Täna räägime Triinust

Uurisid Anu Pink ja Heli Kiverik

Täna räägime Triinust. Sanga Triinust.

See uurimislugu sai alguse ühest Fb Rahvarõivagruppi postitatud fotost. Pildil oli vanem naine Läänemaa rahvarõivastes ja kudus kinnast. Kuigi ma polnud seda fotot varem kusagil näinud, oli minu jaoks asi kohe selge – see on ju Sanga Triinu. Miks ma seda Sanga Triinut siis tean?

Väga harva võib arhiivist leida kirjeldusi, mis räägiksid Eesti kindakudujatest nimeliselt. Oskas ju vanasti Eestimaal kinnast kududa igaüks ja näib, et suurepärased kudumisoskused olid juba igal meheleminekuikka jõudnud tüdrukul. Aga on ka mõned erandid. Lausa mitmest allikast võib lugeda, et Vigala kandis elas kuulus kindakuduja Sanga Triinu. Sageli jagatakse siis ka fakti, et ta elas Sanga saunas ja elatas ennast kinnaste kudumisest. Eriliselt tore on muidugi sealtkandi rahva hulgas levinud ütlus – kirju nagu Sanga Triinu seitsmevärviline kinnas.

Paljudes raamatutest ja ka muis.ee lehelt võib leida foto, kuidas Sanga Triinu kinnast koob. See Rahvarõivagrupi lehel olev uus foto tundus nii sarnane sellele levinud fotole, et olin kohe kindel, et tegemist on sama kindakudujaga. Et asja siiski tõendada, tõstsin fotod kõrvuti ja sellest piisas. Mõlemal fotol on kaelas täpselt samad ehted, suure tõenäosusega ka sama kampsun ja ega näojoonedki erine.

ERMis oleva foto juurest leiab veel järgmise info: Kindakuduja – rahvakunstimeister “Sanga Triinu”, Triinu Mirme (sünd. 1884) 1955, eluk. Vigala khk, Jädivere k, Sanga saun.

Kui siis muisis veelgi otsida, siis selgub, et muuseumis on hoiul ka tema vardakott ERM A 566:456 ja selles leidunud poolik kudumistöö.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Ausalt öeldes, oli see enam-vähem kogu info kindakuduja Sanga Triinust, kuni sattusime Heli Kiverikuga üle veebi koos mõistatusi lahendama. Selline ühine uurimismaraton on muide väga lõbus :). Ja kaks pead on ikkagi kaks pead, uurimisrühma nutikus niiviisi igal juhul kasvab.

Heli leidis Ajaloomuuseumi kogust Vigala fotograafi Hans Reimeri piltide hulgast foto, millel Sauga talu peretütar Triinu Mirme 20. sajandi algul.

Eesti Ajaloomuuseum AM N 18452

Foto: Reimer, Hans (1872-1959)

Triinu Mirme, Sauga talu peretütar tüüpilises 20. saj. rõivastuses.

Kõrvutame fotosid ja oleme veendunud, et fotol on seesama Triinu noorena. Kuigi mängu tulevad ka juba ebatäpsused. Sanga talu asemel on legendis Sauga talu. Kumb on õige? Aga talletame info, et Sanga saunas elanud kindakuduja oli Sanga talu peretütar. Järjest uut informatsiooni otsides leiab Heli, et muis.ee lehel on mitu kindapaari, mille kuduja on keegi tuntud kindakuduja Triinu Reimer. Ikka Vigala kandist. Kindad on Pärnu- Jaagupi kandist kogunud 1987. aastal Reet Piiri ja Virve Tuubel, aga juures on legend:

Kogutud Pärnu-Jaagupist Vahe talust Libatse külast. Asjad andis Leida Markson.

Kindad kootud Vigala, Vati küla, Sanga talu.

Legend: Triinu Reimer oli tuntud kindakuduja. Sama mustriga kindaid oli müüjal kolm paari, kõik aga erineva värvilahendusega. Kindakuduja uppus Vati jõkke u 1940. a lõpus.

Asi muutub kahtlaseks. Jällegi on tuntud kindakuduja Triinu Sanga talust, aga nimi on hoopis Reimer ja elab mitte Jädivere külas, vaid Vati külas.

Edasi tulevad meie pisikesel uurimisrühmal mängu kõikvõimalikud taustainfo kogumise kohad – kirikuraamatud, elanike loend aastast 1939, vanad maakaardid ja ka geni.com.

Mis siis selgub?

Triinu Mirme on kirikuraamatutes kirjas nimega Riino Mirme ning sündinud on ta 1884. aastal Hannus Mirme ja Mai Mirme kolmanda lapsena. Ootamatult pole aga talu nimi Sanga, vaid hoopis Uhja-Uuetoa.

Kirikuraamat näitab, et ainus perepoeg sureb noorelt ning seetõttu jääb tallu vanim tütar Ann, kes abiellub Tõnis Reimeriga. Triinu ei abiellu ja jääb siis elama ilmselt sauna.

1939. aasta elanike nimekiri:

Sellest nimekirjast ongi näha, et Uuetoa talus elavad 1939. aastal Ann oma poja Eduard Reimeri ja tema naise Ilse Reimeriga ning samas elab ka tema õde Triinu Mirme.

Samas jäävad õhku mitmed küsimused – kuidas sai Sanga talust Uuetoa. Ja kas Triinu Reimer võiks siiski olla ekslikult Triinu Mirme? Samas üks elas justkui Jädivere külas, teine Vati külas. Uurimine jätkub maakaartidega. Ning viib esialgu ummikusse. Jädivere ja Vati vahel näib olevat siiski liiga palju maad, asi ei tundu loogiline. Ja siis selgub, et kaartidel on tegelikult kaks Jädiveret.

Vasakpoolne Jädivere tähis kaardil asub Jädivere mõisa juures ning on väga lähedal ka lipukesega märgitud Vati sillale. Veel üks tähelepanek – Vati jõgi kannab erinevatel aegadel erinevaid nimesid. Ning tagatipuks selgub, et talu, mida me otsime, kannab samuti erinevatel aegadel ning erinevates arhiiviallikates lausa kolme nime Sanga – Uuetoa ja Uhja. Erinevatel kaartidel on talul nimi erinev. Ja see asub tõesti Vati jõe lähedal. Ühel alumisel kaardil on talu nimi Sanga, teisel Uuetoa, kõrval sinisega on näidatud Uhja tee.

Vahemärkusena selgub, et samas talus elas mingil ajal ka fotograaf Hans Reimer oma naise ja lapsega, kes oli juhtumisi Triinu õemehe Tõnis Reimeri vend. Kaldume arvama, et kuna selles talus elasid Reimerid, siis tagantjärgi aastakümneid hiljem Läks kellelgi seal Pärnu-Jaagupis lihtsalt asi sassi ja ta ütles, et ka kindakuduja oli Triinu Reimer Sanga saunast. Kuhu me oma pika jutuga siis jõuda tahtsime? Eks ikka sinna, et Sanga saunas elas ainult üks kindakuduja, kelle nimi oli Triinu Mirme ja kelle kootud kindaidki on ERMi kogus olemas.

Viimase kontrolli teeme etnograafilise arhiivi materjalide põhjal, mille käsikirjad on Lehti Konsini 1961. aasta uurimisretkest Vigala kanti. Ja kust pärinebki jutt Vigala kandi kindakudujast.  EA 80 lk 243-244. Aitäh Liis Luhamaale ja Jana Hindriksonile, kes meid vajalikul hetkel EA pildistusega abistavad.

Sellest kirjutisest on selge, et Triinu Mirme elas Sanga saunas, mis asus Vati jõe ääres ning et Triinu suri aastal 1951. Ilmselgelt on sel juhul vale fotokogus oleva foto dateering 1955. Ning pisut ebatäpne on ka see, et Triinu uppus Vati jõkke 1940ndate lõpul. Tore, et uurimispäevikus on toodud ka kuulus Vigala ohvrikirstukiri, mida Triinu 7 värviga kudunud olevat.

Lõpetuseks aga on meil võimalus sellist kinnast ERMi kogus ka päriselt näha, sest kudujaks märgitud Triinu Reimer on ilmselgelt Triinu Mirme.

Kuigi Triinul polnud järeltulijaid, siis kui Vigala kandis leidub inimesi, kes võiksid midagi täpsustada või ka ümber lükata, oleme tänulikud, kui meile kirjutate.

Uurimine oli pikk ja põnev, aga Vigala kindad on igaljuhul toredad 🙂 Head kudumist!

