Kuidas me tuuril käisime

Saara Kirjastus on väike ja raamatuid ei ilmu meil just igapäev. Kui aga mõni suur töö kaante vahele saab, siis on see meie jaoks sündmus, mida tahame esitlusega tähistada. Ja alati on leidunud ka neid, kes meiega koos rõõmustavad ning esitlustele kohale tulevad.

Enne Eesti sajandat sünnipäeva lennutasime trükikoja poole raamatu, mille valmimist ootasid pikalt paljud kudujad ja loomulikult ka me ise. Vastu tulles lugejate või ehk siis pigem kudujate soovile  juhtus aga nii, et esitlusnädalasse mahtus seekord tervelt viis esitlust. Oleme ikka olnud seda meelt, et kuu aega pärast ilmumist pole ju mõtet raamatut esitleda, huvilised on seda juba niigi näinud. Seega sai teoks ainuvõimalik variant – me pidime sõitma nö tuurile.

Tegelikult polegi uurinud, kas näiteks Trad.Attack sõidab igal õhtul koju tagasi või kulgetakse sujuvalt järjest ühest paigast teise, aga  meil polnud selles osas mingeid valikuid. Tuuriautol, millele vahepeal juba mõtlesime sokirivi peale kleepida, tuli igaks õhtuks Türile tagasi vurada, sest meie kohustusliku varustuse hulka kuulus auto tagaotsa sündsusetult maanivajutav raamatukoorem.

Esmaesitlus toimus ERMi raamatukogus. Oleks me aimanud, et armsaid sokisõpru nii palju kohale tuleb, oleksime ürituse jaoks palunud suuremat saali. Aga tore oli ikkagi. Alustuseks panime kokku kaks märtsitkuist sündmust – raamatute ettelugemise päeva ja Eesti laulu ning nii lauliski kirjastuse juhataja Anneli mõned tähtsamad osad raamatust ette.

Pärast järgnes ettelaulmisele ka ettetantsimine raamatu leheküljelt nr 38, kus asub pealkiri “Kand ja varvas – üks, kaks, kolm”

Loomulikult ei jäänud ära ettelubatud loeng teemal “Eesti kannad ja kannatused”. Kohaletulnud said küll väikese ülevaate nii kandadest kui kannatustest, aga kuidas täpsemalt kannatada või kannatust proovile panna, seda peab siiski lugema raamatust. Üksnes mõned eriti tähtsad punktid, nagu näiteks kannalakale õige pikkuse leidmine, said selgeks ka loengu käigus.

Üritus jätkus väikese tasemetööga sukateadmiste vallas, milleks tuli välja võtta telefon ja valida igale küsimusele õige vastus. Olgu siinkohal etteruttavalt öeldud, et kõik olid väga tublid vastajad, kuid ühelgi esitlusel ei leidunud inimest, kes oleks õigesti vastanud kõikidele küsimustele. Seega loeme ilmunud teose siiski vajalike kilda.

Sukakuduja tasemetöö Haapsalu esitlusel.

Et lisaks raamatule oleks esitlusel võimalik sokke-sukki ka päriselt näha, selleks lõksutasime nöörile kõik raamatusse pääsenud säärevarjud ning meie tänud kuuluvad jätkuvalt neile, kes neid sukki kududa aitasid, sest kui autor oleks pidanud need kõik päris üksi kuduma, siis oleks saanud seda raamatut veel aastakese oodata.

Aitäh, armsad sokihuvilised kõigi nende ilusate lillede, kommide ja kinkide eest. Elame siin kirjastuses nüüd justkui linnukesed lillepõõsas ja paksuks sööme ennast niikuinii 🙂

Ja siis see kõik jätkus. Raamatud, sokid-sukad, kommid, mahlad jne autosse, kleidid kaasa (sest kuna meil tuuril transamehi kaasas ei olnud, siis kasutasime vähemalt transariietust).

Tuuribuss ja transanaised

Ja siis jälle – hops, viisakamad riided selga 🙂

Eks me ikka asja käigus õppisime ka – kolmandaks esitluseks sai autogrammid juba kirjastuses raamatutesse kirjutatud, sest nii sai vältida pika saba tekkimist esitlusel. Kuna esitlusbändi ei saanud terveks nädalaks oma põhitöölt eemaldada, siis tõmbas kirjastuse juhataja ise kandle välja ja laulis ilma suurema saatebändita :).

Enne neljandat esitlust jäi autor liiga pikaks ajaks lõunaunne, nii et väljasõit toimus jooksujalu ning pisimeigiks tuli autos peegli puudumisel kasutada telefoni selfipildistusrežiimi. Viljandi esitlus lõppes väikese pettumusega, sest kultuurilinna Selveris puudusid sushirullid, mida me pärast esitlust tagasiteel kindla kavatsusega nosida olime kavatsenud.

Esitlus Lossisaalis

 

Esimene üksik sokk

Rõõmsad külalised

Värviliste sukkadega külalised

Sokki võib nüüd koguaeg kaelas kanda. Ilus!

Haapsalu esitlusel üllatas Siiri Reimann koos Tallinna naistega meid oma uhkete kootud Eesti tanumütsikestega, mida nad olid esitluseni mitmeid aastaid salajas hoidnud.

Omandasime täieliku osavuse pesunööride kiirpaigaldamises ümber postide, ümber käärpuude, ümber aknakardinakinnituste, ümber kõige…, et ikka sokid rippu saaksid.

Kannad pühas paistes 🙂

Lõpetuseks me soovime kõigile toredat-toredat Eesti sukkade ja sokkide kudumist ja loodame, et see raamat saab teile sel teel abiks olla. Teatepulga andsime Viljandis pidulikult üle Kristi Jõestele ja lubame siinkohal, et järgneva kümne aasta jooksul ilmub see kindaraamat niikuinii.

Osta saab uut suka-sokiraamatut siit

0 vastus(t)

Lisa kommentaar

Ühine
aruteluga

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga