Mõnuvere mehe mütsi lugu

Kirjutas Anu Pink

See juhtus ühel toredal suvelõpupäeval, kui lastelastega Paides uut Wittensteini tegevusmuuseumit külastasin (Järvamaa muuseum on nüüd uue nimega, uues vormis ja ka uues asukohas). Muuseumi käsitöökojas märkasin läbi kapi klaasukse seda mütsi. See lebas seal ilma igasuguse infota, lihtsalt teiste asjade vahel. Aga minus lõi kohe lõkkele vanade kudumite kriminaaluurija :). Tundus, et müts on väga vana ja kuna suur osa selliseid kiritriipudega mütse on ju kogutud Saaremaalt, siis näis asi veelgi põnevam.

Et parasjagu möödus meist muuseumi teadusjuht Ründo Mülts, siis ei saanud ma mitte jätta küsimata, et mis müts teil siin kapis on? Ja kas seda saaks veidikene vaadata… No seda, et vanaema on “peast veidi kuduja”, said kogeda ka minu 5 kaasasolevat lapselast, kes ka näitasid mütsiuurimises üles teatavat õhinat :). Suur tänu Ründo Mültsile, kes meile mütsi kapist välja võttis ja ka legendiraamatu vaadata tõi. Uurimine võis alata!

Kuna müts on Järvamaa Muuseumisse saadud aastal 1963 ja inventeeritud aastal 1977, siis ilmselt pole seda keegi eriti vanaks mütsiks pidanud. Seda enam, et see legendist ka ei selgu. Ka muisis on müts ilma pildita  https://www.muis.ee/museaalview/1715154

Müts ise näeb välja tore – potisinised villased kirimustrid valgel linasel taustal. Kujult väikese sopiga, mille otsas on sini-valge tutt. Legendi järgi olla seda meestemütsi kantud suvel. Siinkohal ei hakka  käsikirjalist legendi täpselt edastama, seda enam, et hilisemal uurimisel leidus seal mitmeid vigu nimedes. Kirjutan siia hoopis oma järgneva uurimistöö tulemused, mis annavad mütsi päritolust märksa täpsema ülevaate.

Uurimiseks kasutan oma metoodikat – kontrollin teadaolevaid andmeid läbi mitme arhiiviallika, kirikuraamatute, koguduste nimeregistrite, valla elanike nimekirjade, ajalooliste maakaartide, geni jt. Selle tulemusel on võimalik esemete legende ja ka oletatavaid tegemise aegu märgatavalt täpsustada. (esmakordselt võtsin suuremas mahus sellise töö ette “Eesti silmuskudumine 3. Labakindad” toimetamisel ja kogesin, kui palju õnnestus andmeid täpsustada).

Nüüd siis selle mütsi lugu

Järva-Madise kihelkonnas, Albu mõisa aladel on pandud veidi muigama panevaid kohanimesid. Nii on Kakerdaja raba ühel serval küla nimega Mõnuvere ja raba teisel serval üksik Noku talu.

Aastal 1814. sündis Mõnuvere külas Jüri ja Madli Erdmannil teine poeg Kustas. Tema ongi selle toreda mütsi omanik. Kui Kustas 1832. aastal Järva-Madise kirikus leeris käis, polnud tema tulevane naine veel sündinudki. Kahjuks pole teada, kas mütsi kudus Kustase ema (1786–1838) või tema naine Kai Erdmann (1834–1867) või oli kudujaks hoopis Kustase ainus täisealiseks elanud tütar Miina (Mina, 1862–1942). Seega võib vaid oletada, et seda mütsi kandis 1885. aastal surnud Kustas Erdmann umbes 19. sajandi keskel.

Mütsi andis 1963. aastal muuseumile Julie Soilts Vetepere külast, kes oli mütsiomaniku tütretütar.

Lõpetuseks

See tore suvine meestemüts on pärit ajast, mil Järvamaa mehed veel igapäevaselt rahvarõivaid kandsid. Ja kuna Järva-Madise kihelkonnast on see ilmselt ainus tollest ajast säilinud meeste peakate, siis oleks ilmatuma tore, kui Albu kandi koorilaulumehed näiteks otsustaksid omale sellised mütsid muretseda :). Analoogseid meestemütse on muuseumitesse kogutud veel Vigalast, Märjamaalt, Tõstamaalt, Rakverest ja Kadrinast, üks ka Amblast.

Et teile näidata, kui tore see müts peas välja näeb, tuli see uuesti kududa.

Kuidas sellist mütsi kududa?

Võtsin maha mustri ja valisin kudumiseks nr 2 vardad, ühe lõimematerjaliks mõeldud linase ja Saara veebipoes müüdava “Vanamoelise” sinise villase. Villase valik oli hea, aga linane oleks võinud olla veidi peenem ja veidi valgem. Kogemata keerasin valet pidi ka keeratud vitsad (mustris on õiget pidi). Originaali alumise serva ümbermõõt on 50 cm, koopial paar cm rohkem. Mütsi pikkus originaalil 28 cm, koopial 30 cm. Sinist villast lõnga kulus (koos tutiga) 40 grammi, valget linast 50 grammi.

Ja kui juhtute Järvamaale sattuma, siis tehke kindlasti üks väike matk ka Kakerdaja rabas, seal Mõnuvere juures 🙂 ning külastage Paides Wittensteini tegevusmuuseumit! Ning nüüd kõik Järvamaa naised Mõnuvere mütsi kuduma!

Lisame siia õpetusvideod vitsalise looduse kudumiseks ja keeratud vitsa kudumiseks.

Kuna Mõnuvere mehe mütsike on tekitanud rohkelt vastukaja, siis kummutan siin arvamuse, et see on midagi täiesti ainulaadset Eesti mehe peas :). Otsisin muis.ee vahendusel kokku kõik vanad Eesti meeste mütsid ja tegin neist järgmise tabeli. Tabelist jäid välja koekirjalised mütsid (Kullamaa, Jõhvi jne) ja ka üsna suur osa kaarma kihelkonna mütse, sest nende puhul on raske kindlaks teha, kas mütsi kandis mees või naine.

Kui neid mütse niiviisi koos vaadelda, siis on näha, et muidu üsna sarnased mütsid on siiski kõik täiesti erinevate kirjadega ning võimalik on seejuures märgata ka piirkondlikke tehnilisi erisusi. Ainult kahel Järvamaalt kogutud mütsil on alumise kiritriibu servas vitsaread ja serv pole kahekorra keeratud. Vigala mütse on kahandatud kindlatest kohtadest (5–6 kohast), mis on viimased kiritriibud muutnud servast nurgeliseks. Saaremaal ja eriti Mustjalas olid kirjad punased. Ja Mustjalas on kõige rohkem mütse, millel olid kõik triibud ühe mustriga.