Lõpetuseks veel väike labajalavalss “Vati jõgi põleb” Eesti Rahvaluule Arhiivist

lindistus aastast 1929. ERA, Fon. 241 Vigala – Eduard Oja (1929)

Ja ka uuem versioon, mille on lindile mänginud Krista Sildoja ja Raivo Sildoja. Kogumik “Päikseline viiulisuvi”. Allikas: http://eestiviiul.rahvamuusika.ee/Kogumik_Paikseline_viiulisuvi_192.htm

Muhulaste lemmikvärvid – roheline-must-sinine ja Evald Allase fotode saladused

Kirjutas Anu Pink

Kuna olen juba ligi 15 aastat tegelenud üsna igapäevaselt Muhu käsitööpärandi uurimisega, siis tajun seda pealkirja kirjutades teie nägudel siirast imestust. Jah, üsna samasuguse imestuse osaliseks sain ka ise, kui paari kuu eest selle tõdemuseni jõudsin.

Ammuelanud muhulased, te suudate meid jätkuvalt üllatada 🙂

See lugu sai alguse juulis, kui kirjutasin Saarte Häälele arvamusloo “Hoidkem oma värvilist varandust – rahvarõivaid”. Pärast seda pöördus minu poole üks tore Saaremaal elav vanaproua, et temal on alles kaks Muhust pärit vanaema seelikutükki. Ajasin siis autole hääled sisse ja sõitsin külla minu lapsepõlvekodust üksnes 6 km kaugusel elava Luule juurde. Minu ees rullus lahti lugu ühest Muhu perest, kes rohkem kui 110 aastat tagasi Saaremaale Saikla külla talu ostsid.

Võtsin siis nõuks ilusti alles hoitud siilikukangaid uurida ja seejärel need muuseumisse toimetada. Tänaseks ongi need Muhu Muuseumile üle antud ja pärandina jätkuvalt hoitud. Aitäh-aitäh Luulele!

Ühe Muhu pere lugu

Need kaks lahtiharutatud siilikut olid kuulunud Ekaterina (Kadri) Nõule.

See oli rohkem kui 110 aastat tagasi, täpsemalt 1908. aasta juulikuus, kui Linnuse Neo perepoeg Timofei (Tõnu) omale naise võttis. Tema pruut oli Ridasi Tõniselt pärit Ekaterina (Kadri) Abe (1888–1971). Sellel Linnuse Neo talus tehtud pulmapildil kannab ta siilikut, mis osadena nüüd muuseumisse jõudis. Kahjuks pole siilik üldse pildilt näha, aga sellised teadmised jooksevad ka mööda suulist pärimust. Seda olla rääkinud Kadri ise.

Pulmapidu Linnuse Neol 1908

Timofei ja Ekaterina pulmapilt Linnuse Neo talu õuel, juuli 1908. Foto: JSM F305:5F, originaal asub Rootsis kirjanik Enn Nõu pere pildikogus.

Selline oli Kadri seelik.

Siilikukangal on kaks liiki, mis vaheldumisi korduvad. Siilik on lahti harutatud, kuid alles on ka allääres olnud kõlapook. Siilik on olnud tagant 5 cm pikem kui eest (see on tavapärane tolleaegsetele Muhu seelikutele).

Korraks põikame ajas veelgi tagasi. Seelikute uurimise käigus tuli internetist ilmsiks vana pilt, mis samuti tehtud Linnuse Neo õuel, juures aastanumber 1884. Selgus, et tegemist on Evald Allase 1895. aastal tehtud fotoga, mida on paljud Muhu ajaloo ja kultuuri huvilised varemgi silmitsenud, aga Eesti Rahva Muuseumis pole pildi juures mingit legendi, kes või kus on pildil. Püüdsin seda Linnuse Neo õuel tehtud pilti delikaatselt ka veidi puhastada ja parandada. Järgnevad “isikutuvastused” on osaliselt kindlad ja osaliselt oletuslikud, lähtudes Neo pererahva sünniaastatest ja uuritud arhiivimaterjalidest, teistest fotodest ja tuvastamiseni viinud pisidetailidest fotol.

Eduard Allase foto aastast 1895. ERM Fk187:6. Linnuse Neo pere: Keskel on pereisa Maksim (Madis) Nõu (1857–1935), tema naine Irina (Riste) (1860–1950) Nõu on tema kõrval. Nende ümber lapsed. Isa taga seisab ilmselt 12-aastane Timofei, kes ülemisel pildil pulmi pidas. Timofeist paremal on arvatavasti tema 8-aastane vend Mihail (Mihkel) ja tema kõrval 10-aastane õde Julia. Ees tumeda kleidiga on oletatavalt äsja 5-aastaseks saanud Kirill (Kaarel) ja ema põlle juures 2-aastane Aleksei. Ülejäänud lapsed polnud selleks ajaks veel sündinud ja 2 lapukest olid juba surnud). Irina (Riste) kõrval istub Maksimi isa Aleksei (Ado) Nõu (1830–1899). On arvatud, et taga seisab Maksimi noorem vend Aleksei (s 1863), kes lõpetas Tartu õpetajate seminari, oli hiljem Otepää ja Nõo kihelkonnakooli õpetaja ja Tallinnas pangajuht. Aga pärast täiendavat fotode uurimist ja näojoonte tuvastamist võib pigem väita, et see mees on Maksimi noorem vend Vassili (Villem) (1868–1938), kes elas algul oma noore naisega Linnuse Neol ja alles 1895. aastal sai valmis tema elumaja Linnuse Arul. Tõenduseks, et mees ei ole selleks ajaks juba ligi paarkümmend aastat mandril elanud Aleksei, on seegi, et ta kannab värvilist kaelarätti, Muhu kirjut vatti ja kuube, mis on tehtud sama rätsepa poolt, kui vend Maksimil (nööbid, lõige ja õmblused samad). Pildil uduseks jäänud naine on ilmselt Vassili 23-aastane naine (naine pildil ei saa olla vana, tal on väga noored käed :)) ja väike poeg Ivan. Kudumishuvilised võiksid siin märgata vasakul oleva naise seljas valget nupilises koes vatti ja tähelepanelikul vaatlusel selgub, et seisval mehel on kuue all oranži-mustakirju vatt 🙂

Rahvarõivahuvilistele peab siinkohal märkima, et kui kodusaarel kandsid muhulased ikka oma ilusaid rõivaid, siis kõigil olid kapis olemas ka nn pitkad riided, mis pandi sageli selga siis, kui mandrile asja oli. Selle kinnituseks olgu siia lisatud ülemisest perepildist kindlasti varasem foto keskel istuvatest Madisest ja Ristest, kes abiellusid aastal 1880.

Maksim (Madis) ja Irina (Riste) Nõu linnariides. Foto on tehtud ilmselt 1880. ja 1890. aasta vahel.

Mitu paari silmi avastavad saladusi paremini

Edasine arutlus Evald Allase fotode üle saab toimuma tänu Muhu Muuseumi tekstiilikoguhoidjale ja suure Muhu raamatu kaasautorile Mai Meristele. Just tema märkas, et tüdruk Nõu perepildil (vaata ülespoole) on väga sarnane tüdrukuga Allase tuntud fotol “Abielupaar tütrega”.

Mis seal salata, kahtlust tõesti pole, tüdruk on pildistamiseks pähe pannud kikk-kõru mütsi ja selga vammuse, aga selle kaelusest paistab sama sitsijakk ning täpselt samuti kaela seotud lõkad. Kui muidu ei usu, siis isegi selja taga rippuvad püksid on täpselt samas asetuses. Nüüd võime tänu Mai leiule öelda, et ka see tuntud Evald Allase foto on tehtud Linnuse Neol. Kes aga on mees ja naine pildil, jääb esialgu saladuseks. Ülemisel Nõu pere pildil neid pole. Tol ajal elas taluperes palju rahvast ja ilmselt pole tegemist ka abielupaariga. Mees pildil tundub naise jaoks liiga vana ning laps on usutavasti hoopis Madise ja Riste tütar Julia. Üks võimalik oletus on, et vanamees on vanaperemees Aleksei noorem vend Maksim (Madis) Nõu (1843–1909), kes oli nekrutiks võtmisel nõrgamõistuslikuks tunnistatud ja elas pildi tegemise ajal vanapoisina Linnuse Neol.

Kuna Allas käis 1895. aasta pildistusreisil pildistamas just rahvariideid (lisaks Muhule ka Saaremaal), siis juba nende fotode järgi võib öelda, et ta sättis inimesi pildile riiete järgi ja riideid ka vahetati, lisati juurde (tüdruk ilma vammuseta ja teisel pildil vammusega).

