardad!
Kuduja, hoia oma häid vardaid, mis sul kapis on!
Leili Leht 100
Teksti kirjutasid Anu Pink, Siiri Reimann ja Mirje Sims. Fotod ja materjalid Leili Lehe kogust, ajalehetedest ja erinevatest arhiiviallikatest
Ühel ilusal 2020. aasta päeval andis oma vanaema Leili Lehe tööproovide, õppematerjalide ja käsitööfotode kogu Haapsalu Pitsikeskusele üle tema lapselaps Hele.
Kõiki neid asju uurides tekkis paratamatult küsimus, kuivõrd vähe või kas üldse teab pitsisõprade laiem ringkond midagi Haapsalu käsitööõpetajast Leili Lehest, kellel on vägagi oluline osa Haapsalu pitsikudumise ajaloos.
Leili Leht (1921–2008)
Et just sellel kevadel oleks Leili Leht saanud 100-aastaseks, on põhjust kunagist käsitööõpetajat meenutada ja temast jäänud pärandit ehk ka rohkem uurida.
Kes oli Leili Leht?
Sada aastat tagasi, 26.03.1921 sündis Siberis ühes eesti peres seitsmenda lapsena tütarlaps, kellele Lõuna-Eestist pärit ema Rosalie ja isa Adolph Wilde panid nimeks Leili. 1920ndate aastate lõpul kolis pere Eestisse ning Leili lõpetas Petseri linna Naistäienduskooli. Pere oli suur – 1935. aastal oli pereema Rosalie kui üheteistkümne lapse ema palutud esimesele suurejoonelisele emadepäeva tähistamisele Kadrioru lossi. Tema saatjaks oli 14-aastane Leili.
Kutse emadepäevapeole Kadriorgu
Väike Leili tantsimas (paremalt esimene)
Leili Vilde lõpetas 1940. aastal Rakvere Naiskutsekooli 3-aastase rõivaõmblemise osakonna, kus õpetati nii lõigete konstrueerimist, rõivaste õmblemist kui ka tikkimist. Lisaks olid õppekavas ka mitmed kodumajandusega seotud ained.
Leili Vilde Rakvere Naiskutsekooli tunnis.
Väljavõte õmblustööde vihikust
Pärast Naiskutsekooli lõpetamist oli Leili 2 aastat naiskutsekooli direktori Anne Linnvaldi juhendamisel õmblemise ja tikkimistööde praktikal Kiviõlis.
Aastatel 1945–1952 töötas Leili Vilde käsitöö- ja võimlemisõpetajana ning rahvatantsujuhina Hanikase põhikoolis. Hanikasest oli pärit Leili ema. Alates 1950. aastast sooritas Leili eksternina eksameid Rakvere Pedagoogilises koolis. 1952. aastal läks ta tööle Räpina keskkooli. 1950ndatel aastatel Leili abiellus ja sündis tütar Ruta, pere kolis Haapsalusse.
Nooruke rahvatantsujuht Leili Vilde.
1964. avati Haapsalu 8-klassiline kool, kus käsitööõpetajana asus tööle Leili Leht. Leili oli väga mitmekülgne, teda huvitasid paljud käsitööliigid. Lisaks koolitööle juhendas ta mitmeid käsitööringe nii täiskasvanutele kui ka õpilastele ning just tema eestvedamisel alustati 1966. aastal Haapsalu UKU osakonnas traditsioonilise Haapsalu salli kudumist. Leili kogus kohalikelt vanameistritelt infot ja mustreid, pani need kirja ning andis oma teadmisi edasi kudujatele. Temast sai tulihingeline Haapsalu pitside uurija ja õpetaja. Võlgneme talle tänu Haapsalu pitsikunsti traditsioonidekohase taaselustamise ja kudujate koolitamise ja juhendamise eest UKUs, kus hakati kuduma tõelisi Haapsalu rätte ja salle.
Leili Leht koos Haapsalu käsitööhuvilistega
Leili mustrivihik
1967. aastal oli Haapsalu käsitöömeistritele suureks tunnustuseks nii Haapsalu sallide kui ka kirikinnaste jõudmine Montreali Maailmanäituse EXPO 67 väljapanekusse (aprill–oktoober 1967).
Haapsalu rätid maailmanäitusele. “Rahva Hääl” 26. veebruar 1967.
Ajalehes ilmunud fotol on vasakult pitsikuduja Linda Elgas, juhendaja Leili Leht ja Therese Sein.
Haapsalust Montreali. “Töörahva Lipp” 25. veebruar 1967
Selle sündmuse tuules ilmus “Noorte Hääles” ka põhjalik artikkel Leili tegemistest ja käsitööst.
“Noorte Hääl”, 27. detsember 1967
Leili Lehe kogus oli sellel ajal ligi paarsada erinevat mustrit – tööproovide, fotode ja koekirjade näol. 1967. aasta artiklist võib lugeda, et Haapsalu armastatud käsitööõpetajal oli pooleli väikese kogumiku koostamine, kuhu lisaks mustritele oleks tulnud ka kudumisõpetus. See kogumik jäi küll ilmumata, aga osaliselt nimetatud materjali põhjal avaldas Leili Lehismets 1978. aastal raamatu “Pitsilised koekirjad”.
Leili Lehe pitsikirjade tööproovid on nüüd hoiul Haapsalu Pitsikeskuses.
Leili Lapselaps Hele Rebane mäletab aegu, kui Haapsalu kudujad käisid õhtuti oma mustreid ja kudumeid vanaemale näitamas. Oma maja keldrikorrusel oli tal saunaruumist ehitatud hoopis käsitöötegemiseks sobiv ruum, kuhu kogunesid käsitööhuvilised naised.
Pitsikudumise kõrval olid Leili Lehe suureks lemmikuks rahvariided. Huvi rahvarõivaste vastu võis olla seotud ka sellega, et enne Läänemaale tulekut oli Leili Põlvamaal rahvatantsuõpetaja. Tema eestvedamisel valmistasid mitmed rühmad endale ise esinemisrõivad. Haapsallu tulles Leili enam rahvatantsurühmi ei juhendanud, kuid käsitöös sai oma sümpaatiat rakendada nii rahvarõivanukkude kui rahvarõivaste valmistajana.
Rahvarõivais nukke valmistas Leili Leht ise, aga õpetas seda ka oma õpilastele.
Jelena Turevitš meenutab:
“Leili Leht oli minu käsitööõpetaja. Lisaks käisin ka tema juhendatud käsitööringis, kus tegime erinevat käsitööd, sai nii kududa, tikkida, õmmelda kui heegeldada. Mälestus on Leili Lehest kui väikesest, haprast ja sõbralikust naisterahvast, kes nõudis töödes täpsust ja puhtust. Näiteks tikandite tagumised pooled pidid olema sama “puhtad” kui esipooled.
Ammusest ajast on mul alles rahvariides nukud, mille meisterdasime Leili Lehe juhendamisel juba 3. klassis. Need nukud on isegi välismaal näitusel käinud ning auhinnatud saanud. Ilmselt sellest ajast on ka foto koos Leili Lehe ja klassiõdedega. Leili Lehe õpetused on ilmselt üks ajend, miks siiani on käsitöö mulle meeldivaks harrastuseks. Leili Lehe käsitööringis käis ka mu ema – see oli täiskasvanute käsitööring, kus naised käisid peale tööd Leili Lehe juhendamisel tegemas kõiksugu näputööd.”
Õpetaja Leili Lehega nukke tegemas. Vasakult Lea Lomper, õpetaja Leili leht, Jelena Turevitš, Marika Tsänkmann.
1968. aastal anti kirjastuses “Eesti Raamat” välja mitu postkaarti, kus olid Leili Lehe õpilaste valmistatud rahvarõivanukud.
Postkaardil olevad nukud valmistasid 14-aastane Marika Bluman ja 12-aastane Ruta Leht Haapsalu 8-klassilisest koolist, õpetaja Leili Leht.
Liia Lees meenutab:
Õpetaja Leili Leht oli minu käsitööõpetaja Haapsalu 8-klassilises Koolis alates 4. klassist (1974). Ilmselt olime ühed viimased, sest peagi läks ta pensionile. Õpetajana on ta meelde jäänud väga armsa, tasakaaluka, kuid nõudlikuna. Õppisime õmblemist (konstrueerisime öösärgi lõiked), tikkimist, pilutamist, kudumist. Eriti on meelde jäänud tikkimistööd. Näidistööd olid nii kaunid ja ahvatlevad. Kuigi õpetaja Leht oli seotud Haapsalu sallide kudumisega (seda ma siis ei teadnud), on minu mälestustes ta rohkem tikkija. Käsitööringis tehtud töödest mitu jõudsid ka näitusele. Väga tähtis oli, et töö pahem pool oleks ilus ja puhas – see õpetus on saatnud mind tänini. Üllatav oli aastakümneid hiljem teada saada, et meil oli õpetajaga Leiliga veel üks ühine huvi – rahvatants. Tema rahvatantsutegevus toimus Põlvamaal Räpinas.
Rahvarõivaste õmblemise näidised
Leili Lehe mälestuseks
Nüüd on Leili Lehe säilinud mustriproovid ja muud käsitöömaterjalid kõik hoiul Haapsalu Pitsikeskuses.
Edasi läksid aga asjalood nii, et pitsiliste koekirjade proove ja fotosid nähes tekkis mõte koekirjade mustrid korrastada, kududa uued näidised ja anda välja kaardikompekt “Mustrid Leili Lehe kogust”. Rohkem kui 20st Siiri Reimanni välja valitud ja uuesti kootud kirjast jõudsid mustrikaartidele 16. Kuna vanadel tööproovidel kirjanimesid ei olnud, siis peame tunnistama, et nimed mustritele on pannud pitsimeistrid ja kirjastus.
Purjekiri
Peagi on Saara Kirjastuses välja antud 16 mustriga kaardikogu kõigile kudujatele saadaval. Loodame, et taaselustatud mustrid kootakse jällegi uhketeks sallideks.
Haapsalu pitsikirjad 6
Kas mustrikaartidele jõudnud kirjad on Leili Lehe autorilooming?
Kahjuks ei tea sellele küsimusele vastust enam keegi. Suure tõenäosusega on nende mustrite hulgas palju neid, mille Leili Leht kogus 1960. aastatel Haapsalu eakatelt pitsimeistritelt, kuid osa neist võivad olla ka tema enda looming või kohandatud mustrid. Leili jaoks oli oluline, et UKU kudujatel oleks rättide-sallide kudumiseks valida palju erinevaid mustreid.
Loodame, et Leili lehe kogutud pitsikirju kootakse ikka ja jälle ka edaspidi!
Saara järjejutt “Kuidas sünnitada Saaremaa kampsunit” – epiloog
Kas teie mäletate lapsepõlvest seda tunnet, kui multikas ära lõppes ja ekraanile tuli sõna – конец. Kindalsti on meie lugejate hulgas ka neid, kellele see sõna kohe üldse mitte ei meenu, nemad teavad, et filmi lõpus on – the End. Aga tunne oli ju ikka üks, tahtnuks et see multikas kestaks veel või siis see kampsun kestaks veel…
Aga see töö sai otsa ja selline võiks olla väike kokkuvõte:
Saaremaa kampsuni originaal on pärit Kärlalt ja asub Helsingi Muuseumis (vt osa nr.1). Legendi järgi kanti seda triibulise seeliku ehk kiutkuuega ning kirjelduste kohaselt kanti sellist tüüpi kampsuneid üle terve Saaremaa.
Kanna seda rahvarõivaste osana või lihtsalt niisama toreduse pärast! Piltidel on see siin näha ühe vähe peenema ja ühe vähe paksema naise seljas 🙂
Kui sulle nüüd tundub, et praegu alustades saaks ju talveks kampsuni valmis, siis keri aga järjejutt algusesse ja hakka osast nr 1 pihta!
Head kudumist!
Kampsuni kudus ja õpetused pani kirja Anu Pink.
Saara järjejutt nr 11 – nööbid ette
Sügisjutust on täiesti sujuvalt saanud kevadjutt, aga kampsun on ka peaaegu valmis – jäänud on ainult veel krae, nööpaugud ja nööbid.
Esmalt näitame teile, kuidas need pisikesed, aga olulised detailid originaalil välja näevad ja siis vaatame järjest, kuidas need tehtud on.
Alustada tuleks sellest, et esmalt on mõlema hõlma alla kinnitatud väikeste peitpistetega linane riideriba. See on vajalik selleks, et hõlmad püsiksid korrektses vormis ja nööbid-nööpaugud kudet välja ei venitaks.
Originaalil näevad linased ribad hõlma servas välja nii.
Leia üks õhemat sorti linane kangas ja pese see kindlasti läbi, et vältida riide hilisemat kokkutõmbumist. Lõika siis riidest kaks 6–7 cm laiust riba, keera mõlemad servad tagasi ja kinnita riba väikeste pistetega hõlma serva alla nii, et riie jääks vasakul hõlmaserval umbes 1-2 mm servast eemale, paremal hõlmal võiks riie ulatuda täpselt servani. Soovitaksin õmmelda tumesinise niidiga.
Nüüd on järjekord nööpaukude käes.
Nöörist nööpaugud
Olgem ausad, selliseid nööpauke näen ma esmakordselt! Aga need on toredad.
Nööpaugu saamiseks on esmalt punutud kampsunilõngast tihe palmik ja seejärel on see õmmeldud servale kogu pikkuses nii, et nööpaugu kohtadele on jäetud palmik servast kaarena eemale hoidma. Väga eriline viis serva töötlemiseks! Õmmeldud on tihedate pistetena ja nööpaukude mõlemas otsas tuleb kindlasti teha veel mitu lisapistet. Originaalil on õmmeldud linase niidiga, aga praegu võiks seda teha tumesinise niidiga, paistab vähem välja!
Nööpaugud on moodustatud hõlma servale õmmeldud tihedast palmitsetud paelast.
Kuidas teha tugevat palmiknööri?
Kui niiviisi palmitseda värviliste lõngadega, saab sellise toreda kalasabapaela, mida selle kampsuni juures küll vaja ei ole 🙂
Alusta palmitsetud paela tihedalt hõlma servale õmblemist alumisest otsast. Nööpaukude kohad on tark enne mõne niidipistega tähistada. Originaalil on ees 10 oranžikat nööpi pluss krael veel üks must nööp. Meie kampsunile tuli 9+1. Alumine nööp on üsna alumise serva lähedal ja ülemine üsna ülemisel serval. Kui oled õmblemisega üles jõudnud, jäta ülejäänud paelake esialgu ootele, sest ka krae servale tuleb viimane nööpauk teha.
Kampsuni krae
Sellel kampsunil on riidest krae, mis originaalil on väljast mustast ja seest veidi ruudulisest villasest riidest. Selles osas võib endale lubada ju ka väikest varieerimist, sest eks vanastigi pandi just selline riideriba, mida leida oli. Nii saigi nüüd väljapoole must villane ja sissepoole triibuline teksa (et vastu kaela mõnusam oleks).
Nüüd pole muud kui nööbid ette õmmelda! Paras nööbi läbimõõt oleks 1,6-1,8 (2) cm. Sellel kampsunil lähevad nööbid küll ilmselt vahetusse, sest originaaliga sarnaseid ei õnnestunud siiski leida ja muidu igati sobilikud metallnööbid osutusid oma 1,4 cm läbimõõduga veidi väikeseks.
Lähipäevil suudame ehk korraldada ka pidulikumad – kampsun seljas – presentatsiooni pildid, aga ütleme juba ette, et kaua tehtud kaunikene on igati kantav rahva rõivas :).
Saara järjejutt nr 10 – Saaremaa kampsuni heegeldatud servad
Juhuu!
Kui sa oled jõudnud sellesse punkti, et sinu ees on Saaremaa kampsuni KÕIK valmiskootud tükid, siis võib julgelt kuulutada – seesinane koer on valmis ehk siis jäänud on ainult saba!
