Tag Archive for: kudumine

Mõnuvere mehe mütsi lugu

Kirjutas Anu Pink

See juhtus ühel toredal suvelõpupäeval, kui lastelastega Paides uut Wittensteini tegevusmuuseumit külastasin (Järvamaa muuseum on nüüd uue nimega, uues vormis ja ka uues asukohas). Muuseumi käsitöökojas märkasin läbi kapi klaasukse seda mütsi. See lebas seal ilma igasuguse infota, lihtsalt teiste asjade vahel. Aga minus lõi kohe lõkkele vanade kudumite kriminaaluurija :). Tundus, et müts on väga vana ja kuna suur osa selliseid kiritriipudega mütse on ju kogutud Saaremaalt, siis näis asi veelgi põnevam.

Et parasjagu möödus meist muuseumi teadusjuht Ründo Mülts, siis ei saanud ma mitte jätta küsimata, et mis müts teil siin kapis on? Ja kas seda saaks veidikene vaadata… No seda, et vanaema on “peast veidi kuduja”, said kogeda ka minu 5 kaasasolevat lapselast, kes ka näitasid mütsiuurimises üles teatavat õhinat :). Suur tänu Ründo Mültsile, kes meile mütsi kapist välja võttis ja ka legendiraamatu vaadata tõi. Uurimine võis alata!

Kuna müts on Järvamaa Muuseumisse saadud aastal 1963 ja inventeeritud aastal 1977, siis ilmselt pole seda keegi eriti vanaks mütsiks pidanud. Seda enam, et see legendist ka ei selgu. Ka muisis on müts ilma pildita  https://www.muis.ee/museaalview/1715154

Müts ise näeb välja tore – potisinised villased kirimustrid valgel linasel taustal. Kujult väikese sopiga, mille otsas on sini-valge tutt. Legendi järgi olla seda meestemütsi kantud suvel. Siinkohal ei hakka  käsikirjalist legendi täpselt edastama, seda enam, et hilisemal uurimisel leidus seal mitmeid vigu nimedes. Kirjutan siia hoopis oma järgneva uurimistöö tulemused, mis annavad mütsi päritolust märksa täpsema ülevaate.

Uurimiseks kasutan oma metoodikat – kontrollin teadaolevaid andmeid läbi mitme arhiiviallika, kirikuraamatute, koguduste nimeregistrite, valla elanike nimekirjade, ajalooliste maakaartide, geni jt. Selle tulemusel on võimalik esemete legende ja ka oletatavaid tegemise aegu märgatavalt täpsustada. (esmakordselt võtsin suuremas mahus sellise töö ette “Eesti silmuskudumine 3. Labakindad” toimetamisel ja kogesin, kui palju õnnestus andmeid täpsustada).

Nüüd siis selle mütsi lugu

Järva-Madise kihelkonnas, Albu mõisa aladel on pandud veidi muigama panevaid kohanimesid. Nii on Kakerdaja raba ühel serval küla nimega Mõnuvere ja raba teisel serval üksik Noku talu.

Aastal 1814. sündis Mõnuvere külas Jüri ja Madli Erdmannil teine poeg Kustas. Tema ongi selle toreda mütsi omanik. Kui Kustas 1832. aastal Järva-Madise kirikus leeris käis, polnud tema tulevane naine veel sündinudki. Kahjuks pole teada, kas mütsi kudus Kustase ema (1786–1838) või tema naine Kai Erdmann (1834–1867) või oli kudujaks hoopis Kustase ainus täisealiseks elanud tütar Miina (Mina, 1862–1942). Seega võib vaid oletada, et seda mütsi kandis 1885. aastal surnud Kustas Erdmann umbes 19. sajandi keskel.

Mütsi andis 1963. aastal muuseumile Julie Soilts Vetepere külast, kes oli mütsiomaniku tütretütar.

Lõpetuseks

See tore suvine meestemüts on pärit ajast, mil Järvamaa mehed veel igapäevaselt rahvarõivaid kandsid. Ja kuna Järva-Madise kihelkonnast on see ilmselt ainus tollest ajast säilinud meeste peakate, siis oleks ilmatuma tore, kui Albu kandi koorilaulumehed näiteks otsustaksid omale sellised mütsid muretseda :). Analoogseid meestemütse on muuseumitesse kogutud veel Vigalast, Märjamaalt, Tõstamaalt, Rakverest ja Kadrinast, üks ka Amblast.

Et teile näidata, kui tore see müts peas välja näeb, tuli see uuesti kududa.

Kuidas sellist mütsi kududa?