Siinkohal detektiivitöö ei lõppenud. Allas on meest-naist ja tüdrukut pildistanud kahe taustaga ja ootamatult avastasin, et vasakul aia ääres olevad asjad ja aia peal olevad oksaraod on täpselt samas asetuses ka veel teisel pildil, mis kujutab vanemates Muhu pruudiriietes naist. Seega saab nüüd öelda, et ka see foto on tehtud Linnuse Neol.

On üsna tõenäone, et pildil võib olla sama naine, kes Neo perepildil on vasakul uduselt. Sellele viitavad särgivarruka servas olevad suured tagid (ehk vingupael), samuti lõua ja suujoon. Kes see naine Neo pereliikmetest on, sellele küsimusele vastust esialgu pole :). Ehk mõni muhulane oskab arvata? Igal juhul on see tore foto vanematest Muhu rõivastest, kus lisaks mustale ümbrikule, kapetatele-sääristele näha ka Muhu kõlavöö, mis kooti väga-väga pikk ja mitmeid-mitemeid kordi ümber kere mähiti.

Evald Allase foto aastast 1895. Pilt on tehtud Linnuse Neol. ERM Fk 187:3

Nüüd jääb veel üle mõtiskleda selle üle, et ega samal ajal tehtud tuntud pilt “Muhu naine vikati ja rehaga” ometigi Linnuse Neol pildistatud pole. Aga see jääb ilmselt igaveseks saladuseks.

Mis sai Neo pererahvast edasi?

Tuleme nüüd tagasi Neo perepoja Timofei (Tõnu) juurde, kes ülemisel pildil Ekaterina (Kadriga) pulmi pidas. Mis sai neist pärast pulmi? Tõnu oli noorena töötanud Vladivastokis ja sealt teenitud rahaga ostsid nad 1913. aastal koos isa Madis Nõuga (1857–1935) Saaremaale Saiklasse Kägi talu. 1920.–1930. aastatel oli talu väga heal järjel, saanud mitu tunnustust ja sinna korraldati ka väljasõite, mistõttu on pilte ja andmeid säilinud nii ERMis kui ka Põllumajandusmuuseumis.

 

Timofei (Tõnu) Nõu teenis enne Ekaterinaga abiellumist raha Vladivastokis töötades. Tema nooruspõlve päevikutest on saanud inspiratsiooni Enn Nõu ja kirjutanud raamatu “Mõtusekuke viimane kogupauk” (2005).

Foto on tehtud 1920ndatel aastatel Saiklas Kägi talus. Esimeses reas Tõnu Nõu, Kadri Nõu ja Tõnu vanemad Riste Nõu ja Madis Nõu. Taga seisavad vasakult esimene peretütar Salme Nõu (s 1909) ja neljas Linda Nõu (s 1911).

Mitmeid pilte Kägi talust leidub Eesti Põllumajandusmuuseumi kogus. Nagu piltidelt näha, siis vähemalt vanaperenaine Riste jätkas ka Saiklas Muhu riiete kandmist. Kuigi pildid tehtud erinevatel aastatel, ei puudu neilt kunagi koer :).

Saiklas asuva Kägi talu õu aastal 1930. Talu pidavad muhulased kandsid jätkuvalt Muhu riideid (uksel naine siiliku ja tanuga).

Kartulivõtt Kägi talus 1928. aastal, ees paremal valge rätiga perenaine Kadri Nõu, taga seisab peremees Tõnu Nõu. Foto Eesti Põllumajandusmuuseumis EPM FP 219:37

Vähetuntud Muhu seelikud

Kui jutt läheb Muhu seelikutele, siis enamasti räägitakse kolme tüüpi seelikutest – kõige vanem on neist must ümbrik, siis oranž seelik ja lõpuks kollane. Märksa vähem tähelepanu on saanud kandmisajalt musta ümbriku ja oranži siiliku vahele jäävad nn punased siilikud. Üheks põhjuseks kindlasti see, et neid on vähem alles. Seoses sellega, et Luule antud vanadest lahtiharutatud seelikutest on üks just selline punane seelik olnud, otsustasin neid pisut rohkem uurida. Esmalt siis ülevaade tänaseks Muhu Muuseumi kogusse jõudnud lahtiharutatud siilikust.

Muhu punane lahtiharutatud siilik

Punane siilik on kuulunud Ekaterina (Kadri) Nõule. Nüüd asub Muhu Muuseumis.

Seeliku andja Luule mäletab, et punast siilikut oli vanaema Kadri kandnud vahel alusseelikuna. Vanaema Kadri Nõu olla öelnud, et sai siiliku tädilt. Kahjuks pole teada, milliselt tädilt.

Ekaterinal (Kadril) oli isa poolt 4 tädi, kellest 2 said täiskasvanuks:

Rässa Tõnisel sündinud Elena Abe (1856–1920) ja Raissa Abe (1862–…)

Ema poolt oli Kadril 3 tädi, kellest ainult 1 elas täiskasvanuks – Vahtraste Matsil sündinud Ekaterina Umal, pärast abiellumist Aav (1844–1922).

Oletatavalt võiks siis arvata, et siilik on algselt pärit kas Rässa Tõniselt või Vahtraste Matsilt.

Seeliku omadused:

Pikkus: 65-67 cm, pöörde koht on näha. Siilik võis seega kuuluda algselt suuremale lapsele.

Laius: 152 cm

Kangas on kootud koeripsina, Z-keeruga ühekordsetest küllalt pehmetest villastest lõngadest, millest vähemalt osa on värvitud keemiliste värvidega. Lõimeks peenike ühekordne Z-keeruga linane, mis on siilikus värvunud veidi roosakaks. Siilikuriidel on 2 erinevat liiki, laiusega 25 ja 21 cm, liigivahedes on tume triip, värvidega kirsipunane-leheroheline-must-sinakaslilla-kirsipunane. Kumbagi liiki on 3, ehk siis 6 liiki.

Koetihedus – keskmiselt 25 koelõnga ühel sentimeetril. 56 lõime 10 sentimeetri kohta.

Teised punased siilikud

Kui vaadata kõiki säilinud punaseid lihttriibulisi Muhu siilikuid, siis nende arv pole suur. Kaks kõige tumedamat ja laiemate triipudega seelikut asuvad Eesti Rahva Muuseumis, üks neist on tagasi tulnud Nordiska Museeti kogust (ERM A 1020:171). Lisaks on ERMis veel kaks veidi kitsamate triipudega ja veidi heledama punasega siilikut. Kaks punast seelikut asuvad Soome Rahvusmuuseumi kogus, need on Muhust 20 saj. algul kogunud etnograaf A. O. Heikel. Üks selline lihttriibuline seelik on ka Muhu muuseumi kogus. Pisut hilisemaid, kus oranžid triibud juba veelgi laiemaks ja tumedamad triibud kitsamaks muutunud, leidub Ka Saaremaa Muuseumis Ja Eesti Vabaõhumuuseumis.

Kõigil siilikutel on enamik lõngu värvitud keemiliste värvidega, mistõttu jääb nende tegemise aeg 19. sajandi viimasesse veerandisse ja enne oranžide siilikute moodi tulekut, mis toimus ilmselt kohe pärast sajandivahetust või ka pisut enne. Mõnelt vanalt fotolt on siiski näha, et sellist tumedamat, lihttriibulist siilikut on kandnud hiljem lapsed. Suure tõenäosusega olid ka veel 20. sajandi algul lihttriibulised punased siilikud kasutusel nn kodu- või töösiilikuna, ka võidi neid alusseelikuna kanda teiste seelikute al.

Seeliku ERM A 291:171 legend: “Seelik tuli tarvitusele “ümbriku” asemele. Ümbriku, seeliku ja pika särgi peale mässitakse vöö (“öö”). Vöö otsas on “tutt”, selle järele “seotis” (mähitud), siis “naritsetud vöö ots” (lai kord), siis “öö”.

Ümbriku 291:169 legendist: 1870. aasta paiku hakkas sarnane “ümbrik” kaduma ja tema asemele tuli “seelik”.

Võrreldes hilisemate oranžide siilikutega on need kitsamad, seelikute alumise serva ümbermõõt jääb vahemikku 2–2,6 m, seeliku allääres on kõlapook ja tundub, et üksnes hilisematel on kaunistuseks ka mõned vingupaelad (siksakpaelad). Ülevalt on seelikud kõik volditud väikeste voltidena laia värvli vahele, umbes pooltel on voldid lahtised ja pooltel kinnitatud. Tagant on seelikud pikemad (umbes 5 cm).

 

Vaatame nüüd siilikukangaid lähemalt. Silma torkab üllatav asjaolu – olenemata Muhu punase värvi triiburütmidest on kõikidel siilikutel liigivaheks (korduvaid triibukombinatsioone eraldavaks laiemaks triibuks) täpselt üks värvikooslus roheline-must-sinine (lillakassinine). Tundub uskumatu, aga nii see on.

