Üks vana pits, mis võinuks olla raamatus “Silmuskudumine1.”
Kirjutas Anu Pink
Vahel juhtub nii, et teed mõne toreda avastuse täiesti ootamatult ja ettekavatsematult, umbes nii nagu pime kana leiab ka tera. Minuga juhtus see päeval, kui uurisin ERMis Ruhnu kudumeid ja sel imelühikesel teekonnal oma laua juurest kartoteegikastini püüdsin silmanurgast kinni miskit ootamatut, ehk siis üks tore inimene uuris parasjagu Jõelähtme käiste tikandeid. Ja tikandi all, oh üllatust, oli varrastel kootud pits! Käiste all pitsi näha pole muidugi ootamatu, kuid enamjaolt on pits siiski nipeldatud. Varrastega kootud pitsi kohtasin käiste alumisel serval tõesti esmakordselt ja kui ma oleksin seda kohanud varem, oleks see pits kindlasti leidnud oma auväärse koha silmuskudumise raamatus.
Ilmselt võiks seda lugeda üheks vanimatest säilinud talurahva varraspitsidest. Kuigi ka näiteks Haapsalu rätikute ajalugu ulatub ju vähemalt samakaugele ja kaugemalegi, pole säilinud siiski ühtegi nii vana rätti.
Jõelähtme käised ERM 4672
Legend ütleb, et käised on tehtud kodus umbes aastal 1842, muuseumile on need andnud Anna Piilberg ja pärit on need Jõelähtme kihelkonna Mardu valla Tammneeme küla Kuuse talust.
Ilusatel punase ja pruuni villase lõngaga tikitud käistel on peenikesest linasest niidist kootud pits, mille laius üksnes 3 cm. Kuna pits on tugevasti rebenenud, siis pole selle ilu ehk keegi märganudki. Samas on see kootud pits ehk õnnistuseks kellelegi, kel Jõelähtme käiste valmistamine just plaanis, aga pole tahtmist rinda pista niplispitsiga :).
Seega võtsin pitsimustri maha ja pakun seda teilegi. Kudusin linasest niidist varrastega nr 1,5. Pits on läbinisti ripsiline ja kootud nö viltu ridadena. Üleval ääres on mõlemalt tööpoolelt kootav nö nõiaredel, mille sarnast võib leida Saaremaa pitsilistelt pulmakinnastelt ja ka mõnelt Kihnu sõrmkinda väikeselt sõrmelt. Pits on käiste külge õmmeldud nõiaredelit meenutava lõdva aedpistega.
Loomulikult võib seda tehnoloogiliselt üsna eriilmelist pitsi tarvitada ka mujal :).
Head pitsikudumist!