Võtsin maha mustri ja valisin kudumiseks nr 2 vardad, ühe lõimematerjaliks mõeldud linase ja Saara veebipoes müüdava “Vanamoelise” sinise villase. Villase valik oli hea, aga linane oleks võinud olla veidi peenem ja veidi valgem. Kogemata keerasin valet pidi ka keeratud vitsad (mustris on õiget pidi). Originaali alumise serva ümbermõõt on 50 cm, koopial paar cm rohkem. Mütsi pikkus originaalil 28 cm, koopial 30 cm. Sinist villast lõnga kulus (koos tutiga) 40 grammi, valget linast 50 grammi.

Ja kui juhtute Järvamaale sattuma, siis tehke kindlasti üks väike matk ka Kakerdaja rabas, seal Mõnuvere juures 🙂 ning külastage Paides Wittensteini tegevusmuuseumit! Ning nüüd kõik Järvamaa naised Mõnuvere mütsi kuduma!

Lisame siia õpetusvideod vitsalise looduse kudumiseks ja keeratud vitsa kudumiseks.

Kuna Mõnuvere mehe mütsike on tekitanud rohkelt vastukaja, siis kummutan siin arvamuse, et see on midagi täiesti ainulaadset Eesti mehe peas :). Otsisin muis.ee vahendusel kokku kõik vanad Eesti meeste mütsid ja tegin neist järgmise tabeli. Tabelist jäid välja koekirjalised mütsid (Kullamaa, Jõhvi jne) ja ka üsna suur osa kaarma kihelkonna mütse, sest nende puhul on raske kindlaks teha, kas mütsi kandis mees või naine.

Kui neid mütse niiviisi koos vaadelda, siis on näha, et muidu üsna sarnased mütsid on siiski kõik täiesti erinevate kirjadega ning võimalik on seejuures märgata ka piirkondlikke tehnilisi erisusi. Ainult kahel Järvamaalt kogutud mütsil on alumise kiritriibu servas vitsaread ja serv pole kahekorra keeratud. Vigala mütse on kahandatud kindlatest kohtadest (5–6 kohast), mis on viimased kiritriibud muutnud servast nurgeliseks. Saaremaal ja eriti Mustjalas olid kirjad punased. Ja Mustjalas on kõige rohkem mütse, millel olid kõik triibud ühe mustriga.

Uus kudumisõpik on valmis!

Kõik on uus septembrikuus! Meie kutsume teid uue raamatuga kudumist õppima.
Vahet ei ole, kas oled noor või vana, parema- või vasakukäeline, tüdruk või poiss, vanaema või vanaisa – kudumine on ikka väga tore! Osta raamat endale või oma koolilapsele.
See on esimene Saara raamat, mille juurde kuuluvad õppevideod, eraldi heliga, helita, parema- ja vasakukälistele, nende juurde saab mugavalt QR-koodide abil otse raamatust.

Raamatus on lihtsad ja selged õpetused, palju näiteid ja inspiratsiooni väga lihtsate esemete kudumiseks, aga ka natuke keerukamate asjade nagu sokid, labakindad või sõrmkindad tegemiseks. Lisaks õpetustele on väikesed vahelood kudumise ajaloost, rahvakunstist ja tänapäeva kudumiskunstnikest.

Saara kudumisraamat aitab toredaid asju kududa!

 

Kudumine

Kudumine

Saara järjejutt nr 10 – Saaremaa kampsuni heegeldatud servad

Juhuu!

Kui sa oled  jõudnud sellesse punkti, et sinu ees on Saaremaa kampsuni KÕIK valmiskootud tükid, siis võib julgelt kuulutada – seesinane koer on valmis ehk siis jäänud on ainult saba!

Kui sa oled läbinud enese premeerimise faasi (silitanud valmiskootud tükikesi, võtnud jupikese šokolaadi, tassi kuuma kakaod, sooja lõhnavanni, no midaiganes tänasel päeval enese premeerimiseks teha saab), siis võiksid järgneda sellised tööd:

1. Peida kõik lõngaotsakesed ära.

2. Pese kampsunitükid soojas vees muljudes (lisa veidi villase pesemise vahendit ka) puhtaks.

3. Loputa tükid.

4. Pista kõik tükid tsentrifuugi, keera pöördeid veidi maha, näiteks 900. Väldi kuivatusmasinat!!!

5. Parajalt niisked tükid võimaldavad lõike järgi vormimist ja soovitud suunas veidikest venitamist.

6. Aseta tükid saunalinale horisontaalselt kuivama (kui sa oled läbematu ja ei taha poolteist päeva oodata, pane oma saunalina maha soojendusega vannitoa põrandale – hommikuks on kindlasti kõik kuiv).