Kui tahad kududa tolle aja Muhu siilikukangast, siis sellest triibust loobuda ei saa! Me ei saa kunagi teada, kas see värvikooslus omas vanasti ka mingit tähendust, aga kui ajas veelgi tagasi minna, leiab üllatavalt sellise triiburütmi ka enamikult vanadelt ümbrikutelt ja samuti põllekangastelt.

Kuna Muhu punased, lihttriibulised siilikud on saanud seni liiga vähe tähelepanu, siis kutsun muhulasi ja Muhu sõpru ka endale sellist siilikukangast kuduma ja olgu liigivaheks ikka roheline-must-sinine.

Selle loo kirjapanekuks ja faktide kõrvutamiseks kasutasin Luule Vikati meenutusi, muuseumiesemete legende, vanu fotosid, kirikuraamatuid, hingeloendeid, rahvaloenduse andmeid, koduloolist lehekülge Rehepapp ja andmeid geni.com lehelt, Riste Nõu eluaastaid vaatasin Saikla-Nõmme surnuaial olevalt hauakivilt.

Mõnuvere mehe mütsi lugu

Kirjutas Anu Pink

See juhtus ühel toredal suvelõpupäeval, kui lastelastega Paides uut Wittensteini tegevusmuuseumit külastasin (Järvamaa muuseum on nüüd uue nimega, uues vormis ja ka uues asukohas). Muuseumi käsitöökojas märkasin läbi kapi klaasukse seda mütsi. See lebas seal ilma igasuguse infota, lihtsalt teiste asjade vahel. Aga minus lõi kohe lõkkele vanade kudumite kriminaaluurija :). Tundus, et müts on väga vana ja kuna suur osa selliseid kiritriipudega mütse on ju kogutud Saaremaalt, siis näis asi veelgi põnevam.

Et parasjagu möödus meist muuseumi teadusjuht Ründo Mülts, siis ei saanud ma mitte jätta küsimata, et mis müts teil siin kapis on? Ja kas seda saaks veidikene vaadata… No seda, et vanaema on “peast veidi kuduja”, said kogeda ka minu 5 kaasasolevat lapselast, kes ka näitasid mütsiuurimises üles teatavat õhinat :). Suur tänu Ründo Mültsile, kes meile mütsi kapist välja võttis ja ka legendiraamatu vaadata tõi. Uurimine võis alata!

Kuna müts on Järvamaa Muuseumisse saadud aastal 1963 ja inventeeritud aastal 1977, siis ilmselt pole seda keegi eriti vanaks mütsiks pidanud. Seda enam, et see legendist ka ei selgu. Ka muisis on müts ilma pildita  https://www.muis.ee/museaalview/1715154

Müts ise näeb välja tore – potisinised villased kirimustrid valgel linasel taustal. Kujult väikese sopiga, mille otsas on sini-valge tutt. Legendi järgi olla seda meestemütsi kantud suvel. Siinkohal ei hakka  käsikirjalist legendi täpselt edastama, seda enam, et hilisemal uurimisel leidus seal mitmeid vigu nimedes. Kirjutan siia hoopis oma järgneva uurimistöö tulemused, mis annavad mütsi päritolust märksa täpsema ülevaate.

Uurimiseks kasutan oma metoodikat – kontrollin teadaolevaid andmeid läbi mitme arhiiviallika, kirikuraamatute, koguduste nimeregistrite, valla elanike nimekirjade, ajalooliste maakaartide, geni jt. Selle tulemusel on võimalik esemete legende ja ka oletatavaid tegemise aegu märgatavalt täpsustada. (esmakordselt võtsin suuremas mahus sellise töö ette “Eesti silmuskudumine 3. Labakindad” toimetamisel ja kogesin, kui palju õnnestus andmeid täpsustada).

Nüüd siis selle mütsi lugu

Järva-Madise kihelkonnas, Albu mõisa aladel on pandud veidi muigama panevaid kohanimesid. Nii on Kakerdaja raba ühel serval küla nimega Mõnuvere ja raba teisel serval üksik Noku talu.

Aastal 1814. sündis Mõnuvere külas Jüri ja Madli Erdmannil teine poeg Kustas. Tema ongi selle toreda mütsi omanik. Kui Kustas 1832. aastal Järva-Madise kirikus leeris käis, polnud tema tulevane naine veel sündinudki. Kahjuks pole teada, kas mütsi kudus Kustase ema (1786–1838) või tema naine Kai Erdmann (1834–1867) või oli kudujaks hoopis Kustase ainus täisealiseks elanud tütar Miina (Mina, 1862–1942). Seega võib vaid oletada, et seda mütsi kandis 1885. aastal surnud Kustas Erdmann umbes 19. sajandi keskel.

Mütsi andis 1963. aastal muuseumile Julie Soilts Vetepere külast, kes oli mütsiomaniku tütretütar.

Lõpetuseks

See tore suvine meestemüts on pärit ajast, mil Järvamaa mehed veel igapäevaselt rahvarõivaid kandsid. Ja kuna Järva-Madise kihelkonnast on see ilmselt ainus tollest ajast säilinud meeste peakate, siis oleks ilmatuma tore, kui Albu kandi koorilaulumehed näiteks otsustaksid omale sellised mütsid muretseda :). Analoogseid meestemütse on muuseumitesse kogutud veel Vigalast, Märjamaalt, Tõstamaalt, Rakverest ja Kadrinast, üks ka Amblast.

Et teile näidata, kui tore see müts peas välja näeb, tuli see uuesti kududa.

Kuidas sellist mütsi kududa?

Võtsin maha mustri ja valisin kudumiseks nr 2 vardad, ühe lõimematerjaliks mõeldud linase ja Saara veebipoes müüdava “Vanamoelise” sinise villase. Villase valik oli hea, aga linane oleks võinud olla veidi peenem ja veidi valgem. Kogemata keerasin valet pidi ka keeratud vitsad (mustris on õiget pidi). Originaali alumise serva ümbermõõt on 50 cm, koopial paar cm rohkem. Mütsi pikkus originaalil 28 cm, koopial 30 cm. Sinist villast lõnga kulus (koos tutiga) 40 grammi, valget linast 50 grammi.

Ja kui juhtute Järvamaale sattuma, siis tehke kindlasti üks väike matk ka Kakerdaja rabas, seal Mõnuvere juures 🙂 ning külastage Paides Wittensteini tegevusmuuseumit! Ning nüüd kõik Järvamaa naised Mõnuvere mütsi kuduma!

Lisame siia õpetusvideod vitsalise looduse kudumiseks ja keeratud vitsa kudumiseks.

Kuna Mõnuvere mehe mütsike on tekitanud rohkelt vastukaja, siis kummutan siin arvamuse, et see on midagi täiesti ainulaadset Eesti mehe peas :). Otsisin muis.ee vahendusel kokku kõik vanad Eesti meeste mütsid ja tegin neist järgmise tabeli. Tabelist jäid välja koekirjalised mütsid (Kullamaa, Jõhvi jne) ja ka üsna suur osa kaarma kihelkonna mütse, sest nende puhul on raske kindlaks teha, kas mütsi kandis mees või naine.

Kui neid mütse niiviisi koos vaadelda, siis on näha, et muidu üsna sarnased mütsid on siiski kõik täiesti erinevate kirjadega ning võimalik on seejuures märgata ka piirkondlikke tehnilisi erisusi. Ainult kahel Järvamaalt kogutud mütsil on alumise kiritriibu servas vitsaread ja serv pole kahekorra keeratud. Vigala mütse on kahandatud kindlatest kohtadest (5–6 kohast), mis on viimased kiritriibud muutnud servast nurgeliseks. Saaremaal ja eriti Mustjalas olid kirjad punased. Ja Mustjalas on kõige rohkem mütse, millel olid kõik triibud ühe mustriga.

Kellele kvaliteeti, palun?

Kirjutas Anu Pink

Kas te suudaksite ette kujutada olukorda, et ühel ilusal esmaspäeval otsustab Mercedese tehas Opelitele viimase mudeli Mercedeste märgid külge kleepida ja neid müüma hakata? Andku nüüd mulle andeks kõik armsate Opelite ja kiirete Mersude müüjad, aga kõik te korrutate ühest suust, et selline asi pole ju võimalik…

Aga vaat nüüd räägime sukavarrastest ja tundub, et absoluutselt kõik on võimalik …

Ütlen kohe välja selle hirmsa tõe, et 21. sajandi kolmandaks kümnendiks on maailma metallitööstus kosmoserakettide, kiirete autode, ulmeliste kodumasinate ja kõige muu kõrval jõudnud punkti, kus mitte keegi EI suuda või EI taha toota korralikke metallvardaid. Jah, samasuguseid, millega juba paarsada aastat tagasi meie esiemad imelisi kindaid-sukki kudusid.

Olen viimase pooleteise aasta jooksul uurinud-katsetanud paljusid vardaid ja jagan oma kogemusi nüüd ka teiega.

Milliseid vardaid Saara müüb?

Kui otsustasime Saara veebipoes käsitööraamatute kõrval hakata müüma ka lõngu ja käsitöötarvikuid, oli algusest peale meil sellega üks kindel mõte. Nimelt pakume üksnes neid tooteid, mida meie raamatute autorid (väga suurte kogemustega käsitöötegijad-koolitajad) kõige paremateks peavad. Ehk siis valisime Haapsalu pitsi kudumiseks lõnga, mida Siiri Reimann parimaks peab. Leidsime tootjad, kelle käest tuua maale Eesti kudumite jaoks vajalikku piisavalt peenikest, aga traditsioonilist kahekordset villast lõnga jne.

Nüüd siis varrastest:

Sadu suka- ja sokipaare, aga ka jämedamakoelisi kindaid kududes võisin öelda, et pole paremat, libedamat, parema otsakujuga metallvarrast kui Addi nr 1,75 ja nr 2 (nr 1,5 ma nii heaks ei pidanud, sest need kõverdusid liialt). Nii me neid Addi vardaid siin Saaras müüsimegi, ja ikka väitega, et need on parimad… Kuni ühel hetkel saabus klient, kes kurtis, et tema ostetud Addi varrastel on konarlikud otsad. See tundus suisa võimatu, aga osutus kontrollimisel kahjuks tõeks. Avasime üksteise järel kõik laos olevad pakid ja veendusime ehmatusega, et seni parimatest-parimad olnud vardad on kõik otsast sõrmi kratsivad, ka nende pind on ebaühtlane ning kasutuskogemus ei saa enam ligilähedalegi endistele. Võtsime vardad müügist ja suhtlesime Addi tehasega. Pärast mitmeid vahetatud kirju, fotosid ja ka kohale saadetud vardaid, saime lakoonilise teate – varraste kvaliteet jääb normi piiresse. Nojah, kui nendega mitte kududa, siis võib nende kvaliteet isegi üsna normaalne tunduda, aga meil polnud enam mingit võimalust neid oma klientidele müüa kui parimaid. Enam Saara neid vardaid ei müü. Oleme järgneva aasta jooksul ostnud teistelt müüjatelt mitu kontrollpaari, kvaliteet on ikka kehva. Endise kuldse kvaliteediga on veel üksnes Addi metallotstega ringvardad. Muide vanad head Addi vardad olid pisut kuldsema läikega, ka selle järgi saab sikud lammastest eraldada.

Vasakul vanad, paremal uued Addi nr 2 vardad

Vasakul vanad, paremal uued Addi nr 2 vardad

Otsustasime siis müüki võtta uuesti HiyaHiya 1,75 ja 2 vardad, mida olime ka varem aegajalt müünud. Ootasime saadetist ja lootsime, et saame nüüd sukakudujatele taas normaalseid vardaid pakkuda, aga kui vardad kohale jõudsid, siis selgus, et HiyaHiya vardad on tundmatuseni muutunud. Neil on nüüd vaatamata nr 2 jämedusele nõelteravad otsad, mida saaks kasutada küll naasklina, aga mugavaks kudumiseks need küll ei sobi. Otsisime välja varasemast partiist pärit vardad, tegime pildid ja saatsime murekirja Euroopa hulgimüüjale Inglismaale. Küll oleks olnud tore kuulda, et ups, meil korraks juhtus nii, aga vastus oli sootuks teistsugune, et meil on nüüd kahte sorti vardaid: teravate otstega ja nüride otstega, aga neid nüride otstega meil pole :(. Neid vardaid me müüki ei pannudki, need on Saara Kirjastuses üks sahtlitäis ja kudumiseks me neid müüa ei kavatse. Kui keegi neid siiski osta sooviks, siis seda saab teha üksnes kohapeal pärast seda, kui olete ise nende teravust kogenud.

HiyaHiya vana ja uus varras – vasakul mugava ja paremal kudumist segava terava otsaga.

HiyaHiya vana ja uus varras – vasakul mugava ja paremal kudumist segava terava otsaga.

Asi muutus paaniliseks, otsisin ja tellisin Ameerikast, Euroopast ja Aasiast … metallvardaid, mida seni Eesti turul müüdud ei ole, ootasin mitu nädalat nende saabumist ja siis selgus, et need kõik on sama teravad kui uued HiyaHiya omad 🙁

Kui keegi teab kedagi, kes teab kusagil olevat mõni tehas, kus suudetaks toota lihtsalt suurepäraseid metallvardaid kudumiseks, siis öelge neile, et see turg on olemas ja see on TÄIESTI tühi, sest ka kõige tuntumad tegijad on otsustanud ilmselt kulude optimeerimise lainel tootma hakata täielikku praaki.

Kas siis üldse leidub häid vardaid nr 1,75 ja 2?

Kui on soov kududa terasvarrastega, siis võib väga häid vardaid leiduda üksnes kudujate sahtlites. Otsige oma vardad välja, vaadake üle ja hoidke neid kui silmaterasid. Ärge andke neid kellelegi millegi urgitsemiseks või mistahes tööks, mis pole kudumine. Sõbrale laenake ka ainult siis, kui olete veendunud, et need tagasi saate :).

Kas siis asendust tõesti pole?

Järgnev arvamus on subjektiivne, kuid ütlen selle siiski välja. KnitPro Karbonz süsinikvardad on küll kerged, aga minu käele veidi liiga vetruvad. Viimane on pigem kogemuse asi, aga hullem on see, et üsna kiiresti hakkavad need kiudu andma ja metallotstega süsinikvarrastel kipub see metallosa siiski niipalju logisema, et üsna kiiresti tekib metalli ja süsinikosa vahele väike pragu, kuhu lõng kinni jääma hakkab.

Minu katsetuste järgi pean ütlema, et häid 1,75 vardaid praegu müügilt ei leia. Nr 2 on olukord veidi parem. Kui ei ole vaja väga tihedalt kududa, siis võiks soovitada KnitPro puuvardaid Symfonie või Ginger, aga rahvuslike kudumite jaoks need siiski eriti ei sobi. Sel juhul võiks soovitada proovida vardaid KnitPro Zing, nendega oli päris hea kududa, kuigi kapis leiduvaid Addisid need muidugi ei asenda. Õnnetuseks neid aga peenemaid kui nr 2 ei tehta, nii et 1,75 kui varrast ei leiagi kusagilt.

Aga 1,25 ja 1,5?

Need on vardanumbrid, millega saab kududa tihedaid Eesti kindaid-sukki. Soovitan valida firma Prym vardad, sest kõik ülejäänud (eriti Pony) kipuvad minema ülikergesti väga kõveraks. Aga ka Prym varrastega on olnud mõnikord probleeme. Just praegu on see hetk, kui korjasime müügilt ära kõik 1,25 vardad, sest terve partii oli ebaühtlase pinna ja sõrmi kratsivate otstega. Loodevasti on Prymi puhul selline asi ajutine ja peagi saabuvad müügile jällegi kvaliteetsed peenikesed terasvardad. HEA uudis on ka – täiesti saadaval on suurepärased nr 1,5 vardad!

Kuduja, hoia oma häid vardaid, mis sul kapis on!

 

Leili Leht 100

 Teksti kirjutasid Anu Pink, Siiri Reimann ja Mirje Sims. Fotod ja materjalid Leili Lehe kogust, ajalehetedest ja erinevatest arhiiviallikatest

Ühel ilusal 2020. aasta päeval andis oma vanaema Leili Lehe tööproovide, õppematerjalide ja käsitööfotode kogu Haapsalu Pitsikeskusele üle tema lapselaps Hele.

Kõiki neid asju uurides tekkis paratamatult küsimus, kuivõrd vähe või kas üldse teab pitsisõprade laiem ringkond midagi Haapsalu käsitööõpetajast Leili Lehest, kellel on vägagi oluline osa Haapsalu pitsikudumise ajaloos.

Leili Leht (1921–2008)

Et just sellel kevadel oleks Leili Leht saanud 100-aastaseks, on põhjust kunagist käsitööõpetajat meenutada ja temast jäänud pärandit ehk ka rohkem uurida.

Kes oli Leili Leht?