Kui sa oled läbinud enese premeerimise faasi (silitanud valmiskootud tükikesi, võtnud jupikese šokolaadi, tassi kuuma kakaod, sooja lõhnavanni, no midaiganes tänasel päeval enese premeerimiseks teha saab), siis võiksid järgneda sellised tööd:
1. Peida kõik lõngaotsakesed ära.
2. Pese kampsunitükid soojas vees muljudes (lisa veidi villase pesemise vahendit ka) puhtaks.
3. Loputa tükid.
4. Pista kõik tükid tsentrifuugi, keera pöördeid veidi maha, näiteks 900. Väldi kuivatusmasinat!!!
5. Parajalt niisked tükid võimaldavad lõike järgi vormimist ja soovitud suunas veidikest venitamist.
6. Aseta tükid saunalinale horisontaalselt kuivama (kui sa oled läbematu ja ei taha poolteist päeva oodata, pane oma saunalina maha soojendusega vannitoa põrandale – hommikuks on kindlasti kõik kuiv).
7. Õmble tükid kokku töö paremalt poolelt (Pane tükid serv servaga vastamisi kokku ja haara korda mööda piste kord ühelt, kord teiselt tükilt).
8. Auruta õmblused töö pahemalt poolelt üle. Nii muutuvad need ilusaks pehmeks.
9. Juhuu! Pane kampsun selga! Kui nüüd tundub, et pika kampsunikudumise käigus on sul õnnestunud oma ümbermõõtu suurendada ja kuskilt paistab see asi nüüd liiga kitsas olema, siis aurutriikrauaga pahemalt poolelt aurutades ja veidi venitades saad kampsunit vajadusel pisut laiendada.
Kõige magusam osa
Saaremaa kampsunil olid toredad üleheegeldatud servad. Kasuta selleks veidi heledamat sinist lõnga (sobib näiteks 8/2). Servade üleheegeldamiseks oli saarlastel vanasti väga tore retsept (ega me muidugi ei tea, kas niiviisi heegeldati üle ainult see säilinud kampsun või oli see töövõte laiemalt levinud).
Saaremaa kampsuni imeline saba. Esmalt heegeldatakse tulbad heledama sinisega ja pärast veel üks rida tumesinise lõngaga kinnissilmuseid.
Varrukaotsa heegeldus. Varrukaotsal on ka teine, kinnissilmustega heegeldatud ring heledam sinine.
Heegeldamise selgituseks tegime teile väikese koduvideo. Ehk olete nõus andestama, et sellekevadist olukorda arvestades on ekraanil väga koledad maniküürita ja kuivaks pestud käed.
Kliki videol, siis näed kogu pilti :).
Nüüd on siis kampsun peaaegu valmis – jäänud on üksnes esikinnise ja krae tegemine. Aga sellest jutustame juba järgmine kord 🙂
Saara järjejutt nr 9 – Saaremaa kampsuni õlarihmad
Meie järjejutt hakkab jõudma kulminatsiooni 🙂
Täna võime ka täpselt öelda – keskmise ümbermõõduga (nr 44) ja keskmisest lühema saarlase kampsuniks kulus täpselt 11 tokki (550g) tumesinist lõnga nimetusega “Hea vanamoeline lõng”
Võimalik, et kampsuni lõplikku valmimist kiirendab praegune inimesi isoleeriv olukord. Kui ikka pole võimalik kohtuda oma sõpradega ja pole võimalik minna teatrisse ja kohvikusse ja isegi poodi minekut peaks vältima, siis on just õige aeg vestelda varraste ja oma Saaremaa kampsuniga.
Ja isegi kui sa selle kampsuni tegemist alustasid ja siis kolmandal kudumispäeval selle kõrvale heitsid kui asja, mille nimeks on Issandkuiigavjatüütutöö, siis nüüd võib selle kusagilt korvipõhjast ometigi välja koukida ja uskumatu küll, see kampsun võib isegi valmis saada.
Ja isegi kui sa juba kohe mõtlesid, et pole mul aega sellist asja kududa, siis nüüd võib selle töö ikkagi ette võtta, sest aega meil kudumiseks ju on ja järjejutu võib alati algusesse kerida.
Aga nüüd siis asja juurde. Kui sinu kampsuni hõlmatükid valmivad, siis ära õlale jäävaid silmuseid maha koo, vaid pane need lõngale ootele. Sama tee ka seljaosa lõpetamisel – õlal olevad silmused tõsta abilõngale.
Nüüd on seis selline:
Saaremaa kampsuni õlarihmad
Õlarihm on üks täiesti Saaremaine sõna. Niiviisi nimetasid saarlased ka rahvarõiva särgi õlaosa, mis meie hilisemas keelepruugis on nimeks saanud õlalapp. Ka sellel keerdsilmuselise soonikuga kampsunil on õlarihmad. Päris täpselt pole ju teada, kas need tehti kampsunile toreduse pärast või selleks, et õlg välja ei veniks, aga usutavasti peeti silmas mõlemat. Õlarihmal on pisike kena viklikiri, mis samas hoiab rihma pikkupidi välja venimast.
Kõige nutikam asi õlarihma puhul on aga see, et selle kudumise ajal ühendati hõlmatükk seljatükiga ilma õmbluseta. Sellist silmapaistvalt uhket tehnilist lahendust võib märgata ka Johannes Pääsukese 1913 aastal tehtud fotol “Sõrulased keskhommikut söömas” ERM Fk 214:288.
Detail Pääsukese fotost. Pildil oleval 90-aastasel Hindrek Puupul on seljas kampsun, millel kena palmikumustriga õlarihm.
Meie kootaval Saaremaa kampsunil hakkab õlarihm lõpuks välja nägema selline. On ju kena!
Õlarihma kudumine
1. Esmalt tõsta nii hõlma- kui seljaosa õlal olevad silmused ühele ringvardale ja loo nende vahele 18 uut silmust.
2. Edasi alusta õlarihma silmuste kudumist edasi-tagasi ridadena, kusjuures iga rea lõpus koo õlarihma viimane silmus kokku õlasilmusega. Kokkukudumise sobiv rütm vali vastavalt enda kudumistihedusele, aga see on üks kahest:
kas – esimene kord rea lõpus 3 kokku ja teine kord 2 kokku
või – esimene kord 3 kokku, teine kord 3 kokku ja kolmas kord 2 kokku.
Õlarihm ei tohiks kahe soonikkoes tüki vahel olla liiga pingul ega ka lainetada.
Selguse mõttes on õlarihma muster antud 16 silmuse osas nii, nagu see paremalt poolt välja paistab (tagasireal tuleb seega siis pahempidiselt märgitud silmus kududa parempidi ja vastupidi, paraku tuleb tagasireal ka vikeldada pahempidiste silmustega. Õlarihma alguses ja lõpus olevad kokkuvõtmise silmused on aga näidatud nii nagu need päriselt kududa tuleb – töö paremal poolel kaks või kolm silmust parempidi ületõstmisega kokku ja töö pahemal poolel kaks või kolm silmust pahempidi kokku. Kõige alumine rida skeemil on loomisrida.
Katsetame koos, kuidas õlarihma kududa. (vikelduse võib ka teha teisiti, näiteks lihtsalt silmused vardal jõuga ümber vahetada).
Kui nüüd mõlemad õlarihmad kootud on, siis jutt järgneb …
Saara järjejutt “Kuidas sünnitada Saaremaa kampsunit” osa nr 8
Täna teeme saba!
Pärast mõningast pausi on kõik jutulugejad ilmselt ootel, mis saab edasi? Järgneb selle kampsuni üks toredamaid osi – saba kudumine. Selle tarvis otsi välja valmis tehtud seljaosa lõige, mida tuleb kududa kahes suunas – vööjoonelt ülespoole seljaosa ja vööjoonelt suunaga allapoole sabaosa. Saara jagab sõbraliku soovituse, et mõistlik on alustada alumisest osast, sest siis on kindal, et küljeõmbluse kohalt saab seljatüki kududa sama pikkusega kui hõlmatüki külg. Alustame siis nii:
1. Mõõda kootud tükkide ja seljaosa lõike abil, kui palju silmuseid vööjoonele vaja läheb.
2. Loo vajalik arv silmuseid ja koo umbes 0,5–1 cm keerdsilmustega soonikut.
3. Nüüd algab saba kujundamine. Saba ülemine kolmnurk tuleb kududa lühendatud ridadega ja lisaks kasvatatakse silmuseid keskjoonel. Lisame siia kudumisskeemi, mille silmuste arv ei pruugi küll päris täpselt klappida (kõik naised ei ole ju täpselt ühe suurused!), aga seda saab hõlpsasti oma silmustearvule kohendada. Skeemilt selgub kudumise põhimõte kõige paremini.
Alusta skeemi lugemist alt-üles ja üles korjamise asemel loo vajalik arv silmuseid. Skeemil on antud pisut üle poole tüki ehk siis teisele poole keskjoone kasvatusi jätkub ikka samapalju silmuseid kui enne keskjoont.
Selline näeb välja valminud saba. Sooniku vahele tehtud ripsitriibud on väga andekas mõte, sest tänu neile saab soonikutriipe juurde teha nii, et see üldse ei häiri. Kui saba valmis, siis peaks vööjoonelt silmused üles korjama (ka sinna võib teha ühe pahempidise rea) ja alustama lõike järgi seljaosa kudumist alt ülespoole.
Viimase sabavööändi võib teha ka kahe rea võrra pikema, sest alla äärde tuleb heegeldus, nii jäävad vööndid pärast paistma ühepikkused.
Saara järjejutu osa nr 7 “Saaremaa kampsun”
Võimalik, et keegi juba hakkas mõtlema, et see on miski seriaal, kus on järjekordselt hooaeg pärast kuuendat osa lõppenud, aga ei – meie järjejutt jätkub :).
Kui te olete tõesti jõuluks kaks varrukat valmis kudunud, väärite väikest preemiat, näiteks pisikest piparkooki, lõhnavanni või ümbermaailmareisi…
Hõlmad
Selle kampsuni hõlmad on eest veidi pikemad kui küljelt. Kuna kinnisel on nööpaugud servas, võiks vasaku hõlma teha õige pisut (näiteks 4–6 silmust) lõikest laiema, sel juhul jääb ette siiski pisikene ülekäik.
4. Kui kõik silmused on töös, siis koo paar cm otse ja alusta küljelt kahandamist. Kahandamiste arv sõltub lõikest või õieti kehakujust, aga kindlasti arvuta see enne välja, kasutades näiteks varrukat tööproovina. See on vajalik, kuna kudet koos vardaga lõikel mõõtes hoiab see tänu vardale ennast laiemalt, kui see pärast jääb.
5. Pärast vööjoont on vaja külgedel taas silmuseid kasvatada.
Kuidas kududa varrukaava?
Tee kõigepealt kindlaks, kui palju silmuseid maha kududa tuleb. Ja alusta kahandamist igal real nii, et kahandatavate silmuste hulk igal real väheneb ning algul võtad ka tagasi tulles kaks viimast silmust kokku – nii tuleb ava sujuv ja selles pole nurgelisi kohti.
Üks näide (sinu silmuste arv ei pruugi sellega klappida): -8; -1; -4; -1; -2; -1; -1; 0; -1; 0; -1; 0; 0; 0;-1 / kokku 21 silmust
Koo lõike järgi edasi ja arvuta samamoodi välja kaelakaare suurus. Õlg koo lõike järgi järgukaupa, aga ära silmuseid maha koo, vaid jäta need kõik vardale. Kui hõlmatükk on valmis, tõsta õlale jäänud silmused lihtsalt mõnele lõngale – pärast saab siis need silmused õlarihma kudumisel seljatükiga kokku kududa.
Ja kui üks hõlmatükk on valmis, siis tuleb kududa ka teine! Ja see teine ei pea mitte olema samasugune, sest kahe parema hõlmaga pole midagi peale hakata!
Järjejutt järgneb uue aasta alguses 🙂
Saara sügisene järjejutt “Kuidas sünnitada Saaremaa kampsunit” – osa nr 6
Kuidas kududa lõike järgi?
Lõpuks ometi on asi sealmaal, et see varrukas hakkab lõppema. Jäänud on üksnes “pisikene” varrukakaarekene. Kas selle lõike järgi kaare kudumise juures ka miski oht varitseb? Kohe vastaks – ikka. Kui sa üldse midagi teed, siis varitseb alati oht, et see ei tule välja nii, nagu tahtsid. Ainult siis, kui üldse mitte midagi ei tee, siis pole eriti ohtu, et midagi valesti läheb.
Lõike järgi kudumises pole siiski miskit keerukat, ainus oht on see, et varrukas ei tõmba varraste lähedalt nii palju kokku kui ta seda hiljem ilma varrasteta teeb. Ehk siis varda juurest mõõtmine võib osutuda eksitavaks ning poole kaare pealt avastad, et oled liiga palju silmuseid kahandanud ja varrukakaar on liiga kitsas.
Kuidas kahandada?
Aseta oma poolik varrukas lõikele. Et kaar tuleks täpselt soovitud kujuga, selleks tõmba poole kaare peale üks horisontaalne abijoon ja loe ära, mitu rida selleni oleks vaja kududa ja mitu silmust kahandada. Siis saad kahandatavate silmuste arvu täpselt teada. Pärast kavanda samamoodi varrukakaare ülemise poole kahandused.
Varrukakaare kuju on üldiselt selline, et esmalt tuleb maha kududa kõige suurem portsuke silmuseid ja kahandatavate silmuste arvu vähendada iga reaga. Et ei tekiks järske nõkse, on tark tagasireal kaks viimast silmust kokku kududa. Minu kahanduse skeem sai selline – minnes 7 silmust maha kududa, tagasitulles 2 viimast kokku ehk -1. kolmandal real 3 maha kududa jne. Kui varrukakaar on umbes 45 kraadise nurga all, siis on tõenäone, et sobib kahandada igal edasireal üks silmus. Äärmiselt tark on oma kahandamise rütm varrukalõikele üles märkida. Nii säilib mingigi lootus, et teine varrukas tuleb samasugune :).
Ja nii need varrukad valmis saavadki!
Juba järgmisel nädalal ootavad meid hõlmad 🙂
Saara sügisene järjejutt “Kuidas sünnitada Saaremaa kampsunit” – osa nr 5
Murdepunkt
Me kujutame elavalt ette, et kusagil Eestimaa diivanil istub keegi, kellel on käes vardad ja tumesinine lõng ja ta on murdumas… Suure vihaga paiskaks ta välja järgmisi lauseid, kui ainult leiduks keegi, kes teda mõistaks. See kõlaks umbes nii:
Pekki, see läheb nii aeglaselt!
Seda hullu keerdsilmustega kudet on eriti nõme kududa!
Ega mul mingid kullisilmad ei ole, et seda tumesinist lõnga poolpimedas kududa (eriti Võrus)!
Ehh, pidin ma seda üldse tegema hakkama!
Ja meie võime teid kõiki lohutada, see edeneb lõpuks kiireminigi, kui sa arvad!
Ja keerdsilmustega kude ei tundugi teise varruka tegemisel enam nii jube… Ja üldse kerime enda jalad teki sisse ja naudime seda sügisest kudumise asja, mis siis, et algul läheb aeglaselt, küll see ükskord ikka valmis saab. Ja kui vanasti saarlased said, siis miks ei peaks meie saama?
Ja nüüd veel üks väike näpunäide ka usinatele varrukakudujatele.
Keerdsilmustega kude kipub mõnikord viltu kiskuma. Sel juhul võiks soovitada juurdetehtavad silmused teha tasakaaluks kõik ühele poolele keskjoont ja kahekaupa korraga. Kui kude veab ennast vasakule, siis tee varruka all silmused kõik juurde varda algusesse. Selleks tõsta varda algusest üles kahe silmuse vaheline lõng ja koo sellest esmalt välja parempidine keerdilmus ja siis ka pahempidine silmus. Mina tegin kasvatusi varruka all umbes iga 5 cm järel. Aga kui on tegemist kitsama varrukaga, siis ehk peab neid rohkem tegema. See näeb välja umbes nii.