7. Õmble tükid kokku töö paremalt poolelt (Pane tükid serv servaga vastamisi kokku ja haara korda mööda piste kord ühelt, kord teiselt tükilt).

8. Auruta õmblused töö pahemalt poolelt üle. Nii muutuvad need ilusaks pehmeks.

9. Juhuu! Pane kampsun selga! Kui nüüd tundub, et pika kampsunikudumise käigus on sul õnnestunud oma ümbermõõtu suurendada ja kuskilt paistab see asi nüüd liiga kitsas olema, siis aurutriikrauaga pahemalt poolelt aurutades ja veidi venitades saad kampsunit vajadusel pisut laiendada.

Kõige magusam osa

Saaremaa kampsunil olid toredad üleheegeldatud servad. Kasuta selleks veidi heledamat sinist lõnga (sobib näiteks 8/2). Servade üleheegeldamiseks oli saarlastel vanasti väga tore retsept (ega me muidugi ei tea, kas niiviisi heegeldati üle ainult see säilinud kampsun või oli see töövõte laiemalt levinud).

Saaremaa kampsuni imeline saba. Esmalt heegeldatakse tulbad heledama sinisega ja pärast veel üks rida tumesinise lõngaga kinnissilmuseid.

 

Varrukaotsa heegeldus. Varrukaotsal on ka teine, kinnissilmustega heegeldatud ring heledam sinine.

Heegeldamise selgituseks tegime teile väikese koduvideo. Ehk olete nõus andestama, et sellekevadist olukorda arvestades on ekraanil väga koledad maniküürita ja kuivaks pestud käed.

Kliki videol, siis näed kogu pilti :).

Nüüd on siis kampsun peaaegu valmis – jäänud on üksnes esikinnise ja krae tegemine. Aga sellest jutustame juba järgmine kord 🙂

Üks vana pits, mis võinuks olla raamatus “Silmuskudumine1.”

Kirjutas Anu Pink

Vahel juhtub nii, et teed mõne toreda avastuse täiesti ootamatult ja ettekavatsematult, umbes nii nagu pime kana leiab ka tera. Minuga juhtus see päeval, kui uurisin ERMis Ruhnu kudumeid ja sel imelühikesel teekonnal oma laua juurest kartoteegikastini püüdsin silmanurgast kinni miskit ootamatut, ehk siis üks tore inimene uuris parasjagu Jõelähtme käiste tikandeid. Ja tikandi all, oh üllatust, oli varrastel kootud pits! Käiste all pitsi näha pole muidugi ootamatu, kuid enamjaolt on pits siiski nipeldatud. Varrastega kootud pitsi kohtasin käiste alumisel serval tõesti esmakordselt ja kui ma oleksin seda kohanud varem, oleks see pits kindlasti leidnud oma auväärse koha silmuskudumise raamatus.

Ilmselt võiks seda lugeda üheks vanimatest säilinud talurahva varraspitsidest. Kuigi ka näiteks Haapsalu rätikute ajalugu ulatub ju vähemalt samakaugele ja kaugemalegi, pole säilinud siiski ühtegi nii vana rätti.

Jõelähtme käised ERM 4672

Jõelähtme käised ERM 4672
Legend ütleb, et käised on tehtud kodus umbes aastal 1842, muuseumile on need andnud Anna Piilberg ja pärit on need Jõelähtme kihelkonna Mardu valla Tammneeme küla Kuuse talust.

Ilusatel punase ja pruuni villase lõngaga tikitud käistel on peenikesest linasest niidist kootud pits, mille laius üksnes 3 cm. Kuna pits on tugevasti rebenenud, siis pole selle ilu ehk keegi märganudki. Samas on see kootud pits ehk õnnistuseks kellelegi, kel Jõelähtme käiste valmistamine just plaanis, aga pole tahtmist rinda pista niplispitsiga :).

Seega võtsin pitsimustri maha ja pakun seda teilegi. Kudusin linasest niidist varrastega nr 1,5. Pits on läbinisti ripsiline ja kootud nö viltu ridadena. Üleval ääres on mõlemalt tööpoolelt kootav nö nõiaredel, mille sarnast võib leida Saaremaa pitsilistelt pulmakinnastelt ja ka mõnelt Kihnu sõrmkinda väikeselt sõrmelt. Pits on käiste külge õmmeldud nõiaredelit meenutava lõdva aedpistega.

Loomulikult võib seda tehnoloogiliselt üsna eriilmelist pitsi tarvitada ka mujal :).
Head pitsikudumist!