Sada aastat tagasi, 26.03.1921 sündis Siberis ühes eesti peres seitsmenda lapsena tütarlaps, kellele Lõuna-Eestist pärit ema Rosalie ja isa Adolph Wilde panid nimeks Leili. 1920ndate aastate lõpul kolis pere Eestisse ning Leili lõpetas Petseri linna Naistäienduskooli. Pere oli suur – 1935. aastal oli pereema Rosalie kui üheteistkümne lapse ema palutud esimesele suurejoonelisele emadepäeva tähistamisele Kadrioru lossi. Tema saatjaks oli 14-aastane Leili.

Kutse emadepäevapeole Kadriorgu

Väike Leili tantsimas (paremalt esimene)

Leili Vilde lõpetas 1940. aastal Rakvere Naiskutsekooli 3-aastase rõivaõmblemise osakonna, kus õpetati nii lõigete konstrueerimist, rõivaste õmblemist kui ka tikkimist. Lisaks olid õppekavas ka mitmed kodumajandusega seotud ained.

Leili Vilde Rakvere Naiskutsekooli tunnis.

Väljavõte õmblustööde vihikust

Pärast Naiskutsekooli lõpetamist oli Leili 2 aastat naiskutsekooli direktori Anne Linnvaldi juhendamisel õmblemise ja tikkimistööde praktikal Kiviõlis.

Aastatel 1945–1952 töötas Leili Vilde käsitöö- ja võimlemisõpetajana ning rahvatantsujuhina Hanikase põhikoolis.  Hanikasest oli pärit Leili ema. Alates 1950. aastast sooritas Leili eksternina eksameid Rakvere Pedagoogilises koolis. 1952. aastal läks ta tööle Räpina keskkooli. 1950ndatel aastatel Leili abiellus ja sündis tütar Ruta, pere kolis Haapsalusse.

Nooruke rahvatantsujuht Leili Vilde.

1964. avati Haapsalu 8-klassiline kool, kus käsitööõpetajana asus tööle Leili Leht. Leili oli väga mitmekülgne, teda huvitasid paljud käsitööliigid. Lisaks koolitööle juhendas ta mitmeid käsitööringe nii täiskasvanutele kui ka õpilastele ning just tema eestvedamisel alustati 1966. aastal Haapsalu UKU osakonnas traditsioonilise Haapsalu salli kudumist. Leili kogus kohalikelt vanameistritelt infot ja mustreid, pani need kirja ning andis oma teadmisi edasi kudujatele. Temast sai tulihingeline Haapsalu pitside uurija ja õpetaja. Võlgneme talle tänu Haapsalu pitsikunsti traditsioonidekohase taaselustamise ja kudujate koolitamise ja juhendamise eest UKUs, kus hakati kuduma tõelisi Haapsalu rätte ja salle.

Leili Leht koos Haapsalu käsitööhuvilistega

Leili mustrivihik

1967. aastal oli Haapsalu käsitöömeistritele suureks tunnustuseks nii Haapsalu sallide kui ka kirikinnaste jõudmine Montreali Maailmanäituse EXPO 67 väljapanekusse (aprill–oktoober 1967).

Haapsalu rätid maailmanäitusele. “Rahva Hääl” 26. veebruar 1967.

 

Ajalehes ilmunud fotol on vasakult pitsikuduja Linda Elgas, juhendaja Leili Leht ja Therese Sein.

 

Haapsalust Montreali. “Töörahva Lipp” 25. veebruar 1967

Selle sündmuse tuules ilmus “Noorte Hääles” ka põhjalik artikkel Leili tegemistest ja käsitööst.

Noorte Hääl 1967

“Noorte Hääl”, 27. detsember 1967

Leili Lehe kogus oli sellel ajal ligi paarsada erinevat mustrit – tööproovide, fotode ja koekirjade näol. 1967. aasta artiklist võib lugeda, et Haapsalu armastatud käsitööõpetajal oli pooleli väikese kogumiku koostamine, kuhu lisaks mustritele oleks tulnud ka kudumisõpetus. See kogumik jäi küll ilmumata, aga osaliselt nimetatud materjali põhjal avaldas Leili Lehismets 1978. aastal raamatu “Pitsilised koekirjad”.

Leili Lehe pitsikirjade tööproovid on nüüd hoiul Haapsalu Pitsikeskuses.

Leili Lapselaps Hele Rebane mäletab aegu, kui Haapsalu kudujad käisid õhtuti oma mustreid ja kudumeid vanaemale näitamas. Oma maja keldrikorrusel oli tal saunaruumist ehitatud hoopis käsitöötegemiseks sobiv ruum, kuhu kogunesid käsitööhuvilised naised.

Pitsikudumise kõrval olid Leili Lehe suureks lemmikuks rahvariided. Huvi rahvarõivaste vastu võis olla seotud ka sellega, et enne Läänemaale tulekut oli Leili Põlvamaal rahvatantsuõpetaja. Tema eestvedamisel valmistasid mitmed rühmad endale ise esinemisrõivad. Haapsallu tulles Leili enam rahvatantsurühmi ei juhendanud, kuid käsitöös sai oma sümpaatiat rakendada nii rahvarõivanukkude kui rahvarõivaste valmistajana.

Rahvarõivais nukke valmistas Leili Leht ise, aga õpetas seda ka oma õpilastele.

Jelena Turevitš meenutab:

“Leili Leht oli minu käsitööõpetaja. Lisaks käisin ka tema juhendatud käsitööringis, kus tegime erinevat käsitööd, sai nii kududa, tikkida, õmmelda kui heegeldada. Mälestus on Leili Lehest kui väikesest, haprast ja sõbralikust naisterahvast, kes nõudis töödes täpsust ja puhtust. Näiteks tikandite tagumised pooled pidid olema sama “puhtad” kui esipooled.

Ammusest ajast on mul alles rahvariides nukud, mille meisterdasime Leili Lehe juhendamisel juba 3. klassis. Need nukud on isegi välismaal näitusel käinud ning auhinnatud saanud.  Ilmselt sellest ajast on ka foto koos Leili Lehe ja klassiõdedega. Leili Lehe õpetused on ilmselt üks ajend, miks siiani on käsitöö mulle meeldivaks harrastuseks. Leili Lehe käsitööringis käis ka mu ema – see oli täiskasvanute käsitööring, kus naised käisid peale tööd Leili Lehe juhendamisel tegemas kõiksugu näputööd.”

Õpetaja Leili Lehega nukke tegemas. Vasakult Lea Lomper, õpetaja Leili leht, Jelena Turevitš, Marika Tsänkmann.

1968. aastal anti kirjastuses “Eesti Raamat” välja mitu postkaarti, kus olid Leili Lehe õpilaste valmistatud rahvarõivanukud.

Postkaardil olevad nukud valmistasid 14-aastane Marika Bluman ja 12-aastane Ruta Leht Haapsalu 8-klassilisest koolist, õpetaja Leili Leht.

Liia Lees meenutab:

Õpetaja Leili Leht oli minu käsitööõpetaja Haapsalu 8-klassilises Koolis alates 4. klassist (1974). Ilmselt olime ühed viimased, sest peagi läks ta pensionile. Õpetajana on ta meelde jäänud väga armsa, tasakaaluka, kuid nõudlikuna. Õppisime õmblemist (konstrueerisime öösärgi lõiked), tikkimist, pilutamist, kudumist. Eriti on meelde jäänud tikkimistööd. Näidistööd olid nii kaunid ja ahvatlevad. Kuigi õpetaja Leht oli seotud Haapsalu sallide kudumisega (seda ma siis ei teadnud), on minu mälestustes ta rohkem tikkija. Käsitööringis tehtud töödest mitu jõudsid ka näitusele. Väga tähtis oli, et töö pahem pool oleks ilus ja puhas – see õpetus on saatnud mind tänini. Üllatav oli aastakümneid hiljem teada saada, et meil oli õpetajaga Leiliga veel üks ühine huvi – rahvatants. Tema rahvatantsutegevus toimus Põlvamaal Räpinas.

Rahvarõivaste õmblemise näidised

Leili Lehe mälestuseks

Nüüd on Leili Lehe säilinud mustriproovid ja muud käsitöömaterjalid kõik hoiul Haapsalu Pitsikeskuses.

Edasi läksid aga asjalood nii, et pitsiliste koekirjade proove ja fotosid nähes tekkis mõte koekirjade mustrid korrastada, kududa uued näidised ja anda välja kaardikompekt “Mustrid Leili Lehe kogust”. Rohkem kui 20st Siiri Reimanni välja valitud ja uuesti kootud kirjast jõudsid mustrikaartidele 16. Kuna vanadel tööproovidel kirjanimesid ei olnud, siis peame tunnistama, et nimed mustritele on pannud pitsimeistrid ja kirjastus.

