Maaja Kalle

Käsitöö on mind enda poole tõmmanud juba üpris varases eas. Pusserdasin  endale kodus toimetamiseks marlist printsessikleite ja üritasin mänguasju valmistada.10-selt õmblusmasinal õmmeldud suvekleidiga lubas ema  mul isegi õue minna. Kooli käsitöötundides olin õpetaja jaoks liialt isepäine ja seal mind eriti kõrgete hinnetega ei hellitatud. Aga iseenese tarkusest hakkasin õmblema peaaegu kõike, nii enesele kui hiljem ka teistele. Pruutkleitegi on aegade jooksul sadakond valmis tehtud. Pedagoogilisse Instituuti astudes tahtsin  kohe kindlasti käsitööõpetajaks saada, kuid sattusin hoopis lasteaedniku radadele. Aga käsitööõpetajaks ma ikkagi sain ja töötasin Põlva külje all Rosmal ühes väikeses waldorfkoolis kümmekond aastat. Seal tulid mu ellu villaga mässamine ja waldorfnukud. Kõik oli ju tore, kuid hing ihkas veel midagi. Ja siis vanuigi avanesid mulle Viljandi Kultuuriakadeemia uksed, et söösta rahvusliku tekstiili radadele. Kas oli see nüüd lõpuks õigesse kohta jõudmine või lihtsalt ühe suure unistuse täitumine, mine sa võta kinni. Aga õnnelikuks võin end pidada küll, sest olen enamalt jaolt saanud teha ikka seda, mida tahan ning teha seda rõõmuga.

„Viltimine“