Postitused

Kuidas me lõngadele nimesid panime

Eile hommikul saabus meie lattu taas kastitäis lõngu. Teadupärast oleme me siin hirmus uudishimulikud inimesed ja seetõttu tellime ikka alati ka mõne uue värvi. Aga see toob meie kollektiivis kaasa pisikese toreda vahepausi ehk mis siis ikkagi lapsele nimeks panna. Ei saa ju olla, et pakume kudujatele Haapsalu salli lõnga nr 754 ja 197. See oleks lihtsalt jabur. Aga kuna lõngavabrik pole oma lõngadele enamasti nimesid andnud, siis teeme seda ise. Vahest vaatame aknast välja ja kohe hops teame, et see lõng on kadakaroheline või et too teine on rebasepunane. Aga Haapsalu salli lõngadele ei saa ju ometigi selliseid maalähedasi nimesid panna nagu karupruun või muud sarnast, need peaksid ikka pisut pidulikumad olema.

Aasa kollane 2Ja nii me siis eile istusime ja vaatasime tõtt kena kollase keraga. Olime selle lõnga tellinud kõigi nende jaoks, kes armastavad sama toredaid värve nagu üks meie lemmik rõivadisainer  Gudrun Sjöden. Nüüd siis seisis kollane kera meie ees laual ja keegi ei osanud öelda, mis selle värvi nimi on. Kuna meie hulgas on üks värske noor ema ja ka vanaema, siis esimesena ei tulnudki muud värvi, kui et eks ta selline titesitakarva ole. Aga kududa Haapsalu pitsi mingist kakakarva lõngast – see ei lähe mitte. Järgmine pakkumine oli sinepikollane, aga kuna selle nime olime juba andnud pisut teist värvi lõngale, langes ära seegi. Püüdsime leida lilli, mis oleksid seda värvi, aga päris õiget ei tulnud kellelgi pähe.

Lõpuks vaatasime lihtsalt tühja pilguga kontoris ringi ja avastasime – see on ju täpselt Aasa salliraamatu kollane. Ja kuna tegemist on ikkagi Haapsalu salli lõngaga, siis võib kirjastus ju lõnga ometigi raamatu järgi nimetada. See lõng ongi nüüd Aasa kollane. Vähemalt on igal ühel nüüd kodus raamaturiiulist võimalik kontrollida, kas ta tahab seda värvi lõnga või ei.

Aga kuidas sai Aasa raamat kollaseks? Eks igal asjal on alati ka oma nähtamatu lugu. Aasa arvas, et ehk võiks raamat olla kollane. Kollane meeldis meilegi, aga esimese hooga ei leidnud me kusagilt sellist kollast kangast, millel oleks nö iseloomu. Salliraamatu “kaanemodell” kollase taustakanga näol leidus aga hoopis vanade asjade kapis ja on omaette väärtuslik ese – 1960. aastate lõpul või 1970. aastate algul tikitud linane laulupeole mineku kleit, mille valmistas toimetaja Anu koorijuhist ema. Järelikult tuleb meil veelkord tõdeda, et vanu asju ei tasu mitte ära vista, sest neid võib tõepoolest ikka hiljem vaja minna. Sellel pildil on nüüd need kolm asja, mida seob see tore kollane värv.

Aasa kollanekirglik punaneMeie eilse nimepaneku lõpetas aga punane lõng. Ei sobinud ei lipupunane, erepunane, tulipunane ega leekivpunane. Õige nime ütles hoopis kujundaja Marek, kes arvas, et eks see ikka selline kirepunane ole. Nii et naised, kui te nüüd meie e-poest kirgliku punase lõnga ostate, siis teadke, et sellel on meesterahva poolt antud garantii 🙂

Kui sinine on sinine?

Kirjutas Anu Pink

Kõllane elissäb, teeb kõhe eledäss, ku tõesse lõngade ulgan, üks annab tõesele ilo juure. (Eesti murrete sõnaraamat)

No näed, juba ammu  oskas talunaine seletada, et lõnga värvid üksteist mõjutavad. Jah, mitte et ta lihtsalt tunde järgi hästi värve kokku sobitas, aga kohe täpselt öeldud – kollane elissäb – näitab asjale üsna teadlikku lähenemist.

Oma lapsepõlvest mäletan siiski aega, mil enamasti võeti just see lõng, mis kapis oli ja sageli oli suhtumine värvidesse väga konkreetne. Öeldi, et rohline ja sinine kokku ei sobi. Ja see kõlas kui lõplik tõde – keegi ei küsinud, milline roheline, milline sinine?

Üles kasvanud Muhu värvipiirkonnas, pole ei erksad värvid ega ebatraditsioonilised värvikooslused mind siiski kohutanud, aga väga teadlikult ei ole ma käsitööd tehes värve tavaliselt siiski valinud. Enamasti pole isegi juurelnud, miks just nii- või naasuguse valiku olen enda jaoks meeldivaks mõelnud. Pean tunnistama, et pisikeste värvinüansside üle on mind kindlasti rohkem mõtlema mõjutanud Kristi Jõeste oma tundliku lõngakasutusega.

Mustritegemise töö tõttu olen vanade esemete värve hakanud veel täpsemalt ja ka digitaalselt uurima ja võin öelda, et sageli on kasutatud lõnga värv siiski üsna erinev sellest, mis esemele peale vaadates tundub. Sest kõik värvid mõjutavad üksteist rohkem kui me tavaliselt eeldame. Laia lahmimisega, et võtan sinise, punase ja rohelise, võib ka täiesti puusse panna või saada lõpptulemuseks midagi, mis üldse meelejärele ei ole.

Kui sinine on siis sinine?

suure_jaani

Siin on koopia ühest vanast Suure-Jaani sokist. Paistab justkui punane-sinine-roheline ja kollane.

sinineAga siin üks sinine ja selle soki sinine

rohelineÜks roheline ja selle soki roheline

kollaneÜks kollane ja selle soki kollane

punaneÜks punane ja selle soki punane.

Kõik kasutatud värvid on suhteliselt kaamed, aga sokk ise tundub ju üsna kena ergas, eks? Ja nüüd kujutage seda sokki ette nende teiste värvidega… Kole? Vähemalt hoopis teistsugune. Kui me endale teadvustame, et on sadu erinevaid siniseid (või rohelisi…), siis kerib silme ees end lahti ka lõputute värvikombinatsioonide võimalus ja alatine küsimus, milline on mu silmale parasjagu parim.

Minu digitaalse värvianalüüsi kogemused näitavad, et kõige rohkem kipub silm eksima rohelistega. Enamik vanadel kinnastel-sukkadel olevaid rohelisi on tegelikult märgatavalt hallikamad ja soojema tooniga, kui need näiteks punase kinda sees paistavad.

Paistu_ERM_3444_aEesti Rahva Muuseumi kogus olev Paistu sõrmkinnas ERM 3444 ja sellest välja võetud värvid. Kinnast vaadates tundub silmale, et kasutatud on üsna erksat rohelist, aga tegelik toon on pigem oliivilähedane.

Lõpetuseks võiks soovida toredat matkamist värvimaastikel, vahet pole, kas valida värvilisi lõngu või digitaalseid objekte.

Kord õige ammu, kullapai,
kui maailm alles valmis sai,
ta oli värvimata.
Kõik oli tehtud justkui veest
ning ilmetu näis pealt ja seest.
Kuis hoida lahus tinti teest
või mahla piimast, liimi meest,
kui kõik on värvimata?

(Ellen Niit “Suur maalritöö”)