Järgmine osa räägib veelkord varruka kahandamisest.
Saara sügisene järjejutt “kuidas sünnitada Saaremaa kampsunit” – osa nr 4
Tegelikult ma näen isegi läbi helendavate ekraanide, kuidas kõik Saaremaa kampsunihuvilised oma tugitoolides, diivanitel ja laudade taga veidi närviliselt istuvad ja tühjade näppudega trummeldavad. Lõngad on rivis, vardad ihutud, lõige testitud, tööproov kujutud – no kaua peab kannatama, millal ometi see kudumine algab?
Jah, fanfaarid ja trummid – NÜÜD SEE ALGAB!
Varrukas
Me alustame selle kampsuni sünnitustegevust varrukast. Sest esmalt varruka lõngakerast väljutamine on tulevase kampsuni tervisele ja suurusele kõige parem. Nimelt on just varrukas (loe varrukad) see osa kampsunist, mille puhul pole nii hirmus oluline, kui täpselt see lõike järgi tuleb. Neil kampsunitel võisid varrukad olla kas veidi rohkem või vähem ümber käe. Seega saab varrukatest suurepärane täiendava mõõtmise allikas ehk siis ülisuur tööproov, millega veelkord täpsustada, kui suure selle kereosa tegema peaks. Teisalt on varrukate kudumine suuremalt jaolt ringne, mis on veidi mugavam ja kolmandaks on need kampsuni kõige suuremad osad (kui teil ei juhtu olema just hirmus lühikesed käed), seega on varrukate valmimisega juba ekvaator ületatud.
Varruka algus kooti umbes 9–10 cm edasi-tagasi, nii tekkis varrukale lõhik ja varrukasuu sai hiljem kena nööbiga kinnise. Varrukasuus on umbes 4 cm veidi teistugust soonikut ehk siis 2 parempidist keerdilsmust / 1 pahempidine silmus. See hoiab varrukasuu veidi veel vähem väljaveniva.
Pärast seda nn varrukavärvlit kooti üks keerukord, mis toredasti varjas ära juurdetehtavate silmuste kasvatuskohad ja selle, et soonikutriibud kokku ei lähe (nagu näete, saarlased ei jätnud midagi juhuse hooleks). Kohe pärast keerukorda tehti ühel real silmuseid rohkelt juurde. Kärla originaalil lausa iga silmuse vahele üks juurde ehk siis silmuseid kahekordistati. Piltidelt võib näha aga ka veidi kitsamaid varrukaid, mille korral võiks ühe silmuse juurde teha üle kahe silmuse.
Kuidas siis kasvatamise tihedus määrata?
Kui tahad vahel kampsuni ka rahvarõivasärgi peale panna, siis võiks valida laiemad varrukad, mahub särk paremini alla. Aga muidu on see pigem lihtsalt meeldimise küsimus. Laiemate varrukate puhul pole vaja pärast jällegi niipalju silmuseid juurde teha. Näitan siin nüüd enda käes kahte varrukat, vasakpoolsel on silmuseid juurde tehtud iga silmuse järel, parempoolsel üle kahe silmuse. Otsustamine jääb kudujale.
Laiem ja kitsam varrukas. Veidi võib siit näha ka lõngade erinevust, vasakpoolne varrukas on kootud Norrast pärit vanamoelisest lõngast, parempoolne 8/2 Aade lõngast.
Kui kampsun on valmis kootud, siis heegeldame veel kaunistused külge ja varrukasuu hakkab välja nägema nii.
Kududes on hea oma varrukat mõõta tehtud lõikel. Siis on ka kohe näha, kui palju võiks veel silmuseid hiljem juurde kasvatada ja kust alustada varrukakaarega.
Lõpetuseks siis varruka alustamise juhend ka skeemina. Alusta skeemi lugemist alt. Keerukorra kudumiseks võta üks samasugune sinine lõngajupp (umbes 1 m pikk) lisaks ja koo see rida töö paremal poolel pahempidi nii, et mõlemad lõngad on töö ees ja vahetad neid iga silmuse järel ühtepidi keerates.
Ps. skeemil on silmused antud nii, nagu need paistavad töö paremalt poolelt. Kuidas keerdsilmust tagasiridadel kududa, seda vaata järjejutu
eelmisest osast.
Nüüd varuge vardad ja varrukat kuduma!
Saara sügisene järjejutt “Kuidas sünnitada Saaremaa kampsunit?” nr 3
Nüüd on küll kõigil lõiked tehtud ja testitud. Kuulu järele on mõned arvukatest kudujatest toonud taaskasutusest koju juba mitu meestekampsunit, millest lõikeid meisterdada. Aga võta näpust – kampsunid on neilt sihipärase kandmise eesmärgil käest ära võetud ja lõike tegemine jälle edasi lükatud.
Keerdsilmuseline soonik ehk saarlaste keertud silmadega kude
Igaljuhul alustame täna kudumisharjutusega :). Terve see kampsun, kui välja arvata õlarihmad ja saba, on kootud kenas tihedas keerdsilmuselises soonikus. Ikka nii, et parempidine silmus on keerdsilmus ja pahempidine on tavaline. Kui kududa ringselt, siis on seda kudet ju täiesti lihtne teha, aga vaat siin on üks konks ka – sellel kampsunil saab ringselt kududa ainult valdava enamuse varrukast (all on ju lõhik ja üleval varrukakaar, mida tuleb ka edasi-tagasi kududa). Ja sellesinase keerdsilmuse pahempidi kudumine ei ole just kõige mugavam töö.
Ma juba kuulen, kuidas mõnel nüüd kukub varras kolksti peost lausega – ei mina viitsi siin pusserdada…
Aga Saarlane oli visa, tema kujus terve kampsuni kenasti keertud silmadega ja hästi tegi, sest keerdsilmuseline soonik on ju väga tore. Istub ilusti ja ei veni välja. Ja ma võin kinnitada, et kui natuke harjutada, siis läheb see keerdsilmuste kudumine ka töö pahemalt poolelt üsna jõudsasti. Inimene harjub ju kõigega!
Pealegi on mul üks saladus. Need, kes koovad pahempidist silmust vähe teistmoodi (ehk siis kui olete kuulnud, et keegi ütleb, et koote keerdsilmustega), siis teie jaoks on selle kampsuni koe puhul oma süsteem ja te ei peagi asja ümber õppima.
Harjutus
Haarake nüüd vardad ja tehke täna-homme mõned koeharjutused. Meie esimene pisike koduvideo on neile, kes koovad igati tavapärasel moel ja teist videot tohivad vaadata ainult need, kes pahempidist silmust teistmoodi koovad (Venemaal nimetatakse seda näiteks babuška stiiliks).
Kuidas see kude paistma jääb? Ilus sooniline. 8/2 lõngast tuleb see pisut karvasem ja paksem, kui Saara poest ostetud vanamoelisest lõngast. Mõnusa otsaga metallvardad teevad selle keerdsilmuse kudumise veidi mugavamaks.
Kui teil on juba olemas lõng, mis kampsuni tarvis varutud, siis tehke sellest üks harjutusproov. Peske see läbi ka ja mõõtke mõlemat pidi enne ja pärast pesemist. Kõigile neile, kes on Saarast endale vanamoelise lõnga tellinud, jõuavad need lõngad ka kohe kohale :).
Kohe peagi alustame päriselt kampsuniga 🙂
Saara sügisene järjejutt “Kuidas sünnitada Saaremaa kampsunit” nr 2
Saaremaa kampsuni lõikeline lahendus
See kampsun on üsna lühike, kuid eest siiski pisut pikem kui külgedelt ja natuke veel pikem seljatagant. Kampsuni seljaosa kootakse kahes suunas, esmalt vööjoonelt ülespoole ning pärast kootakse vööjoonelt allapoole laienev ja veidi kolmnurkne sabaosa. Selle kõige kohta tulevad järgmistes järjejutu osades skeemid ja õpetused. Rinnust on kampsun ümber ja eest peaaegu ülekäiguta nööbitav.
Mõõdud
Nüüd see mõõtmine algab – ükskõik kas sinu suurus tundub sulle sobiv olevat või mitte, mõõtmiseta nüüd ei pääse. Ja see ei ole siin kaalujälgimine ega Fitlap, kuhu tuleks sisestada soovkaal ja soovmõõdud, siin tuleb ilma igasuguse häbitundeta mõõta nii, nagu asi on.
Lõige on vajalik!
Võta mõõte mõne õhukese rõiva pealt (näiteks T-särk).
Haara mõõdulint ja pane kirja järgmised mõõdud:
1. Rinnaümbermõõt
2. Vöökoha ümbermõõt (siin pole mõtet oma vöökohta kuhugi kõhu alla langetada. Vöökoht on seal, kuhu sa kavatsed rahvariietel kirivöö ümber kerida. Õigupoolest võibki seda teha ja mõõta siis vöö pealt). Mõõda vööümbermõõt nii nagu see on, pole tark kõhtu sisse tõmmata, kui sa ei kavatse seda just hiljem kogu aeg teha.
3. Eestlaius (see on rinnast ülevalt poolt ühest varrukaõmblusest teiseni).
4. Seljalaius.
5. Seljapikkus seitsmendast kaelalülist vööjooneni (see seitsmes kaelalüli on kaela ja selja kohtumise kohal olev väike küngas).
6. Varrukapikkus (õlanukist kuni randmeni ja siin pole vaja kätt kõverdada nagu õmblustöö mõõtmiste juures).
7. Randme ümbermõõt.
8. Käsivarre ümbermõõt kõige laiemast kohast.
Edasi tuleks leida üks paras jupp paberit, kuhu lõiked ära mahuksid. Siinkohal võiks olla loovalt keskkonnasõbralik ja anda mõnele paberile teise elu võimaluse. Ehk on sul tapeeti järele jäänud? Või on keegi sulle midagi paberi sees kinkinud? Isegi ajaleht on kõlbulik, kuigi sinna on raskem märkmeid teha. Kui sinu paber on kortsus või hoiab hullusti rulli, siis triigi see lihtsalt ära.
Alljärgnevad lõike valemid arvestavad sellega, et kampsun venib, seetõttu on see rinnust veidi rinnaümbermõõdust väiksem (istub ilusti ümber rinna), kuid vööjoonelt on võrdne ümbermõõduga, puusast on kampsun laienev. Varrukad on veidi lühemad kätest, sest kude venitab oma raskusega varruka pikemaks. Kampsunil ei ole sisuliselt ees ülekäiku (on toredad palmitsetud aasnööpaugud).
Nüüd algab septembrikuu matemaatika ja joonestustund.
Seljatüki lõige
1. Murra paber pikuti pooleks ja kanna paberile kõik joonisel toodud mõõdud.
2. Joonista seljaosa välja. Õlgadele lisandub pärast 3 cm laiune nn õlarihm. Varrukaava sügavus on siin 20 cm (sellele lisandub pärast veel 3 cm laiune õlarihm. Kellel on peenike käsi võiks selle sügavuse teha ka väiksema, näiteks 16–20. See sõltub ka sellest, kas kampsuni all tahetakse hiljem kanda laiema varrukaga rahvarõivasärki.
Seljaosa lõike joonistamine
Kui sulle ei anna rahu, miks tuleb rinnaümbermõõt korrutada 0,22, siis arvutuskäik on selline – Rü x 0,95 (et kampsun liibuks ümber rinna ehk siis oleks 5% rinnast väiksem) : 4 (sest see on neljandik kampsuni ümbermõõdust) : 1,1 (sest seljatüki teeme esitükist kitsama, esitükil jällegi korrutame 1,1 eeldusel, et eest on emane inimene laiem, sest seal on üldjoontes rind). Samasugused tehted saab kirjutada iga mõõdu leidmiseks, aga kuna korrutis-jagatis ei sõltu korrutatavate järjekorrast, on siin kõik juba ära korrutatud-jagatud ja saadud üks konstant, millega korrutades asi klapib.
Kui sul ei ole malli, siis prindi see internetist välja, mina tegin ka nii :).
Hõlma lõige
Hõlma lõige
Varruka lõige
Varruka ümbermõõdu võid leida ka nii, et paned mõddulindi just nii lõdvalt ümber muskliosa, kui sa tahad, et varrukas pärast oleks. Saadud tulemus jaga siis lõike jaoks kahega. Eriti soovitav on see nende jaoks, kellel on väga peenike käsi, aga sooviks ikkagi laiemat varrukat.
Kui varrukalõige on valmis, siis kontrolli, kas varrukakaar on sobitub käeagukaarele (lõikel peab varrukakaare pikkus olema käeava pikkus + 3 cm (õlarihma ja lõtvuse jaoks :)).
varrukalõige
Seda lõiget tuleb testida!
Selle Saaremaa kampsuni kudumine on piisavalt pikk töö, et äärmiselt tark on enne alustamist olla täiesti veendunud, et see tuleb just selline nagu vaja. Selleks ava oma riidekapi uksed ja vaata üle, ega seal pole näiteks mõni väga tarbetu meesterahvakampsun, mis isegi kartulivõtul ei sobi selga panna. Kui kapis suuri meestekampsuneid ei leidu (pisikesest naisterahva ürbist ei tule see asi välja), siis mine külasta kohalikku teiseringipoodi ja osta sealt kõige odavam-suurem-mõttetum kampsun, mis poleks liiga paks ega liiga veniv.
Nüüd lõika sellest vanast kampsunist oma lõigete järgi tükid välja (lisa 0,5 cm õmblusvaru) seljaosa vööjoonele tee kindlasti õmblus ja tee õmblus ka saba keskjoonele ning anna sabaõmblusest veidi laiust juurde (see juhtub ka hiljem kampsunit kududes). Õlaõmbluse jaoks lõika teistpidi (otseriidest) välja 2 riba, mille laius koos õmblusvaruga on 4 cm. Need on Saaremaa kampsuni õlarihmad, mis kootakse hiljem väga põnevalt ja mis aitavad vältida õla väljavenimist. Testkampsuni võid kokku õmmelda masinaga :).
Testkampsun
Sabaosale ja seljaosa vööjoonele tee õmblus.
Testkampsunile õmble esi ja seljatüki vahele õlarihm (valmislaius 3 cm).
Pane nüüd see testkampsun selga. Eest peavad hõlmad üksteist katma kõigest 1 cm. Vaata ennast eest ja tagant. Kui miski ei meeldi, tee lõikel muudatusi või alusta näiteks hommikuste kõnniringidega :).
Kampsuni testimine
Järjejutt jätkub…
Kohe algab Saara sügisene järjejutt “Kuidas sünnitada Saaremaa kampsunit?”
Ütleme kohe ette, et see ei saa olema üks kerge sünnitus, aga me võime pingutada koos 🙂
Teie isiklikuks ämmaemandaks hakkab olema Anu Pink, aga kohale ta Teie juurde siiski ei sõida, kõik näpunäited saab kätte sellest ilmuma hakkavast järjejutust.
Osa nr 1 – hoovõtt
Ma ei tea, kas te olete kunagi mõelnud, et tore oleks rahvarõivaste juurde kanda kootud kampsunit. Sellist, mis passiks kokku triibuseelikuga, oleks iga ilmaga mugav selga panna ning võimaldaks kasvõi kätega vehkida või isegi ühe liigse koogitüki süüa – küll ta siis venib :).
Saaremaal on kirjelduste järgi üsna igas kihelkonnas sääraseid kehakatteid emastele inimsetele kootud (väga vanasti oli saarlaste kõnepruugis emane ja isane inimene täiesti tavaline ja seda ilma igasuguse halvustava toonita). Kahjuks pole saarlaste kootud kampsuneid vanast ajast rohkem järel kui üksainumas tumesinine eksemplar Soome Muuseumis ja see on kootud Kärla kihelkonnas. Kärla on muidugi tore kant, aga kirjalikud ülestähendused ja ka mõned fotod näitavad, et üsna samasugused nägid Saaremaa kampsunid välja ka mujal. Mistõttu pole mingi patt Selle Kärla kampsuni järgi omale ihusoojendaja kududa ka näiteks Kihelkonna, Kaarma või Püha vm kiutkuue (loe triibuseeliku) kõrvale. Ja üleüldse pole ju keelatud seda ka niisama teksapükste või mistahes muu rõivaga koos kanda :).
Mustjalas oli varrastega kootud kampsuni lõng potisinistest villadest. Mustjala
Kiutude kuubedega kanti potisiniseid varrastega kootud kampsoneid ja sitsipluuse. Mustjala
Pühas kanti kiute kuubi punase-sinise-musta-rohelised kiudud mustal põhjal. Sarnase kuuega kanti pluusi ja vardakampsuni. EA 48
Kampsun on juba aasta 30 eest (kirjutatud 1926) tarvituselt ärajäänud. Tema nime on pärinud villane varrastega kujutud potisinine kampson. Karja , EA 12
Suvel kanti jaki all pluusi, talvel varrastega kootud kampsuni. Kihelkonna, EA 50
Emal oli lammaskarva hall varrastega kujutud kampun, see oli pika käistega, mahapööratud väikese kraega, eest nööbitav. Kanti ka kirikus. Kaarma, EA 69
Emal kampsun oli näpuga kootud. Kaarma, EA 69
Kampson kooti varrastel villasest lõngast. Kampsunid olid ühevärvilised – punased (värviti madaraga), rohelised (värviti kaselehtedega), mustad (värviti lepakoore ja sinikiviga), pruunid (värviti kivisamblaga). Lõikelt oli ta sirge, varrukas samuti, varruka suu kooti kitsamaks. Püstkrae oli kootud. Eest kinnitati nööpidega. Kihelkonna, EA125
Sellel Axel Olai Heikeli fotol, mis on tehtud aastal 1901, lähevad kaks Kihelkonna naist pruudiande korjama. Enne pulmi käidi mööda küla veimede valmistamiseks villu ja ka esemeid korjamas. Suuremasse kotti pandi annid ja väiksemast, uhkelt kaunistatud tubakakotist anti siis tänutäheks näpuotsaga ninatubakat :). Naistel on seljas kenad tumedad kujutud kampsunid ja kurduskuued.
ERM Fk 127:2
Nüüd siis asja juurde
Soome Muuseumis asuv Axel Olai Heikeli kogutud Kärla kampsun kannab numbrit SU4002:440 ja märget “Keertud silmadega kujutud. Kanti koos kurduskuuega”.
Kärla kampsun SU4002:440
Kampsunil on taljesse hoitud joon, üsna lahedad varrukad ja kaunilt kasvatatud sabaosa. Õlgadel on vikeldatud õlarihmad ja sees linasest kangast tugiribad. Kampsun on kootud keerdsilmuselise soonikuna tihedalt ja üsna peenikesest lõngast.
Kui sinu soov on nüüd kindel, et sina sellist kampsunit tahad sünnitama hakata, siis mida selleks vaja oleks?
1. Villast lõnga, mida kulub 500-650 grammi olenevalt kandja mõõtudest (ehk siis 10–13 tokki, mis on 50g). Millist lõnga parimaks pidada, on maitse küsimus. Lõng ei tohiks olla eriti jäme. Meie valisime näidiskampsuniks tumesinise Norra päritolu täisvillase lõnga “Hea vanamoeline lõng”, sellest jääb kude ilus tihe, naturaalse moega ja pärast psesmist ka parasjagu pehme (saadaval Saara veebipoes) Kududa võiks ka kodumaisest lõngast jämedusega 8/2, aga kindlasti võiks enne proovida värvikindlust. Kes eriti peent kudet tahab, võiks valida ka lõnga jämedusega 10/2. Seda kulub kaaluliselt kindlasti veidi vähem.
2. Vardaid nr 2. Kasutada võiks metallvardaid (ka vanasti kooti metallvarrastega). Meie absoluutne lemmik selle töö jaoks on Addi metallist ringvardad nr 2 (kereosad) ja Addi metallist sukavardad nr 2 (varrukad). (on ka saadaval Saara veebipoes). Kui neid asju seal veebipoes enam müügil pole, kirjuta oma soovist meie müügikorraldajale mariliis@saara.ee
3. 13 ilusat ümarat nööpi.
4. Jupike ruudulist (või mõnda muud toredat) villast riiet püstkrae jaoks ja natuke linast riiet sisemisteks tugevdusteks.
Järgmine osa meie järjejutust räägib sellest, kuidas endale maailma parim Saaremaa kampsuni lõige meisterdada.
Üks vana pits, mis võinuks olla raamatus “Silmuskudumine1.”
Kirjutas Anu Pink
Vahel juhtub nii, et teed mõne toreda avastuse täiesti ootamatult ja ettekavatsematult, umbes nii nagu pime kana leiab ka tera. Minuga juhtus see päeval, kui uurisin ERMis Ruhnu kudumeid ja sel imelühikesel teekonnal oma laua juurest kartoteegikastini püüdsin silmanurgast kinni miskit ootamatut, ehk siis üks tore inimene uuris parasjagu Jõelähtme käiste tikandeid. Ja tikandi all, oh üllatust, oli varrastel kootud pits! Käiste all pitsi näha pole muidugi ootamatu, kuid enamjaolt on pits siiski nipeldatud. Varrastega kootud pitsi kohtasin käiste alumisel serval tõesti esmakordselt ja kui ma oleksin seda kohanud varem, oleks see pits kindlasti leidnud oma auväärse koha silmuskudumise raamatus.
Ilmselt võiks seda lugeda üheks vanimatest säilinud talurahva varraspitsidest. Kuigi ka näiteks Haapsalu rätikute ajalugu ulatub ju vähemalt samakaugele ja kaugemalegi, pole säilinud siiski ühtegi nii vana rätti.
Jõelähtme käised ERM 4672
Jõelähtme käised ERM 4672
Legend ütleb, et käised on tehtud kodus umbes aastal 1842, muuseumile on need andnud Anna Piilberg ja pärit on need Jõelähtme kihelkonna Mardu valla Tammneeme küla Kuuse talust.
Ilusatel punase ja pruuni villase lõngaga tikitud käistel on peenikesest linasest niidist kootud pits, mille laius üksnes 3 cm. Kuna pits on tugevasti rebenenud, siis pole selle ilu ehk keegi märganudki. Samas on see kootud pits ehk õnnistuseks kellelegi, kel Jõelähtme käiste valmistamine just plaanis, aga pole tahtmist rinda pista niplispitsiga :).
Seega võtsin pitsimustri maha ja pakun seda teilegi. Kudusin linasest niidist varrastega nr 1,5. Pits on läbinisti ripsiline ja kootud nö viltu ridadena. Üleval ääres on mõlemalt tööpoolelt kootav nö nõiaredel, mille sarnast võib leida Saaremaa pitsilistelt pulmakinnastelt ja ka mõnelt Kihnu sõrmkinda väikeselt sõrmelt. Pits on käiste külge õmmeldud nõiaredelit meenutava lõdva aedpistega.
Loomulikult võib seda tehnoloogiliselt üsna eriilmelist pitsi tarvitada ka mujal :).
Head pitsikudumist!
Kuidas me ometigi enne neid fotosid tegime!
Eile oli meie majas paras ports külalisi, sest kutsusime oma kliendid uudistama uut fotostuudiot. Jah, Saara laienes sõna otses mõttes puukuuri. Ja kui te küsite, kus me õnnetukesed nüüd oma ahjupuid hoiame, siis võime rõõmsalt hüüda – meil on nüüd radiaatorid! Ilmselt peame sisse viima kohustusliku tootmisvõimlemise, et hoolitseda kujundajate kauni rühi ja hea tervise eest, sest enne olid kõik töötajad sunnitud vähemalt kord tunni jooksul end liigutama ja kaminasse puid viskama. No ega me kaminaid nüüdki ära kaotanud, saame nendesse ilutuld teha :).
Ja nüüd, kui oleme juba järgmise raamatu jagu pilte uues stuudios ära teinud, tundub üsna imelik, kuidas me möödunud 17 aasta jooksul kõik need tuhanded-tuhanded fotod oma raamatutesse tegime. Tahate näha? Otsisime eilse päeva jaoks mõned pildiklõpsud, mis tehtud pildistamise protsessist ja olgem ausad, mõned neist on eriti tagantjärele väga naljakad.
Stiilinäide nr 1 õpikust “Kodundus. 7.-9. kl.”
Kuidas pildistada Karjala pirukaid?
Asetage pirukad koos lõikelaua, linase rätiku ja muuga müügikorraldaja lauaservakesele ja pildistage nii, et ta oma augurauaga peale ei jääks 🙂
Stiilinäide nr 2 raamatust “Siiri rätid”
Kuidas teha koopiapilt mõisaprouast? Laud tuleb lükata peaaegu vastu sobivat kappi (muidu pole pildistamiseks distantsi), kirjastuse juhataja Anneli ronib kribinal-krabinal laudlinale ja sirutab välja käe kujundaja kodust toodud lambiga. Pilt on ilus ju!
Stiilinäide nr 3 raamatust “Kodundus 4.-6. kl”
Kuidas pildistada aedvilja?
Lükake pakkimislaual kõrvale kõik klientidele minevad pakid, pakkepaber ja muu. Asetage alla valge taust ja laotage oma aedviljad pakkimislauale. Pakkimist saate jätkata, kui aedviljad on söödud 🙂
Stiilinäide nr 4
Kuidas pildistada inimesi küllalt pimedas kontoris?
See on kollektiivis meeskonnatöö harjutus. Kaks inimest hoiavad lampe, üks teeb A3 paberiga reflektorit ja fotograaf ronib jalgupidi tugitooli, mis on nihutatud uksevahele :). Kõik saavad jagada soovitusi, millist nägu teha tuleb. Pilt on kenasti meie kodulehel!
Stiilinäide nr 5 raamatust “Eesti silmuskudumine 2. Sukad ja sokid”
Kuidas pildistada Kihnu poolsukki partidega?
Oota, kuni tuleb läbisõidul kohvi jooma keegi, kes on ostnud endale Viljandist pardipojad ja sõidab nendega Tallinna poole. Niikaua, kui ta kohvi joob, tõsta vastu valget kirjastuse seina kolm eriti vettinud euroalust ja lase pardid vastloodud aedikusse. Pildista nii, et valge majasein peale ei jääks.
Stiilinäide nr 6 raamatust “Meite Muhu mustrid”
Kuidas pildistada rahvakunsti?
Oota, kuni ilm ilusaks läheb, saada raamatu autor koos vana tekiga õue ja las ta hoiab seda laiali nii, et ise välja ei paistaks. Seelikut hoia näpuotstega paigal.
jne…
Aga nüüd, hopsassaa! Meil on päris stuudio koos stuudiovälkude, valgustite, vahetatavate taustade ja muu vajalikuga.
Avamise puhul viisime läbi avaliku näidisfotosessiooni. Modell oli muidugi väga tasemel, flirtis Toskana nööpnõelaga ja teiste tootefoto objektidega, samuti lasi endast teha erinevaid puhkusepilte!
Imemaitsvat toitu pakkus kirjastuse sõber Ester ja kõik olid rõõmsad!
Alates tänasest võib meie juures pildistada lasta nii asju kui inimesi. Lepi aga aeg kokku ja tule. Nagu näed, on meil pikaajalised kogemused isegi ilmvõimatutes tingimustes pildistamiseks, aga nüüd on meil ju stuudio.
Ühe ilusa mütsi lugu
Vahel ikka juhtub nii, et teed suvalisest kohast lahti äsjailmunud raamatu ja esimese asjana märkad puuduvat punkti. Kusjuures enne trükkimist on mitmed inimesed seda lehekülge usinalt uurinud ja pole märganud. Seda puuduvat. Aga mõnikord võib juhtuda ka nii, et uurid mitu aastat järjest vanu kudumeid, koostad mitmeid aastaid sellest raamatut ja just siis, kui raamat on ilmunud, leiad muuseumist midagi, mida oleksid kindlasti tahtnud raamatusse panna. Nii juhtus mütsidega raamatus “Eesti silmuskudumine 1. Tavad ja tehnikad” Tõsi küll, veidi hiljem ilmunud inglise keelses versioonis on see tore müts sees, aga eesti kudujatele pajatan sellest mütsist nüüd siin.
Saarlased olid omal ajal väga usinad mütsikudujad. Kooti mitmesuguseid tuttmütse ehk nolkmütse, mille kuju sõltus enamasti kudumispaigast ning mis kunagi polnud nii suured, et neid saaks võrrelda kõrvu katva suusamütsiga. Ida-Saaremaal (Karja, Pöide, Jaani kihelkonnas) aga kooti lausa nii väikeseid nippmütse, et need enamasti käelabast suuremad ei olnudki. Selline pisike, tanu asendav müts oli ohtralt kaunistatud tikandiga, lisaks oli mütsi pealael umbes pöidla jämedune väike mütsisopp, mis lõppes pärlitega kaunistatud kolmnurkse riidelapiga. See mütsi külge õmmelud lapike imiteeris tegelikult tutti.
Karja ketasmüts ERM A 509:4184
Et tookord oli muis.ee lehel mütsipilte üsna napilt, otsustasin minna Karja kihlekonna nipp- ehk ketasmütse lähemalt vaatama (siis oli ERM veel vanas majas). Tellisin uurimiseks kaks mütsi arvestades nende vanust (ehk siis valisin kataloogist kõige vanemad). Minu üllatus oli suur, kui pisikeste kaunistatud ketasmütside asemel paistis siidipaberi vahelt välja kaks baretimõõdus tumesinist mütsi, ripskoelise kirjatud serva ja hästi uhutud pinnaga. Väga ilusad ja eht-saarlaslikult tumesinised. Hoopis teise pilguga märkasin siis ka 1850ndatel tehtud Sterni litot Karja naisest, kellel just selline müts peas on.
Naine Karja kihelkonnast. Sigismund Friedrich Stern.
Ja kui vaadata Saaremaa rahvarõivaid 1842. aastal ilmunud Friedrich Kruse raamatust, siis peab mainima, et ka siin on kõige vasakul oleval Karja kihelkonna naisel peas sarnase joonega ketasmüts.
Saaremaa rahvarõivad 1842
ERMi kogus olevad mütsid näevad välja nii:
ERM 16830 on muuseumisse saadud aastal 1914 Karja kihelkonna Viira küla Lühi talust. Mütsi andis Liisu Aus (sündinud 1865. aastal). Müts olnud siis 100 aastat vana. Seda kanti rätiku all nii suvel kui talvel.
Ketasmütsi mõõtmistulemused: Läbimõõt 20 cm, augu läbimõõt 13 cm, alumise serva ümbermõõt 48 cm. Mütsi mõõdud näitavad, et seda kanti tanuna peanupu otsas ehk korralikult pähe ei saanudki seda tõmmata. Nii paistab see ka üleval oleval Sterni pildil. Punased träpsud mütsi servas on kootud muide pruunikat tooni madarapunasega, aga hiljem erksama punasega üle tikitud. (Tikkimine on toimunud ilmselt väga palju aastaid hiljem).
Karja ERM 16830
ERM A292:96 on õige pisut eelmisest mütsist suurem, kuid näeb välja väga sarnane.
Karja ERM A 292:96
Kudujana pole võimalik selliseid asjakesi kauaks uurima-imetlema jääda, tahaks ju kohe kududa, eks? Nii see juhtuski. Proovisin mütsi kududa võimalikult sarnase originaaliga, kasutasin ise värvitud Aade lõnga jämedusega 8/2 ning vardaid nr 2. Enne vanutamist oli müts märksa suurem ja sobis kanda täiesti tänapäevase baretina. Peas nägi see välja selline :
Vanutamata barett. Kudus Anu Pink
Aga et 19. sajandi algusest pärinev müts on üldse üks vanimaid mütse, mida rahvarõivaste juurde kanda, siis vanutasin selle loomulikult ära. Tõsi, kasutasin selleks hirmusmoodsat riistapuud ehk pesumasinat. Müts võttis originaalmütsiga täpselt sarnase suuruse ja kuju, muutus tihedamaks ja toekamaks. Niiviisi on see valmis kandmiseks kesk-Saaremaa rahvarõivastega, kas siniruudulise Saaremaa rätiga või ilma. Välja näeb see nii:
Kui teil tekkis nüüd vastupandamatu huvi endale selline mütsike kududa, kas siis niisama kandmiseks või Karja-Valjala rahvarõivaste juurde, siis panen siia lõppu ka originaalilt võetud ja läbi katsetatud mustri.
Materjal: 50 g tumesinist villast kraaslõnga, mida saab hiljem vanutada (sobivad lõngad 8/2, 7/2 ja vanamoeline lõng), näpuotsaga madarapunast, hallikas-sinist, valget ja rohelist villast lõnga.
Vardad: nr 2
Kudumine:
Loo üles 164 silmust. Ripskoes servamustri võid kududa ka kahe vardaga edasi-tagasiridadena, siis saab kududa kogu aeg parempidi. Pärast tuleb siis serv ringiks kokku õmmelda.
Kui ripskoeline serv on valmis, siis tee tumesinisel parempidisel ringil iga 5 silmuse järel üks silmus juurde (+ kuhugi veel 2 silmust). Selleks tõsta vardale kahe silmuse vahel olev lõng ja koo see keerdsilmusena läbi. Silmuseid peaks kokku olema nüüd 198.
Koo nüüd ringselt parempidi hallikassinised kolmnurgad (ringil on 18 mustrikorda). Edasi jätkub kudumine sinise lõngaga. Kuna kudumistihedus pole kõigil inimestel ühesugune, võib juhtuda, et pead kasvatama või kahandama tihedamalt või hõredamalt. Oluline on, et tulemuseks on barett, millel on ketta kuju ja mis ei kisu ega laineta.
Karja ketasmüts. Skeemi tegi Anu Pink
Viimistlemine: Peida lõngaotsad ja pese barett tugevasti läbi. Vastavalt sellele, kui väikeseks soovid mütsi teha, võid seda pesta pesumasinas villaprogrammiga või ka mõne intensiivsema programmiga. Valmis mütsi võib tõmmata ka papist kettale vormi venima.
Head väga vana mütsi kudumist!
Tekst, fotod ja skeem: Anu Pink
Modell: Tiina Kull
Kuidas me tuuril käisime
Saara Kirjastus on väike ja raamatuid ei ilmu meil just igapäev. Kui aga mõni suur töö kaante vahele saab, siis on see meie jaoks sündmus, mida tahame esitlusega tähistada. Ja alati on leidunud ka neid, kes meiega koos rõõmustavad ning esitlustele kohale tulevad.
Enne Eesti sajandat sünnipäeva lennutasime trükikoja poole raamatu, mille valmimist ootasid pikalt paljud kudujad ja loomulikult ka me ise. Vastu tulles lugejate või ehk siis pigem kudujate soovile juhtus aga nii, et esitlusnädalasse mahtus seekord tervelt viis esitlust. Oleme ikka olnud seda meelt, et kuu aega pärast ilmumist pole ju mõtet raamatut esitleda, huvilised on seda juba niigi näinud. Seega sai teoks ainuvõimalik variant – me pidime sõitma nö tuurile.
Tegelikult polegi uurinud, kas näiteks Trad.Attack sõidab igal õhtul koju tagasi või kulgetakse sujuvalt järjest ühest paigast teise, aga meil polnud selles osas mingeid valikuid. Tuuriautol, millele vahepeal juba mõtlesime sokirivi peale kleepida, tuli igaks õhtuks Türile tagasi vurada, sest meie kohustusliku varustuse hulka kuulus auto tagaotsa sündsusetult maanivajutav raamatukoorem.
Esmaesitlus toimus ERMi raamatukogus. Oleks me aimanud, et armsaid sokisõpru nii palju kohale tuleb, oleksime ürituse jaoks palunud suuremat saali. Aga tore oli ikkagi. Alustuseks panime kokku kaks märtsitkuist sündmust – raamatute ettelugemise päeva ja Eesti laulu ning nii lauliski kirjastuse juhataja Anneli mõned tähtsamad osad raamatust ette.
Pärast järgnes ettelaulmisele ka ettetantsimine raamatu leheküljelt nr 38, kus asub pealkiri “Kand ja varvas – üks, kaks, kolm”
Loomulikult ei jäänud ära ettelubatud loeng teemal “Eesti kannad ja kannatused”. Kohaletulnud said küll väikese ülevaate nii kandadest kui kannatustest, aga kuidas täpsemalt kannatada või kannatust proovile panna, seda peab siiski lugema raamatust. Üksnes mõned eriti tähtsad punktid, nagu näiteks kannalakale õige pikkuse leidmine, said selgeks ka loengu käigus.
Üritus jätkus väikese tasemetööga sukateadmiste vallas, milleks tuli välja võtta telefon ja valida igale küsimusele õige vastus. Olgu siinkohal etteruttavalt öeldud, et kõik olid väga tublid vastajad, kuid ühelgi esitlusel ei leidunud inimest, kes oleks õigesti vastanud kõikidele küsimustele. Seega loeme ilmunud teose siiski vajalike kilda.
Sukakuduja tasemetöö Haapsalu esitlusel.
Et lisaks raamatule oleks esitlusel võimalik sokke-sukki ka päriselt näha, selleks lõksutasime nöörile kõik raamatusse pääsenud säärevarjud ning meie tänud kuuluvad jätkuvalt neile, kes neid sukki kududa aitasid, sest kui autor oleks pidanud need kõik päris üksi kuduma, siis oleks saanud seda raamatut veel aastakese oodata.
Aitäh, armsad sokihuvilised kõigi nende ilusate lillede, kommide ja kinkide eest. Elame siin kirjastuses nüüd justkui linnukesed lillepõõsas ja paksuks sööme ennast niikuinii 🙂
Ja siis see kõik jätkus. Raamatud, sokid-sukad, kommid, mahlad jne autosse, kleidid kaasa (sest kuna meil tuuril transamehi kaasas ei olnud, siis kasutasime vähemalt transariietust).
Tuuribuss ja transanaised
Ja siis jälle – hops, viisakamad riided selga 🙂
Eks me ikka asja käigus õppisime ka – kolmandaks esitluseks sai autogrammid juba kirjastuses raamatutesse kirjutatud, sest nii sai vältida pika saba tekkimist esitlusel. Kuna esitlusbändi ei saanud terveks nädalaks oma põhitöölt eemaldada, siis tõmbas kirjastuse juhataja ise kandle välja ja laulis ilma suurema saatebändita :).
Enne neljandat esitlust jäi autor liiga pikaks ajaks lõunaunne, nii et väljasõit toimus jooksujalu ning pisimeigiks tuli autos peegli puudumisel kasutada telefoni selfipildistusrežiimi. Viljandi esitlus lõppes väikese pettumusega, sest kultuurilinna Selveris puudusid sushirullid, mida me pärast esitlust tagasiteel kindla kavatsusega nosida olime kavatsenud.
Esitlus Lossisaalis
Esimene üksik sokk
Rõõmsad külalised
Värviliste sukkadega külalised
Sokki võib nüüd koguaeg kaelas kanda. Ilus!
Haapsalu esitlusel üllatas Siiri Reimann koos Tallinna naistega meid oma uhkete kootud Eesti tanumütsikestega, mida nad olid esitluseni mitmeid aastaid salajas hoidnud.
Omandasime täieliku osavuse pesunööride kiirpaigaldamises ümber postide, ümber käärpuude, ümber aknakardinakinnituste, ümber kõige…, et ikka sokid rippu saaksid.
Kannad pühas paistes 🙂
Lõpetuseks me soovime kõigile toredat-toredat Eesti sukkade ja sokkide kudumist ja loodame, et see raamat saab teile sel teel abiks olla. Teatepulga andsime Viljandis pidulikult üle Kristi Jõestele ja lubame siinkohal, et järgneva kümne aasta jooksul ilmub see kindaraamat niikuinii.
Osta saab uut suka-sokiraamatut siit
Rohelise fantoompõlle mõistatus
Kirjutas Anu Pink
Täna kirjutan ühest ilusast, aga kummalisest fantoompõllest, mis ilmub välja tõesti nagu kummitus ühteäkki nii siin kui sealpool Eestimaa nurgas.
Juba ammu on mu silm kõikvõimalikel rahvarõivaste esitlemise üritustel (au ja kiitus siinkohal kõigile tublidele meistritele, kes endale rahvarõivad õmmelnud) tabanud rõivastuse juurde kuuluva üsna ühesuguse moega rohelise põlle. Sel kenal rohelisel põllel on kaunistuseks kardpaelad ja punased ribad. Piisab, kui uurida Kuusalu vanemat rõivastust ja te kohtate seda põlle. Või esitletakse vanemat Põltsamaa või Pilistvere rahvarõivakomplekti – ees ikka seesama põll. Avad Voolma-Kaarma rahvarõivaraamatu ja märkad, et seda põlle pakutakse küll Järva, küll Virumaale.
Et mis siis selles nii erilist on?
Eriline on nimelt see, et selliseid rohelisi põllekesi on Eestis säilinud täpselt 3 tükki, need kõik on kirjelduse kohaselt väga vanad, aga … kaks neist on pärit Kihnust ja üks Muhust! Millegipärast ei taheta sageli rahvarõivakomlekti juures eeskujupõllede tegelikku päritolu mainida ja nii ongi kinnistunud arvamus, et tegemist on Põltsamaa või Kuusalu võimisiganes põllega. Ehk see fantoompõll vupsab välja justkui seal, kus parasjagu just kena põlle näikse vaja olevat :).
Kolm rohelist põlle Eesti Rahva Muuseumi kogust. Muhu ERM A 681:114, Kihnu ERM A 291:119, Kihnu A 290:410
Põlled ka suuremalt
Muhu põll. ERM A 681:114. Tusti küla Aadu talu. “Vanaema rääkis, et see on väga vana põll. M. Toom pole selle põlle kandmist näinud.”
Kihnu põll. A 290:410 Kihnu saar, Tapu talu.
Kihnu põll. ERM A 291:119
Ja kui eelmisel aastal istusin Viljandi Kultuuriakadeemia lõputööde kaitsmisel, ilmus fantoompõll jällegi välja. Triin Kuusi töö “Põhja-Viljandimaa nelja kihelkonna – Põltsamaa, Pilistvere, Kolga-Jaani, Suure-Jaani põlled ja tanud”, mis on loetav siit, toob lugejani taas Kihnust pärit rohelise põlle kui Põltsamaa põlle ja kahjuks pole kusagil mainitud, et kogu jutt on tegelikult Kihnu põllest ja millised on põhjused tema Põltsamaa komplekti kuulumiseks.
Püüan leida loogilisi põhjuseid, miks see põll sellist kummituslikku elu elab, sest muide ei Muhu ega Kihnu rõivaste juurde taheta seda nagu pakkuda, kuigi minu meelest võiks just seal ta oma täies ilus särada. Kes iganes on kunagi rahvarõivaste valmistamise või uurimisega tegelenud, see arvatavasti teab, et mitte igast kihelkonnast pole muuseumites alles igat liiki esemeid. Mõnest piirkonnast pole alles ühtegi särki, teisest jälle pole tanu jne. Kõige paremini on muuseumite varariiulitel muidugi esindatud keskmisest ehk kirevamad saarte rõivad. Peamiseks põhjuseks muidugi see, et saartel lihtsalt kanti paikkondliku moe järgi rõivaid kõige kauem ja seetõttu oli vanavarakorjajatel sealt rohkem korjata. Teisalt läksid korjajal ilmselt näiteks Muhu värvilisi toredusi nähes silmad pahupidi ja ta pigem korjas neid üliuhkeid asju kui kusagilt keskmaalt pärit tagasihoidlikke töörõivaid.
Aga kui tänapäeva inimene tahab endale rahvarõivaid teha, siis üsna loomulik on probleem, kuidas valmistada need esemed, mida vanast ajast säilinud ei ole. Siin tulevad tavaliselt appi rahvarõivauurijad, kes pakuvad enamasti asenduseks välja mõne kõrvalkihelkonna eseme. Et aga selliste “laenusoovitustega” ei kaasne alati konkreetset selgitust, et ese on tegelikult pärit siit või sealt (või on päritolu kuidagi märkamatu), siis korduvad raamatust-raamatusse ja tegijalt-tegijale juba nagu mällusööbivad variandid näiteks “Kuusalu rohelisest kardpaeltega põllest”.
Mind aga hakkas huvitama nende põllede tegelik lugu ja see, miks neid siiski igale poole komplektide juurde pakutakse. Kihnut ei saa ju kuidagi pidada Kuusalu naaberkihelkonnaks?
Friedrich Wilhelm von Bergholzi 1740. aastast pärinev akvarell (Allikas Reet Piiri ” Vana-Tartumaa rahvarõivad.
2. Ilmari Mannineni “Eesti rahvarõivaste ajalugu” näitab lk 262 J. G. Georgi järgi tehtud joonist, millel on kujutatud Eestimaa naine rohelise põllega. Kuna naine kannab käiseid, siis on tegemist ilmselt just Põhja-Eesti naisega.
3. 1842. aastal Kreutzwaldi koostatud Alutaguse rahvariiete kirjelduse juurde kuulub joonis, kus on näha lihtne roheline põll. ERM EJ 79-1
4. Rohkem vanu joonistusi või maale, millel oleks just taoline põll, pole kohanud. Kuigi joonistusi on nii Põltsamaa kandist kui mujalt ju mitmeid ja mitmeid. Kõigil naistel on ees küll valged, küll muusugused põlled.
5. Hupeli tekstidest pole leidnud viiteid rohelistele põlledele (see ei välista muidugi, et kusagil ei või olla).
6. Kaarma-Voolma raamat ” Eesti rahvarõivad” pakub roheliste põlledega välja mitu rõivakomplekti. Kihnu põll on tõstetud Kuusalu naise ette lausega “Põll 18. saj. eesti talunaistel hinnatud rohelisest poevillasest riidest kard- ja punase paelkaunistusega.” Ka Põhja-Tartumaa rahvarõivaste ees on sarnane põll sama tekstiga. Ka Järvamaa-Virumaa naisele on ette joonistatud roheline kardpaeltega põll, millel ei ole ära toodud numbrilist eeskuju, on vaid lause “Ülikonna pidulikkust rõhutab roheline poevillane kardpaeltega kaunistatud põll”. Uskumatul kombel on ka Haljala komplekti ette joonistatud mitte küll roheline, aga sinine Kihnust pärit väga kaunis põll.
Kuusalu rahvarõivad. Melanie Kaarma, Aino Voolmaa “Eesti rahvarõivad” 1981. Põll Kihnu A 290:410
Põhja-Tartumaa ja Kodavere rahvarõivad. Melanie Kaarma, Aino Voolmaa “Eesti rahvarõivad” 1981.
Ida-Järvamaa või Lääne-Virumaa naise rõivad. Melanie Kaarma, Aino Voolmaa “Eesti rahvarõivad” 1981.
Alutaguse. Haljala rahvarõivad. Melanie Kaarma, Aino Voolmaa “Eesti rahvarõivad” 1981. Põll Kihnu A 316:63.
Kokkuvõtteks võiks öelda, et mõned allikad ju tõesti viitavad rohelistele põlledele näiteks Põhja-Eestis (ka Tartumaal), aga Kihnu ja Muhu põllede niivõrd massiline pakkumine erinevate rahvarõivakomplektide juurde ei näi siiski põhjendatud olevat. ERMi eelmisel püsinäitusel ilutses Muhu roheline põll Peetri Naise ees, ka uue ERMi näitusel on fantoompõlled Järvamaa rõivaste ees :).
Peetri rahvarõivad Muhu põllega. ERMi eelmine püsinäitus.
Aga vaadates asjale tehnilisest küljest. Kõik kolm säilinud põlle on rohelisest poeriidest, kaks isegi väga sarnasest riidest. Kõigil on kaunistuseks poepaelad – üsna sarnased kardpaelad. Vägisi tekib mõte, et ehk neid ei tehtudki ise, vaid soetati hoopis valmispõllena. Mingit kinnitust sellele küll pole, eriti kui vaadata põllepaelu. Võib-olla tooks selgust Kihnu-Muhu põllede võrdlev tehnoloogiline uurimine. Aga seda ei saa kahjuks praegu teostada. Kuna Muhust ja Kihnust kogutud põlled on sedavõrd sarnased ja siiski ka mõnelt 18. sajandi pildimaterjalilt sarnase leiab, otsustasin uurida, kas ehk sellised põlled ka Eestist kaugemal moes ei olnud. Paljude maade kohta polnud võtta materjali, kuid Rootsist leidsin tõesti ühe piirkonna, kus rahvarõivaste juurde just roheline kardpaeltega põll kuulub. Tegemist on Södermanlandi piirkonnaga. Lisan ka mõned pildid.
Södermanland
Kui keegi omab mõnda huvitavat allikat või teavet nende põllede kohta, siis võiks seda meiegagi jagada. Võib-olla saab selgemaks kummituspõllede mõistatus.
Täna ilmus uue sarja esimene osa!
Tajun selle pealkirja juures väikest hingevärinat ja vastutust, sest vaatamata sellele, et esimene osa on juba meie laual, tähendab sõna – sari – ikkagi seda, et ilmunud raamat ei jää viimaseks. Nii et tööd meil siin jätkub :).
Aga nüüd asja juurde:
Mitmed Saara raamatute andunud fännid on kirjeldanud, kuidas käib näiteks suure ja paksu Muhu raamatu kasutamine – laud puhtaks, söögid ära, lapsed eemale… Kõike seda ette kujutades tuli meil ühteäkki mõte, kas suurte ja põhjalike kõrval poleks ehk vaja ka “torkan kotti-võtan kaasa” õpetusraamatuid. Selliseid, mida saaks kasutada rongis, rannas või kohvikus, mis mahuksid igasse käekotti, ei teeks kohvrit raskeks ega rahakotti kergeks ning mis oleksid üdini praktilised, keskendudes vaid ühe asja lihtsalt ja samas põhjalikult selgeks tegemisele. Nii hakkas sündima sari, mis kannab nimetust SAARA KÄSITÖÖKOOL.
Mahub igasse kotti 🙂
Selle sarja esimese osa “Koome Haapsalu salli” autor on Siiri Reimann. Kuulen nüüd juba õhus küsimust, kas uus raamat on lühendatud väljaanne suure raamatu “Haapsalu sall” tehnoloogiaosast. Kohe vastan – ei ole, pigem on see veelgi täpsemaks lihvitud, täiendatud ja väga konkreetselt kirja pandud praktiline õpetus.
Kuna sellele raamatukesele eraldi esitlust ei tule, siis saadame siinkohal kõige suuremad tervitused ja pika aplausi autor Siirile, sest arvame, et sellest raamatust on paljudele abi.
Esimese osa autor on Siiri Reimann
Raamtukest saab soetada meie veebipoest ja otseloomulikult pühapäeval toimuvalt Haapsalu Pitsipäevalt!
Pildikesi esitluselt
Kui aus olla, siis nii isemoodi esitlust pole meil veel kunagi olnud. Kui uudis Estonian Knitting 1 lähenevast ilmumisest liikvele läks, küsis keegi, et kas esitlus ka tuleb. Sellisele küsimusele ei osanud hoobilt kohe vastatagi, sest keda siis esitlusele kutsuda, kui kõik armsad kudujad, kellele see raamat mõeldud on, mööda ilma laiali. Siis mõtlesimegi, et teeme sedakorda esitluse ainult iseendile ja lühikese videoklipi sellest kaugetele kudumissõpradele.
Meie suur tänu kuulub tõlkidele ja tõlke toimetajatele. Kait Lubja, Maret Tamjärv, Daniel Edward Allen ja Nancy Bush on need neli toredat inimest, kelle abiga see keeruline kudumise tekst inglise keelseks muutus.
Eesti asjale kohaselt sõime kiluleiba ja karaskit, pidutorti ikka ka :).
Vaata väikest filmijuppi.
Raamatu kudumisõpetuste osa tõlkis Kait Lubja, kes ka ise väga hästi kududa oskab.
Keeletoimetaja Daniel Edward Allen lihvis inglise keele ilusaks.
Autorid Siiri Reimann, Anu Pink ja Kristi Jõeste on rõõmsad, et Eesti kudumisoskused nüüd veelgi rohkem levida saavad.
Kujundajad Marek Lillemaa ja Mariann Einmaa
Kujundaja Annamari Kenk, kel tagataskus filmialane haridus, võttis kogu esitluse linti.
Ikka karaskit ja kiluleiba…
Kirjastuse juhataja Anneli Kenk arvab, et nüüd saab maailmas olema natukene rohkem Eestit.
Tore oli olla.
Need kindad ootavad pääsemist raamatu kolmandasse osasse:).
Me nüüd ootame kosilast ehk sõbrad ikka täidavad su soovi…
Kui Saara Kirjastuse juhataja Anneli aastavahetusel kaugele-kaugele puhkusematkale läks, sai ta kaasa vaid ühe soovi. Ära midagi muud too, aga palun too Taquile saarelt kaasa üks tore pilt kuduvatest meestest. Ja kui saad, siis pildista kohe hästi lähedalt ka. Et me ikka pärast näeksime, mis töövõtteid tarvitatakse, kuda pidi, millega ja millest kootakse.
Ja kui siis pruuniks päevitunud reisisell oma Peruu-matkalt lõpuks tööle tagasi jõudis, sain tõelise üllatuse osaliseks. Kingikotist tuli välja ehtne Taquile saare meestemüts. See kuulus imetihe kudum, mis on sealsete meeste elu lahutamatu osa.
No nii käituvad ikka väga head sõbrad, et kui palud pilti, siis otsustavad tuua päris asja. Ja muide, ta polnud endale võtnud kerget ülesannet. Sest kuigi kohalikel meestel kõigil uhked mütsid peas olid, olnud turul müügil vaid nende lahjad varjud – jämedalt kootud ja üldse mitte õiged.
Mida teeb sellisel juhul vapper Eesti naine? Otsutab otsejoones ära osta mütsi mõne mehe peast. Esmalt valib välja kõige kenama mütsiga mehe ja siis läheneb… Ma ei tea, kui kaua kestis kauplemine, aga mees polnud mitte mingil juhul tahtnud mütsi ära anda ja naised tema ümber olid kõvasti naeru kõhistanud. Lõpuks suutis kindlameelne Eesti naine ikkagi mütsi kätte saada, isegi mütsiomanikust veel pildi teha ja kuulda, et sellist mütsi koob mees kuu aega. Mis on ilmselgelt tõsi, sest ringi peal on ühtekokkuniipalju silmuseid, et Muhulased oma tihedate kinnastega jäävad Taquile meestele kindlalt alla.
Aga kui ma siis kirjastuse pikast raamaturiiulist ühe vastava teose lahti lõin ja sealt valjult deklameerisin: “Kui mõni naine saab mehe peast mütsi kätte, siis see on läheneva kihluse märgiks….” Ahaaaa. Nüüd me siis ootame seda tõmmut meest sealt alpakademaalt, et kas tuleb valget naist otsima või mitte.
Siin on Samuel veel mütsiga 🙂
… ja siin juba ilma mütsita.
Sealne mütsikultuur näeb ette, et kui sünnib poiss, siis isa koob talle kohe mütsi ja nii kui poiss vähegi vanemaks saab, õpetab isa ta mütsi kuduma. Müts on ühtlasi sotsiaalne märk. Näiteks kui mütsi ülemine osa on valge, siis on mees vallaline. Mütsi kootakse pahempidiste silmustega seest poolt, sest sealne kätehoid kudumisel (pöidlalt kudumine) teeb just pahempidise silmuse kudumise lihtsamaks.
Naiste müts
Tähtsamate meeste müts on kõrvadega.
Niis see kudumine käib, Üks lõng tuleb kaela tagant ühte pidi, teine teistpidi.
Numbrite küsimus
Seekord jälle kudumisest.
Iga kindakuduja seisab silmitsi mitmete “numeroloogia” küsimustega – kas luua vardale 18 või 24 silmust? Kas võtta lõng jämedusega 8/2 või 12/2? Kas võtta vardad 1,25 või 1, 75? Kas alustada kudumist hommikul kell 6 või õhtul kell 12? Mitu silmust on lõngajooksu viimane piir või mitu korda on mõistlik ühte kinnast harutada?
Ja enamikule küsimustele ei saa te mingit tarka vastust, küsige kelle käest iganes. Sest iga inimene koob natuke erineva tugevusega, iga käsi on tegelikult erineva suurusega ja kinda tiheduski pole alati sama. Lõplik tõde numbrites orienteerumiseks selgub igal ühel isiklikult kududes, kududes ja veel kord kududes.
Aga minu Nõo Reaalgümnaasiumist saadud matemaatiline haridus vist tekitas soovi siiski teile mõned orienteeruvad numbrid soovitada.
Järgnev tabel annab siiski mingi orientiiri, kuidas silmuste arv ja lõnga jämedus ühel keskmisel naistekindal sobituda võiksid. Muidugi saab nasitekinda kududa ka 12/2 lõngast 14 silmusega vardal, aga fakt jääb faktiks, et tulemus on lootusetult hõre ja kinnas ei sarnane Eesti rahvusliku kindaga miskist otsast. Tabel eeldab, et kinnas kootakse peenikeste metallvarrastega (väiksema silmustearvu korral vardad nr 1,5 või 1,75, suurema silmustearvu korral vardad nr 1,25).
Vali oma mustrile sobiv lõng ja sobivad vardad.
8/2, 10/2 ja 12/2 maalähedase olekuga lõngad ja head peenikesed metallvardad on leitavad meie veebipoest.
Vali vardad ja lõng vastavalt soovitud silmuste arvule. Vasakul Helme ämblikukiri, 20 silmust vardal, lõng 8/2 ja vardad 1,5. Paremal Muhu kindad, 30 silmust vardal, lõng 12/2 ja vardad 1,25.
Koopiakudumise magus võlu
Paljud meist on üle elanud hetke, kus me arvame, et oskame kududa. Ja ühel ilusal päeval avastme, et tegelikult on ikka väga palju asju, mida me ei oska ega tea. Ja selles kohas algab võitlus mitmepealise lohega – hakkad just midagi oskama ja kohe avastad miskit põnevat, mida sa ikkagi veel ei oska. Kui seda üldse lohevõitluseks nimetada, siis on see igal juhul üks väga meeldiv võitlus. Nii sündis ka mullu ilmunud raamat SILMUSKUDUMINE 1. Tavad ja tehnikad – ikka lõputust soovist veel midagi osata, mida oskasid meie esiemad.
Eesti silmuskudumine 1. Tavad ja tehnikad
Vanu kindaid, sukki ja kampsuneid imetledes tabab paljusid siiras imestus – kuidas küll meie esivanemad oma hämarates kambrites nii peent kudumistööd teha oskasid. Ilusad värvimängud ja uhked mustrikombinatsioonid. Vaatad veel natuke ja peas hakkab keerlema mõte – kas mina siis ei suudaks? Nii kududa. 30 silmust vardal. Haarad 1,25 number vardad, peenikese lõnga ja unustad selle, et kinnas peab valmima kähku. See töö on ju nii tore, seda võib jätkuda kauemakski. Ja valminud kindad on imelised, nagu muuseumist, ehk ei julge neid kättegi panna 🙂
Vaata vanu kindaid lehelt www.muis.ee
Osta endale õpetusraamat, head peenikesed vardad ja lõngad http://epood.saara.ee/
Septembrikingituseks saad Saaralt imeilusa Ruhnu kinnaste mustri, mis tehtud Eesti Rahva Muuseumis olevate vanade kinnaste järgi. Kudumine on maailma parim hobi! Ruhnu kindad
Meisterdame lastega koos
September on kohe käes ja toob koolimõtted pähe neilegi, kes kooliga enam väga seotud pole. Meie töölaual on praegu käsitööõpikute kordustrükid, kuid mõne õpetuse, mida lastega koos teha võiks, oleme ilmutanud ka näiteks sellises toredas ajakirjas nagu “Maale”. Lisaks sellele, et ajakiri meie majas oma näo ehk kujunduse saab, oleme mitmesse numbrisse teinud ka käsitöökooli rubriigi. Uus ajakiri on trükikojas ja seda saab peagi poest, aga kuna meie meelest pole käsitööõpetused kuidagi vananevad, siis pakume teile siin üht pillituti meisterdamise lugu, mis ilmunud juba aastakese eest ja seetõttu ammugi müügilt kadunud.
Meisterdage enne kooliaasta algust lapsega koos üks vahva tutt!
pillitutt
Kuidas me lõngadele nimesid panime
Eile hommikul saabus meie lattu taas kastitäis lõngu. Teadupärast oleme me siin hirmus uudishimulikud inimesed ja seetõttu tellime ikka alati ka mõne uue värvi. Aga see toob meie kollektiivis kaasa pisikese toreda vahepausi ehk mis siis ikkagi lapsele nimeks panna. Ei saa ju olla, et pakume kudujatele Haapsalu salli lõnga nr 754 ja 197. See oleks lihtsalt jabur. Aga kuna lõngavabrik pole oma lõngadele enamasti nimesid andnud, siis teeme seda ise. Vahest vaatame aknast välja ja kohe hops teame, et see lõng on kadakaroheline või et too teine on rebasepunane. Aga Haapsalu salli lõngadele ei saa ju ometigi selliseid maalähedasi nimesid panna nagu karupruun või muud sarnast, need peaksid ikka pisut pidulikumad olema.
Lõpuks vaatasime lihtsalt tühja pilguga kontoris ringi ja avastasime – see on ju täpselt Aasa salliraamatu kollane. Ja kuna tegemist on ikkagi Haapsalu salli lõngaga, siis võib kirjastus ju lõnga ometigi raamatu järgi nimetada. See lõng ongi nüüd Aasa kollane. Vähemalt on igal ühel nüüd kodus raamaturiiulist võimalik kontrollida, kas ta tahab seda värvi lõnga või ei.
Aga kuidas sai Aasa raamat kollaseks? Eks igal asjal on alati ka oma nähtamatu lugu. Aasa arvas, et ehk võiks raamat olla kollane. Kollane meeldis meilegi, aga esimese hooga ei leidnud me kusagilt sellist kollast kangast, millel oleks nö iseloomu. Salliraamatu “kaanemodell” kollase taustakanga näol leidus aga hoopis vanade asjade kapis ja on omaette väärtuslik ese – 1960. aastate lõpul või 1970. aastate algul tikitud linane laulupeole mineku kleit, mille valmistas toimetaja Anu koorijuhist ema. Järelikult tuleb meil veelkord tõdeda, et vanu asju ei tasu mitte ära vista, sest neid võib tõepoolest ikka hiljem vaja minna. Sellel pildil on nüüd need kolm asja, mida seob see tore kollane värv.
Meie kandi Muhu nänn läks ükskord ammu Lätti?
Tegelikult ma teadsin küll, et Lätis on ka kootud sarnaseid kampsuneid nagu need toredad Muhu nipiga vatid, aga nädal Läti läänerannikul suutis mind ikkagi üllatada. Ehmatavalt sarnased on ka selle kampsuni juurde kantud seelikud.
Jutt käib Liepaja külje alla olevast Nica piirkonnast. Kohaliku i-punkti teisel korrusel on pisikene muuseumituba, kus esimese asjana kargas silma justkui Muhu koldnepunane siilik. No aia asemel oli allääres küll rullpalisus, aga ikkagi… (Pildil vasakpoolne seelik asub Nica i-punkti kohal olevas väikeses muuseumis, parempoolne Muhu Muuseumis).
Seeliku värvi kohta sai toredat legendi lugeda Liepaja lähedal asuval matkarajal, kus teemakohased puukujudki puhkajaid rõõmustasid.
Ja kui siis selgus, et selle seeliku juurde võis kanda musta kampsunit, mis oli kena tikitud rinnaesise ja varrukasuudega ning kootud – üllatus-üllatus – nupilises koes, siis no lihtsalt hakkad arvama, et ülemöödund sajandil läks üks Muhu nänn vist Lätti. Õieti peaks uurima nende kahe koha naiste hingekangust, aga raske on uskuda, et kanged Muhu naised Lätlastelt miskit üle võtsid. Või siiski?
Elusuuruses musta kampsunit polnud võimalik näha kahjuks ei Nicas ega Liepaja Muuseumis, küll aga hulgaliselt fotosid. Panen siia tõestuseks ühe vana foto ja ühe uuema, mis pärit Läti rahvarõivaraamatust “LATVIEŠU TAUTAS TERPI II. Kurzeme”
Ja kui otsida Muhu ja Nica naiserõivastusest veel sarnasusi, siis peab ütlema, et ühtmoodi meeldisid neile ka uhked kingad ning värvikad kindad.
Ülemised kingad on Liepaja Muuseumis, alumised Muhu Muuseumis. Hämmastavalt sarnased kontsad ja raudaugukestega kaunistused!
Kindad Liepaja Muuseumis
Aga lisaks sarnasustele on siiski ka suur hulk üsna olulisi erinevusi, mida ei hakka ma siinkohal üles lugema.
Lõpetuseks lehvitan siin Kurzeme pulmatutti, mis koosneb suleotstest ja riidetükikestest ja millega pulmas tantsiti-lauldi. Soovitan kõigil, kes sinnakanti satuvad, külastada Liepaja Muuseumit, kasvõi juba ülitoreda, 1931. aastal vändatud Nica pulmakombeid tutvustava filmi pärast, mida muuseumis näha saab.
Arvatavasti jääb igaveseks saladuseks, kas tõesti Muhu nänn läks Lätti või oli see vastupidi.
Tänud Nica ja Liepaja muuseumi töötajatele, kes lubasid pilti teha.
Kui sinine on sinine?
Kirjutas Anu Pink
Kõllane elissäb, teeb kõhe eledäss, ku tõesse lõngade ulgan, üks annab tõesele ilo juure. (Eesti murrete sõnaraamat)
No näed, juba ammu oskas talunaine seletada, et lõnga värvid üksteist mõjutavad. Jah, mitte et ta lihtsalt tunde järgi hästi värve kokku sobitas, aga kohe täpselt öeldud – kollane elissäb – näitab asjale üsna teadlikku lähenemist.
Oma lapsepõlvest mäletan siiski aega, mil enamasti võeti just see lõng, mis kapis oli ja sageli oli suhtumine värvidesse väga konkreetne. Öeldi, et rohline ja sinine kokku ei sobi. Ja see kõlas kui lõplik tõde – keegi ei küsinud, milline roheline, milline sinine?
Üles kasvanud Muhu värvipiirkonnas, pole ei erksad värvid ega ebatraditsioonilised värvikooslused mind siiski kohutanud, aga väga teadlikult ei ole ma käsitööd tehes värve tavaliselt siiski valinud. Enamasti pole isegi juurelnud, miks just nii- või naasuguse valiku olen enda jaoks meeldivaks mõelnud. Pean tunnistama, et pisikeste värvinüansside üle on mind kindlasti rohkem mõtlema mõjutanud Kristi Jõeste oma tundliku lõngakasutusega.
Mustritegemise töö tõttu olen vanade esemete värve hakanud veel täpsemalt ja ka digitaalselt uurima ja võin öelda, et sageli on kasutatud lõnga värv siiski üsna erinev sellest, mis esemele peale vaadates tundub. Sest kõik värvid mõjutavad üksteist rohkem kui me tavaliselt eeldame. Laia lahmimisega, et võtan sinise, punase ja rohelise, võib ka täiesti puusse panna või saada lõpptulemuseks midagi, mis üldse meelejärele ei ole.
Kui sinine on siis sinine?
Siin on koopia ühest vanast Suure-Jaani sokist. Paistab justkui punane-sinine-roheline ja kollane.
Kõik kasutatud värvid on suhteliselt kaamed, aga sokk ise tundub ju üsna kena ergas, eks? Ja nüüd kujutage seda sokki ette nende teiste värvidega… Kole? Vähemalt hoopis teistsugune. Kui me endale teadvustame, et on sadu erinevaid siniseid (või rohelisi…), siis kerib silme ees end lahti ka lõputute värvikombinatsioonide võimalus ja alatine küsimus, milline on mu silmale parasjagu parim.
Minu digitaalse värvianalüüsi kogemused näitavad, et kõige rohkem kipub silm eksima rohelistega. Enamik vanadel kinnastel-sukkadel olevaid rohelisi on tegelikult märgatavalt hallikamad ja soojema tooniga, kui need näiteks punase kinda sees paistavad.
Lõpetuseks võiks soovida toredat matkamist värvimaastikel, vahet pole, kas valida värvilisi lõngu või digitaalseid objekte.
Kord õige ammu, kullapai,
kui maailm alles valmis sai,
ta oli värvimata.
Kõik oli tehtud justkui veest
ning ilmetu näis pealt ja seest.
Kuis hoida lahus tinti teest
või mahla piimast, liimi meest,
kui kõik on värvimata?
…
(Ellen Niit “Suur maalritöö”)
Hakkame lõnga müüma!
Mitmeid aastaid kerib õhus küsimus, millest kududa eriti peenelt kootavaid Eesti kindaid või sukki. Käsitööliste “rikutus” selles osas süveneb ajaga… Neli-viis aastat tagasi Muhu raamatut koostades me vaid imetlesime, kui peenelt, kui tihedalt ja kui ühtlaselt siinmail ikka vanasti kooti. Esmalt ei tekkinudki tunnet, et tänapäeva eestlane imetlemisest kaugemale jõuaks ja tahaks seda päriselt ise proovida. See tundus olevat väga üksikute friikide mure, kust leida sobivat lõnga.
Aastad läksid, inimesi võlusid Kristi Jõeste kootud kaunid kindad, Eesti Rahva Muuseum laotas muis.ee lehel meile kõigile vaatamiseks välja imelise kindavaramu ja järjest rohkem leidsid kudujad, et tahaks kududa ka neid mustreid, mis jämedast lõngast kootuna kindale ära ei tahtnud mahtuda.
Täna koolitusi tehes tuleb meil iga kord vastata küsimusele – aga kust me ikkagi lõnga saaksime? Mis me oleme osanud öelda? Kahju, aga Eestis pole seni leidunud tootjat, kes pakuks villast maalähedast lõnga, mis oleks peenem kui 8/2.
Saara on haaranud härjal sarvist. Mõeldes enda, kursustel osalejate ja kõigi teiste kudujate peale, kel mõlguvad mõttes sama peenelt kootud kindad nagu muuseumis, oleme sõlminud kokkuleppe kahe toreda partneriga Norrast ja Taanist. Hakkame sisse tooma peenemat sorti kraaslõnga, mis oma olemiselt sarnaneb väga meie omamaise nn “maavillasega”, aga on sellest peenem.
Eriti vajalik on peenema lõnga olemasolu etnograafiliste koekirjaliste kinnaste kudumiseks, sest kui kirjates annab kududa ka ülithedalt, siis koekirjade kudumine nii tihedalt silmuseid ümber varda tehes kahjuks võimalik ei ole.
Kihelkonnalt pärit vana kalaroolise kinda koopia.Vaskul Raasiku 8/2 lõng ei võimalda seda kahjuks parajana kududa, paremal Norra lõng
Naudime oma töölaual seda armsat lõngakuhja ja ootame suurema hulga lõnga saabumist.
Kõik on uus meil märtsikuus!
Siis jõuavad kohale lõngapartiid ja avame pidulikult uue e-poega kodulehe. Meie lõngavalik hakkab sisaldama kõike seda, mida oma raamatutes soovitame!
Kuidas me Itaaliast pilti tellisime
Õigupoolest me tellisime pilti Ameerikast, Inglismaalt, Saksamaalt, Itaaliast… Arvatavasti raamatu lugeja tavaliselt ei mõtle (ei peagi mõtlema), kust sai pilt raamatusse. Meie jaoks siin on see aga igapäevane töö.
Enamasti saab pilt meie raamatusse nii, et keegi võtab fotopauna ja statiivi, lepib kellegagi pildistamise kokku ja läheb fotoretkele. Kõige lihtsam on kokkuleppe saavutamine elutute asjadega. Nagu näiteks lõngakera või vana sõrmkübar. Märksa keerulisem on kokku leppida ilmataadiga, kui peaks juhtumisi olema vaja pilti lumesajust, vikerkaarest või päikesejänkudest tulbipeenras. Inimestega on ka mitut moodi, mõnele meeldib hirmsasti pildi peale jääda, mõnel on üsna ükskõik ja mõnda peab millgagi meelitama.
Üsna sageli on meil vaja pilte sellistest põnevatest “salajastest” esemetest või kohtadest, kus me ise pildistada ei tohi. Näiteks toredatest vanadest asjadest ERM-i fondiriiulil. Siis me lihtsalt tellime pildi, maksame selle eest ja jääme ootama, kunas pilt meieni jõuab.
Aga vahel on meie plaanid õige suurejoonelised. Nagu näiteks praegu selle valmiva kudumise raamatuga. Ei saa ju kohe otsejoones Eesti kudumise ajaloo juurde asuda, kui pole mingit ülevaadet, kuidas see kudumiseoskus on maailmas kanda kinnitanud.
Ja siis algab uurimistöö. Tahaks raamatusse panna pildi Eleonora di Toledo punastest sukkadest, mis kuuluvad vanimate seni maailmas leitud koekirjaliste esemete hulka. Mõnes väljamaises raamatus on küllalt udune pilt neist, aga kus need sukad üldse asuvad? Väike uurimistöö ja selgub, et sukad on hoiul Palazzo Pitti-s Firenzes. Aga uskumatu, loss-muuseumi kodulehel pole ühtegi kontakti. Mitmetunnise surfamise järel teeme kindlaks, et Firenze muuseumid on ühtse juhtimise all. Lõpuks leiame fotode tellimise süsteemi, mille täidame suhteliselt tundejärgselt, sest keegi meist ei valda itaalia keelt. Ja saame pika ja nelja erinevat lepingut sisaldava vastuse, ikka itaalia keeles. Püüame lugeda, kõlab nii ilusasti nagu ooperis, aga aru ei saa. Mis teha, pöördume itaalia keelt valdava tuttava poole. Vahepeal on Firenzes siiski otsustatud, et eestlased ei saa ilmselt itaalia keelest aru ja meile saadetakse need neli pikka lepingut inglise keelde tõlgituna. Valime lepingutest sobiva ja saadame täidetult ja skanneeritult tagasi. Jääme ootama. Lõpuks saabub arve, jälle itaalia keelne. Õnneks on numbrid eesti keeles, teeme rahvusvahelise makse – 110 eurot ja jääme punaseid sukki ootama. Kui te kunagi selles raamatus märkate umbes kuue sentimeetrikese pikkust pilti Eleonora sukkadest, siis te juba teate, kuidas see pilt sinna sai.
Raamatuesitlus Vabaõhumuuseumis
Meil on hea meel, et Eesti Vabaõhumuuseum oma suvemõisaid tutvustava raamatu tegemiseks just Saara Kirjastuse valis. Kujundaja Marianni ja toimetaja Mareti koostöö oli lihtsalt suurepärane. Ja mis saab olla veel toredam, kui sattuda kena raamatu kenale esitlusele ehk suvehooaja pidulikule lõpetamisele.
Nii tuli sügis suvemõisa ja ühtlasi ka raamat suvemõisatest.
Pitsilinna päev
Hulganisti pitsihuvilisi, suvesoe ilm ja rõõmsad näod – selline oli eilne päev Haapsalus. Polegi olemas paremat päeva ühe pitsiraamatu esitluseks.
Pealegi sai raamatu “Helga Rüütli sallid” esitlus avaürituseks tulevases Haapsalu pitsikeskuses.
Piilume veel olematusse raamatusse
25. augustil näeb ilmavalgust uus raamat “Helga Rüütli sallid”. Kuigi raamat on sama suur kui “Haapsalu sall” ja “Haapsalu rätt” ning näeb ehk pealtnäha ka sarnane välja, on tegemist siiski natuke teistlaadi raamatuga. See ei sisalda sallikudumise õpetusi, vaid on ülevaade ühe sallimeistri aastakümnetega sündinud mustriloomingust. Pole võimatu, et sellele raamatule on mõne teise meistri sallide näol kunagi ka järge oodata.
Et paljud raamatus olevad Helga Rüütli sallid on kootud ja pildistatud juba aastate eest, on raamat must-valge (õieti küll pruun-valge).
Raamatus on 75 sallikirja, mille mustrid on korrastanud ja digitaliseerinud Siiri Reimann.
Piilume nüüd sisse ka:)
Eesti kirivööd saidki raamatusse
Tänane pärastlõuna Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas andis esimese võimaluse piiluda meie uude raamatusse “Eesti kirivööd”. Oli palju käsitöösõpru, kes rõõmustasid koos meiega, oli veini, kooki ja lilli.
Sellel aastal oli suvepuhkusele minemise päeval Saara akna taga järve kohal kaks vikerkaart. “Vöö kui vihma vikerkaar” – laulis Triskele paar kuud tagasi raamatu “Lapilised vööd” ilmumisel. Nüüd on siis kahe vikerkaare asemel kaks vööraamatut.
Meil on hea meel, et Eesti Rahva Muuseum vööraamatu sünnile kaasa aitas, et raamatu autor Piia Rand selle suure vööjoonistamise töö ette võttis ja kujundaja Mariann Einmaa selle kõik nii kauniks kujundas.
Täna oli tore päev.
Meie autorite näitus Tallinnas
Vöö kui vihma vikerkaar …
Just nii laulis Triskele 7. novembril ERM-i näitusemajas lapiliste vööde raamatu valminuks. Autorid Merike Freienthal ja Veinika Västrik rääkisid lapilistest vöödest ja raamatu sünniloost. Kõik olid rõõmsad ja loodetavasti võib peagi pihtade ümber rohkem lapilisi vöid märgata, sest vöökudumine on ju nakkav. Täname kõiki, kes raamatu valmimisele kaasa aitasid, eriti pika kummarduse teeme ERM-i ees, tänu kellele vanad lapiliste vööde kirjad nüüd kaante vahel on.
Meenutuseks pilte esitluselt.
Saara sünnipäevanädal lõppes näituse avamise ja autorite peoga
Siidiniit ja hõbevardad – nii läks Saara 10 aastat tagasi “merele”…
Kümne aasta sisse jääb mitmeid ja mitmeid toredaid käsitööraamatuid, pikki pildistamisi, unetuid öid arvutite taga, lõppematuid telefonikõnesid, keele korrigeerimist ja kujunduste katsetamist, ärevaid ilmumiseelseid päevi ja trükikuradi taltsutamist. Seda kõike on saanud kogeda kogu kirjastusepere ja loomulikult raamatute autorid.
Ja ükski neist raamatutest poleks sündinud ilma autoriteta. Meie autoritel on üks ühine omadus, nende hing on kokku kasvanud käsitööga.
Nad on parimatest parimad, nad on kirjastuse siidiniit ja hõbevardad …
Saara kirjastus on 10-aastane!
Laupäeval kell 13 avame meie autorite loomingu näituse Türi Kultuurimaja teisel korrusel. Tulge aga uudistama, näitus jääb avatuks kuni 6. oktoobrini.
Veel kaks päeva on avatud kirjastuse kõrval olev Saara kohvituba. Kauemaks ei saa kirjastus oma töötajaid paraku kohviku leti taha lubada, nii et kiirustage!
Raamatuesitlus Eesti Käsitöö Majas
Autorid Kristi Jõeste ja Kristiina Ehin tutvustasid raamatut ja jagasid soovijatele autogramme.