Purjekiri

Peagi on Saara Kirjastuses välja antud 16 mustriga kaardikogu kõigile kudujatele saadaval. Loodame, et taaselustatud mustrid kootakse jällegi uhketeks sallideks.

Haapsalu pitsikirjad 6

Kas mustrikaartidele jõudnud kirjad on Leili Lehe autorilooming?

Kahjuks ei tea sellele küsimusele vastust enam keegi. Suure tõenäosusega on nende mustrite hulgas palju neid, mille Leili Leht kogus 1960. aastatel Haapsalu eakatelt pitsimeistritelt, kuid osa neist võivad olla ka tema enda looming või kohandatud mustrid. Leili jaoks oli oluline, et UKU kudujatel oleks rättide-sallide kudumiseks valida palju erinevaid mustreid.

Loodame, et Leili lehe kogutud pitsikirju kootakse ikka ja jälle ka edaspidi!

Saara järjejutt “Kuidas sünnitada Saaremaa kampsunit” – epiloog

Kas teie mäletate lapsepõlvest seda tunnet, kui multikas ära lõppes ja ekraanile tuli sõna  – конец. Kindalsti on meie lugejate hulgas ka neid, kellele see sõna kohe üldse mitte ei meenu, nemad teavad, et filmi lõpus on – the End. Aga tunne oli ju ikka üks, tahtnuks et see multikas kestaks veel või siis see kampsun kestaks veel…

Aga see töö sai otsa ja selline võiks olla väike kokkuvõte:

  • 11 järjejutu osa alates lõike tegemisest kuni nööpaukudeni.
  • 12 tokki vanamoelist tumesinist lõnga, natuke linast kangast ja 12 nööpi.
  • Nr 2 sukavardad ja nr 2 metallotstega ringvardad
  • Üsna palju kannatust kudumaks soonikutriipu, mis muudkui kordub ja kordub ja kordub.

Saaremaa kampsuni originaal on pärit Kärlalt ja asub Helsingi Muuseumis (vt osa nr.1). Legendi järgi kanti seda triibulise seeliku ehk kiutkuuega ning kirjelduste kohaselt kanti sellist tüüpi kampsuneid üle terve Saaremaa.

Kanna seda rahvarõivaste osana või lihtsalt niisama toreduse pärast! Piltidel on see siin näha ühe vähe peenema ja ühe vähe paksema naise seljas 🙂

 

 

Kui sulle nüüd tundub, et praegu alustades saaks ju talveks kampsuni valmis, siis keri aga järjejutt algusesse ja hakka osast nr 1 pihta!

Head kudumist!

Kampsuni kudus ja õpetused pani kirja Anu Pink.

Saara järjejutt nr 11 – nööbid ette

Sügisjutust on täiesti sujuvalt saanud kevadjutt, aga kampsun on ka peaaegu valmis – jäänud on ainult veel krae, nööpaugud ja nööbid.

Esmalt näitame teile, kuidas need pisikesed, aga olulised detailid originaalil välja näevad ja siis vaatame järjest, kuidas need tehtud on.

Alustada tuleks sellest, et esmalt on mõlema hõlma alla kinnitatud väikeste peitpistetega linane riideriba. See on vajalik selleks, et hõlmad püsiksid korrektses vormis ja nööbid-nööpaugud kudet välja ei venitaks.

Originaalil näevad linased ribad hõlma servas välja nii.

Leia üks õhemat sorti linane kangas ja pese see kindlasti läbi, et vältida riide hilisemat kokkutõmbumist. Lõika siis riidest kaks 6–7 cm laiust riba, keera mõlemad servad tagasi ja kinnita riba väikeste pistetega hõlma serva alla nii, et riie jääks vasakul hõlmaserval umbes 1-2 mm servast eemale, paremal hõlmal võiks riie ulatuda täpselt servani. Soovitaksin õmmelda tumesinise niidiga.

Nüüd on järjekord nööpaukude käes.

Nöörist nööpaugud

Olgem ausad, selliseid nööpauke näen ma esmakordselt! Aga need on toredad.

Nööpaugu saamiseks on esmalt punutud kampsunilõngast tihe palmik ja seejärel on see õmmeldud servale kogu pikkuses nii, et nööpaugu kohtadele on jäetud palmik servast kaarena eemale hoidma. Väga eriline viis serva töötlemiseks! Õmmeldud on tihedate pistetena ja nööpaukude mõlemas otsas tuleb kindlasti teha veel mitu lisapistet. Originaalil on õmmeldud linase niidiga, aga praegu võiks seda teha tumesinise niidiga, paistab vähem välja!

Nööpaugud on moodustatud hõlma servale õmmeldud tihedast palmitsetud paelast.

Kuidas teha tugevat palmiknööri?

Kui niiviisi palmitseda värviliste lõngadega, saab sellise toreda kalasabapaela, mida selle kampsuni juures küll vaja ei ole 🙂

Alusta palmitsetud paela tihedalt hõlma servale õmblemist alumisest otsast. Nööpaukude kohad on tark enne mõne niidipistega tähistada. Originaalil on ees 10 oranžikat nööpi pluss krael veel üks must nööp. Meie kampsunile tuli 9+1. Alumine nööp on üsna alumise serva lähedal ja ülemine üsna ülemisel serval. Kui oled õmblemisega üles jõudnud, jäta ülejäänud paelake esialgu ootele, sest ka krae servale tuleb viimane nööpauk teha.

Kampsuni krae

Sellel kampsunil on riidest krae, mis originaalil on väljast mustast ja seest veidi ruudulisest villasest riidest. Selles osas võib endale lubada ju ka väikest varieerimist, sest eks vanastigi pandi just selline riideriba, mida leida oli. Nii saigi nüüd väljapoole must villane ja sissepoole triibuline teksa (et vastu kaela mõnusam oleks).

  • Krae tuleks lõigata pisikese kaarega ja kindlasti kampsuni kaelusest veidi lühem ja kaelaümbermõõdust veidi pikem.
  • Esmalt on krae parem pool asetatud vastu kampsuni paremat poolt ja kudet ühtlaselt jaotades tihedalt kinni õmmeldud (kui tõesti ei viitsi käsitsi õmmelda, siis selle õmbluse võib ka masinaga teha).
  • Seejärel on krae ülemine serv tagasi keeratud ja tehtud käsitsi tikkpisterida ülespoole rohelise ja allapoole roosa niidiga (originaalil on need värvid küll märksa lahjamad:)).
  • Nüüd on paras aeg moodustada nööpauk ka kraele ning ülejäänud palmikuots sissepoole kinnitada ja vajadusel lõigata.
  • Alles kõige lõpuks on sissepoole väikeste pistetega kinnitatud krae vooder.
  • natuke võib kraed aurutada ka.

Nüüd pole muud kui nööbid ette õmmelda! Paras nööbi läbimõõt oleks 1,6-1,8 (2) cm. Sellel kampsunil lähevad nööbid küll ilmselt vahetusse, sest originaaliga sarnaseid ei õnnestunud siiski leida ja muidu igati sobilikud metallnööbid osutusid oma 1,4 cm läbimõõduga veidi väikeseks.  Lähipäevil suudame ehk korraldada ka pidulikumad – kampsun seljas – presentatsiooni pildid, aga ütleme juba ette, et kaua tehtud kaunikene on igati kantav rahva rõivas :).

Saara järjejutt nr 10 – Saaremaa kampsuni heegeldatud servad

Juhuu!

Kui sa oled  jõudnud sellesse punkti, et sinu ees on Saaremaa kampsuni KÕIK valmiskootud tükid, siis võib julgelt kuulutada – seesinane koer on valmis ehk siis jäänud on ainult saba!

Kui sa oled läbinud enese premeerimise faasi (silitanud valmiskootud tükikesi, võtnud jupikese šokolaadi, tassi kuuma kakaod, sooja lõhnavanni, no midaiganes tänasel päeval enese premeerimiseks teha saab), siis võiksid järgneda sellised tööd:

1. Peida kõik lõngaotsakesed ära.

2. Pese kampsunitükid soojas vees muljudes (lisa veidi villase pesemise vahendit ka) puhtaks.

3. Loputa tükid.

4. Pista kõik tükid tsentrifuugi, keera pöördeid veidi maha, näiteks 900. Väldi kuivatusmasinat!!!

5. Parajalt niisked tükid võimaldavad lõike järgi vormimist ja soovitud suunas veidikest venitamist.

6. Aseta tükid saunalinale horisontaalselt kuivama (kui sa oled läbematu ja ei taha poolteist päeva oodata, pane oma saunalina maha soojendusega vannitoa põrandale – hommikuks on kindlasti kõik kuiv).

7. Õmble tükid kokku töö paremalt poolelt (Pane tükid serv servaga vastamisi kokku ja haara korda mööda piste kord ühelt, kord teiselt tükilt).

8. Auruta õmblused töö pahemalt poolelt üle. Nii muutuvad need ilusaks pehmeks.

9. Juhuu! Pane kampsun selga! Kui nüüd tundub, et pika kampsunikudumise käigus on sul õnnestunud oma ümbermõõtu suurendada ja kuskilt paistab see asi nüüd liiga kitsas olema, siis aurutriikrauaga pahemalt poolelt aurutades ja veidi venitades saad kampsunit vajadusel pisut laiendada.

Kõige magusam osa

Saaremaa kampsunil olid toredad üleheegeldatud servad. Kasuta selleks veidi heledamat sinist lõnga (sobib näiteks 8/2). Servade üleheegeldamiseks oli saarlastel vanasti väga tore retsept (ega me muidugi ei tea, kas niiviisi heegeldati üle ainult see säilinud kampsun või oli see töövõte laiemalt levinud).

Saaremaa kampsuni imeline saba. Esmalt heegeldatakse tulbad heledama sinisega ja pärast veel üks rida tumesinise lõngaga kinnissilmuseid.

 

Varrukaotsa heegeldus. Varrukaotsal on ka teine, kinnissilmustega heegeldatud ring heledam sinine.

Heegeldamise selgituseks tegime teile väikese koduvideo. Ehk olete nõus andestama, et sellekevadist olukorda arvestades on ekraanil väga koledad maniküürita ja kuivaks pestud käed.

Kliki videol, siis näed kogu pilti :).

Nüüd on siis kampsun peaaegu valmis – jäänud on üksnes esikinnise ja krae tegemine. Aga sellest jutustame juba järgmine kord 🙂

Saara järjejutt nr 9 – Saaremaa kampsuni õlarihmad

Meie järjejutt hakkab jõudma kulminatsiooni 🙂

Täna võime ka täpselt öelda – keskmise ümbermõõduga (nr 44) ja keskmisest lühema saarlase kampsuniks kulus täpselt 11 tokki (550g) tumesinist lõnga nimetusega “Hea vanamoeline lõng”

Võimalik, et kampsuni lõplikku valmimist kiirendab praegune inimesi isoleeriv olukord. Kui ikka pole võimalik kohtuda oma sõpradega ja pole võimalik minna teatrisse ja kohvikusse ja isegi poodi minekut peaks vältima, siis on just õige aeg vestelda varraste ja oma Saaremaa kampsuniga.

Ja isegi kui sa selle kampsuni tegemist alustasid ja siis kolmandal kudumispäeval selle kõrvale heitsid kui asja, mille nimeks on Issandkuiigavjatüütutöö, siis nüüd võib selle kusagilt korvipõhjast ometigi välja koukida ja uskumatu küll, see kampsun võib isegi valmis saada.

Ja isegi kui sa juba kohe mõtlesid, et pole mul aega sellist asja kududa, siis nüüd võib selle töö ikkagi ette võtta, sest aega meil kudumiseks ju on ja järjejutu võib alati algusesse kerida.

Aga nüüd siis asja juurde. Kui sinu kampsuni hõlmatükid valmivad, siis ära õlale jäävaid silmuseid maha koo, vaid pane need lõngale ootele. Sama tee ka seljaosa lõpetamisel – õlal olevad silmused tõsta abilõngale.

Nüüd on seis selline:

Saaremaa kampsuni õlarihmad

Õlarihm on üks täiesti Saaremaine sõna. Niiviisi nimetasid saarlased ka rahvarõiva särgi õlaosa, mis meie hilisemas keelepruugis on nimeks saanud õlalapp. Ka sellel keerdsilmuselise soonikuga kampsunil on õlarihmad. Päris täpselt pole ju teada, kas need tehti kampsunile toreduse pärast või selleks, et õlg välja ei veniks, aga usutavasti peeti silmas mõlemat. Õlarihmal on pisike kena viklikiri, mis samas hoiab rihma pikkupidi välja venimast.

Kõige nutikam asi õlarihma puhul on aga see, et selle kudumise ajal ühendati hõlmatükk seljatükiga ilma õmbluseta. Sellist silmapaistvalt uhket tehnilist lahendust võib märgata ka Johannes Pääsukese 1913 aastal tehtud fotol “Sõrulased keskhommikut söömas” ERM Fk 214:288.

Detail Pääsukese fotost. Pildil oleval 90-aastasel Hindrek Puupul on seljas kampsun, millel kena palmikumustriga õlarihm.

Meie kootaval Saaremaa kampsunil hakkab õlarihm lõpuks välja nägema selline. On ju kena!

 

Õlarihma kudumine

1. Esmalt tõsta nii hõlma- kui seljaosa õlal olevad silmused ühele ringvardale ja loo nende vahele 18 uut silmust.

Õlarihma alustamine

2. Edasi alusta õlarihma silmuste kudumist edasi-tagasi ridadena, kusjuures iga rea lõpus koo õlarihma viimane silmus kokku õlasilmusega. Kokkukudumise sobiv rütm vali vastavalt enda kudumistihedusele, aga see on üks kahest:

kas – esimene kord rea lõpus 3 kokku ja teine kord 2 kokku

või – esimene kord 3 kokku, teine kord 3 kokku ja kolmas kord  2 kokku.

Õlarihm ei tohiks kahe soonikkoes tüki vahel olla liiga pingul ega ka lainetada.

Selguse mõttes on õlarihma muster antud 16 silmuse osas nii, nagu see paremalt poolt välja paistab (tagasireal tuleb seega siis pahempidiselt märgitud silmus kududa parempidi ja vastupidi, paraku tuleb tagasireal ka vikeldada pahempidiste silmustega. Õlarihma alguses ja lõpus olevad kokkuvõtmise silmused on aga näidatud nii nagu need päriselt kududa tuleb – töö paremal poolel kaks või kolm silmust parempidi ületõstmisega kokku ja töö pahemal poolel kaks või kolm silmust pahempidi kokku. Kõige alumine rida skeemil on loomisrida.

 

 

 

 

Katsetame koos, kuidas õlarihma kududa. (vikelduse võib ka teha teisiti, näiteks lihtsalt silmused vardal jõuga ümber vahetada).

Kui nüüd mõlemad õlarihmad kootud on, siis jutt järgneb …

Saara järjejutt “Kuidas sünnitada Saaremaa kampsunit” osa nr 8

Täna teeme saba!

Pärast mõningast pausi on kõik jutulugejad ilmselt ootel, mis saab edasi? Järgneb selle kampsuni üks toredamaid osi – saba kudumine.  Selle tarvis otsi välja valmis tehtud seljaosa lõige, mida tuleb kududa kahes suunas – vööjoonelt ülespoole seljaosa ja vööjoonelt suunaga allapoole sabaosa. Saara jagab sõbraliku soovituse, et mõistlik on alustada alumisest osast, sest siis on kindal, et küljeõmbluse kohalt saab seljatüki kududa sama pikkusega kui hõlmatüki külg. Alustame siis nii:

1. Mõõda kootud tükkide ja seljaosa lõike abil, kui palju silmuseid vööjoonele vaja läheb.

2. Loo vajalik arv silmuseid ja koo umbes 0,5–1 cm keerdsilmustega soonikut.

3. Nüüd algab saba kujundamine. Saba ülemine kolmnurk tuleb kududa lühendatud ridadega ja lisaks kasvatatakse silmuseid keskjoonel. Lisame siia kudumisskeemi, mille silmuste arv ei pruugi küll päris täpselt klappida (kõik naised ei ole ju täpselt ühe suurused!), aga seda saab hõlpsasti oma silmustearvule kohendada. Skeemilt selgub kudumise põhimõte kõige paremini.

Alusta skeemi lugemist alt-üles ja üles korjamise asemel loo vajalik arv silmuseid. Skeemil on antud pisut üle poole tüki ehk siis teisele poole keskjoone kasvatusi jätkub ikka samapalju silmuseid kui enne keskjoont.

 

 

Selline näeb välja valminud saba. Sooniku vahele tehtud ripsitriibud on väga andekas mõte, sest tänu neile saab soonikutriipe juurde teha nii, et see üldse ei häiri. Kui saba valmis, siis peaks vööjoonelt silmused üles korjama (ka sinna võib teha ühe pahempidise rea) ja alustama lõike järgi seljaosa kudumist alt ülespoole.

Viimase sabavööändi võib teha ka kahe rea võrra pikema, sest alla äärde tuleb heegeldus, nii jäävad vööndid pärast paistma ühepikkused.

skeem saba kudumiseks