Eile Eesti Käsitöö Majas toimunud esitlusega jõudis lugejateni ka raamatu “Kirjatud teekond” inglise keelne versioon “Ornamented Journey”. Loodame, et “Kirjatud teekond” lugejaid puudutab ja kutsub kaasa värvikasse kindamaailma.
Kirjastus teeb pika kummarduse autorite Kristi Jõeste ja Kristiina Ehini ees ning tänab kõiki, kes raamatu valmimisele kaasa aitasid:
kujundaja Mariann Einmaa
kindafotode autor Grete Ojamaa
tõlkijad Ilmar Lehtpere ja Maret Tamjärv
keeletoimetajad Ly Ehin, Janika Oras, Ilmar Lehtpere ja Nancy Bush
Raamatu kaanehinda aitas vähendada Eesti Kultuurkapital.
“Kirjatud teekond” hakkab nüüd oma elu elama lugejate kodudes ning Saara Kirjastus sukeldub uutesse, veel olematutesse raamatutesse.
Esitlus Tallinnas
Kuigi “Kirjatud teekond” on juba jõudnud kauplustesse, on järgmisel reedel ees ootamas esitlus Tallinnas. Just selleks päevaks saab raamat valmis ka inglise keelsena. Ootame käsitöö ja kirjandushuvilisi autoritega kohtuma ja raamatuga tutvuma. Kohapeal saab ka raamatut osta ja autorid on lahkesti nõus autogramme jagama.
“Kirjatud teekond ” jõudis kauplustesse
Nüüd on võimalik värsket raamatut “Kirjatud teekond” osta juba päris mitmetest poodidest. Paari päeva jooksul jõuab raamat ehk ka ülejäänud kauplustesse.
Hetkel müügil:
Brigitta äris Viljandis
Lõngastuudio poes Pärnus
Haapsalu Disainipoes
ERM-i raamatuletis
Tartu Ülikooli Raamatupoes
Eesti Vabaõhumuuseumi poes
Lexika raamatupoes Võrus
Rapla Raamatupoes
Solarise keskuse Apollo raamatupoes
Kristiine keskuse Apollo raamatupoes
Rocca al Mare keskuse Rahva Raamatu poes
Viru Keksuse Rahva Raamatu poes
Rahva Raamatu Pärnu mnt raamatupoes
Raamatut saab tellida ka kirjastuse kodulehelt www.saara.ee
20. aprillil ilmub raamatu inglise keelne versioon. Parim ostuvõimalus välismaalt ostmiseks on võtta kontakti meie välismüügijuhi Katrin Vreimanniga sales@saara.ee
“Kirjatud teekond” on ilmunud
Täna ilmus raamat. See on ilus lause – ilmus nagu ilmutus. Tegelikult ilmus ta tänu mitmete kenade inimeste loomingule ja tööle.
See ei ole päris tavaline käsitööraamat, selles raamatus saavad kokku kunst ja kirjandus. Kristi Jõeste kaunid kirjatud kindad moodustavad ühtse tundelise terviku Kristiina Ehini kirjutataud lugudega.
Mustrikuradi aheldamine
Ikka räägitakse trükikuradist, kui raamatus juhtub mõni viga olema. Kuigi enamasti teevad vigu siiski inimesed, sest see on nii inimlik. Kui aga viga on mustris – eks siis võib vist mustrikuradist rääkida. Paraku on see kuri sarviline tegelane ka rätiraamatus jälje maha jätnud. Autorid on leidnud kolm mustriviga, mis vilunud kudujaid vast ära ei eksitagi, aga algaja rätikuduja kindlasti segadusse võivad ajada.
Toome siinkohal ära nende mustrite ÕIGED algusread.
Valmis!
Eile tegime väikese hingetõmbe, et pidutseda – põhjuseks ilmavalgust näinud raamat “Haapsalu rätt. The Haapsalu Scarf”. Imekauni vaatega Promenaadi Hotelli restoranis olid rätimeistrid, oli suur hulk toredaid pitsihuvilisi, oli natuke laulu ja filmi, palju lilli ja häid soove. Olgu siingi öeldud meie siirad tänusõnad kõigile, kes selle pooleteise aasta jooksul rätiraamatu valmimisele kaasa aitasid, eriti pika kummarduse teeme aga autoritele Siirile ja Aimele ning loodame, et valminud raamatust on rõõmu paljudele käsitööhuvilistele.
Selle suure ja roosa raamatu ning pisitillukese taskukalendriga kuulutab Saara Kirjastus järgneva 2012. aasta rätikudumise aastaks.
Raamatut saab osta kohe-kohe kõigist Eestimaa raamatupoodidest ning alates laupäevast ka Saara Kirjastuse kodulehelt.
Haapsalu rätt läks trükimasinasse
Raamatu “Haapsalu rätt” trükk on alanud. Ootame ja soovime trükikuraditele rahulikku und, et nad pitsiraamatut kimbutama ei pääseks. Kõik armsad käsitööhuvilised on oodatud raamatu esitlusele, kus on ka võimalik raamatut esitlushinnaga osta.
Siinkohal lubame natukene piiluda uue raamatu sissejuhatust ja sisukorda.
Türi kindad ja sukad kaante vahel
Ikka ja jälle on meie käest küsitud, miks Saara kirjastus oma lähiümbruse näputööd ei tutvusta. Miks pole ühtegi raamatut Järvamaa käsitööst? Mis seal salata, pole siin ju miskit, mis oleks sama õrn kui Haapsalu sall või sama värvipöörane kui Muhu mustrid. Nüüd oleme siiski end veidi parandanud ja huvilisteni toonud Türi kihelkonna vanad kindad ja sukad. Siinkohal suur tänu Imbi Karule ja Kesk-Eesti Käsitööseltsile, sest ilma nende organiseerimistööta poleks seda raamatut sündinud.
Nende kaante vahel on fotod praktiliselt kõigist Eestimaa muuseumites säilinud Türi kandi kinnastest ja sukkadest ning lisaks veel üks tore kinnas ja sukk Järvamaa Muuseumi kogust, mille kohta täpsemad kohaandmed puuduvad.
Kust seda raamatut saab?
Raamatust on tehtud kaks trükki. Üks neist on rahastatud projektidest ning need raamatud pole müüdavad. Saada võib neid Kesk-Eesti Käsitööseltsist. Et aga katta kõiki raamatuga seotud kulutusi ja pakkuda seda brošüüri ka Türilt kaugemal elavatele käsitööhuvilistele, on Saara kirjastus lasknud trükkida teise, väiksema koguse raamatuid, mis on müügil raamatupoodides ning kohe ka kirjastuse kodulehel.
Ootamine on põnev!
Meil on praegu just see tunne nagu Karupoeg Puhhil enne mee juurde asumist ehk siis veel natuke ja valmis saab üks ilus ja suur raamat. Tehtud on seda kaua ja usinalt ning pingutanud on selle nimel mitmed ja mitmed toredad inimesed. Ühesõnaga öeldes – peagi ilmub raamat “HAAPSALU RÄTT”. Sama suur nagu “Haapsalu sall”, aga mahukam. Ei suutnud me kõiki neid ilusaid Pitsilinna kandilisi ja kolmnurkseid rätte vähema kui 272 lehekülje peale ära mahutada ja kõrvale visata lihtsalt ei raatsinud.
Sedakorda on raamat kohe kahes keeles ja me loodame väga, et see rätikudujaid segama ei hakka, kuna valdav osa sellest raamatust on ju mustrid.
Haapsalu rätt
autorid Siiri Reimann ja Aime Edasi
Mis siis uuest raamatust leida võib?
Rättidel olevad mustrid ei korda salliraamatus avaldatud mustreid, kui välja arvata mõned ükiskud klassikalised kirjad, mis on nüüd rättidele paigutatud. Rätimustri kokku panemine nii, et mustrid omavahel täpselt klappima hakkaksid, on märksa keerukam, kui sallile mustri kavandamine, seetõttu on rätiraamatus nö valmis mustrid. Mustris on ära toodud räti kõik neli nurka ja täpselt näidatud, mida ja kui palju tuleb vahepeal korrata.
Me loodame, et rätikudumine võtab hoogu…
Millal siis raamat Saara kirjastuse seinte vahelt välja saab?
Usume, et see juhtub oktoobris. Kui kuupäev paigas, eks me anname siin teada ja kutsume kõiki huvilisi esitlusele.
Uudis tikkimishuvilistele!
Teisipäeval, 21. juunil kel 16 esitleme Muhus Liiva käsitööpoes korraga kohe kolme mustrikogu. Sari “Meite Muhu meistrite mustrid” on kummardus Muhu eredatele tikandiloojatele. Anu Kabur on kokku pannud ja üles joonistanud Jaagutoa Riina, Palmi Eevi ja Mihkli Linda kaunid tikkimismustrid. Tikkimine on tore. Ootame käsitööhuvilisi kaema ja ostma!
Seda raamatut saab osta…
Raamatut “Meite Muhu mustrid” müüvad järgmised poed:
Apollo raamatupood internetis
Tartu Kaubamaja Apollo
Ja Saara kirjastuse esindaja reakis koa selle roamatu tegust. No eks sie olli ikka üks suur tüö koa. Roamat oo ise ju koa suur. Ja ega põle paljast üks umbest kirjutat jutt. Ikka palju oo taris oln asju uurida ja täpsest järge küsida. Neh, et mis roamat sie sõuke siis üldsegid oo? Kohe roamatu alguses oo Laasu Kadri jutt sest, et muhu naesed ja noorikud oo eluaa paljast igaspool vihtun käsitüöd tiha.Ja kohe siitsammast algusest tuleb sie koa välja, et Muhus põle eluaegas kahte sammatsugust asja tehtudkid mette. Kellel põle just kahte vassakud kätt külge juhtun, sie katsub omad asjad ikka jälle teestest paramini tiha. Ja omadmoodi oo nie Muhu asjad oln küll. Sii roamatu sihes õppeb mitudsorti muhu luodust ja kahandamist ja kannategu. Just nõnna kut ennemalt ikka Muhus tehti. Ja nie värvimoed oo koa puhas ää õpetat, et mõuke oo miinikollane ja mõuke kiperoosa. Et kust nie tuln oo ja puhas.
Olge siis munuksed!
Raamatu Meite Muhu mustrid esitlus on toimunud!
Oli värvikat tantsu, sooje sõnu, rõõmsaid nägusid ja palju kenasid inimesi. Muhu Põhikooli ilusas saalis oli vaatamata hirmus hullule ilmale üsna suur hulk muhulasi, kes olid tulnud uut raamatut kaema ja ka ostma.
Meite Muhu Mustrid
Nüüd on see raamat trükikojas. Kaua tehtud kaunikene – nelisada lehekülge Muhu ilu ja elu. Loodame, et sellest saab ihaldusväärne kingitus paljude päkapikkude kingikotis, kes Eestimaal käsitöötegijaid külastavad. Raamat on sama suur nagu “Haapsalu sall”, aga lehekülgi on selles pea kaks ja pool korda rohkem.
Kirjastuse siiras tänu kuulub Muhu Muuseumile ja rohkem kui viiekümnele muhulastele, kes on selle raamatu valmimisele kaasa aidanud, jaganud oma mälestusi, näidanud töövõtteid, lubanud pildistada oma rõivakirstudes olevat vara, andnud raamatusse ilusaid vanu fotosid ja jutustanud vanu lugusid. Sellist raamatut ei saagi teha mujal kui Muhus ja koos muhulastega.
Raamatut on esmakordselt võimalik näha saada 9. novembril kell 18 Muhu Põhikoolis toimuval esitlusel.
Raamatut tutvustame ka Mardilaada käsitöö-ööl 12. novembri õhtul kella seitsme paiku.
Milliseks kujunevad raamatu poehinnad, seda kahjuks täna veel öelda ei oska, kirjastuse kodulehelt http://saara.ee/ saab raamatu tellida 579.- krooni eest.
Õiged Muhu rõivad on oma mustrites ja värvidemängus kordumatud. Põhimõte teha sama ilusasti kui oma küla kõige ilusam rõivas ja veel natuke ilusamini ongi põhjuseks, miks Muhu rahvarõivaste uurimisel saab avastada ammendamatu rikkuse.
Raamat toob lugeja silme ette muhulaste ilutunde kogu oma ehedas kirevuses. Siit on võimalik saada vastuseid Muhu rõivaste, kaunistuste ja tekstiilide valmistamise ja kandmise juures tähtsateks osutunud põhimõtete kohta ning lisaks leida terve kuhja väärtuslikke õpetusi ja mustreid nii kudumiseks, heegeldamiseks kui ka tikkimiseks.
Autoritest
Anu Kabur
Anu Kabur sündis põliste muhulaste lapsena 1963. aastal Tallinnas. Lõpetas 1988 kiitusega Tallinna Pedagoogilise Instituudi joonistamise, joonestamise ja tööõpetuse erialal. 1994. aastast elab Anu oma esivanemate talus Linnuse Uieniidil ning töötab kunstiõpetajana Muhu Põhikoolis. Loomingulise ning vilunud tikkija ja kudujana on ta viimased 10 aastat teinud käsitööd ka müügiks. Terane silm ja põhjalik huvi Muhu tikandi vastu on Anust teinud spetsialisti, kes oskab hinnata ja eristada Muhu tikkijate pärandit.
2008.-2009. aastal oli ta rahvusvahelise tootearendusprojekti INEXTEX Muhu Muuseumi poolse testgrupi kursuse juhendaja ja tekstiiliekspert.
Anu on abielus, kahe lapse ema.
Raamatu põhiautorina on ta oskuslikult ja talle omase mahlaka ütlemisega osanud ühtseks tervikuks siduda muhulaste käsitööalased nipid ning Muhu saare inimeste lood ja tegemised.
Anu Pink
Anu Pink sündis 1964. aastal Orissaares.
Kuigi Anu esimeseks, veel enne kooli tehtud käsitööalaseks katsetuseks oli Muhu tikandi moodi asi, on ta Muhu saart siiski enamasti üle mere kaenud, sest tema sünnikodu jäi Muhust tervelt 3 kilomeetri kaugusele. 1986 lõpetas ta Tallinna Pedagoogilise Instituudi üldtehniliste distsipliinide ja tööõpetuse erialal.
Nüüd elab Anu juba paarkümmend aastat Türil, kus peab käsitööõpetaja ametit ning on selle kõrvalt kirjutanud koolides kasutusel olevaid käsitööõpikuid. Vanu asju ja põnevaid ideid armastava inimesena on ta mitme Saara kirjastuse raamatuprojekti algataja.
Raamatu idee autorina on ta olnud ühendavaks lüliks kogu selle valmimisprotsessis ning enamiku kauneid esemeid pildile püüdnud. Andunud käsitööinimesena on Anu pidanud vajalikuks igale esemele ka seestpoolt läheneda ning avastatut raamatus olevate õpetuste näol jagada.
Mai Meriste
Mai Meriste sündis 1977. aastal Tartumaal Tähtvere vallas. Mai põhjalik haridustee on seotud tekstiiliga. 1997 lõpetas ta kiitusega Tartu Ehitus- ja Kergetööstuskooli individuaalõmbluse eriala, kolm aastat hiljem kiitusega Tallinna Kergetööstustehnikumi rõivaste konstrueerimise ja modelleerimise eriala ning 2004 Eesti Kunstiakadeemia moe eriala. Tema bakalaureusetööks oli Seto ja Muhu rahvusliku käsitöö elementidega linane rõivakollektsioon.
Paar aastat tagasi kolis Mai koos saarlasest mehega elama Orissaarde ning 2009. aasta sügisest on ta ametis Muhu Muuseumis. Oma armsate looduslähedaste käsitööde, hea huumorisoone ning leidliku sõnakasutusega on tema käsitööblogi saanud populaarseks, seda näitab tiitel Aasta Isetegija 2010.
Mai kasvatab koos mehega kahte last.
Raamatus on terve hulk Mai tehtud mustritöid, ta on olnud heaks sidemeks muuseumiga ning kirja pannud ja testinud mitmeid raamatu osasid.